Päev nr. 20

Chino.

Lemmik lemmik lemmik! Eriti sellistel kuumadel suvepäevadel nagu meil hetkel on. Chino on jääjook. Saadaval kohvimaitseline ja kookosemaitseline. Ma viimast pole proovinud, aga esimene maitseb nii nii hästi :)

Päev nr. 17

Aljotta.

Täna me logelesime esimese poole päevast ja siis pakkisime teise poole päevast. Õhtul läksime välja sööma. Viimasel ajal on mul suppide-salatite isu ja kui ma nägin menüüs aljottat, siis otsustasin ära proovida. Ma varem polnud veel jõudnud. Tegemist on kohaliku kalasupiga. Ja üsna hea supiga, kõhtu täidab suurepäraselt. Kusjuures retsepti lugedes tundub, et aljottat on väga lihtne valmistada. Nii et kel nüüd soov ja isu järele proovida, siis siin on retsept täiesti olemas.

Päev nr. 12

Viigimari.

Eile, kui ma puuviljaonu juurest läbi astusin, et arbuusi ja banaani osta, näitas ta mulle mingeid natuke imeliku väljanägemisega rohelisi asju. Ütles, et väga head on ja väga lühikest aega saadaval. Nägid teised üsna väsinud juba välja, aga noh kui juba, siis juba ja ostsingi karbi ära. Selgus, et see on viigimari. Ma ei mäleta, et ma varem oleks seda söönud, nii et küsisin igaks juhuks juhisedki kaasa, et kuidas seda siis süüakse. Just maitsesin - ongi täitsa hea :)

Päev nr. 10

Juba kümnes päev... veel 2/3 jäänud.

Gelato.
Oi kui mõnus on võtta mõnest gelateriast pallike jäätist ja istuda päikeselisel promenaadil. Maitseid on pea kõike, mis pähe võib tulla, ja pea kõik viivad keele alla :)

Päev nr. 1

Võtsin endale eesmärgiks juunikuus teha "foto päevas" projekti. Mitte isegi otsida midagi fotograafiliselt superlahedat või ilusat või kummalist, vaid pigem võtta igast päevast midagi sellist, mis mulle siin Maltal meeldib. Neist saavad viimased 30 päeva ja kuigi me kindlasti käime veel ringi ja tuleb ka põhjalikumaid postitusi, siis need on minu väikesed viimased mõtted :)

Mint.
Hommikul, kui olime RaRi kooli viinud, läksime pisemaga teisele poole promenaadile hommikust sööma. Ja muidugi võtsin ma Mintist kohvi ning kaks croissanti. Täiuslik hommikumeeleolu :)

Kuklitegu

Loo alustuseks tasub kohe mainida, et ma ei ole teab mis superkokk. Eriti niruks kisuvad lood siis, kui tuleb hakata küpsetama. No pannkookidega saan ma hakkama, aga igasugused keerulisemad moodustised jäävad üldiselt tegemata. Küll aga tekkis mul isu vastlakuklite järele. Eestis sai ikka neid ostetud, aga siin laiutab poelettidel hoopis ülimagus prinjolata, mida me sel aastal sööma ei hakkagi. Niisiis, kuidas saaks kukleid...

Leidsime siis koos naabrinaisega, et proovime ära (kusjuures kumbki pole varem katsetanud). Et teeme vastlaõhtu ja küpsetame ja katsetame. No päris nii ei läinud, tuli rohkem selline vastlalõuna. Ja tegelikult tegi lõviosa tööst ka tema. Kuidas see ütlus nende mitme koka kohta käiski eksole. Ma aitasin mõnda vormida ja sättida ja siis hiljem tegin tähtsalt töödejuhataja nägu ja muidugi fotografeerisin töötulemusi :)

Tulemus oli täitsa tore, kuigi naabrinaine arvab, et teeb ikka õigel vastlapäeval uuesti, sest seekord läks nihu. No ma ei tea, meie sõime ja oli vastla moodi küll :)

Ette rutates võib öelda, et see ei jää üldse ainsaks kodumaise maiguga tegemiseks lähiajal. Reedel ju suur sünnipäev ja meil eestlastega lausa vastuvõtt plaanis. Kodumaised jutud, kodumaised toidud, kodumaine programm.

