Hispaania-Portugal, märts-aprill 2012

Portugali osa, kus käisime, koos tekstis ära märgitud kohanimedega.

Portugal on päris pikalt olnud minu jaoks riik, kuhu tahaks minna. Lisaks olime me pikalt juba mõelnud, et kui me juba keset Vahemerd oleme, siis võiks ju siinseid rallisidki külastada. Seoses Portugali ralliga ja igatepidi klappiva ajaga hakkasime plaani ellu viima. Kahjuks või õnneks polnud piletite leidmine üldse nii lihtne. Ralli toimus peamiselt Algarve piirkonnas, keskuseks Faro linn, kus on olemas ka lennujaam. Samas Maltalt Farosse lendamiseks polnud just palju asjalikke ühendusi, päris Rootsi ka ju lennata ei taha, et siis jälle tagasi sõita. Järgmisena proovisime leida lende Lissaboni, et siis sealt autoga Faro kanti sõita (ca 218km). Paraku ei olnud ka sedakaudu ideaalseid lahendusi. Kui siis äkki aga A. leidis, et Sevilla on ju üsna lähedal ja Sevillasse sõidab Maltalt otse Ryanair. Edasi autoga Portugali ja asi korras  - teekond  vaid 176km. Ja lisaks näeme natuke Hispaaniat ka :)

Lend Sevillasse läks üsna teisipäeva õhtul üsna hilisel tunnil. Õnneks ei midagi hullu, sujus rahulikult ja kergelt. Olime endale lennujaama autorendi vastu palunud ja ööbimise välja valinud, et siis järgmisel päeval Portugali poole startida. Oldigi kenasti nimesildiga meid juba ootamas, kui lennujaama turvatsoonist väljusime. Autorent Hispaaniast on odavam kui Portugalist, samamoodi ka kütus. Seega oli sedapidi igati kasulikum rännata. Üle piiri minemise eest meilt lisaraha ei küsitudki :) Autorendikontor oli vaid mõni kilomeeter lennujaamast ja peale paberite kordaajamist asusime hotelli poole teele. Sellegi olime valinud suhteliselt lennujaama lähedal. Uni tuli kiiresti :)

Hommik oli päikeseline ja kui olime kõhud täis söönud, asusime Sevillast Portugali poole teele. Enne veel torisesin, et on alles kodanikud, kõnniteed kõik puha apelsine täis. Meie Eestis maksame kõva raha, et apelsine osta... ja neil lihtsalt vedelevad :) Enne Sevillast lahkumist käisime veel suures Carrefouri toidupoes. Ostsime igasugust head kraami, kui mõnus oli suures ja asjalikus toidupoes kõndida ja värsket kaupa valida. Ostsime ka maasikaid, mis tol hetkel olid palju soodsamad kui Maltal... ja maitsesid palju paremini kui maasikad, mida Eestis tavaliselt müüakse :)

Teekond Porguali kulges mööda kiirteed, nii et peatusi me otseselt ei teinud ja midagi vaatamas ei käinud. Võtsime sihiks jõuda shakedowni lõpukski Faro kanti, et ehk näeme mõningaid ralliautosid. Hispaaniat ja Portugali eraldab jõgi. Teisele poole saab sõites üle suure silla. Ei mingit tuima piiriületust, võimsalt tervitas meid Portugal. Edasi jätkasime taas sõitu mööda kiirteed. Vastu hakkasid tulema sildid, mis teavitasid meid teede hindadest. Mõtlesime, mis me mõtlesime, aga välja ei mõeldnud, et mis me nende hindadega pihta peaksime hakkama. Teadsime ju küll, et Portugalis on osa maanteid tasulised, aga kus ja kellele maksta või millal maksta? Otsustasime, et sõidame aga edasi ja küll me õhtul hotellist siis uurime :)

