Keskaegne Mdina

Festival, festival, festival. Vali, millist tahad. Sellised on siinsed suvised nädalavahetused. 7. ja 8. mail oli võimalik minna Qormisse kevadfestivalile või hoopis Mdinasse keskajafestivalile. Ma alguses arvasin, et läheme pühapäeval perega Qormisse, uurime huvitavaid suupisteid ja naudime kevadist meeleolu, aga siis lugesin tähelepanelikumalt Mdina festivali kava ja... tekkis isu sinna minna. Teadsin ka kohe, kelle ma oma perekonnast kaasa võtan - ikka RaRi, sest just temale meeldivad sellised üritused. Tegime meeleoluka ema-poja päeva.

Kohe, kui kohale jõudsime, kuulsime muusikat ja sättisime end ühele rongkäigule sappa. Rongkäik viis meid läbi Mdina Bastionite väljakule. Seal saime osa pillimeeste ja lipumeeste etteastetest. Need lipuloopijad olid päris osavad, muudkui hoplaa ja hoplaa lendasid lipud õhku.

Järgmisena tegime kiire tiiru mööda Mdina kitsaid tänavaid ja jõudsime välja St. Pauli väljakule, kus võis terve päeva jooksul linde imetleda. Katsuda ka. Me siiski piirdusime vaatamise, mis neist ikka kiusata.

Varsti kiirustasime tagasi Bastionite väljakule, et leida endale hea koht rüütilite vaatamiseks. Esimesed tulid platsi õige pea. Istusid meie kõrvale ja vaatasid RaR'i, kes demonstratsiooni ootas. Mõnusad sellid olid, väga muheda jutuga. Rääkisid, et nende varustus kaalub 35kg ja neil on sellises kuumuses väga raske oma tööd teha. Ega tõesti - kuus demonstratsiooni päevas pole naljaasi.

Kui teised rüütlikamba tegelased kohale tulid, alustati erinevate sõjameeste tutvustamisega. Et miks üks mees on just sellises varustuses ja kes kõige esimesena lahingusse minema peaks. Me istusime kohe kõige ees - sealt oli väga hea vaadata. Kuni... Mehed näitasid, mis tunne on publikul olla vaenlane, keda kogu see kamp ründama hakkaks. Suunasid oma relvad meie suunas ja tulid... RaR puges mulle väga külje alla. Isegi täiskasvanute poolt oli kiljeid kuulda, mis siis veel lapsest rääkida. Kohe järgmisel hetkel üks meestest küsis poisi käest, et oi kas sa hakkasid kartma? :) Järgnesid väiksemad võitlused ja veidra tulirelvaga onu tegi kõva pauku ka. Kokkuvõttes väga lahe vaatemäng!

Hiljem käisime veel siin ja seal, nägime ühe muusikalise kollektiivi esinemist, vaatasime keskaegset tantsu ja imetlesime ustele kinnitatud lillekompositsioone.

Tore päev oli! :)

Kes tahab nüüd lisaks piltidele ka videos pakutud meelelahutust vaadata, siis palun väga:

Kuidas minust kirjanikku ei saa :)

Mulle meeldib lugeda. Mõnel päeval on selline tunne, et poeks kuhugi vaiksesse nurka ja unustaks end raamatusse. Minu ideaalses kodus on olemas eraldi raamatutega tuba... ja mugavad tugitoolid. Siin mul muidugi väga palju raamatuid kaasas pole. Võtsin kaasa Harry Potteri raamatud (mis teha, meeldivad ju), et aeg-ajalt rõdul peesitades aega veeta. Esimesed kuus raamatut viin vist suvel küll Eestisse tagasi ja jätan vaid viimase, isikliku lemmiku.

Teine ports raamatuid, mida meie kapist leida võib, on Minu-sarja esindajad. Mitte küll kõik, sest jah, mul on pea kõik neist olemas. Komberdasin kunagi suhteliselt kogemata "Minu Ameerika 1" otsa, sest see oli parasjagu poes alla hinnatud. Olin kuulnud, et sari on hea ja tasub lugeda ja sestpeale olen minagi Minu-ohver. Heas mõttes. Mulle väga meeldib läbi raamatulehtede minna teiste inimeste eludesse ja näha nende abil uusi paiku maailmas. Reisimine on ju tore, aga paraku kõikjale ei jõua ka parima tahtmise juures.

