Kreeka, mai-juuni 2013

Eelmisel aastal viis rallikalender meid Portugali, sel aastal leidsime, et oleks paras aeg Kreeka rallile pilk peale visata. Läks õnneks, sest aastal 2014 seda rallit enam WRC-kalendris pole.

Lendasime läbi Saksamaa. Sinna sõites oli üks vahemaandumine Frankfurtis ja tagasi tulles sõitsime suunal Ateena-München-Frankfurt-Tallinn.

Kreeka kohale jõudsime pilkases pimeduses ja nägime vaid linnatulesid. Hädavaevu seletas silm merepiiri ja olimegi päral. Pakid-kotid käes leidsime end ootamas härrasmehe, kes meile auto andis ja asusimegi teele oma esimese (ja viimase) õhtu hotelli poole. Valisime selleks väikese hotelli üsna lennujaama lähedal - Hotel Pantheon. Hotellil oli küll vaid kaks tärni, aga ette heita ei saanud neile suurt midagi. Arvestades asukohta ja hotelli suurust (väiksust? :)), siis see kindlasti pole koht, kus veeta pikka puhkust... küll aga sobib ideaalselt öö möödasaatmiseks. Lisaks toodi meile kõigile pudel vett, mida me varuda polnudki jõudnud ja mis seetõttu eriti hästi ära kulus.

* * * * *

Päev nr.1

Päev nr. 1 (u. 180km)

Ärkasime hommikul kell 9, et hommikusöögist osa saada. Väljas oli suur valge, meil toas aga kottpime, mistõttu isegi lapsed magasid magusalt oma väsimust välja. Aknaid avades leidsime võimaluse otse õue murule astuda, nii said lapsed joosta mööda õue, kuni me end söögiks valmis sättisime. Keha kinnitatud, pakkisime oma sada kotti ja muud kraami autosse ja hakkasime Peloponnesose poolsaare suunas teed otsima. 

GPS suunas meid otse läbi Ateena, sest olime valinud, et tahame vältida tasulisi teid. Nii sõitsime mööda tänavarägastikke ja olime rõõmsad, et otsustasime Ateenas mitte peatuda ning turisti mängida. Mida lähemale ma kesksematele vaatamisväärsustele jõudsime, seda hullemaks läks liiklus, rahvamass ja üleüldine segadus. Nii hingasimegi suts kergendatult, kui pealinn lõpuks selja taha jäi ning me autonina mööda maanteed soovitud sihtkoha poole suunasime.

Muidugi tuleb tõdeda, et Kreekas ei tasu just alati valida GPS-s neid seadeid, mis väldivad tasulisi maanteid. Mõnikord on kasulikum maksta soovitud summa ja sellega seoses kõvasti aega kokku hoida. Aga meie seda veel ei teadnud :) Seega sõitsime mööda kõrvalisemaid maanteid, keerutades maastikuga kaasa ja lootes, et juba varsti-varsti tulebki kuulus Korinthose kanal, mis Peloponnesose poolsaart muust mandri-Kreekast eraldab. Ei tulnud. Sõitsime veel ja ikka ei tulnud. Lõpuks hakkas meeleolu langema ja leidsime, et targem oleks ikkagi kiirteele minna ja sedakaudu edasi sõita. Aga võta näpust, kord juba mööda kõrvalisi teid sõites ei olegi nii lihtne kiirteele minna. Nägime tihtilugu kiirteed, aga kuidas sinna saada, seda me ei teadnud. Nii ei jäänudki meil muud üle kui lõpuni kannatada ja vastu pidada. Tundide viisi autosõitu, sekka küll palju ilusaid vaateid merele ja üle mere, aga tundus, et Korinthose kanal ei jõuagi pärale. Õigupoolest taipasime ühel hetkel, et kui me juba nagunii ei-tea-kus seikleme, siis võiks ju suuna Loutraki poole võtta ja rallipargis käia. On ju ka Loutraki "siinpool" kanalit.

Rallipargis sätiti parasjagu kõike valmis. Mõned varajased huvilised jalutasid seal veel, nii et me polnudki ainsad. Üsna kiirelt leidsime üles kõik eestlastega autod - neid oli sellel rallil kolm. Kahel juhul olid eestlastest kaardilugejad ja JWRC raames sõitsid autoga nr 100 Sander Pärn ja Ken Järveoja. Pildid tehtud, autod üle vaadatud ja ralliks vajalikud kaardid-brošüürid saadud, jätsime selleks korraks Loutraki selja taha ja asusime taas kanalit otsima.

Ületasime Korinthose kanali äärest ja mitte keskelt, mistõttu kogu kanali massiivsus ja võimsus jäi nägemata. Aga selgemast selgem oli see, et satume kanali lähedusse järgmistel päevadel veel ja veel ja ju lõpuks on käes ka see üks kord, kus saame mahti just kõrgemast kohast üle minna ning seal peatuda. Kanal selja taga, asutasime end Argose poole teele.

