Paqpaqli Ghall-Istrina 2010

L'Istrina on siinne heategevuskampaania, mille raames toimub mitmeid üritusi. Näiteks ujus täna (jah, detsembris) sadu inimesi, et head teha. Vee temperatuur on siin 17 kraadi, aga õhk, vat see on jahedam ;) RaR viis kooli sama projekti raames mündikesi, mida suurele notsule sööta. Eetris oli ka telemaraton, mille raames koguti üle 2 miljoni euro annetusi. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi...

Meie pere annetas ka natuke. Käisime üritusel Paqpaqli Ghall-Istrina 2010 - suurel-suurel autonäitusel. Jah, tõmbenumbreid oli mitmeid. Suurt reklaami tehti Lamborghiniga, aga kohal olid ka kõik teised automaailma vaatamisväärsused.

Näitusele kohale jõudmine aga oli meil üsna konarlik. Eks ise ka rumalad, et alguses kohe väga täpselt endale selgeks ei teinud, kus see üritus siis toimub. Teadsime, et lennujaamas, ja põrutasime bussiga kenasti lennujaama ette. Vähekese aja pärast selgus, et see Lufthansa angaar on kusagil maade ja mägede taga ja minge natuke siit ja siis keerake sinna või midagi sellist.

Asutasime end teele, sest kui kaugel siin Maltal miskit ikka olla saab. Proovisime üht teeotsa, tundus vale. Suundusime siis teisele poole. Hahaa, viga! Ränk viga :) Üsna varsti kuulsime me kiirendusvõistluste ja lõbusõitude mootorimürinat. Lähedal, arvasime. Hahaa, ikka viga! Kõndisime mis me kõndisime, aga roosilist lõppu ei paistnud kusagilt. Üritus kestis kella kolmeni pärastlõunal ja kui me pool üks bussist väljusime, tundus aega väga palju olevat. Reaalsuses tatsasime me poolteist tundi mööda saart ja iga hetkega süvenes aimdus, et me kohale ei jõuagi. Saabusime ühte imepisikesse linna ja leidsime politseijaoskonna. Õnneks avatud ja õnneks ka politseinikuga. Tema siis ütles, et minge aga otse ja siis vasakule, paremale, paremale ja küll siis juba aru saate. Mis meil kaotada oli, läksimegi. Ja tõesti jõudsimegi kohale. Kell oli kaks pärastlõunal. Me olime kõndinud hirmsa maa ja mitu korda pahuralt turtsatanud. (P.S. Pildil on rohelisega toodud meie jalutatud teekond ja punasega see tee, kust me alguses tegelikult minema hakkasime ja mida mööda oleks nagu väheke kiiremini sihtkohta jõudnud).

Autonäitus ise oli aga õnneks vaatamist väärt ja seda isegi peale asjaolu, et osa näitusel olevatest masinatest meile tee peal vastu vurasid. Natuke kiskus tuju alla külm tuul, kuid RaR oli või sees. Subarud! Mitsubishid! Tühja need Ferrarid või Lamborghinid kui on olemas Subarud :) Või siis näiteks Ilmar või Luule või... Pisikesel autofännil igatahes silmad särasid ja peale Kaiakalt saadud muffinit ehk paranes tuju veelgi. Kaiakas oli ka ju eksponaat, Miniklubi rivistas end samamoodi üles ja nii nad seal meid ootasidki :)

Asjalik asi mis muud. Oleks-poleks-oleks-poleks, aga mis see tagantjärele tarkus enam loeb. Teinekord läheme ikka kohe varakult kohale, siis saame ka erinevaid driftimisi ja kiirendusi ja muud säärast vaadata. Pika päeva (19000 sammu) lõpetasime kiire einega pealinnas ja tulime koju pizzat sööma :)

Uus mänguväljak

Hästi mõnus avastus ootas meid ees selle nädala keskpaigas, kui ilm oli soe ja me parasjagu poistega mööda Sliemat ringi kondasime. Tegime jäätisepausi ja vaatasime teisel pool merd. Siis avastas RaR, et Tigne Pointi külje alla on tekkinud täiesti uus mänguväljak. Ja täiesti asjalik väljak on! Kiiged, ronimist, liulaskmist, mängimist - kõike jagub. Lisaks on suur pluss hea asukoht, mugav kodust mööda promenaadi minna ning hiljem näiteks poest läbi käia :)

Seda, kas kogu promenaad on nüüd täies pikkuses lahti, ma ei teagi... ehk on? Kui ka pole, siis küllap millalgi tehakse :)

Kümne korteriga maja

Just täpselt nii paljukest neid kortereid meie majas on. Esimesele kolmele korrusele jagub igale kolm ja viimasel on üks. Lift on ka ja mõni päev tagasi leidsime liftist sellise alloleva teate. Tõesti-tõesti, olen isegi täheldanud, et kohati jäetakse alumised uksed lahti. Mitte ainult tänavale viiv uks, vaid ka see, mille juures on kiri, et palun alati kinni panna.