Mul on aja jooksul tekkinud oma lemmikud "Minud". Näiteks meeldis mulle "Minu Nepaal", mille lugemine oli kerge ja kiire ja ääretult huvitav. Oi kuidas elasin ma kõigele raamatus toimuvale kaasa, kuidas kõiki olukordi ette kujutasin. "Minu Eesti 1" oli mul kaasas sünnitusmajas ja sealsamas sai ta ka läbi. Justin kirjutab väga hästi ja kaasakiskuvalt, nii et tahagi väga raamatut käest panna. "Minu Alaska" oli üks esimesi, mida lugesin ja mis omakorda indu kogu sarja jälgmiseks edasi andis. No ja koerad... need vahvad koerad :) "Minu Kanadaga" oli hästi lihtne samastuda. Ehk oli asi selles, et ka autoril on kodus kaks last, tõsi küll palju suuremad kui minu jõmmid. Igatahes jättis mõnusa ja sooja mulje :) Veel tooksin välja "Minu Londoni", mida tahtsin lugeda juba seepärast, et olen seal isegi käinud, "Minu Taani" ja "Minu Islandi", mis ka meelde on jäänud.

Päris viimati ilmunud raamatuid mul veel pole. Plaanin kolme nädala pärast soetada endale nii "Minu Guatemala", "Minu Amsterdami" kui ka "Minu Brüsseli". Mul on juba ette tunne, et mõni neist jõuab sinna lemmikute ritta. Kõhutunne :) 

Kui kuulsin, et plaanis on ka "Minu Malta", siis mõtlesin, et hmm ehk katsetaks isegi. Proovitöö kirjutamise käigus aga sain selgeks, et ei ole minust kirjutajat. Ei oska mina nii ilusti sõnu ritta seada ja ega mu Malta kogemus nüüd nii tohutult intrigeeriv ka pole. Tavaliste inimeste tavaline eluke. Lihtsalt hoopis teises keskkonnas. Pealegi piisab mulle sellest väikesest blogist siin. Küll aga on mul väga hea meel, et seeläbi saan ma võimaluse millalgi tulevikus lugeda kellegi teise "Minu Maltat"! Ma ootan seda pikisilmi ja usun, et olen olenevalt oma asukohast kas esimeste seas raamatupoe ukse taga või internetipoes ostu kinnitamist klikkimas.

Beebid ja lõbustuspark Manoel Islandil

Pardikülas (kes ei mäleta, võib siin mälu värskendada), mis meil aknast paistab, on kätte jõudnud pisikeste aeg. Käisime eelmisel nädalal sealset eluolu uurimas. Kui varem oli pisikesi vaid kuulda (piiks-piiks) või vaevu näha, siis seekord olid suuremad juba õue peal asju ajamas. Üks tillukeste pesakond oli aga alles majakese ukse ees ja hoolega ema poolt valvatud. Tibud jooksid nii vahvalt ema sabas uksest sisse-välja. Ühest majakesest paistsid munad ka... tea, kas veel tulemas pisikesi :)

Aga ega piilupojad pole ainus, mis Manoel Islandi elu käimas hoiab. Krakowist tagasi tulles (selle sõidu pildid mul puhta üle käimata, aga Sitsiiliast peaks küll kohe-kohe kirjutama) leidsime saarekese staadionilt arvukalt veokaid. Arvasime esialgu, et ju on kusagil kontsert olnud ja veokad lihtsalt puhkavad meie akna all. Siis aga hakkasid nad end lahti pakkima, alguses natuke ja seejärel aina rohkem. Umbes nädala keskel sain aru, et meie "õuele" kerkib lõbustuspark.