Argos on väike linnake Peloponnesose poolsaarel, üks vanimaid asulaid Kreekas. Just Argoses asuvast hotellist Morfeas pidi saama meile järgnevateks päevadeks-öödeks "kodu". Hotelli jõudes vaatas retseptsioonis olev härrasmees meid natuke mureliku näoga ja leidis, et mõne päeva pärast annab ta meile suurema toa. Olime nagu ikka perega reisides endale broneerinud 2+1 vooditega toakese, mis just väga pirakas polnud, aga magamiseks kõlbas küll. Valisime endale hommikusöögita variandi, sest uskusime, et kusagilt midagi ikka leiab. Meie üllatuseks anti hotellis meile sellegipoolest hommikusööki, kauba peale :)

Pakid hotellis, auto pargitud (kusjuures ega see parkimine kerge olnudki, mingid osad tänavatest olid teatud aegadel tasulised ning tihtilugu oli üleüldse raske kohta leida), läksime Argose peaväljaku ümbrusesse jalutama. Leidsime mänguväljaku, kus lapsed natuke ronida-kiikuda said ning valisime välja ka koha, kus õhtust süüa. Tuleb tõdeda, et Argoses just väga palju mõnusaid õhtustamise paiku polnud, aga midagi me leidsime ja nälga õnneks ei jäänud.

* * * * *

Päev nr. 2

Päev nr. 2 (u. 285km)

Uus hommik, uued mõtted. Ralli veel alanud polnud ja meie veetsime reisi teise päeva ringi sõites ning turistides. Esimeseks eesmärgiks oli leida mõni tore rand, kus kodumaist pikka talve naha vahelt välja ajada saaks. Selleks, et randa jõuda, panime paika üleüldisema päevaplaani. Otsustasime sõita mööda rannikut edasi lõunapoole ja ju siis kusagil mõni rannake ka ette jääb. Jäigi, õige mitu tükki jäi, aga meil võttis aega enne, kui jõudsime ka järelduseni, et just nüüd keerame ja vaatame, mis rand see on. Leidsime ühe kivisemat sorti ranna pisikeses külakeses nimega Chania ning veetsime seal mõned tunnid päikese käes mõnuledes.

Rannas oldud, tagasi autosse ja asusime mööda rannikuäärt teele plaaniga jõuda mingiks ajaks Mistrase varemete juurde ja sealt siis ringiga Argosesse tagasi. Kohe sai selgeks ka Kreekas sõitmise peamine asjaolu - sihtkohani võib olla vaid 60km (või misiganes number), aga aega kulub sinna jõudmiseks palju-palju-palju. Pole imestada, kui 60km vahemaad tuleb sõita mitu tundi, sest tee liigub ju maastikku arvestades ja aina üles-alla, paremale-vasakule. Muidugi mahub teekonnale meeletus koguses hingematvaid vaateid, üliarmsaid mägikülakesi ja kõike muud.

Järgmise peatuse tegime linnakese Lakkos läheduses. Õnneks on Kreeka teedel siin-seal peatuseks ette nähtud kohti, kus on hea natuke midagi näksida ja jalgu sirutada. Kasutasime seda võimalust hea meelega, sest selleks hetkeks olime juba aru saanud, et tee Mistrase varemeteni on kõvasti pikem (ajaliselt), kui algselt arvasime. Nii kulus iga pisike paus marjaks ära. Muuhulgas otsustasin härrased mäeküljel natuke turnida :)

Lakkose juures suundusime otsejoones Mistrase poole. See omakorda tähendas ranniku selja taha jätmist ja veelgi enam mägede vahele sukeldumist. Kõrgused olid aina suuremad küündides (kui mu mälu mind ei peta) 1100m piirile. Kohati oli päris hirmus vaadata, millistes kuristikuäärsetes kohtades me sõitsime ja kui pisike just läbitud tee allpool paistis. 

Teel Mistrase poole hakkas ühtäkki kaugusest paistma lumine mäetipp. See, kas tegemist võib tõesti olla lumega, põhjustas meil autos pikki arutlusi. Aga sedasi ikkagi paistis, mis muu see sedasi valgena näida võiks kui mitte lumi. Tegelikult ongi ju Mistrase läheduses üks Peloponnesose kõrgemaid tippusid - Hagios Eliase mäetipp Taygetose ahelikus kõrgusega 2404m. Ju toosama meile silma hakkaski.

Lõpuks jõudsime Mistrase varemete lähedusse. Muidugi oli kell selleks hetkeks juba pool viis õhtul, mistõttu varemete territooriumile sisse pääsemist ei tasunud enam loota. Aga mis seal ikka, sõitsime niisama seal ümber ringi ja vaatasime kõrvalt. Õigupoolest altpoolt ja ülevalt, sest Mistras jaguneb kaheks linnaks - üks neist allpool ja teine kõrgemal. Nii üleval kui all on oma värv, kust kassa lahtiolekuaegadel saab pileti osta ja varemetes linnatänavaile jalutama minna. Oma targast reisijuhist lugesin, et Mistrases kolamiseks tasub varuda pool päeva :)

Lisaks toredatele varemetele köitsid meie pere suured tirtsud (või ritsikad?). Nägime neid juba teel olles ja mägede vahel peatudes, aga Mistrase juures oli neid veelgi rohkem.