Eile helises meil uksetelefon ja saime ka teada, kes vahva kirja lifti jättis. Eeldatavasti meie ülemine naaber, ainus neljanda korruse elanik. Ega me talle vist hästi meeldi, sest kunagi ammusel ajal sai kõva muusika pärast keset ööd väike märkus tehtud. Eilse helistamise põhjus oli aga taas lahtine uks. Ta miskipärast oli täiesti kindel, et just meie olemegi need kurinahad, kes tulevad sealt Loomade Kuningriigist ja ei oska arvatavasti ka lugeda, et just see uks peaks lukus olema. Khm-khm, et just meie siiakolimisest saati ongi probleem tekkinud. Tsiteerides klassikuid - tule taevas appi! Õnneks saime rahus kinnitada, et paraku oleme juba tunde oma kodukeses olnud ning lõpetasime äsja oma jõulusöögi. Matsid sellised :)

Jõulud Maltal ehk Il-Milied It-Taijeb

Kui kogu saarestik peab suurt pidu homme, siis meie tegime koduselt põhilise jõulu täna. Nüüd on söögid suures osas söödud, kingid jagatud ja poisid unedemaal. Teen endale uue kannuga uude tassi uut sorti teed ja piilun aknast täna kohe eriti eredalt säravaid kirikuid... Maltal on jõuluaeg. Muide, kirikukellad helisevad praegu eriti heledalt ja kutsuvad rahvast kokku.

Nagu öeldud tähistavad maltakad jõulupühi ehk "Il-Milied" 25. detsembril. See tähendab, et kõik see maa on vaikselt oma kodus. Poed on suletud, kõik on suletud. Isegi bussiliiklus seiskub keskpäeva ja kella kolme vahelisel ajal. Seda juhtub kahel päeval aastal - jõulupühal ja uusaastal.

Siin on kesksel kohal sõimed ehk Kristuse sünnistseen - 'Presepju'. Jõuluajal võib neid leida kõikjalt ja neid ehitakse kujukestega, mida kutsutakse 'pasturi'. Pasturi-kujudena on tavaliselt esindatud Jeesuslaps, Maria, Joosep, karjased, inglid, küla elanikud ja loomad (lehmad, eeslid ja lambad). Muidugi on kogu olustik rohkelt kaunistatud kõige muu vajalikuga. 24. detsembril kaunistatakse kirikud tuledega ning sõimedega. Keskööl asetatakse Jeesuslapse kuju altarile mälestamaks messiase sündi. Sõimede traditsioon sai alguse aastal 1617, mil esimene Malta sõimestseen pandi üles Domenican Friars kirikusse Rabatis. Sestpeale on traditsioon vaid kasvanud.

Ka Malta kodudes on jõuluaegu puu, mida kaunistatakse elektripirnide, karra ja muu kraamiga. Kodusid ehitakse pärgade, küünaldega. 'Presepju' koos 'pasturi'ga on ka tavainimeste seas tähtsal kohal ning tihti pannakse Jeesuslapse kujukesed akende-rõdude taha ning kaunistatakse rohkete tulukestega. Võõrale on see omamoodi vaatamisväärsus, kui nii paljude akende taga võib näha üht ja sama stseeni.

Viis nädalat enne pühi külvatakse nisu ja muud teravilja maja pimedasse nurka ning jäetakse jõuluajani rahulikult kasvama. Umbes-täpselt pühadeaegu tärkavad seemnetest valged muru meenutavad võrsed, mida kasutatakse sõime kaunistamiseks.
Jõuluõhtul toimub Jeesuslapsega rongkäik, millele järgneb kesköine missa - jumalateenistus, millest võtab osa pea kogu Malta rahvastik. Missa algab maltakeelsete jõululauludega. Kõrghetkeks on aga 7-10-aastase poisi või tüdruku (ja mitte preestri!) poolt jutustatud Kristuse sünnilugu. Peale missat soovitakse kõigile kogunenutele "häid pühi" ehk "Il-Milied It-Taijeb".
Jõulupüha (25. detsember) on perekeskne aeg. Tihti ka perekonna taasühinemise aeg. Kõikvõimalikud sugulased kogunevad ühte majja jõululõunale, mis kestab õhtuni. Traditsiooniline lõunasöök koosneb kalkunist (dundjan), meerõngastest (qaghaq tal-ghasel) ja jõulupudingust (pudina tal-Milied). Siinseid jõulusööke on tugevalt mõjutanud brittide kombed ning toidud. Meerõngastega peaksid meie kodused tuttavad olema, sest just neid viisin novembris neile maitsmiseks :)
Allikas - The Holiday Spot
NB! Pildil on aknake meie kodulinnast Gzirast.