Reedel oli avamine ja käisime uurimas, mida sealt leida võib. Õnneks on reklaam olnud pea olematu, nii et rahvamasse värava taga seismas polnud. Sõitsin poistega vaaterattal. See oli neile esmakordne kogemus ja mõlemad olid alustuseks väheke hirmul. Hiljem vist isegi meeldis. Lisaks vaaterattale, millega just teab kui kaugele ei näe, on pargis erinevad autodroomid, müügiputkad meeletus koguses pehmete mänguloomadega, veidruste maja, hüppetraksid, paar karuselli. Adrenaliinijanustele on atraktsioon nimega Shivers, mis mulle meenutab kahte haamrit. Musik Express nimeline asjandus aga veab inimesi suurel kiirusel ringiratast, kusjuures vahepeal tõmmatakse kott pähe! :)

Iseenesest on täitsa tore, et selline asi nii lähedal püsti pandi. Ainus murekübeke on selles suures diskos, mida iga õhtu kella 23ni korraldatakse. Lapsed paraku ei uinu nii lihtsalt. Aga pole hullu, me hakkame varsti kolima ja jätame lõbustuspargi rõõmsalt siia edasi tiksuma. Siin on nad 19. juunini ja edaspidi võib neid leida Ta' Qalist. Uksed on avatud 17.00-00:00.

Malta ütles lahutusele "iva!"

Võtan endale korraks uudistereporteri töökohuse ja märgin ka siin ära, et eilse suure referendumi tulemusel võib Maltale oodata lahutust. "jah"-pool sai 52% häältest ja "ei"-pool 48%. Nii et tasavägine igal juhul. Times of Malta andmetel hääletas suur osa Malta piirkondi lahutuse poolt, samas kui Gozolt tuli kindel "ei". Kes tahab jagunemisest natuke täpsemalt lugeda, siis - palun.

Malta peaminister Lawrence Gonzi tõdes, et tulemus pole küll see, mida ta lootis, kuid kui selline on rahva soov, siis seda tuleb arvestada. Parlamendis võetakse nüüd arutlusele lahutuse sisseseadmine Maltal.

Mis muud, kui ees ootab põnev aeg...

Edit: Lugesin nüüd referendumi küsimust ja see on selline:


The referendum question was:
“Do you agree with the indtroduction of the choice of divorce in the case of a married couple who has been separated or has been living apart for at least four (4) years, and where there is no reasonable hope for reconciliation between the spouses, whilst at the same time ensuring that adequate maintenance is guaranteed and the welfare of the children is safeguarded?”

 Ehk siis enne nelja aastat eraldi elamist pole mingit lahutust! :)

Keeletund

Täna hüples koolitrepist alla väike vahva poiss, kelle seljakotist paistis vihik. See polnud juba tuttav numbritega vihik ega ka tähtedega vihik. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on hoopis värviraamatuga.... malta keeles. Ktieb tat-tpinġija - Skema ta' Frott u Ħaxix għall-Iskejjel ehk siis värviraamat - koolide puu- ja köögiviljade jagamise kava. Või midagi sellesarnast :)

Järgneb malta keele tund:

• tuffieħa - õun
• brokkli - brokoli
• zunnarija - porgand
• brunġiel - baklažaan
• ħjar - kurk
• għeneb - viinamarjad
• bettieħ - melon
• frawla - maasikas
• ħawħa - virsik
• larinġa - apelsin
• bżar - paprika
• ful - oad
• kaboċċa - kapsas
• tadama - tomat
• minestra - köögiviljasupp
• dulliegħa - arbuus
• madnolin - mandariin

Mida teha lastega Maltal?

Mõni päev tagasi öeldi mulle ühes foorumis, et ole pai, tee nüüd Maltale reklaami - mida teha seal 4-5-aastaste poistega?

Seda, et Malta on nii pisike ja siin on niiiii igav, pole küll kellelgi karta tarvis. Mind hämmastab pidevalt, kui palju on siin saareriigis teha. Seega, kui endal väheke pealehakkamist on, siis igav siin kindlasti ei hakka.

Koostasin nimekirja kohtadest, kuhu saab lastega trallima minna:

• Suvehooajal on avatud veepark Fun and Splash. Oleme ise sinna sattunud siiani vaid korra, aga suvel läheme kindlasti veel.
• Sealsamas kõrval delfiinide ja merilõvide ja papagoide showsid näitav Mediterraneo Park. Kes soovib, võib seal ka delfiinidega ujuma minna.
• Veel saab käia näiteks Malta Classic Car Museumis, kuhu me jõudnud pole, aga millalgi ikka jõuame.
• Playmobil pakub siin tegevust Funparki näol. 
• Lastele võib meeldida ka Popeye Village 
• Ta' Qali piirkonnas leiab tegevust nii lapsevanem kui laps. Esimene võib aega veeta käsitöökülas ja sealsamas kõrval on Ta' Qali BOV Adventure Park, kus on turnimist ja muud säärast. Ma kirjutasin sellest siin. 
• Lisaks räägitakse, et lastele meeldib siinseid templeid avastada ja miks mitte ka näiteks paadiga sõitma minna.
• Lõpetuseks ei saa suvisel ajal üle ega ümber päikesest, soojast Vahemerest ja rannas möllamistest.
  