Kuivõrd kell oli juba õhtusse jõudnud ja ilmselgelt ei tahtnud me samamoodi mööda rannikut tagasi sõita ja alles öösel Argosesse jõuda, otsustasime seekord kiirteed kasutada ja sedasi Tripolini välja sõita või õigupoolest ükskõik kuhu, kust saab kõige kiiremini meie oma linnakesse. Lootsime veel, et äkki õnnestub korraks randagi minna, aga kohale jõudes selgus, et päike sinnapoole õhtuti enam ei paista. Väheke kivide loopimist ja kiire otsus Argoses õhtust süüa ning magama minna. Järgmisel päeval algas ju ralli ning siis olid plaanid-suunad hoopis teised.

* * * * *

Päev nr. 3 (u. 250km)

Kolmandal päeval oli rallile kohaselt varajane äratus, kuivõrd vabatreening oli määratud algama kell 8 hommikul ja lõppema kell 10. Sinna juurde tuli arvestada veel aeg, mis kulus meil Argosest Loutraki kanti sõitmiseks. Igatahes olime läbi seikluste natuke enne kella 9 kohal ja valmis, et autosid vaadata. Riburadapidi hakkas autosid tulema. Treeningule järgnes kvalifikatsiooni sõitmine ja sedasi jagus meile vaatamist paariks tunniks.

Paraku selgus, et lõunamaa või mitte, aga raja ääres olles on külm! Olime kõik üsna suvised riided valinud, kuid sealpool poolsaart puhus tugev tuul ja see omakorda mõjus temperatuurile. Ei jäänudki meil muud üle, kui võtta ette teekond Argosesse, et siis natuke soojemates riietes uuesti ralliraja äärde tulla.

Hotelli jõudes ootas meid ees üllatus. Teadsime ju küll, et meile lubati selleks päevaks uut tuba. Aga seda, et kõik meie asjad ise ümber kolitakse, me oodata ei osanud. Kõik meie riided ja muu kraam oli viidud suuremasse tuppa ja paigutatud identselt sellele, kuidas need olid väiksemas toas. Ma ei kujuta ette, kui kaua sellisele tegevusele aega kuluda võis. Olime loomulikult äärmiselt tänulikud. Uus tuba oli endiselt 2+1, aga seal oli lisaks ka väike elutoa nurgake, mis tähendas seda, et poistel jagus ruumi mängimiseks ning me ei pidanud vaid vooditel elutsema.

Pärast väikest puhkust sõitsime tagasi, et jõuda katsele SS1 Kineta-Pissia, mis sõideti rallipargi vahetus ümbruses Loutraki kandis. Kuna tegemist on väga kiviste aladega, siis muidugi pidi hoolega jälgima, et auto möödudes kiviga pihta ei saaks. Mõni fotograaf, kes end "soodsasse" kohta sättinud oli, pidi jalgadele kõvasti valu andma, et kivirahe eest ära jõuaks. Pluss tohutud tolmupilved, mis sellistel rallidel alati boonuseks on :)

Veetsime esimesel katsel mitu tundi, et ikka kõik ära näeks ja kogeks. JWRC mehed tulid ju nagunii pea lõpus ja seda, et Pärn-Järveoja vaatamata jääks, poleks meile poisid andestanud :)

Sel päeval edasi-tagasi sõites saime ka teada, et meie GPS eelistab kohati väga kummalisi teid valida. Kui esimesel korral tõesti sõitsimegi ei-tea-kus-pisikeste-taluteede kandis, siis edaspidi olime targemad ja teadsime, et suure tee pealt saab kiiremini.

* * * * *

Päev nr. 4

Päev nr. 4 (u. 250km)

Laupäevast, ralli teisest päevast, kujunes kokkuvõttes üks segasemaid päevi Kreekas. Kõik algas sellest, et plaanisime hommikul kell 8:23 algavale kolmandale kiiruskatsele minna. See toimus kõikidest katsetest meie ööbimispaigale kõige lähemal - Mükeenes. Sinna oli Argosest umbes 12km. Nii me arvasimegi, et leiame lihtsalt endale sobiva vaatamiskoha ja kõik korras. Aga eksisime... tegelikult me ei jõudnudki sellele katsele. Sõitsime valesti ja kuigi kuulsime kogu aeg läheduses ralliautosid sõitmas ning kohati nägime isegi kusagil kõrgel mäeküljel rataste alt tulevat tolmu, siis rajani me minna ei suutnud. Sattusime hoopis lammaste juurde ja venisime nende sabas seni, kuni mööda lubati :)