Jõudsime shakedowni vaatama sedasi, et suur osa autosid olid juba selle läbinud. Aga mis seal ikka, natuke nägime meiegi ja poisid said oma rallielamusega alustatud. Boonusena said nad üle pika aja mängida suurte puuda all okstega... lõbu, mida Maltal just väga teha ei saa. Raja äärest edasi läksime Faro staadioni juurde ja jalutasime läbi kõik service parki alad. Vaatasime "eesti onude" autosid ja teiste tähtsate sõitjate masinaid. Etteruttavalt võib öelda, et ega me näiteks Sebastian Loebi autot rohkem väga näinudki kui tookord boksis :)

Kui kõik ralliga seotud tegevused tehtud, otsustasime oma hotelli pöörduda. Olime valinud peatumise Albufeira Village nimelises puhkekülas. Asukoht oli igatepidi hea, ei olnud otse linnas sees ja sealt oli lihtne liikuda igas suunas, kus aga parajasti vaja. Apartment ise oli varustatud kõige vajalikuga - kaks tuba, vannituba, rohkelt magamiskohti, õu ja mis kõik veel. Peale pisukest tutvumist ja päikese käes peesitamist, sõitsime lähedal asuvasse Guia kaubanduskeskusesse toidupoodi ja sööma, sest kell hakkas õhtusse jõudma. Ahjaa, tasuliste teede kohta öeldi meile hotellist, et tuleb minna kohalikku postkontorisse, öelda oma auto number ja siis maksta vajalik summa vastavalt sellele, kui palju on tariifi sõites kogunenud.

Järgmisel päeval otsustasime natuke ringi vaadata, sest ralli algas alles õhtul pimedas sõidetavate katsetega. Kuna katsed olid Farost oluliselt põhja pool, siis valisime oma päevase marsruudi vastavalt sellele. Esimeseks peatuseks sai Krazy World Zoo - väike, aga armas loomaaialaadne kohake, mis asus kesk tsitruseliste välju. Muide, tsitruseliste väljad olid Portugalis kõikjal. Ma pole veel varem sellises koguses apelsini- ja sidrunipõlde näinud. Ühed puud kandsid vilja, järgmised juba õitsesid. Krazy Worldis sai vaadata erinevaid loomi - kilpkonni, oravaid, krokodilli, kaamelit, kitsekesi, laamasid, sisalikke jne jne. Lisaks oli olemas väike mänguväljak, kohvik ja minigolfirada. Jõudsime oma ringkäiguga lõpuni täpselt selliseks ajaks, kui alustati kohvikumajas laval loomade tutvustamise etendusega. Kõigepealt näidati pistrikut, kes lendas lae all edasi ja tagasi. Mõni külaline sai lavalegi minna ja lindu lähemalt vaadata. Kui kõik käed tõstsid, tegi seda ka RiR, nii et viimasena kutsuti linnu juurde just tema. Käis koos issiga ja eks ta natuke pelgas ka, kui suur lind issi käe peale lendas. Edasi tuli kilpkonn, suur sisalik ja paar kitsekest. Lastel oli lõpus võimalik kitsekesega pilti teha ja RaR sättis end kohe järjekorda. Sai kitsekese sülle ja meil on nüüd mõlemast lapsest loomaga pilt.

Järgmiseks paigaks olin ma valinud Mertola linna, mis turistiraamatu lehekülgedelt paistis eriti ilus ja huvitav. Sinna oli küll parajalt pikk maa, aga see võimaldas lastel magama jääda ja meil aega parajaks teha. Mertola linn asub keset maalilisi mägesid. Tegelikult on kogu Portugal selline, vähemalt Algarve osa. Üks küngas ajab teist taga ja kaugemalt paistab juba kolmas. Mertola kõrval voolab Guadiana jõgi, mis omakorda lisab vaadetele ilu. Mertola jäi meelde kui pisikese Portugali linna musternäide - kitsad tänavad, valged majad, värvilised uksed ja aknad, aedades apelsinide ja sidrunite all lookas puud. Kõrguses asus kindlus, mille müüridelt avanevad vaated võtsid lausa hingetuks. Sealsamas oli ka väike valge pühakoda, kalmistu ja kõik muu, mis ühe linnakese juurde käib. Ja toonekured! Kõikjal olid toonekured. Aina lendasid üle Mertola linna. Juba teel sinna oli pea iga post toonekurgede poolt vallutatud, mõnel postil lausa mitu pesa. Ma pole eales sedavõrd palju kurgi näinud :)