Iva või Le?

Lahutuse eest maksavad lapsed. Hääleta "ei".

Maltal on praegu põnev aeg. Kirgi küttev ja väitlusi tekitav aeg. Ma pole seni seda teemat eriti puudutanud, sest ega ma kõike ei mõista ja mõistmatut on raske kommenteerida. Minu taust on liialt erinev ja minu mõttemaailm ei kattu alati kohalikega. Aga nüüd on suur küsimus käes - kas lahutusele öelda "ei" või "jah"?

Malta on nimelt Euroopas ainus riik, kus abielulahutus kui selline puudub. On olemas termin "lahuselu", aga mitte lahutus. Ehk siis mida Jumal on ühte pannud, seda inimesel pole õigust lahutada. Lahuselu tähendab seda, et abikaasad ei pea enam koos elama, kuid on siiski endiselt abielus.

Eelseisval laupäeval, 28. mail, on Maltal referendum abielulahutuse küsimuses. Võite ette kujutada, kuidas see teema kirgi kütab. Juba enne meie eelmise nädala äraolekut ilmusid kõikjale suured suured plakatid, mis peamiselt kutsuvad ikka lahutuse vastu hääletama. Üks neist on meil otse akna all - Ivvota LE (kusjuures varem oli siin plakat sinise silmaalusega naisest ning kastikesega "iva"). Praegu uudisteportaale lugedes ja tõenäoliselt ka telekanaleid vaadates (meie telekas näitab sipelgate tantsupidu) võib kümneid ja ehk isegi sadu erinevaid artikleid-teemasid leida ja lugeda. Ainuüksi Times of Malta FB lehel on selleteemalisi uudisnupukesi iga päeva rohkem ja rohkem ning muidugi on ka kommentaare rohkem ja rohkem. Tundub, et tegemist pole küsimusega, mis inimesi ükskõikseks jätaks. Sõna võtavad kõik - noored ja vanad, kirikutegelased, poliitikud, arstid, juristid... Kõigil on oma arvamus. 

Minule jäi silma artikkel Malta's divorce debate: an expat's view, kus muuhulgas keskendutakse siinsele koduvägivalla probleemile - iga neljas naine kannatab kodus vägivalla all... Kurb lugeda, veel kurvem ette kujutada, et selline ongi reaalsus. Tooksin aga välja enda mõtetega kattuva lõigu ja noogutaksin omalt poolt kaasa:

Would the splitting of church and state really be such a bad thing? Of course not, Catholic people are catholic people, whether divorce is legalised or not. It doesn’t mean they have to get divorced; it’s not forcing anything upon them. It’s just giving others, Catholic or not, a chance at a new, happier and possibly much safer life.

Referendumi tulemust on raske ette ennustada. Viimase uuringu kohaselt vastaks 42% inimestest "jah" ning 35% "ei". Kuidas olukord tegelikkuses kujuneb ja mis sellest tulenevalt edasi saama hakkab... We'll see...

Kardivõistlus

Märkasin ühel päeval The Point kaubanduskeskuse FB lehel reklaami kardivõistlusest. Pikka seedmist polnud - kuna tegemist oli "kes ees, see mees" printsiibiga, panin meie pere esindaja kiiresti kirja. Juba ammu on mõtteis mõlkunud siinseid kartimisvõimalusi proovida ja kui kogu möll sedasi otse ukse ette tuuakse, siis varianti "ei" pole olemas. 