Mis seal ikka, asutasime end seejärel neljanda kiiruskatse poole teele. Tegelikult oleks pidanud täpsem katsekaart häirekellasid lööma, et midagi on selle katse juures kahtlast. Kui üldiselt on igal katsel vähemalt 3-4 vaatluspaika, siis sellel konkreetsel oli vaid üks. Aga kuna päeva esimene katse meil vaatamata jäi, olime täis otsusekindlust ja rühkisime sinnapoole. Üsna sihtkoha lähedal muutusid teeolud aina mägisemaks kuni selleni, et me ei julgenud oma pisikese autokesega seda teed mööda sõita! Peab ausalt ütlema, et me polnud vist ainsad, kes seal käega lõid. Kui ühed maasturiga rallifännid meist möödusid (olime siis teel alla tagasi) ja uurisid, et kuidas seal üleval on, siis vastasime, et nende autoga vast ikka saab hakkama.

Nii oligi meie päev alanud kahe ebaõnnsetumisega, aga et ralli vaatamata ei jääks, läksime plaaniga jõuda vähemalt päeva kolmandale katsele SS5 Kefalari. Ette rutates võib öelda, et sinna me tõesti ka jõudsime. Tee ise oli muidugi mägine ja võttis palju-palju aega, et need 30km (umbes-täpselt) läbida, aga lõpuks olime Kefalari linnakeses ning kui ka auto pargitud, jalutasime-turnisime-marssisime mööda mäekülgi sinna, kus paistis tolmu ja kostus autode müra. Esimesi masinaid me ei näinud, aga päris ilma ka ei jäänud. Lisaks oli meil ralli jälgimiseks igati mõnus koht, sealt nägi pikalt-pikalt, kuidas autod aina lähemale jõudsid.

Teine päev oli rallil kõige pikem, mis tähendas seda, et nelja erinevat kiiruskatset läbiti kõiki kahel korral. Kuivõrd me enam SS6 vaatama ei jõudnud, sõitsime uuesti Mükeene linnakese lähedusse, et hommikust nurjumist heaks teha. Teel aga juhtus meiega veel midagi ootamatut. Vähemalt ei osanud me seda ette näha, kuigi tegelikult olime jälgi ju varemgi näinud. Sõitsime just rahulikult mööda teed kesk mägesid ja orge, kui korraga auto nina ees madu nägime. Jõudsime mõlemad hüüatada, kui auto juba põmp-põmp tegi ja madu paraku rataste alt läbi käis. Peatusime ning A. läks olukorda uurima. Teel oli roheline madu end kerra tõmmanud ja me olime üsna kindlad, et tema eluküünal sel korral kahjuks otsa sai. Kui ta siis hoopis põõsasse roomas, oli meie üllatus veelgi suurem. Lastel oli muidugi põnev ;)

Mükeene linnakese lähedusse jõudsime kõvasti varem, kui katse algas. Otsisime kohe õige teeotsa välja, et hiljem mitte ekslema hakata ning tegime jäätisepausi ühe poekese juures. Ühel hetkel ei pidanud enam vastu ja otsustasime minna ja raja juurde sõita. Arvasime, et ju saame lähedale, paus kahe katse vahel oli ju väga pikk ning need, kes esimest katset vaatasid, on nüüdseks kindlasti juba mujal. Keset teed, mida mööda me plaanisime kõrgemale ronida, seisid aga korravalvurid ja suunasid meid parklasse. Väheke segaduses parkisime auto ning hakkasime jalgsi edasi minema. Arvasime, et ju on vaatamiskoht kohe-kohe tulemas, miks nad muidu juba parklasse saatsid. Tegelikult muidugi tuli kõndida päris pikk maa ja muudkui ülesmäge. Hea oli, et varem platsi minna tahtsime, oleks täpsemalt ajastanud, oleksime jälle katsest ilma jäänud.

Päeva lõpetasime taas Kefalari katsel, seekord valisime küll teise vaatluspunkti, et natuke vaheldust oleks. Ilm oli õhtul pilvisemaks keeranud ja lõpuks saime ka vihma. Aga tegelikult oli seal katsel hea ja rahulik olla, rahvast ei olnud väga-väga palju ja mäeküljel istudes pole ka seda muret, et keegi tahaks väga ette ronida.

