3 kuud

Kolm kuud ehk veerand aastat (sedasi kõlab mõjuvamalt eks) oleme me Maltal olnud. Mis on selle ajaga muutunud? Suvisest ilmast on saanud sügis, jahe ja vihmane. Inimesi täis promenaad on muutunud peaaegu tühjaks. Promenaadiäärsed müüjad, kes septembris hüüdsid "ice-cream, ice-cream!" või "harbour cruise!", on nüüd kas kadunud või igavlevad mõne kliendi ootuses. Orienteerumisvõimetusest on saanud teadmine, kuidas ikka ja jälle koju tagasi jõuda. Vähemalt lähilinnade piires.

Kultuurišokki pole veel olnud. Kas ta üldse tulebki? Juurdlen juba mõnda aega, kui kaua see turistifaas kestab. Millal pole enam uudne ja huvitav? Millal muutub Malta tüütuks? Ega ta tegelikult pruugigi selliseks muutuda. Malta on mõnus, pisike ja armas. Kui ilma ka antakse, siis kohe tõeliselt armas. Inimesed on üldjuhul sõbralikud, kõik naeratavad. Vähemalt nii palju, kui mul seda pisukest kokkupuudet kohalikega on.

Elu tundub paika loksunud olevat. Mis siis, et natuke paneb muigama fakt, et minu põhitegevused on koondunud mõne ruutkilomeetrisuurusele maalapikesele. Kui septembri lõpus korteri üürilepingule alla kirjutades mõtlesime, et no hea küll, müüakse ära, siis otsime uue, siis nüüd... no ei taha mitte kodust loobuda. On tõesti kuidagi koduseks saanud. Asukoht on suurepärane, vaade on kaunis, kõikjale pääseb. Õnneks on vaatajaid-huvilisi seni olnud vähem kui käel sõrmi. Hoian kõvasti pöialt, et me saaksime veel kuid siin pesitseda :)

Puudust tunnen... kõige rohkem ikka inimestest. Aga tänapäevased suhtluskanalid tekitavad tunde, et tegelikult on nad ju kõik siinsamas kõrval. Rohkemgi kõrval kui mõnikord Eestis elades. Pildistamist igatsen, aga ehk tekib kunagi siingi mõni võimalus. Küll elu ise kõik paika loksutab ja kes teab, mis meile veel varuks on :)