Alustuseks tuli tsipakene segadust ka külvata. Kuna eelvõistlused pidid toimuma maikuu esimesel kolmel laupäeval, siis ei teadnud me kohe, mis päeval meid oodatakse. See aga oli oluline info, sest ühel laupäeval (tänasel) oleme me ära. Kena naisterahvas vastas mu järelpärimisele, et kõik on korras - kuupäevaks on 14. mai. Varsti sain kirja, et oioioi natuke läks sassi, ikka 21. mai. Seepeale palusin mina kenasti ja viisakalt, et ehk ikka saaks selle esialgse päeva tagasi. Sobiks nagu rohkem. Saime :)

Võistlus ise oli kiire ja ... no selline Malta-style. Kuna sõideti kaubanduskeskuse parklas, oli rada libedavõitu. Kohalikele see võis ju sobidagi, ega me tea, kuidas neil seal õigel kardirajal asjad on. Esimestena saadeti rajale mehed. Neid oli ka kõige rohkem kohal, naiste read olid puhta hõredalt esindatud. Oleks peaaegu isegi rooli jõudnud, aga... noh põnnama lõin :) Igatahes sõitsid mehed teatud aja end soojaks, siis keegi korraldajatest pani oma silma järgi stardijärjestuse paika. Sõit ise kestis 10 minutit ja Ahti, kes startis kolmandana, lõpetas samuti kolmandana. Vahepeal sai küll teisele kohale, kuid enne lõppu tuli väike põmm ja pauk ning sedakorda siis nii. Finaali asja pole, aga kogemusena läks kirja küll :) Poistele vaatemäng muidugi meeldis - oi neid kilkeid ja siirast rõõmu!

Meeleheitlike kokkusaamised

Mul on tohutult vedanud, et lisaks meile on siin saareriigis teisigi eestlasi ning et nad on nii vahvad ja mõnusad kaaslased. Eriti need kõige lähedasemad - nn. meeleheitel koduperenaised. Seda muidugi naljaga pooleks, sest meeleheiteni pole meid miski seni viinud. 

Oma väikese grupiga on meil aeg-ajalt lahedad koosistumisõhtud. Tihtilugu sushi ja Scrabble'ga. Ja tihtilugu kestavad need pikalt. Me unustame end ikka ja jälle jutustama ning peale paari tundi meenub lõpuks ka kotis olev lauamäng. Sedasi märkamatult hiilib ligi kesköö. Seda, et Scrabble on suurepärane seltskonnamäng, ei ole vaja vist lahti seletada. Miskipärast kipuvad sõnad lõpuks ikka naljaks kätte ära minema või tekib mängulauale eriti veidraid kombinatsioone.

Aga tegelikult tahtsin ma üles tähendada hoopis viimati toimunud väljasõidu. Plaanisime neljakesi Kaiaka Nublu Rsk'ga seiklema minna. Ma salamisi lootsin ühte saare otsa avastada, kuid kellaaeg ja ilmaolud sundisid meid valima hoopis teise sihtkoha. Peale kiireid "no ma ei tea"-stiilis arutlusi langetasime otsuse Ghajn Tuffieha kasuks. Etteruttavalt võib öelda, et otsus õigustas end täiel määral - see on lihtsalt ääretult kaunis koht.

Meie rännak sai kohe alguses mõnusa äreva paugu. Jõudsime just kenasti Ghajn Tuffieha parkla lähistele ning arutlesime, kuhu parkida auto, et ei peaks kellelegi maksma, kui kuulsime väga kummalist heli. Esimese hooga arvasime kõik, et midagi jäi põhja alla kinni ja kraabib nüüd seal, aga kui kohalikud hakkasid näpuga näitama, jõudis ka meile reaalsus kohale. Nublu Rsk otsustas rehvi lõhkuda ja sõitis viimased meetrid vaid velje peal. Sealt ka too kummaline heli. Olime kõik väheke ehmunud ja selgus, et ega meil suurt midagi teha polegi. Helistasime Tiidu appi ja ise suundusime alla randa piknikut pidama. 