* * * * *

Päev nr. 5 (u. 150km)

Ralli viimasel päeval oli kavas neli katset ehk siis kaks-korda-kaks. Kõik toimusid rallipargi läheduses ja meie käisime nii ühel kui teisel. Ühest katsest vaatasime esimest läbimist ja teisest teist :)
Esimesel oli tohutult rahvast ja tekkis tohutult tolmu. Muutusime toredateks tolmukäkkideks, aga see käib ralli juurde. Mida rohkem autosid katse läbinud oli, seda rohkem tekkis ka ruumi, sest inimesed kiirustasid edasi. Üldiselt on WRC rallidel alati neid, kes just WRC autosid näha tahavad ja jooksevad seetõttu katselt katsele.
Teiseks katseks leidsime taas koha mäeküljel, et vaadata, kuidas autod altpoolt läbi sõidavad. Tolm läks enamasti teisele poole, nii et seal oli õige mugav rallit jälgida :)

Oma ralliseikluse lõpetasime samas kohas, kus mõned päevad enne seda alustasime - rallipargis. Jõudsime sinna, et autasustamist vaadata. Ega just väga palju ei näinud, kõiksugused ametnikud ja tüdrukud seisid ees, aga midagi ikka. Boonuseks oli kõigi autode nägemine, kui nad meie nina alt läbi sõitsid. Poistele muidugi meeldis. Eriti see, kui me lõpus Sander Pärna üles leidsime ja poisid tema juurde tormi jooksid. Kui aga Sander neile oma kaardid andis, siis oli reis tehtud. JWRC autasustamist me vaatama ei jäänud, läksime hoopis "koju" tagasi. Nii me ei näinud, kuidas Sander ja Ken poodiumile tõusid, et oma kolmanda koha auhind vastu võtta.

Seekord Loutrakist ära sõites tegime lõpuks ometi peatuse Korinthose kanali juures. Parkisime auto ja läksime sillale kõndima, et täpsemalt näha, KUI sügav see kanal siis on... ja kui kitsas. Kanal on 23m lai (ikkagi pigem kitsas) ja 6km pikk. Vee sügavus on kanalis 8m, kiviseinad tõusevad pea 80m kõrgusele. Valmis sai see 19. sajandi lõpus... enne kanalit laaditi last ühel pool maha ja veeti üle maa teisele poole.

* * * * *

Päev nr. 6 (u. 50km)

Peale seiklusrikkaid rallipäevi, võtsime puhkuse kuuendal päeval rahulikult. Päeva esimese poole veetsime rannas. Selleks ei pidanudki teab kui kaugele sõitma. Natuke uurides ja puurides saime teada, et otse mere poole sõites on Tolo rand. Tolo on kasvanud väikesest kalurikülast arvestatavaks turismilinnaks, kuigi ajal, mil me seal olime, ei peesitanud rannaliival just väga palju inimesi. Ju ei olnud veel kõrghooaeg. Meile seal aga meeldis - mõnus rannaliiv, ilus sinine vesi, soe päike. Ideaalne koht, kus paar tundi peesitades veeta :)

Lõunaajaks pagesime tagasi hotelli, et lapsed toas lõunauinakut teha saaksid. Õhtuks planeerisime minna Argose juures laiutava mäekünka tippu, sest seal paistsid mingisugused varemed.

Tee mäekünkal laiuva Larissa kindluse juurde leidsime üsna kiiresti. Õnneks on GPS-s ka võimalik valida lähimaid (või kaugemaid) vaatamisväärsusi ja sedapidi kohale jõuda. Kuna varemed pole otseselt külastajatele avatud, siis seiklesime mäe otsas meie üksinda. Kõigepealt muidugi hakkas silma suurepärane vaade ümbrusele ja meie väikesele kodulinnale Argosele. Leidsime lähedusest ühe kloostri, millest muidu aimugi polnud. Vähemalt me arvasime, et tegu võiks olla kloostriga, neid ju Kreekas igal sammul. Ka selle mäe otsas paistis üks, kui mööda puude vahel looklevat teed astuma hakkasime.

Kõige mõnusam avastus oli aga tagasiteel leitud virsikupuud! Virsikud polnud veel üliküpsed, aga siiski piisavalt valmis, et mõnda vilja maitsta. Loodetavasti antakse meile mõne vilja noppimine siiski andeks...

Õhtusöögiks läksime linna sissesõidul silma jäänud kohta. Tundus, et seal pakutakse erinevaid grilltooteid. Mõtlesim, et miks mitte siis proovida, midagi ikka süüa leiame. Lõbusaks läks lugu siis, kui selgus, et teenindajad inglise keelt väga ei oska ja kõik menüüd on ka kreeka keeles. Midagi me muidugi taipasime. Kreeka keelega on see lugu, et kui alguses tundub võõras, siis pärast mitmendat päeva muutub tähestik omaseks ja lugemine on seetõttu oluliselt kergem. Sedasi targa näoga lugedes ja ettekandja üksikuid selgitusi kuulates saime oma tellimuse tehtud. Süüa toodi palju ja see kõik maitses hästi. Palju paremini (ja odavamalt) kui linna keskväljakul üles pandud söögikohtades ;)

* * * * *

Päev nr. 7 (u. 450km)

Puhatud-peesitatud asutasime end uuel hommikul antiikse Korinthose poole, sest Kreekas ju peab ühe antiikse linna üle vaatama. Seda, kui palju selletaolisi kokku võiks olla, ma küll ei tea. Pea iga asula juures on mõned antiiksed varemed.