Häid pühi!

Meie pere väike jõulusoov kõigile tuttavatele ja tundmatutele lugejatele :) Olgu teil kõigil rahulik jõuluaeg ja toogu uus aasta palju rõõmu!

Kallid peredele! :)

Jõulutulesid siit ja sealt

Kisub vist hirmus jõuluseks juba? Ma muudkui lappan aja jooksul tehtud pilte ja vaatan, mis veel kuhugi postitusse sobivad. Suur plaan on vana aasta asjad vana aasta jooksul korda ajada... Hea, kes plaanibki, eksole. Muide, kirik Sliema promenaadi ääres helistas täna kellasid Silent Nighti rütmis. Muide 2, ühes poes nägime täna Eesti euromünte :) Onu arvas, et saaks kasutada neid küll, mis sest, et ametlikult veel ei kehti. Tema olla sedasi 2007. aasta detsembris Malta münte Itaalias kasutanud.

Tuledest aga. Sliema õigeid tulesid pole ma pildistama jõudnud ja ka Msidasse mitte. Msidas on nimelt eriline möll lahti läinud - keerleb ja pöörleb ja vilgub. Aga mulle täitsa meeldib. Ma vist näen seda piisavalt harva (Kaiakas eile just kirjutas, et tal on sellest kõrini :)). St. Julian's eriti suurte kaunistustega ei uhkelda. Gziras on meil kesk sõiduteed üks tulekett ja vilkuvad tähed ning tähtsa ringi juures ka mõned tulekesed. Küll aga leidsin Gzirast terve hulga aknaid, mis on kujundatud sõimedeks. Selliseid võib igas linnas leida. Ka näiteks autopoodide uste juurde pannakse püsti suured sõimed. Usklik rahvas, selge see.

Gzira

Sliema

St. Julian's

Geograafiahuvilistele uurimiseks ning kohtades näpuga järje vedamiseks. Meie kodu on endiselt Gziras, kohe seal Manoel Islandile viiva tee juures.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu...

Olen endiselt jõululaulude lummuses. Iga päev väljas käies jääb aina uus ja uus meeltesse mõlkuma ja nii see läheb. Meil aga on nüüd jõulupuu. Pisike, aga armas. Kallivõitu ta ju oli, aga olgem ausad, me olime oma ostuga ikka täiesti hiljaks jäänud. Maltal tekivad detsembri alguses igasse kodusse kuused. Ega hiljem poed oma tagavara täienda, nii et meil oli paraku valida kolme erineva väikese vahel, sest päris elusuurust puud me ka ei tahtnud. Nende hinnad algasid ka 90st eurost.

Meie pisike kunstpuu seisab nurgas ja ootab reedeseid kingitusi. Õhtuti valgustab meie kodukest mitmevärviliselt. Tal ju okste otstes pisikesed tulukesed pandud ja sedasi ta põleb. Poisid, eriti see suurem, käivad vahepeal nillimas, et ehk saab mõne ehte ümber tõsta, aga emme va kurivaim ei luba. Pisem kuulab paremini sõna, peaks mainima :) Panime eile peale kuuse ehtimist ülejäänud ehted akende juurde rippuma ja suuremat jõulukaunistamist meil ei tulegi. Ei hakka kohalike kombel rõdu põlema pistma või mõnda rippuvat jõulutaati akna taha toppima.

Kohalike jõuludest tuleb kindlasti veel üks postitus kunagi... äkki jõuluajal? Meie aga sööme oma tähtsat õhtusööki nagu ikka jõululaupäeval ja teistel pühadel kõlgutame niisama jalga.

Rockin' Around the Christmas Tree...

Tõele au andes - jõulupuud meil veel pole. Aga ju ta tuleb, kus ta pääseb. Eks sellega on nagu paljude teiste asjadega, et päris igasugune ei kõlba ja seda õiget nii kiirelt ei kohta. Tuleb loota, et seda magusam see kohtumine lõpuks olema saab :) Ehtedki ju riiulis ootamas...

