Niisiis, külalised...

Mirko rõdul liiklust jälgimas

Jõuan lõpuks ka selleni, kuidas me küladega aega veetsime...

Saabumise päeval, 13. novembril, oli meil (õigemini minul) kõigepealt tarvis korda ajada üks tähtis ülesanne. Mul oli kohvris leib ja kilud ja šokolaad - kingitus Kaiakale. Tema muidugi ei osanud midagi ette karta. Isegi ta leiva toomise palve suhtes olin ma juba ette hästi tõrges (eks mul oli ammu teada, et saan Kaiaka jaoks lausa oma küpsetatud leiva). Seega kõigepealt punaste rõdudega maja juurde pakki üle andma. Saaja näos peegeldus siiras üllatus ja rõõm. Ma parem ei hakka ütlema, et mul oli õige mitu korda isu see leib nahka panna - lõhnas liiga kutsuvalt!

Järgmiseks poodi ja mööda promenaadi tagasi. Hoiatasin Kailit aegsasti ette, et siin saarel tuleb kondimootorit kasutada ja hoidku vaim valmis jalgsimatkadeks. Esimese õhtu ring oli umbes 5000 sammu (mul on nüüd sammulugeja :) ) ja sisaldas muuhulgas natuke mägedest üles-alla trampimisi. Õnneks ei kohkunud külalised sest väga ära ja olid nõus edaspidigi meiega tatsama.

Promenaadil

Uus hommik näitas ilusat Malta novembriilma - päikest, ikka päikest. Poisid (kõik kolm) veetsid aega rõdul autosid vaadates. Paistis, et Mirko nautis seda lausa kõige rohkem. Eks meie omadele on see tavaliseks saanud, Mirkol aga kodus sedasi autod nina alt mööda ei sõida. Malta rõõmsatest bussidest rääkimata.

Manoel Island peaaegu Sliema tipust vaadatuna. See roheline laevuke sõidab Sliema-Valletta marsruudil. RaR hüüab seda "meie laevaks" ning laeva saabumise-lahkumise jälgimine on üks olulisemaid sündmusi.

Otsustasime minna niisama mööda promenaadi jalutama. Muuhulgas põikasime sisse ühte kohvikusse ja nautisime pastizzit ning piimakohvi, poisid aga jäätist. Jõudsime otsapidi Point keskuseni ja tõime sealsest toidupoest jõulukeeksi. Oli ju Isadepäev (Eesti kalendri järgi; Maltal tähistatakse seda juuni kolmandal pühapäeval). Jõulukeeks maitses ootamatult hästi meile kõigile :)

Poisid mänguplatsil

Õhtu veetsime mänguplatsil. See oligi ainus kord, kui me kogu kambaga teisele poole mänguplatsidele jõudsime. Poisid tormlesid edasi-tagasi, Kaili mängis turisti (käis natuke pilte tegemas) ja meie istusime niisama jalga kõlgutades pingil. Mänguväljakud olid pühapäevaselt ülerahvastatud ja kõigil kohalikel parimad riided seljas. No hea küll, mõnikord võtab nende "parim rõivastus" kulme kergitama, sest paistab pehmelt öeldes väljakutsuv. Seda enam, et sellise riietuse põhjus peitub kirikus käimises...

Peale mängimist suundusime sööma - Peppi's nimelisse kohta, kus portsud on maltalikult suured. Ägisesime ja sõime, sõime ja ägisesime. Päris-päris õhtu lõpetuseks said Mirko-RaR müntide jõul töötavas autos sõita. Tegi meele rõõmsaks, sest seni pole RaR seda võimalust kasutada saanud.

Mündiautos