Antiikse Korinthose peamine tõmbenumber on kindlasti Apollo templi jäänused ehk need suured sambad. Need on ka kõige arusaadavamaks osaks, sest nagu väga ammuste asulatega tihti kipub olema, on ka Korinthoses kivi kivi küljes kinni, aga ilma täpse juhiseta on raske aru saada, millega kunagi tegu võis olla. Mõni kohake on muidugi paremini säilinud ja sambaid on igas suuruses üle terve "linna" näha. Minu lemmikuks sai fotoaparaat (misiganes see muidu oli) :)
Antiikse Korinthose juures on ka väike muuseum, kus saab vaadata erinevaid sellest paigast leitud keraamilisi esemeid, skulptuure jne. Isegi üks luukere oli kenasti klaasi all.

Tegelikult on Korinthose juures veel teisedki varemed nn Akrokorinthos (Acrocorinth), mis asub kõrgel-kõrgel mäe otsas, aga sinna me sõitma ei hakanud. Kolasime hoopis natuke linnas poodides ringi ja mul õnnestus leida madala happesusega oliivõli. Olin seda otsinud kogu reisi aja ja enamasti oli pudelitel alati kirjas, et happesus on 0,8 või väiksem... ma lootsin leida 0,5 või väiksema happesusega õlisid. Just turistilõksus Korinthoses see õnnestus :)

Turistimise-poodlemise lõpetasime mänguväljakul, kus lapsed natuke hullata said.

Edasiseks meil plaane polnud. Aega tundus nagu olevat ja peale väikest reisijuhi uurimist leidsime, et mis seal ikka, sõidame mööda Peloponnesose poolsaare põhjarannikut aina lääne poole. Midagi seal peab ju ette tulema, mis vaatamist vääriks. Üks oli kindel, poolsaare keskossa me minna ei tahtnud, sest see tähendanuks taaskord lõputuid mägesid ja aeglaseid ronimisi ikka üles ja alla, üles ja alla. Mööda rannikut läks kiirtee (sel hetkel veel tasuta) ning see tõotas ajaliselt kõva kokkuhoidu.

Sedasi raamatus näpuga järge vedades jõudsime linna nimega Diakofto, kus pidid olema rongid. Raudteesid oli Peloponnesoses pea igal sammul, aga ühtki rongi me seni näinud polnudki. Ega Diakoftos ringi vaatamine selgust ei toonud, et kas need samad rongid peaksidki mööda raudteid sõitma või on need kõik vanemad versioonid muuseumilaadsel näitusel, aga sel polnudki nii suurt tähtsust. Olulisem oli see, et lapsed said kordamööda rongi trepile minna ja vanu auruvedureid piiluda.

Reisijuhist raamat soovitas väga Kalavryta-Diakofto kitsarööpmelist raudteed, aga seda me otsima ei hakanud. Kirjelduse järgi oleks kindlasti hea elamus - neliteist tunnelit ja mitmed sillad üle Vouraikose oru.

Diakoftost järgmiseks peatuseks sai Rio, mis juba kaugelt meelitas oma erakordselt laheda sillaga. Me (oh neid rumalaid turiste) mõtlesime, et oleks ju lahe sõita Peloponnesoselt ära teisele poole vett ja seal ehk midagi vaadata. Pealegi tundus sild ise juba suure vaatamisväärsusena.

Rio-Antirrio sild avati aastal 2004. See on 2880m pikk ja 27,2m lai ning pakub kiiret ülesõidu võimalust 11000 masinale päevas.

Sillale lähenedes märkasime silte, mis hoiatasid, et silla ületamise eest küsitakse tasu. Arutasime autos, et no kui palju nad ikka küsida saavad. Üldised tollimaksud Kreekas olid nii mõne euro kanti... aga kui me juba olime olukorras, kust tagasi enam keerata ei saanud, nägime hinnaks olevat 13,20€. Edasi-tagasi teeks see siis täitsa korraliku summa... selle eest, et korraks teisel pool maha minna ja sealtkandist Peloponnesosele pilk peale visata. Võttis kukalt kratsima, peatasime auto ja ronisime välja, et natuke sirutada ja aju tuulutada. Ega teha suurt midagi polnud, tagasi pööramiseks ju enam variante ei antud, ainus tee viis otse tolliputkadeni. Sõitsime siis sinna, tegime väga rumalate turistide näod pähe ja küsisime, et vabandust, aga kust siit nüüd tagasi saaks. Putkas olev meesterahvas vist nägi meiesuguseid totukesi pidevalt, sest peale küsimust "oi kas te tegite vea, kuhu te minna soovisite?" pakkus ta kiirelt lahenduseks, et annab meile kaardi, millega teisel suunal tasuta läbi pääseb. Mingu me sõitku sild lõpuni, keeraku kohe ots ringi ja siis tagasi. Nii et kokkuvõttes läks isegi hästi, ei pidanud kahekordset summat tasuma...