Kui aeg õhtusse jõudma hakkas, sättisime end taas teele, et jõuda rallikatsele SS2. Seda sõideti pimeduses, peale kella kaheksat õhtul kusagil Gomes Airese lähedal. Olime endale enne vaatamiskoha ära märkinud, aga sinna sõita üritades selgus, et ei lasta meid kuhugi mujale peale ametlike vaatekohtade. Hiljem kinnitas sama raja ääres kohatud rahvuskaaslane. Mis seal ikka, teadsime sellega siis edaspidi arvestada. Raja ääres kiskus ilm tasapisi aina hullemaks, kuniks hakkas vihma tibutama. Edasine ilmaennustus oligi kõike muud kui rõõmustav.... meie kahjuks. Olime teisel katsel kuniks jaksasime, jälgisime mööduvaid autosid ja elasime omadele kaasa (sõitmas olid Ott Tänak / Kuldar Sikk ja Sander Pärn / Ken Järveoja). Kui ära sõitma hakkasime, olime väheke eksinud ning jõudsime lõpuks sellisele tasulisele teele, kus sai kohe oma kukrut kergitada. Aga kiire "koju" jõudmine oli olulisem, järgmine päev ju taas tarvis teele asuda.

Uus päev tõi aga eriti koleda ilma - vihma sadas vähem ja siis jälle rohkem ja lõpuks lausa väga palju rohkem. Olime endale välja valinud SS5, kuid sinnakanti jõudes muutsime kiirelt oma plaane. Kuivõrd vihma aina ladistas ja paistis, et meil tuleks läbida rohkelt mudamülkaid, jätsime selle katse katki ja läksime poolteist tundi hiljem algavale katsele SS7 (Sao Bras de Alportel kandis). Kõik katsed sõideti kesk mägesid ja nende juurde jõudmine oli lõbustus omaette, eriti mudasel-libedal maapinnal. SS7 oli selles osas eriti hull, kuivõrd hommikused vihmad olid oma tööd hoole ja armastusega teinud. Saime auto pargitud, end prügikottidesse riietatud ja asusime jalgsi edasi. Tee parkimiskohast katseni oli parajalt pikk, loomulikult mudane ja lägane. Kohati laiutasid üle tee väikesed järvekesed :) Tegelikult oli loodus väga kaunis ja kõik see udu mängis meeleoluga veel omakorda kaasa. Aga meie ebaõnn ei olnud veel läbi. Kui olime mõned autod ära näinud ja juba teistelt rajaäärsetelt kuulnud, et üsna paljud sõitsid kraavi, jäi ühel hetkel vahe eriti venima. Venis ja venis, kuniks me otsustasime ära minna. Pärast selgus, et pisike järveke, millest autod katsel läbi sõitma pidi, muutus hommikuste vihmade tulemusena nii suureks ja sügavaks, et katse katkestati. Jätsime meiegi selle päeva peale SS7 pooleli ja hästi tegime, hilisemad katsed tühistati - Ilmataadi vingerpussid olid piisavalt laiaulatuslikud. Sõitsime hoopis Farosse ja kolasime natuke sealses Algarve Forum kaubanduskeskuses. Koju jõudes lootsime vaid, et uus päev toob väheke parema ilma....