Postituse pealkirja põhjus peitub tegelikult tänases Qormis, kuhu me poodi minekuks suundusime. Jõuluaeg Maltal - poed on pühapäeviti lahti! Jehuu! Ainult, et... sellega võib liigselt ära harjuda.

Kuna ilm oli taas suvine (18 soojakraadi) ja päike paistis, tegime enne poodlemist mängupeatuse pisikeses pargilaadses kohakeses. Põnev ka - juba kaugelt paistis silma vardas põssa. Alustuseks sai RaR rongiga sõita ja oli oi-kui-õnnelik. Edasi tavapärasemad kiikumised-liulaskmised, mille ajal mina hoopis kodustega telefonisidet pidasin. Ise samal ajal jälgisin silmanurgast, kuidas kohalikud üritavad mingisugust agregaati kokku panna, aga keegi ei paistnud täpselt teadvat, kuidas see käib. Põssa vaatasime ka üle, paras pirakas oli. Kõige taustaks käisid muidugi jõululaulud ja sealt mulle pealkirja looke pähe helisema jäigi.

Üleüldse on siin kõikjal jõulune. Isegi niisama Sliema tänavatel käies võib jõululaule kuulata. Sedasi niisama läksime me reedel poodi. Äkki teatas RaR, et seal eemal on jõuluvanad ja me peame kohe kõik vaatama minema, mis toimub. Oligi punastes kuubedes orkester, mis äkki häält tegema hakkas ja mööda peatänavat edasi marssis. Peale poodlemist olid nad jõudnud väikesele lavale. Seepeale viis Ahti asjad koju (ning tuli koos fotokaga tagasi) ja ma jäin poistega lava ette vaatama. Peale orkestrit tulid pisikesed lapsed, kõigil koolivormid seljas, ning asutasid end laulma. Kõlas natuke kassikontserdi moodi, aga siirust oli kaugele näha. Seejärel saabus juba asjalikum laulustuudio oma kava esitama. Lava ümber seikles erinevaid tegelasi - karkudel kuusepuu ja ingel, põrsake, Käsna-Kalle ja üks kostüümis mehike veel. RaR'ga käisime vahepeal põssa tähelepanu püüdmas :) Veetsime sedasi aega kella kaheksani, kuni lavale tulid rahvalaulude esitajad ja me taipasime, et lastel varsti uneaeg käes.

Jõulusesse nädalalõppu jäi ka meie pisikese eestlaste kogukonna istumine. Seekord tõesti pisike, sest kohal oli seitse inimhinge (neist neli ju meie perekonnast). Lisaks meie perele Kaiakas, Gozo-saare Ann ja alles äsja saabunud Katrin. Istusime natuke aega ja jutustasime, seejärel suundusime Pointi jõuluturule, mis väidetavalt oleks pidanud veel lahti olema. Aga muidugi oli vaid üks kaheksast putkast avatud ja sealgi müüdi hoopis Itaaliamaa kraami. Täielik Malta style!

Mis seal ikka, läksime poistega uuesti kontserti kuulama. Laval oli parajasti üks natuke hirmus meesterahvas, aga kohalike jaoks vist tähtis :D Meie ei osanud temast suurt lugu pidada. RaR läks issiga batuudile ja hiljem ronisime me kõik hoopis lavatagusele alale. RiR võeti seal korra ühe mõmmi peale sõitma :D

Külalised vol.3 - Kogu muu pudi-padi

Kui esmaspäev oli Valletta päev, siis teisipäeval suundusime poodi. Ikka The Pointi, kuhu mujale. Kaasas olid meil kõik kolm poissi, kes talusid emade riiulite vahel jõlkumist ütlemata hästi. Ma ei kujuta ette, mida tunneb 3-aastane poiss, kes peab poest poodi käima ja seejuures veel viisakalt käituma. Tublid väikemehed meil :) Lõpetuseks ja neile kiituseks istusin poistega pärast natuke kohvikus. K-M aga kohtusid samal ajal ühe eestlasega. Juhuslikult nagu ikka.