Saabus Tiit ja nentis sarnaselt meile, et ei lase jah Nublu Rsk endal nii kergelt ratast vahetada. Mis seal ikka, meie naistekas sai ühe liikme juurde. Me küll ei teadnud, kuidas ja millega me täpselt õhtul koju jõuame, kuid ega me pead ka murdnud. Meil oli süüa ja juua ning suurepärane vaade. Lisaks metsikult möllavad lained. Vahepeal informeeris Kaiakas ka oma teist poolt, et selline äpardus juhtus. Ülejäänud seltskond lihtsalt itsitas, sest itaalia keelt mitteoskavale on itaalia keeles seletamine väga lõbus :)

Kui meil esimene isu täis sai ja päike loojumisega ähvardama hakkas, võtsime ette matka mäkke. Kui rand alt juba väga kaunis paistis, siis ülevalt oli vaade "ohh" ja "ahh" stiilis. Maltal ei pruugi küll olla loodust meie mõistes - ei metsa, ei aasasid, aga siin on kindlasti loodust. Ka siis kui kaugses paistab kunagine vahitorn või silmapiiril mõni asula. Seda enam oskame hinnata neid silmailu ja hingepaid pakkuvaid paiku. Üleval "mägedes" näitas Kaiakas oma ronimisoskusi ja peale seda pidasime me kivi peal oma piknikku edasi. Kuniks hakkas hämarduma ja me siiski randa tagasi suundusime. Mägironimine pimedas ei ole pooltki nii tore.

Rannas jätkus juttu kauemaks ja kauemaks. Vahepeal ilmus taevasse kummuli olev kuu ja süttisid tähed. Ma polnudki varem Maltal tähti näinud, meie kodus neid ju ei paista. Aga seal pimeduses olid tähed... Kui me lõpuks kodutee ette võtsime (ja Nublu Rsk sai vahepeal korda tehtud), oli kell küll vähevõitu, kuid emotsioonid olid kõigil kõrgel. Nublu Rsk tegi veel viimase katse meid natuke ärevaks ajada ja jäi seisma, aga mitte kauaks.

Ahjaa, me saime vahepeal endale koera ka. Õigemini sai Jaanika, kes talle süüa pakkus. Ja hiljem Kaiakas. Siiski jäi ta lõpuks meist maha...

Premium Estonian Beer

Kuulsime mõni aeg tagasi Kaiakalt, et Maltalt võib saada kodumaist õlut. Oleme mitmeid kordi käinud näidatud poes küsimas, aga mitte ei tule ega tule. Hoitavat kuskil tollis kinni või midagi muud selletaolist.

Täna läksime ühte poekesse juua ostma ja märkasin ukse kõrval kaste kirjaga "Premium Estonian Beer". Ja seal ta oligi - A.LeCoqi eksportõlu, mida Eestis ei müüdagi. Hinnaks pudelil 1€. Võtsime kaks pudelit, ikkagi oma ja hää. Kusjuures Ahti hiljem kommenteeris, et olla tõesti hea õlu. 

Nii et lisaks Salvesti supile, saab siit osta ka meie õlut. Äädikas oli vist ka Eesti kirjadega...

Punane tuuribuss ehk mööda Lõuna-Maltat

Oma külalistega (keda kahjuks pole küll palju olnud) oleme alati sõitnud punase tuuribussiga, mis seikleb lõunapoolsel osal Maltast. Olen selle valinud eesmärgiga teha lõunapausi peatus Marsaxlokkis. Marsaxlokk on ju täpselt selline koht, et pikalt pole seal tarka teha, aga paar tundi jalutada-süüa on täpselt paras. Punane buss käib iga tunni aja tagant, mistõttu pole graafik nii paindlik kui sinisel bussil (käib 30min tagant). Samal põhjusel on bussis enamasti päris palju rahvast ja kõik soovijad ei pruugi lahtisele ülemisele korrusele ära mahtuda. Bussis võib juttu kuulata kuueteistkümnes keeles, millest kõik endale sobiva leiavad. Nojah, eesti keelt küll pole :) See kõrvaklappide ja keelte süsteem on ka hea tegevus lastele, kellel muidu ehk igav hakkaks...

Vaade Kolme Linna poole

Punane buss suundub esmajoones Vallettasse ja teeb tiiru ümber linna. Sedasi on väga hea vaadata sealseid müüre ja kirikuid teise nurga alt. Soovijad võivad Vallettas ka maha hüpata. Järgmisena on plaanis kaunid vaated kolmele linnale. Me Kailiga ikka ahhetasime, sest tol hetkel polnud ma neid vaateid isegi veel näinud. Kolm linna (Cospicua, Vittoriosa ja Senglea) on Vallettast teisel pool väikestel poolsaarejuppidel. Buss sõidab neist läbi ka andes reisijatele võimaluse maha hüpata ja sealsete tänavate meeleolusid nautida. 