Supipurk

Sellist supipurki võib osta siinsest vene poest. Muuhulgas on seal muud kraami muidugi ka, mõnel asjal lausa eestikeelsed kirjad küljes. Enamasti jõuvad sealt poest meie koju pasteedid (hane ja kalkuni ja kana jne), hapukoor, kohukesed ja see supp. See supp on selline asi, mida pooled meie perest söövad väga hea meelega ja seetõttu on see mõnikord meil menüüs täiesti olemas. Ikkagi made in Estonia :)

Lampuki

Esimesel autoga päeval startisime me kõigepealt randa - Golden Baysse (punkt A). Me üldse käime kõige rohkem just seal, kui on kaugemale minek. Kui niisama argipäevaõhtuti ujuma läheme, siis valima kas Balluta Bay (mille juures on üsna karmi olemisega trepp) või Sliema toidukohtade all asuva väikese liivaga jupikese. Lastele meeldib liivas ikka rohkem ja noh liivapõhi pole nii libe ka.

Kui meil keskpäevases päikeses suplemisest ja praadimisest küllalt sai, otsustasime, et on paras hetk sööma minna. Lapsed võiksid natuke magada, nii et valisime kohe targu kaugema koha - põrutasime Marsaxlokki (punkt B). Kohe ikka teise saare otsa, et maa võimalikult pikk oleks. Panen siia kaardi ka juurde. Vahemaa pikkuseks oli (trummipõrin..) - u 25km. Just :) Nii et seda lõbu, et lapsed saavad autos tunni-kaks magada ja me muudkui sõidame, seda väga siinmail pole. 

Marsaxlokki juures otsisime endale peatuspaiga ja valisime ühe veeäärsetest toitu pakkuvatest kohtadest. Ega seal suurt vahet pole, kus maha potsatada. Kala saab igal pool, tegemist ju kalurikülaga. Nii et kala me ka tellisime - mina valisin seekord nö päevakalade hulgast endale lampuki. Ega ma täpselt teadnud, et kes see tegelane on, aga nimi kõlas vahvalt ja noh kui kehvasti ta ikka maitstagi saab eks. Teine pool võttis lõhe, et rohkem kindla peale minek, ja poisid said lihtsalt võileivad. Kala serveeritakse ju üldjuhul koos friikartulite ja salatiga, nii et sealt saab lastele ka ampse anda, suurt portsu nad nagunii ära ei suudaks süüa.

Toodi siis meie kalad lauda ja, hoppaaaa!, lampuki portsjon oli tõeliselt lahmakas :) Kohe nii pool kala oli kenasti taldrikule laotatud. Maitses ta üsna hästi, natuke kuivalt ehk, aga kõhutäis oli äärmiselt toitev. Valge liha on valgurikas, aga madala rasvasisaldusega. 

Lampuki on malta keeles kuldmakrell (google'i abiga tõlgitud), inglise keeles tuntud ka kui dolphin-fish või dorado, ladinakeelse nimetusega corypharna hippurus. Kel huvi võib ladinakeelse nime google'sse toksida ja pilte vaadata - no jeerum, on alles suur tegelane! Lampuki hooaeg on augusti keskpaigast novembrini, mil ta siitkaudu oma rännakuid teeb. Lampuki püüdmiseks kasutatakse meetodit nimega kannizzati.

Kui siis kõhud täis said, suundusime poodidesse, sest autoga on lihtsam suuremaid asju (näiteks liitrite kaupa vett) koju tassida. Käisime tiiru Lidl's ja Birkirkaras asuvas Smart Supermarketis (punkt C). Õhtul sõitsime veel Ta'Qali (punkt D) juurde, et lapsed mängida saaksid, ning juhtusime kogemata Attardi juures festat piiluma. Koju (punkt E) jõudsime pilkases pimeduses ja üsna unistena :)

Tegus Mesilane

Sliemas ja St. Julians's on ilmselgelt palju kohvikuid-restorane ja muid sarnaseid asutusi. Kui aga siit teisele poole kõndima hakata, siis jääb neid oluliselt vähemaks. Seda mõnusam oli ühel hetkel Msidast üks tore kohvik avastada. Koha nimi on Busy Bee ja ausõna, see koht on tõesti "busy", sest ma pole veel näinud seda täiesti tühjana.