Ralli kolmandal päeval, laupäeval, 31. märtsil valisime endale esimeseks katseks SS12, mida sõideti Ameixiali läheduses. Tegemist oli asfaldil sõidetava katsega. Ilm oli üsna paljutõotav, kohati võis päikestki näha. Tee raja äärde polnud seekord õnneks väga pikk ja varsti olimegi kenasti mäeküljel platsis autosid ootamas. Mäe harjal oli isegi kohvik kokku klopsitud :) Vaatasime seal mõnusasti autosid, lehvitasime Eesti rahvuslippu ja elasime kõigile kaasa. RiR leidis endale samaealise sõbra, kellega nad siis hooga mäest alla jooksid.

Kuivõrd järgmise katseni oli hea mitu tundi aega, tegime sel päeval peatuse Faro staadioni teenindusalas. Suured-tähtsad masinad olid juba läinud, aga jõudsime täpselt Sander Pärna saabumise ajaks. Poistel ju ikka huvitav jälgida, mida ralliautodega selle vähese ajaga tehakse ja kui kiiresti seda kõike tehakse. Rõõmu lisas asjaolu, et selles boksis kostis kõrvu vaid eesti keel :) Lisaks kõndisime veel siin ja seal, nägime ilma rattata autot ja muudki.

Teiseks katseks sel päeval valisime SS16, mis kulges Ameixiali ja Loule vahel. Sealne maastik oli nii nii ilus, et ka ilma autodeta oleks seal lihtsalt mõnus istuda olnud. Meile avanes rallitee pikalt-pikalt, taustaks künkad ja rohelus. Päike isegi tuli välja meile rõõmu tooma. See oli konkurentsitult parim koht ralli jälgimiseks, mis sest, et autod tegelikult väga lähedalt mööda ei sõitnudki. Aga kõike muud oli seal küll ja veel.

Üsna kiiresti jõudiski pärale viimane rallipäev ja tõusime selle puhul üsna vara. Katsed toimusid sel päeval Santana de Serra lähistel. Päeva esimene katse, SS18, õigupoolest oli otsapidi linnas. Sinna me läksimegi koos paraja hulga teiste rallifännidega. Rahvast kogunes ja kogunes ning kõik võimalikud ja võimatu mäeküljed olid inimestega kaetud. Loogiline ka, ligipääs sellesse punkti oli suhteliselt lihtne ja eks ikka minnakse sinna, kuhu kiirelt ja mugavalt kohale saab. Õnneks mahtusime meiegi ära ja veetsime seal hea mitu aega.

Teiseks katseks valisime ralli kõige viimase - SS22 ehk nn power stage. Koht polnud küll parim, aga autosid nägi ja koptereid veel rohkem. Power stage on tavaliselt see katse, millest tehakse ka ülekannet, nii et kopterid lendasid õhus muudkui edasi ja tagasi. Poistele meeldis ja meie saime selle järgi aru, millal auto vaatevälja jõuab. Paraku lähenes sama kiirelt äikesepilv, mistõttu me lõpuni vaatama ei jäänudki. Kannatasime kuniks jaksasime ja siis kiiresti-kiiresti auto juurde ning "koju" putku.

Õhtul läksime Albufeirasse turistima. Mitte just palju ja tegelikult ei teinud ma vist isegi ühtki pilti Albufeirast, aga kõhud saime seal täis söödud ja natuke suveniiregi ostetud. Muuseas sain just seal teada, et Portugali üheks sümboliks on kukk. Tähtis ja kaitsev kukk, kes legendi järgi ammustel aegadel ühe palveränduri hukkamisest päästis.