Riost edasi vaid kiviviske kaugusele jäi Kalogria, mis raamatus meelitas oma kuldsete liivadüünidega. Kogu liivase ranna pikkuseks on seal 7km ning sealne piirkond on üks Euroopa suurimaid märgalasid. Loodus on seal tõesti kaunis. Sõitsime läbi vihmavarjumändidest metsa (eesti keeles on neil vist teistsugune nimi...), ronisime mööda liivast mäenõlva kõrgemale ning lõpetuseks said põnnid meres möllata. Kusjuures selleks hetkeks olime seal tegutsemas põhimõtteliselt üksinda. Ilm kogus pilvi kokku ja päike puges peitu puhkama. Aga temperatuur oli endiselt soe, nii et meid pilvisus ei morjendanud :)

Tagasitee sujus üsna hästi. Mööda kiirteed kuni Korinthoseni ja sealt taas Argosesse. Kell oli selleks ajaks täitsa õhtusse jõudnud, aga mõni päev lihtsalt on selline... rändamise päev.

* * * * *

Päev nr. 8 (u. 70km)

Kaheksas päev Kreekas möödus taas rahulikult. Pikemat sorti puhkuse puhul on mahti nii seigelda kui tõesti puhata. Sel päeval me kaugustesse sõitma ei hakanud, veetsime päeva esimese poole Tolo rannas (kusjuures arbuusi sõime! eriti hea!) ja õhtupoolikul läksime avastama lähedal asuvat Naphlioni linnakest, mis kunagi oli Kreeka pealinnaks Naphlioni puhul kiitsid kõik allikad selle armsat vanalinna, kus on kitsad tänavad ja neoklassitsistlikud majad.

Aga enne vanalinna suundumist keerasime meie autonina kõrgustesse, sest mis linn see ilma varemetes kindlusteta ikka on! Naphlionil on eriti vedanud, seal on neid lausa mitu :) Kõige kõrgemalt vaatab linna peale Palamidi kindlus, kuhu pääseb mööda treppe ronides. Kuna meie jõudsime pärale õhtul ja kindlus ise oli juba kinni, siis me ronima siiski ei hakanud. Kuigi, kui on aega ja tahtmist, siis tasub muidugi minna. Palamidi pole lihtsalt kindlus, vaid kompleks, kus on seitse Kreeka jumalate järgi nime saanud kindlust! Kõik see on piiratud ühe müüriga.

Kuivõrd Palamidi müüride vahele kõndima me ei pääsenud, jalutasime hoopis teisel künkal asuva Akronafplia kindluse müüride vahel. Sealt allapoole vaadates nägime vanalinna punaseid katuseid (nagu Tallinnas :)) ja meres olevat Bourtzi kindlust (just, veel üks!). Kusjuures Bourtzi oli kuni aastani 1930 linna timuka residents. Akronafplia müüride vahel kuulsime äkki meeletut suminat ja mida lähemale me suursugusele kollase-rohelise-kirjule puule läksime, seda selgemaks sai, et just sealt sumin kostubki. Selle puu õite kallal tegutses vist oma miljon mesilast, sest nad suutsid teha peaaegu kõrvulukustavat lärmi. Ju on head õied, lõhnasid küll väga hästi :)

Kindlused üle loetud ja läbi jalutatud (nii palju kui võimalik), läksime vanalinna. Sellised pisikeste-kitsaste tänavatega linnad on mu lemmikud! Sellistel tänavatel on nii mõnus lihtsalt ilma igasuguse eesmärgita uidata ja uurida poekeste vaateaknaid ning inimesi, kes samamoodi mööda linna uitavad. Boonuseks pea igal nurgal väike kohvik või söögikoht ja tohutus koguses erinevaid õitsvaid puid-põõsaid.

Naphlioni peaväljakut ääristavad rohked restoranid-kohvikud, mis sööma kutsuvad. Kuivõrd Argoses me enam ühtki mõistlikku söögikohta leida ei suutnud, sõime sel õhtul Naphlionis. Sealjuures torisesime, et oleks siis varem taibanud sinna minna, oleks mitmel korral palju kergemini kõhu täis saanud... kergemini  ja maitsvamalt.

Peaväljak, Plateia Syntagmatos, näeb praegugi välja samasugune nagu kolm sajandit tagasi, mil osmanid sinna paar mošeed püsti panid. Ühes neist on nüüdseks kino.

* * * * *

Päev nr. 9 (u. 300km)

Puhkuse eelviimast päeva on kõige raskem kirjeldada. Isegi täpse teekonna meenutamine on raske. Lõunasse olime me juba sõitnud ja teadsime, kui palju sealpool kaugematesse paikadesse jõudmine aega võtaks. Ka mööda rannikut läänes olime käinud. Nii otsustasime sel päeval minna poolsaare keskele. Sinna, kus reisijuht lubas maalilist teenkonda läbi Lousios mäekuru.