Busy Bee asutati aastal 1933 ja näha on, et kohalike seas on koht äärmiselt populaarne. Mispärast tuleb tunnistada, et kohvikus sees laua taga pole ma veel kordagi istunud. Oste sooritanud olen ka üsna mitmel korral. Õnneks saab kenasti kõike kaasa osta ja siis üle tee mere ääres pingil maitsvaid suutäisi nautida. Tänagi käisime poistega jalutamas ja sealset jäätist söömas (mina piirdusin küll kohviga). Jäätis kusjuures on seal soodsam kui Sliemas - 1 pall on 0,90€, samas kui Sliemas on tavahind 1,30€ kanti. Nende kodulehte uurides avastasin, et pakutakse ka tortide online tellimise võimalust. See on mulle väga meeltmööda, sest vahel võib ka sellist teenust vaja minna :)

Niisiis... astuge ikka läbi... kuigi nagu nad ise kirjutavad:
We have to warn you though; coming to Busy Bee Coffee Shop is highly addictive, so think well before you do so. You might end up becoming one of our many regulars!

Photos by Busy Bee

Lahe avastus - The White Sheep

Jalutasin täna Gzirast Sliemasse, kui minu pilku köitis üks koht nimega The White Sheep. Need lambad akendel lausa kutsusid uurima, mida seal pakutakse. Kiikasin aknast sisse ja silma hakkasid riiulid-riiulid-riiulid igasuguse põneva kraamiga.

Seda, et tegemist pole tavalise toidupoega, oli juba väljastki näha. Rohkem nagu midagi neile, kes toitu tõeliselt naudivad ja on nõus rohkem raha kulutama.

Aga Valge Lammas pole lihtsalt poeke, vaid ka kohvik. Ma kujutasin end väga elavalt sinna mõnda raamatut lugema ja midagi head sööma-jooma. Lastega mitte just parim koht, aga üksi oma mõtetega... ideaalne! :)

Fotod on kõik nende kodulehelt - Photos by The White Sheep

Premium Estonian Beer

Kuulsime mõni aeg tagasi Kaiakalt, et Maltalt võib saada kodumaist õlut. Oleme mitmeid kordi käinud näidatud poes küsimas, aga mitte ei tule ega tule. Hoitavat kuskil tollis kinni või midagi muud selletaolist.

Täna läksime ühte poekesse juua ostma ja märkasin ukse kõrval kaste kirjaga "Premium Estonian Beer". Ja seal ta oligi - A.LeCoqi eksportõlu, mida Eestis ei müüdagi. Hinnaks pudelil 1€. Võtsime kaks pudelit, ikkagi oma ja hää. Kusjuures Ahti hiljem kommenteeris, et olla tõesti hea õlu. 

Nii et lisaks Salvesti supile, saab siit osta ka meie õlut. Äädikas oli vist ka Eesti kirjadega...

Häid lihavõtteid!

Soovime omalt poolt kõigile lugejaile ja kogemata sattujaile häid lihavõttepühi!

Meie pühapäev algas meeleolukalt. RaR leidis hommikul teleka küljest Jänku jäetud kirja, kus vihjati, et koju on ära peidetud kolm üllatust. Ta leidis need üsna ruttu üles ja oli väga rõõmus. Muidugi tahtis kohe oma šokolaadi kallale asuda. Kui hommikusöök söödud ning maiustatud ka, värvisime mõned munad. See on vist esimene aasta, kui RaR ka kõigest nii hea meelega osa võtab. Munad tulid igatahes täitsa toredad :)

Varsti aga kuulsime õuest kostvat orkestrimuusikat ja tormasime õue. Täpselt õigel ajal. Saime samuti osa ülestõusmispüha protsessioonist. Aga sellest lähemalt siis, kui ma oma pildikuhila üle vaatan.

Taas tuppa tulles lõikasime lahti siinse lihavõttemaiuse figolla. Figolla on omamoodi nagu suur suur küpsis, mis on seest täidetud magusa mandlimassiga. Pealt on figolla kaunistatud šokolaadiglasuuriga ja kõige otsa pandud veel poolik kirevas paberis šokolaadimuna. Figollasid võib leida pea igas kujus. Kõige traditsioonilisemad on poiss, tüdruk ning munakorv, mis sümboliseerivad viljakust. Lisaks kala ja lammas kui kristluse sümbolid. Leidub veel südameid, parte, jäneseid ja muud. Meie koju valisid lapsed autokujulise figolla.