Reisi eelviimasel hommikul pakkisime oma seitse asja kokku, toppisime autosse ja asusime Hispaania poole teele. Valisime tee, mis lookles rannikuga kaasa läbides iga natukese aja tagant mõnda asulat. Peatusi me väga ei teinud, sest meiega rändas kaasa ka vihmapilv, mis rikkus nii mõneski kohas isu autost välja astuda. Lõpuks, kui jõudsime linnakese Villa Real de Santo Antonio juurde ning otsustasime seal väikese pausi teha. Linnake asub täpselt jõe kaldal ja teiselt poolt jõge on juba Hispaania. Linn ise ei olnud tõesti eriti suur, väike peaväljak aga oli ääritsetud pisikeste kohvikute ja poekestega. Einestasime meiegi natuke ja jalutasime valgete hoonete vahel. Lootsime veel Castro Marimiski turistipeatust teha, aga pilv jõudis meile taas kord järele. Nii et sedakorda jäi sealne kindlus nägemata. Sõitsime hoopis mööda jõeäärt edasi, kuniks tuligi meile juba tuttav sild ja teepealsed sildid teavitasid meid, et oleme jõudnud taas Hispaaniasse.

Ahjaa, enne Albufeirast lahkumist käisime ka postkontoris, et mis me siis ikkagi nende tasuliste teedega teeme ja et tahaks natuke maksta. Postkontorist küsiti, et kas kohalik auto? Hmmm ei. No siis oleks pidanud kohe sisse sõites kuhugi midagi maksma. Aga mis nüüd siis saab? Midagi ei saa :) 

Meie umbkaudne teekond Sevilla kesklinnas

Hispaanias olemine oli pigem üürike, kuid enne veel, kui me lennujaama sõitsime, käisime järgmise päeva hommikul Sevillas jalutamas. Valisin kõhutunde järgi koha, kust tahtsin alustada, ja võisin vaid loota, et sealkandis ka parkimiskohti on. Jõudsime läbi autovoolu Plaza de Espana kanti ja oi imet, täitsa tohtiski autosid parkida. Sättisime end paika, kui äkki tulid kaks meesterahvast, et kuulge sõitke natuke nüüd tagasi, me lükkame need eespoolsed autod ära ja saabki üks neist meesterahvastest välja sõita. Väheke toibumist ja naeru ning taipasime sealse parkimise loogikat. Kuivõrd üks rida autosid pargiti muudkui kinni, siis kõik kinniparkijaid lihtsalt lükati eest ära vastavalt vajadusele. Kes ütles, et keerulised asjad lihtsad ei võiks olla eks :)

Plaza de Espana oli väga ilus. Kõik need nikerdused ja purskkaev ja vesi ja ohh ja ahh igal sammul. Avaldas selle paari tunni jooksul, mis me Sevillas veetsime, kõige rohkem muljet igatepidi. Olin ju tegelikult hoopis mõelnud, et vaataks siis seal ümber olevat parki, aga hoone võlus mõne hetkega :) Edasi jalutasime aina rohkem jõe suunas, kuna olime enne sealt sõites märganud üht mänguväljakut. Ja mänguväljakutest ei saa lastega reisides mitte mingi valemiga ei üle ega ümber. Said nemadki oma annuse rõõmu turnides ja kiikudes ja tuvisid söötes :) Ilusad valged tuvid olid, otsekui muinasjutust. Seejärel vaatasime kiiruga kaugusest üle tornid, mis teine teisel pool jõge valvavad. Niimoodi muuseas jõudsimegi juba katedraali vahetusse lähedusse. Starbucksist väike kohv ja täiskäik edasi. Vaatasime, pead kuklas, seda massiivset kirikut... oli tõesti suur. Kahjuks sissepoole ei lubanud ajakava meil kuidagi minna. Ei teadnud me ju, kas ja kuidas ja kui kiiresti me linnast välja saame, et siis auto üle anda ja lennujaama jõuda. Korraks asutsime sisse ka Alcazari õuele ja seejärel kõndisime mööda müüriäärseid väikeseid ja kitsukesi tänavaid umbkaudu suunas, kuhu lootsime lõpuks jõuda. Sedasi siin ja seal korraks pilte tehes ja kiirkäigul turistides olime lõpuks tagasi auto juures. Eks teinekord ju jõuab rohkem ja esialgu piisas sellest kõigest täiesti :)