Kolmapäeval läks RaR taas kooli ja RiR ilmutas esimesi tõbiseid märke. Kolasime külalistega Sliema poodide vahet ja suundusime Minti istuma. Õues oli jahedam, mistõttu kohviku soojus mõjus kõigile hästi. Paraku tõusis hiljem pisipojal palavik ja neljapäevaks-reedeks olin temaga tuppa naelutatud. Kaili-Mirko käisid sel ajal sinisel bussituuril ja laevakruiisil. Turistisid ja nautisid kohalikke olulisid. Tundus, et Mdina jättis kustumatu mulje :) (Muide, palusin asjaosalisel endal ka väike kokkuvõte siia kirjutada. Kasvõi sellest, mis tempoga ta raamatuid luges... Ehk leiab ta kunagi ka selleks aja :)).

Neljapäeval olin ma trotsi täis ja otsustasin õhtuks meeleolu muutmise eesmärgil sushit tellida. Ma polnud kunagi varem siin e-mailidega sushit tellinud ja ei teadnud, kas see toimib. Toimis! Suurepäraselt toimis! Kell 19:00, kui me Sakurasse sisse astusime, pakiti veel viimaseid asju meie kotikesse. Kodus, kui poisid voodis ja unedemaal, otsisime välja Scrabble'i, serveerisime endale sushi ja veetsime õdusa õhtu isekeskis.

Reedest ei mäleta ma enam suurt miskit ja laupäeval võtsime suuremad poisid kaasa ning põrutasime punasele bussituurile. Sellest kavatsen eraldi veel kirjutada. Siis, kui ma ükskord need pildid läbi lapata jõuan :)

3 kuud

Kolm kuud ehk veerand aastat (sedasi kõlab mõjuvamalt eks) oleme me Maltal olnud. Mis on selle ajaga muutunud? Suvisest ilmast on saanud sügis, jahe ja vihmane. Inimesi täis promenaad on muutunud peaaegu tühjaks. Promenaadiäärsed müüjad, kes septembris hüüdsid "ice-cream, ice-cream!" või "harbour cruise!", on nüüd kas kadunud või igavlevad mõne kliendi ootuses. Orienteerumisvõimetusest on saanud teadmine, kuidas ikka ja jälle koju tagasi jõuda. Vähemalt lähilinnade piires.

Kultuurišokki pole veel olnud. Kas ta üldse tulebki? Juurdlen juba mõnda aega, kui kaua see turistifaas kestab. Millal pole enam uudne ja huvitav? Millal muutub Malta tüütuks? Ega ta tegelikult pruugigi selliseks muutuda. Malta on mõnus, pisike ja armas. Kui ilma ka antakse, siis kohe tõeliselt armas. Inimesed on üldjuhul sõbralikud, kõik naeratavad. Vähemalt nii palju, kui mul seda pisukest kokkupuudet kohalikega on.

Elu tundub paika loksunud olevat. Mis siis, et natuke paneb muigama fakt, et minu põhitegevused on koondunud mõne ruutkilomeetrisuurusele maalapikesele. Kui septembri lõpus korteri üürilepingule alla kirjutades mõtlesime, et no hea küll, müüakse ära, siis otsime uue, siis nüüd... no ei taha mitte kodust loobuda. On tõesti kuidagi koduseks saanud. Asukoht on suurepärane, vaade on kaunis, kõikjale pääseb. Õnneks on vaatajaid-huvilisi seni olnud vähem kui käel sõrmi. Hoian kõvasti pöialt, et me saaksime veel kuid siin pesitseda :)

Puudust tunnen... kõige rohkem ikka inimestest. Aga tänapäevased suhtluskanalid tekitavad tunde, et tegelikult on nad ju kõik siinsamas kõrval. Rohkemgi kõrval kui mõnikord Eestis elades. Pildistamist igatsen, aga ehk tekib kunagi siingi mõni võimalus. Küll elu ise kõik paika loksutab ja kes teab, mis meile veel varuks on :)

The Point...

... on kohalik ilus ja uus kaubanduskeskus. Kohe uuselamurajooni ukse ees, Tigne Pointis. Umbes nagu meie Viru keskus või vähemalt meenutab Eestimaiseid harjumuspäraseid suurpoode. Kolm korrust, mitmesugused kaubamärgid. Näiteks Debenhams, Mango, New Look Malta, Guess, Lacoste, Terranova, Bata, Esprit, Piazza Italia jne jne jne. Ühesõnaga tegevust jagub.