Nädalavahetus päikese ja maasikatega

Möödunud nädalavahetus oli päikesepaisteline ja teguderohke. Ega siis kauni suveilmaga niisama toas istuda saa...

Laupäeva hommikul, kui olin ärganud ja juhtmed sirgeks saanud, pakkisime seljakotid ning ronisime poistega bussi peale. Kuna kohe-kohe saab meie väike sõbranna Saga aastaseks, oli talle tarvis kingitust leida. Ühte ma ütlen küll, Eestist on lastele mõnusaid puidust mänguasju hoopis lihtsam saada. Aga õnneks õigustas ennast käik Vallettas asuvasse ELC poodi. 

 

Kingituse võrra rikkamad, uuesti bussi peale ja tee Golden Baysse võis alata. Peab ütlema, et Malta on küll selline tikutoosiriik, aga bussid sõidavad ühest kohast teise alati hirmus kaua. Seegi kord sõitsime vähemalt tund aega, aga lõpuks jõudsime kohale. Üllataval kombel ei olnud rannaliiv rahvast pungil täis. Hoopis pigem tühjavõitu, vali aga koht ja asu platsi. Veetsime rannas mõnusasti aega. Vesi oli küll külmavõitu (17 kraadi), aga Ahti käis isegi ujumas. Meie poistega piirdusime varvaste kastmisega. RaR harjus lõpuks vee temperatuuriga sedavõrd, et jooksis muudkui vette ja tagasi. Kokku veetsime Golden Bays nii paari tunni jagu aega, aga sellest piisas, et meie põhjamaised nahad siinse päikese salakavalust tunda saaksid. Rannast lahkus perekond Vähk :D

Pühapäeval oli Mgarri külakeses suur maasikafestival. Või mis suur ta siis oligi, selline kodumaise väikese koha jaanitule mõõtu. Mgarri kiriku ees olevale platsil olid müügiputkad, väike lava ja oodatult meeletus-meeletus koguses rahvast. Astusime meiegi rahvasumma sisse, et uurida, mida pakutakse. Kõigepealt jäi silma maasikalett, aga hinda ma ei näinudki. Hiljem, koju suundudes, tahtsin maasikaid ostma minna, aga lett oli täiesti tühi. Edasi paistis näomaalingute osa ja cupcake competition. Natuke eemal võis hobuste seljas sõita või ühele neist heina pakkuda või hoopis kohe sealtsamast maasikataimi varuda. 

Kiriku ette kõrgemale olid koondunud kõiksugused müügiletid - võis osta kohalikku maasikamoosi (3€/purk), seepe, maasikakujulisi suveniire, erinevaid ehteid ja suurtes kogustes maasikamaitselist kõhutäidet. Võtsime isegi mõned koogid-saiakesed. Kahjuks oli "menüü" malta keeles ja mina ei osanud aru saada, mis üks või teine asi on. Näitasin aga näpuga, et paneks siis selle ja ehk selle ka... Ütleme nii, et olid magusad suutäied ja varsti tuli suur soolaseisu :D Kusjuures tegelikult pakuti maasikaravioole ka ja kusagil olid maasikakokteilid ja maasikapannkoogid ja... Kes end harida tahtis, võis minna uurima mingisugust näitust või nautida ülesseatud kompostitsioone. Me neid ei näinudki :)

Kodutee võttis paraku mõtlikuks, sest bussipeatuses paistis paari bussi jagu inimesi. Õnneks olid bussionud graafikut kõvasti täiendanud ja bussid tulid väikeste vahedega. Ühe bussi saabudes lasti inimestel väljuda ja ma tegin kurba nägu, et ehk me lastega tohiks kohe bussile tulla. Toredad maltakatest lastesõbrad õnneks lasidki, nii et meie teekond oli suhteliselt valutu (hoopis valusam oli minu taaskordne oskus fotokat loopida - õnneks filter päästis kõige hullemast). 

Vaatasin just maikuist ürituste kalendrit ja aina rohkem erinevaid festivale ja päevi tulemas on. Eks turiste saabub ka iga päev aina rohkem ja rohkem... Aga ma ikka tahaks veel vaadata ja kogeda ja teada saada.

