Catania, aprill 2011

Meie veetõld õhtul, kui Pozzallosse jõudsime

Sitsiilia on Malta naabersaar asudes vaid 93km põhjapool (umbes nagu Tallinnast Helsingisse - 82km). Ilmselgelt käiakse siit palju Sitsiiliasse, kasvõi ostutuuridel, sest seal on suuremad ja paremad kaubanduskeskused ning lisaks kodusisustuspood IKEA. Meie otsustasime niisama vahelduseks ühe päeva Sitsiilias veeta, et argirutiinist eemale saada ja mõtteid värskendada.

Tarnspordivahendiks valisime VirtuFerries laeva, mis kiirelt ja mugavalt kõik soovijad üle vee viib. Kuna me reisisime aprillis, siis reise Cataniasse veel ei toimunud. Laev sõitis Pozzalosse ja sealt edasi Catanisse viis bussi. Kokku u 2x1,5h ajakulu. Laev oli mõnus. Mugavad kohad, väikesed sööginurgad ja sõidu ajal näidati ekraanidelt filmi. Viimane osutus suurepäraseks ajaviiteks, sest teel Sitsiiliasse magasid laevas mõlemad poisid.

Ööbimispaik Catanias

Jõudsime kohale pilkases pimeduses ja meiega koos bussi tuli vist umbes kuus inimest. Samasuguses pimeduses astusime Catanias bussist maha ja kratsisime üsna mõtlikult kukalt. Kus me täpselt olime ja kus suunas minna tasuks... seda me ei teadnud. Olin küll varustanud meid kaartidega ja õnneks oli lõppkokkuvõttes neist ka kasu. Mõningase otsimise ja seiklemise järel leidsime üles tänava, mida mööda jõudsime oma ööbimiskohani. Peatusime selle ühe öö Catania City Center B&B's. Tegemist oli pisikese mõistlike hindadega kohaga. Saime enda käsutusse sinise temaatikaga toa, kus oli magamiskohti neljale inimesele. Enne veel kui uinusime, tegi koha peremees meile kiire ülevaate, mida Catanias vaadata.

Hommik algas nagu iga teinegi. Piilusime aknast, pimeduses paistnud natuke hirmutavad tänavad olid nüüd hoopis rõõmsamad. Kuigi hinna sees oli ka hommikusöök, siis loobusime ja sättisime end kiirelt minekule. Hommikusöök oli tegelikult väga rikkalik, kuid poisid polnud väga sellises tujus, et laseks vanematel mõnusalt võileibu või muud säärast nautida. Mõtlesime, et oleme ju Itaalias, kusagilt me ikka midagi leiame :)

Asusime mööda risti-rästi tänavaid teele, päris täpselt teadmata, kuhu me õigupoolest läheme. Ööbimiskoha peremees oli meile õhtul teinud kiirülevaate, mida ja kus vaadata tasub ning võtsime nö esimese asja ja läksime. Jõudsime mungakloostri juurde, kuid vaatamisväärset leidsime sealt pigem vähe kui palju. Küll aga saime tee pealt kohvi (muuseas nägin ma vaeva, et ära seletada, et ma sooviksin neid osta kaasa, mitte kohapeal tarbimiseks) ja leidsime magusaid apelsine müüva onukese.

Kuna kaardi pealt vaadates tundus üsna lähedal roheline ala nimega Villa Bellini, siis läksime sinna lootuses, et ehk on seal midagi lastega teha ja kui polegi, siis joosta saaksid nad ikka. Ütlen kohe ära, et see aed/park oli minu jaoks kõige ilusam koht Catanias. Seal oli palju mõnusaid rahulikke nurki ja tegusamaid teekesi, kujusid, pinke, purskkaevusid, majakesi, karuselle, ronimist. Kõike seda kaunistas oma kohalolekuga vulkaan Etna mäetipp. Veetsime seal jalutades üsna pikalt aega, sõime ära oma apelsinid ja saiakesed.

Edasi suundusime Catania keskuse poole mööda Via Etnea tänavat. Kogu aeg piilus meid see mäetipp selja tagant :) Vaatasime üle amfiteatri või pigem vist selle jäänused, erinevad paleed ja muud põnevad ehitised. Seejuures astusime aeg-ajalt mõnda poekesse sisse, kuigi midagi silma suurt ei jäänud. Lõpuks jõudsime Catania sümboli juurde. Selleks on elevandikuju Piazza Duomol. Tegime seal väikese kehakinnitamise pausi.

Edaspidiseks polnud meil ühtegi tarka plaani. Leidsime küll lastele mänguväljaku, aga kauaks sinna ei jäänud. Nimelt asus mänguväljak raudtee läheduses ja kogu ümbrus oli pigem räämas. Kui ühel pingil alkoholilembesed kodanikud end sisse sättinud olid ja üks neist oma sisikonda tühjendas (jajah, lapsed mängisid kõrval), siis kadusime meie nii kiiresti kui saime.

Otsustasime, et proovime jõuda ühte linnaäärsetest suurtest kaubanduskeskustest, sest laevani oli veel õige mitu tundi ja midagi muud meil pähe ei tulnud. Kulutasime üsna pikalt aega, et bussijaamas saada aru, kust osta pilet ja mis number bussile peaks minema. Lõpuks see tehtud, busski leitud, jõudsime kenasti kohale. Sõime lõunat ka seal ja saime lastele üht-teist soetatud. Kaubareis missugune :) Muide, tee tagasi kesklinna käis eriti kiirelt... lausa ootamatult kiirelt. Päeva lõpuks jalutasime Teatro Massimo Bellini juurde. See on ooperiteater ja ma ei tea, kas asi oli õhtuses valguses või milles, aga sealne ümbrus jättis hoopis õdusema mulje kui Catania üldiselt.

Kui me õhtutundidel sadama poole suundusime, leidsime eest rahvast täis bussi. Õnneks siiski mahtusime peale ja sõit koju võis alata. Kannatab küll sedasi Sitsiilias käia, aga päeva turistina Catanias ma enam ei veedaks. Kui, siis ostueesmärkidel, või pigem rentida auto ja turistida pikemalt mööda Sitsiiliat ringi.