Praegu on Pointis jõuluaeg. Keskus on ehteis, nädalavahetustel istub kõrgeimal korrusel jõulutaat, vahepeal sõidab St . Juliansi ja Sliema tänavatel kaarikuga ringi. Oleme endagi akna all kabjaplaginat kuulnud ja taati näinud, aga pilti pole jõudnud teha :) Lisaks on avatud toosama siingi mainitud uisuplats, nüüdsest ka jõuluturg (tuleb uurima minna) ja kolmapäeviti esinevad platsil muusikud. Nipet-näpet tegevust on veel küllaga. Ja muidugi on päris-päris alumisel korrusel müügil jõulukraam. Peakski võtma ühe päeva või õhtu ja Pointi minema, sest kuuske meil veel pole... aga mis jõul see kuuseta on :)

Ahjaa, kohalikud shoppavad nii et maa must! Viimase nädala jooksul on olnud Maltal kaks püha - 8. dets ja 13. dets, lisaks ju veel nädalavahetus. Ja kõik poed on kogu aeg lahti! Strandil on ummikud, sest hommikuti lähevad inimesed Sliemasse poodidesse ja õhtuti üritavad sama teed pidi koju jõuda. Päevasel ajal Sliemas käies tuleb võidelda, et kõigist neist massidest ja kottidest mööda mahuks :) Ja ma ei tee nalja - igal inimesel on vähemalt 4-5 suurt kotti käes. Ma olen ikka väga mõistlik ostleja ... :D

Külalised vol. 2 - Päev Vallettas

Saabuski esmaspäev. Leidsime, et saadame suurema poisi ikka vahepeal kooli, ei hoia tervet nädalat kodus. Nii ta läkski, rõõmsalt esmaspäeva hommikul issiga kooli poole. Mirko arvas, et tema tahaks ka ju kooli...

Meie aga võtsime ette käigu pealinna. Startisime Gzirast bussiga. Mis Malta turismireis see on, kui kohaliku bussiga ei sõida. Buss oli suhteliselt rahvast täis, aga saime hakkama kenasti :) Ja üsna varsti jõudsime bussiväljakule. Bussiväljak ehk Valletta bussiterminal on ringikujuline plats, kus kõik kohalikud bussid oma teekonda alustavad. No peaaegu kõik. Keskel on purskkaev ja kohe kõrval Valletta väravad.

Otsest kultuuriprogrammi polnud ma ette valmistanud, külalised nimelt ei tahtnudki seda. Jalutasime oma rahulikus tempos mööda peatänavat ja vaatasime kaelad õieli ühele ja teisele poole. St. John's Co-Cathedrali proovisime ka sisse minna, aga piletihinna (6 eurot) põlgasime liiga kalliks. Meil tol hetkel muuseumi vastu huvi puudus, tahtsime vaid katedraali seest kiigata.

Jõudsime peatänavat pidi lõpuks alla - St. Elmo kindluse juurde (malta keeles Forti Sant’Iermu). Vaatasime merd ja üle vee paistvat Kolme Linna (Cospicua, Vittoriosa, Senglea) ja kõndisime muudkui edasi. Otsustasime siiski ühel hetkel läbi vaikse tänavaterägastiku tagasi kesklinna poole minna, et mitte hilja peale jääda.

Taas peatänaval, ootas meid mõnus kohvikupeatus. Kohvi-koogid ja muu hea kraam ning päike soojendamas. Sealsamas kohvikus ehmatasin ma ära ühe Vene rahvusest naisterahva, kui tema poisile kamapalle pakkusin. Nillis see väikemees ümber meie laua, et mida RiR ometi sööb. Nillis ja nillis, kuni ma küsisin, et kas sa tahad ka proovida. Poiss (nime enam ei mäletagi...) arvas, et tahaks küll ja läks siis võidukalt emalegi näitama. Arvatavasti peeti kamapalli (no ei näe just esinduslik välja) tuvi väljaheiteks või-ma-ei-tea-milleks, aga kõrvallauast kostis äkitselt kõva kriiskamine :D Ma siis ütlesin, et ärge muretsege, mina andsin ja täiesti söögikraam on.

Lõpuks suundusime laevasadama poole. Nautisime veel vaateid ja istusime niisama, kuni meie laevake saabus ning meid Sliemasse viis. Sealt otse RaR'le järele ja kodupoole minekut.

Tegelikult ei saa muidugi Vallettas midagi poole päevaga tehtud. Seal linnas kõige vaatamiseks-kogemiseks tuleks varuda mitu päeva. Aga ehk said Kaili-Mirko natukenegi maitset keelele ja ... no keegi ei keela ju millaski tagasi tulla :)

St. Paul's Pro-Cathedral - Üks Valletta 36st kirikust. Anglikaani kirik. 

Manoel Island ja selle kindlus

Meie laevuke.

Tükike Vallettast