Maasikatest ja reaalsusest

Jajaa, meil on maasikahooaeg. Kui veel eelmisel nädalal ostetud marjad olid väheke kõvemapoolsed ja mitte nii maitsvad, siis sel nädalal on lugu teine. Sel nädalal olid maasikad juba tumepunased, magusad ja suussulavad. Pole siis ime, et peale mõne marja söömist ei suutnud ma muule mõelda kui uutele ja uutele maasikatele. Hinnadki hakkavad tasapisi allapoole kerima. Ja aprillis on ees ootamas maasikalaat!

Karm reaalsus on aga lõunamaine talv. Nii et siit tuleb minu tervitus kõigile kaasmaalastele, kes lumises Eestis 10 soojakraadi peale mõeldes õhkavad, et "oh-mida-ma-kõike-ei-teeks-või-ei-annaks". Meil on õues 10 kraadi. Jah, täitsa hea temperatuur ju arvestades,et on talv ja peabki külm olema. Pole lund (mida ma endiselt ei igatse) ega miinuskraade, ei pea sopa sees sumpama ega muud säärast. Talvine idüll eks?

Reaalsus on aga see, et õues külm = toas külm. Pahatihti isegi sedasi, et kui väljas päike paistab ja seega olemise soojemaks kütab, siis toas on ikka külm. Malta majad on ehitatud nii, et nad sooja ei hoiaks. Sest siin pole probleemiks talvised jahedad ilmad, vaid suvised palavad ilmad. Nii on meil põrandad jääkülmad, sest kõikjal on kivi. Teiseks tuleb harjuda erakordselt kõrge õhuniiskusega. 80-90% pole mingi küsimus. Nii ja kui nüüd +10-+15 kraadi ja sedasorti kõrge niiskus kokku panna saab kokku ideaalse elukeskkonna hallitusele. Jah, talvine reaalsus on see, et kõik hallitab. Näiteks hallitavad meil seinad. Oleme püüdnud neid äädikaga pesta, aga nii kui ilm on taas külmem või on hetkeline vihmaperiood, on seinad taas hallitusega kaetud. Tahate ikka veel siinset talve?

Kogu selle tramburai tulemusena on meil suhteliselt raske terve püsida. Ma pole kunagi ülitugeva tervisega olnud, aga siinne niiskus+jahedus+hallitus kombinatsioon paneb mind tõeliselt proovile. Ma olen suurema osa oma elust elanud keskküttega korteris, nii et muutus on märkimisväärne. Rääkimata lastest, kes ikka aeg-ajalt nohuse ninaga on või köhivad. Nokk kinni, saba lahti.

Kuidas kõlab? Kas ikka "oi-ma-annaks-selle-eest-kõik"? Nautige võimalust pugeda talvel sooja tuppa, see on uskumatult suur väärtus. Ja mõelge korra enne järjekordset õhkamist, sest elus on ikka nii, et kõike head ei saa... kusagil tuleb järeleandmisi teha.

Prinjolata

Nädala lõpus algab Maltal suur karnevaliaeg. Mitte just päris Rio de Janeiro, aga kindlasti põnev ja värviküllane etendus nii väikestele kui ka suurtele. Loodetavasti taandub selleks ajaks ka jahe ja vihmane ilm, sest plaanime perega karnevalipäevi igati nautida. RaR on veel esmaspäeval-teisipäevalgi koolist vaba ja ka siis peaks üht-teist toimuma.

Karnevaliga käib kaasas traditsioonile magustoit - prinjolata. Kook, mis näeb välja nagu segipaisatud künkake, kuhu on keegi vaba käega natuke šokolaadi peale pritsinud. Prinjolata nimi tuleb sõnast prinjol (piinia pähkel). Tegelikkuses kasutatakse selle tegemisel biskviittainast, küpsiseid, vahukoor ja tsitruseliste koort. Prinjolata ilmub toidupoodidesse-koogipoodidesse-kohvikutesse enne karnevali ja tundub, et tegu on populaarse traditsiooniga. Kindlasti laste seas :)

Täna koolist tulles astusime meiegi sisse ühte saiakesi-koogikesi müüvasse poekesse ja valisime sealt ühe prinjolata. Sellise pisikese (vast 10cm diameetrilt ja sama kõrge), kuigi suhteliselt krõbeda hinnaga. Kui juba siis juba - maitseme ka kohalikke traditsioone.