Nii Kaili-Mirkoga kui ka vanematega tegime esimese bussist välja hüppamise Marsaxlokkis, millest ma siin juba kirjutanud olen. Kaili-Mirkoga suundusime sealt tagasi koju ehk muu osa vaatasime ka bussist ära. Nautisime päikeseloojanguvärve erinevatel ehitistel ja vaateid-vaateid-vaateid. Kaili ütles, et tal sai reisi lõpuks vaadetest nii küll, et lõpuks enam ei pannudki ohhetama ja ahhetama :) Aga väga mõnus oli sellegipoolest teisel korrusel istuda ja silmadel puhata lasta. 

Vanematega tegime me ühe peatuse veel - Blue Grotto juures. Blue Grotto on looduslike kivikoobastega kohake. Neid kalda pealt ei näe, küll aga saab laenutada paadikese, mis koobastesse viib. Olen aru saanud, et sealne vesi on erakordselt selge ja värvidemäng on tõeliselt kaunis. Me seekord küll paati ronima ei hakanud, vaatasime niisama kaunist vett ja ümbrust. Hiljem veel väike kohvikutuur ja taas bussi peale. Järgmisena tulevatesse templitesse me minema ei hakanud.

Olen leidnud palju jutte, et sinine bussituur on mõttekam kui punane. Ma julgen vastupidi arvata, kuigi usun, et tegelikult on mõlemal marsruudil vahvaid kohti, kus kolada.

Hagar Qim templid

Siit saab Blue Grotto paadile

Minu emadepäev ehk pühapäevane kalaturg Marsaxlokkis

Eile tähistati ka Maltal emadepäeva. Mind see tegelikult natuke üllatas, sest isadepäeva ei tähistata siin novembri teisel pühapäeval, vaid hoopis juunikuu kolmandal pühapäeval. Suurbritannias peetakse emadepäeva paastuga seoses. Eeldasin, et siinmail on samamoodi.

Igatahes - emadepäev. Hommikul tõid poisid issi abiga mulle lilli. RaR tõi hea meelega, RiR aga keeldus roose kätte võtmast. Edasi mõtlesime, et läheks õige kuskile mõnusasse kohta sööma. Näiteks Marsaxlokki kala sööma. Lisaks saab siis nagu muuseas pilgu sealsele Sunday Fish Market'le pilgu peale heita. Mis muud, kui asusime teele. Ikka bussiga nagu meil kombeks.

Pühapäeviti on Marsaxlokk inimestest pungil. Kaldapealne, mis muidu kutsub jalutama, on turgu täis. Turul müüakse kõike. Muidugi kala nagu nimigi ütleb, aga lisaks kalale võib soovi korral osta riideid, kodutarbeid, suveniire, küpsetisi, puuvilju-juurvilju, maiustusi, mänguasju. No mida iganes hing ihaldab, seda pakutakse. Meie soetasime poistele uued väikesed bussid - sinise ja punase. Kunagi tahaksin sealt kala ka osta, aga sel juhul eeslitaks rendiautoga kohal käimist. Suures soojas aroomieritava kalaga ma teisi bussikaaslasi ehmatada ei sooviks. Aga autoga, miks ka mitte.

Kui turg üle vaadatud, hakkasime endale söögikohta otsima. Kohe selgus tõsiasi, et olgu Marsaxlokk nii armas koht kui tahes, aga pühapäeval sinna sööma pole mõtet minna. Turupäeva tõttu olid kõik söögikohad oma veeäärsed platsid kokku pannud. Alles olid vaid mõned lauad kitsukesel kõnniteel, mis iga restorani ees on. Pannes nüüd ühte võrrandisse tavapärasest suurema hulga rahvast ja tavapärasest väiksema arvu istekohti, läheb midagi nässu. Lõpuks, peale katsetamist (sest ühes kohas lõpetati üldse tellimuste vastuvõtmine), saime laua ja tellisime endale söögid. Kala on seal endiselt hea :) Järgmine kord aga sööme seda ükskõik millisel päeval peale pühapäeva.