Reisijuht ütles, et mäekuru ümbritsev teekond liigub mööda linnasid Dimitsana, Stemnitsa, Karytaina ja Andritsaina, nii et panime oma GPSi sisse Andritsaina ning lootsime parimat. Teel tegime ühe näksimispeatuse, aga kui keegi paluks mul öelda, kus see täpsemalt oli, siis kahjuks sellega ma hakkama ei saaks.

Sellest, et oleme mäekuru lähedusse jõudnud, saime kiirelt aru. Mäed olid veelgi kõrgemad ja teed veelgi järsemad loogeldes mööda mäekülge sinka-vonka allapoole. Autot kinni pidades, et vaadet nautida, avastasime tee äärest portsu röövikuid - ilusaid ja karvaseid, kelle pool keha oli siniste täppidega ja pool punastega.

Edasi sõitsime aina allapoole ja allapoole ja veel rohkem allapoole. Jõudsime täitsa põhja välja, Kokkorase silla juurde, kus katsusime vett ja hingasime hoopis teistsuguse lõhnaga õhku. Vee ääres lendasid ringi ilusad sinised kiilid.

Lousiose mäekuru on ideaalne jalgsimatkaks, sest paljud vaatamisväärsused onligipääsetavad vaid kõndides. Näiteks võib sedasi leida imelistesse kohtadesse ehitatud kloostreid, mis isegi sisse astumata kindlasti ahhetama võtavad. Ei pea vist lisama, et me ei näinud neist ühki, sest poisid poleks pikemaid matkasid vastu pidanud.

Aga pole hullu, sest vaade Agiou Ioannou juurde viiva tee juurest oli lihtsalt... imeline. Ükski pilt ei suuda kunagi seda kõike edasi anda, silm haarab lihtsalt palju rohkem kui objektiiv. Aga selle väikese kabeli juures vaateplatvormil seistes tundus nagu seisakski maailma otsal.

Lousiose mäekuru kogemiseks tuleb ise kohale sõita ja kas püüda seigelda autoga nagu meiegi või võtta ette matk nagu soovitavad raamatud. Neid teeotsi, kust me sisse keerasime, oli õige mitu. Alati ei viinud need kuhugi ja kõiki neid kirja panna on absoluutselt võimatu. Aga tegevust jagus ja vaatamist jagus samuti.

Kurus seiklemise lõpetasime Dimitsana linnas jäätisepausiga. Huvitav, mida sellises ümbruses elavad inimesed mõtlevad. Neile on see kindlasti nii-nii tavaline, aga turistid käivad ja imestavad, et on alles ilus ja on alles vägev.

Tagasiteel hotelli nägime väga palju mesitarusid. Lapsed leidsid, et need on klotsid! :) Ilusad kandilised ja värvilised, mis nad ikka muud olla saaksid.

Peatuse tegime lammaste läheduses. Sättisime end rõõmsalt pingile istuma, et lambaid ja ümbrust vaadata. Äkki märkasime, et appi röövik ründab... lähemal vaatlusel kubises terve pink ja selle kõrval olev laud röövikutest. Enamus neist oli pugenud pingi-laua alla, aga neid oli tohutult. Putukahuvilistest lastele olid röövikud kui eraldi atraktsioon :)

Läbi Tripoli Argose poole sõites otsustasime, et õhtustame taas tuttavaks saanud Naphlioni linnas. Ja edasi Argosesse, et veel viimane öö seal mööda saata.

* * * * *

Päev nr. 10 (u. 160km) ja tagasisõit

Lõpuks saabus päev, mil pidime Argosest lahkuma ja uuesti Ateena lähedale Pantheoni hotelli jõudma, et järgmisel varahommikul lennujaama minna ning alustada teed kodu poole. Plaanisime alguses loomaaeda külastada, aga reisiväsimus ja laste tujud muutsid meie meelt, nii et sõitsime hoopiski poekompleksi. Ehk oligi targem otsus, sest vaadatud-nähtud oli selleks ajaks päris palju ja aju vist poleks enam suutnudki midagi uut vastu võtta. Ahjaa, ei pea vist mainima, et lähenesime Ateenale mööda kiirteed. Liiga hästi oli meeles esimese päeva lõputuna näiv teekond...

Poekompleks, kuhu läksime, pakkus erinevaid tegevusi. Lisaks poodidele ka söögikohti ja lastele oli suur-suur mänguväljak. Kui olime vajalikud poed läbi käinud, seadsime end mugavalt ühes kohvikus platsi. Poisid leidsid sealtsamast kiirelt sõbra, kellega mängiti ja autosid jagati. Lastel on ikka hea elu, ei mingeid keeleprobleeme, mängimise keel on universaalne :)

Peale sööki said lapsed rohkemgi lõbutseda, sest kaugemalt paistis autorada, kus me neil sõita lubasime. Ja mänguväljakul turnimine oli samuti päevakavas olulisel kohal.

Järgmisel hommikul varastasin lennukiaknast veel viimase pildi sellele mägisele maale. Alles koju jõudes avastasin, et pildile oli jäänud see tore Rio sild...