Esimene mõte oli - magus! Oi oi kui magus! Ja peale pisikese tüki söömist, sain ma väga kiirelt aru, miks see kook nii väike oli. Mitte keegi ei ole võimeline seda väga suurtes kogustes söömagi. Samas ei ole maitse sedavõrd imal, et vastu hakkaks, lihtsalt piir tuleb kiiresti ette. RaR sõi samuti hea meelega, kuigi pool portsu jäi alles.

Mis ma ikka oskan öelda... prinjolatat süües ei tohi kindlasti mõelda kõigile nendele figuurivaenlastest komponentidele, mis seal sees end peidavad. Kokku annavad nad tõelise kaloripommi, aga samas jääb siis ehk mõni teine kaloripomm söömata.

The best apple pies in the world

Olen juba korra siin rääkinud maltakate pastizzidest ja neid müüvatest pastizzeriatest. Üks selline kohake on meil siin kohe lähedal. Mõnikümmend sammu uksest vast tuleb ära. Just sealt avastasid vanemad õunapirukad. Pealtnäha tavalised, aga seest maitsvad. Mõlemad kiitsid, et nii häid pole nad varem saanud. Tõesti oli hea :) Sestpeale söödi neid ampsusid hommikuks ja õhtuks ja hea isu korral lõunakski. Koju Eestissegi võeti kaasa ja täna hommikul said need kuulsad pirukad otsa. Ostsin neid pühapäeval endale ka kolm tükki... ja istusin rõdul päikese käes meenutades vanematega siin veedetud päevi. "The best apple pies in the world!" - "Yes!" :)

Söökidega oli meil muidki huvitavaid kogemusi. Eks Maltal on nagu igas teiseski riigis - mõnikord veab, mõnikord veab viltu. Näiteks sööma minnes teeninduse kvaliteet võib kord olla suurepärane, siis jälle täiesti nigel. Kui me 1. jaanuaril Vallettas käisime, siis meid teenindav noorhärra oli vist küll pikalt peo peal olnud. Igatahes paistis ta väheke loppis olemisega... aga mis sa hing ikka teed, kui selja taga aastavahetus ja uue aasta esimesel päeval tuleb tööl olla. Õnneks oli ka häid teenindusi siiski piisavalt.

Omaette hasardiks muutus supi söömine. Väljas süües on menüüs kaks suurt alajaotust - pasta ja pizza, ning ridamisi väiksemaid nagu salatid ja pearoad ja muu pudi-padi. Suppe väga pole. Heal juhul võib leida "soup of the day", millega tähistatakse tavalist köögiviljasuppi. Supihasart tekkis toosama kord seal Vallettas aasta esimesel päeval, kui ema endale suppi tellis. Ootasime-ootasime, muud söögid ammu käes, aga suppi ei tulnud. Mitu korda küsisime, kuni lõpuks selgus, et otsas on. Sama saatus tabas meid järgmisel päeval juba teises linnas. Supineedus :) Siiski-siiski oli ka kohti, kus supp veel otsas polnudki ja supisoovid said rahuldatud.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Times of Malta teatas täna, et Malta on parim koht elamiseks. Sedasi selgunud International Living Magazine edetabelis. Tõsi ta on, kliima suhtes on tõesti Malta ja Zimbabwe kahekesi saanud 100 punkti. Sealt edasi tegigi kohalik portaal omad järeldused. Kui aga ILM edetabelit vaadata, siis tegelikkuses on üldskooris liider USA (86p) ja järgnevad Uus-Meremaa ning Malta (76p). Eesti leiame juba kaugemalt (69p).

Tegelikult polegi ju suurt vahet, kas esimene või teine-kolmas. Pudrumägesid ja piimajõgesid pole kusagil... Muus osas oleneb juba inimestest endist, kui roheline see muru ikkagi on. Aga kui otsida endale vanaduspõlveks sooja kohta, kuhu korterike soetada, siis Malta on hea koht alustamiseks ;)

Malta best place to live, for expatriates
Where to Find the World’s Best Quality of Life in 2011
2011 Quality of Life Index

Külalised vol.3 - Kogu muu pudi-padi

Kui esmaspäev oli Valletta päev, siis teisipäeval suundusime poodi. Ikka The Pointi, kuhu mujale. Kaasas olid meil kõik kolm poissi, kes talusid emade riiulite vahel jõlkumist ütlemata hästi. Ma ei kujuta ette, mida tunneb 3-aastane poiss, kes peab poest poodi käima ja seejuures veel viisakalt käituma. Tublid väikemehed meil :) Lõpetuseks ja neile kiituseks istusin poistega pärast natuke kohvikus. K-M aga kohtusid samal ajal ühe eestlasega. Juhuslikult nagu ikka.