Sahara sajab alla

Satelliitpilt Sahara kõrbest. See pisike kärbsemust seal pildi ülaosas keskel on Malta.

Ma ei plaaninud seda postitust üldse teha, kuid ema arvas, et sellised ilmaimed tasub üles tähendada. Natuke järelemõtlemist ja jõudsin järeldusele, et tõepoolest, miks ka mitte. Eestis midagi sellist ju ei näe ja kes teab, äkki ühel hetkel enam ei mäletagi. Ainult, et pilte pole... ma ei taibanud pilti teha.

Eelmisel nädalal sadas meil taevast tükike Saharat. See polegi õigupoolest teab mis märkimisväärne, on ennegi liivavihma sadanud. Aga seekord pakkus Ilmataat päris kõva etenduse. Taevas oli korraga ühelt poolt tumetumekollane ja teiselt poolt helehelekollane. Õhus oli elektrit tunda ja peatselt saabuv äikesevihm oli vaid minutite küsimus. Senikaua aga vaatasin aknast, kuidas kusagil kõrgel välku lõi. Pidevalt. Kogu aeg. Ma arvan, et umbes 5-sekundiliste vaheaegadega. Möödusid minutid ja hakkas sadama. Krabistas vastu akent ja voolas hooga alla. Peale sadu oli rõdul kiht liiva. Ilus liiv, võta aga hari ja tekita nurka väike liivakast lastele. Vaesed autoomanikud, kes oma sõiduvahendeid tänaval pargivad... No ja minul oli hea meel, et akende pesu olin edasi lükanud.

Õhk muutus selle õhtuga lämbemaks ja suvisemaks. Tere tulemast, kuum aeg. Peab vist pargis ruttu õites puid pildistama minema, varsti neid enam pole...

Sellised on need lood, kui elad Aafrikaga ühel joonel ja tuuled Sahara liiva meile kannavad.

Ülestõusmispüha rongkäik

Sellest on nüüd juba taas nii mõnigi päev ja nädal mööda läinud, kui lihavõtted siin meeli ärevana hoidsid. Mõtlesin ju isegi, et vaataks huviga pühapäevast ristidega mäest üles jooksmist Birgus või midagi säärast kusagil mujal. Aga pühapäevad on ju unised ja kuidagi on sedasi juhtunud, et endalgi on pühapäeva saabudes alati laiskuseuss kallal ja kõige parema meelega peesitaks lihtsalt päikese käes nagu kuninga kass.

Ühtäkki aga kostis tuppa orkestrimuusika ja meil hakkas kiire-kiire. Jooksime tänavale vaatama, mis toimub. Polnud kaugele joosta - kirik meilt siit ümber mõne nurga. Kiriku ees oli parasjagu rahvast, orkester mängis ja kõik olid kuidagi ootusärevuses. Jäime meiegi vaatama, mis juhtuma hakkab. Üsna varsti toodi kirikust välja Kristuse kuju, mida kandis mitu noormeest. See paistis üsna raske, ikkagi kivi ja muu säärane. Koos kujuga alustati kiriku eest rongkäiku, mis viis läbi kogu Gzira aeg-ajalt peatudes, et kivikandjad puhata saaksid. Ma paraku ei tunne seda tava just eriti hästi ega saa ka päris täpselt kõigest aru, kuid vaadata oli huvitav niisamagi. Kõige ees sammusid vanemad mehed lippe kandes. Neile järgnesid väikesed poisid ja poistele juba too suur kuju. Lõpus marssis hoogsalt lõbusaid rütme mängides orkester. Kõike seda saatsid kirikukellad, mis suures rõõmus taas helisema hakkasid. Me siiski lõpuni rongkäigu sabas kaasa ei tammunud. Ristasime nendega teid mitu korda, kuniks väsisime ning lahkusime. Varsti kostusid tuppa ilutulestikupaugud (kell oli nii keskpäeva kanti) ja nii saigi möll otsa. Asusime meiegi figollat sööma ja unist pühapäeva edasi veetma.

Ahjaa, siin joosti ka selle kujuga mäest üles. Polnud just teab mis kõrge mägi, aga hoovõttu siiski nõudis :)