Kolmapäeval läks RaR taas kooli ja RiR ilmutas esimesi tõbiseid märke. Kolasime külalistega Sliema poodide vahet ja suundusime Minti istuma. Õues oli jahedam, mistõttu kohviku soojus mõjus kõigile hästi. Paraku tõusis hiljem pisipojal palavik ja neljapäevaks-reedeks olin temaga tuppa naelutatud. Kaili-Mirko käisid sel ajal sinisel bussituuril ja laevakruiisil. Turistisid ja nautisid kohalikke olulisid. Tundus, et Mdina jättis kustumatu mulje :) (Muide, palusin asjaosalisel endal ka väike kokkuvõte siia kirjutada. Kasvõi sellest, mis tempoga ta raamatuid luges... Ehk leiab ta kunagi ka selleks aja :)).

Neljapäeval olin ma trotsi täis ja otsustasin õhtuks meeleolu muutmise eesmärgil sushit tellida. Ma polnud kunagi varem siin e-mailidega sushit tellinud ja ei teadnud, kas see toimib. Toimis! Suurepäraselt toimis! Kell 19:00, kui me Sakurasse sisse astusime, pakiti veel viimaseid asju meie kotikesse. Kodus, kui poisid voodis ja unedemaal, otsisime välja Scrabble'i, serveerisime endale sushi ja veetsime õdusa õhtu isekeskis.

Reedest ei mäleta ma enam suurt miskit ja laupäeval võtsime suuremad poisid kaasa ning põrutasime punasele bussituurile. Sellest kavatsen eraldi veel kirjutada. Siis, kui ma ükskord need pildid läbi lapata jõuan :)

Külalised vol. 2 - Päev Vallettas

Saabuski esmaspäev. Leidsime, et saadame suurema poisi ikka vahepeal kooli, ei hoia tervet nädalat kodus. Nii ta läkski, rõõmsalt esmaspäeva hommikul issiga kooli poole. Mirko arvas, et tema tahaks ka ju kooli...

Meie aga võtsime ette käigu pealinna. Startisime Gzirast bussiga. Mis Malta turismireis see on, kui kohaliku bussiga ei sõida. Buss oli suhteliselt rahvast täis, aga saime hakkama kenasti :) Ja üsna varsti jõudsime bussiväljakule. Bussiväljak ehk Valletta bussiterminal on ringikujuline plats, kus kõik kohalikud bussid oma teekonda alustavad. No peaaegu kõik. Keskel on purskkaev ja kohe kõrval Valletta väravad.

Otsest kultuuriprogrammi polnud ma ette valmistanud, külalised nimelt ei tahtnudki seda. Jalutasime oma rahulikus tempos mööda peatänavat ja vaatasime kaelad õieli ühele ja teisele poole. St. John's Co-Cathedrali proovisime ka sisse minna, aga piletihinna (6 eurot) põlgasime liiga kalliks. Meil tol hetkel muuseumi vastu huvi puudus, tahtsime vaid katedraali seest kiigata.

Jõudsime peatänavat pidi lõpuks alla - St. Elmo kindluse juurde (malta keeles Forti Sant’Iermu). Vaatasime merd ja üle vee paistvat Kolme Linna (Cospicua, Vittoriosa, Senglea) ja kõndisime muudkui edasi. Otsustasime siiski ühel hetkel läbi vaikse tänavaterägastiku tagasi kesklinna poole minna, et mitte hilja peale jääda.

Taas peatänaval, ootas meid mõnus kohvikupeatus. Kohvi-koogid ja muu hea kraam ning päike soojendamas. Sealsamas kohvikus ehmatasin ma ära ühe Vene rahvusest naisterahva, kui tema poisile kamapalle pakkusin. Nillis see väikemees ümber meie laua, et mida RiR ometi sööb. Nillis ja nillis, kuni ma küsisin, et kas sa tahad ka proovida. Poiss (nime enam ei mäletagi...) arvas, et tahaks küll ja läks siis võidukalt emalegi näitama. Arvatavasti peeti kamapalli (no ei näe just esinduslik välja) tuvi väljaheiteks või-ma-ei-tea-milleks, aga kõrvallauast kostis äkitselt kõva kriiskamine :D Ma siis ütlesin, et ärge muretsege, mina andsin ja täiesti söögikraam on.

Lõpuks suundusime laevasadama poole. Nautisime veel vaateid ja istusime niisama, kuni meie laevake saabus ning meid Sliemasse viis. Sealt otse RaR'le järele ja kodupoole minekut.

Tegelikult ei saa muidugi Vallettas midagi poole päevaga tehtud. Seal linnas kõige vaatamiseks-kogemiseks tuleks varuda mitu päeva. Aga ehk said Kaili-Mirko natukenegi maitset keelele ja ... no keegi ei keela ju millaski tagasi tulla :)

St. Paul's Pro-Cathedral - Üks Valletta 36st kirikust. Anglikaani kirik. 

Manoel Island ja selle kindlus

Meie laevuke.

Tükike Vallettast

Pastizzi & qassatat

Pastizzi on maltakate pisike täidisega lehttaignast pirukas. Täidiseks on kas ricotta juust (pastizzi ta' l-irkotta) või herned (pastizzi tal-pizelli). Pastizzi on siin suhteliselt populaarne pühapäevahommikune amps kohalike seas. Ka turistid reegline proovivad pastizzi ära. Kindlasti tasub seda osta mõnest pisikesest pastizzeriast ja süüa kohe värskelt ja soojalt. Just soojalt on pastizzi kõige maitsvam!

Meilgi siin korteri lähedal on kaks pastizzeriat. Muidugi ei leia sealt pastizzisid peale lõunat, selleks ajaks on lett tühi ja pakutakse veel vaid pizzasid ja muid saiakesi. Pastizzi saamiseks tuleb hommikul kohe ostma minna, sest pärast pole midagi osta :) Ma olen seni ostnud ricotta täidisega, hernestega pole proovinud. Eks tuleb neidki mekkida. Siin meie pastizzerias maksab üks pastizz 0,25 eurot ehk siis umbes 4 krooni.

Qassatat on pasitzzi sarnane saiake, kuid suurem, kujult ümar ja valmistatud muretaignast. Mulle isiklikult meeldib pastizzi rohkem, sest qassatat sisaldab minu maitse jaoks liiga palju täidist, kuigi muidugi on qassatat natuke tervisesõbralikum :)

Seega Maltale tulles - astuge läbi mõnest pastizzeriast!

Sushi- ja koogiõhtu

Eile oli tõeliselt mõnus reede. Esiteks ilm - päike paistis, kraade 21 ringis. Eestis kattis samal ajal maad esimene lumi. Peale eelmist talve ei igatse ma lund karvavõrdki :) Teiseks aga läksime õhtul Jaanikaga sushitama ja niisama lobisema. Suures jutuhoos unustasin ma kotisoleva fotoaparaadi ja plaani sushist pilti teha sootuks. Nii et illustreeriv materjal sedakorda puudub.

Sushit pakutakse Sliemas ja St. Juliansis päris mitmes kohas. Meie valisime Cafe Sakura ning tellisime Combo Platteri, mis koosnes kahekümneneljast osast. Mõni maitses paremini kui teine, aga kokkuvõttes mõnus amps igal juhul :) Kohvivalik oli samuti mitmekesine. Plaanin sinna mõnel hommikul midagi head ostma minna.

Istusime nii Sakuras kui ka hiljem kooki süües õues. Jah, oktoobri teises pooles on võimalik õues süüa ja kuigi tuul võib kohati jahedam tunduda (või hakkan ma siinse kliimaga liigselt harjuma), siis soe tee või kohv aitavad külmamõtetel kiirelt kaduda. Nii ei saagi aru, kuidas kell end aina rohkem õhtu poole kerib. Meie meeleolukad jutuajamised lõpetas pisike Saga, kes emme järele igatsema hakkas. Aga pole hullu, teinekord ju uuesti ;)