Sellest on nüüd juba taas nii mõnigi päev ja nädal mööda läinud, kui lihavõtted siin meeli ärevana hoidsid. Mõtlesin ju isegi, et vaataks huviga pühapäevast ristidega mäest üles jooksmist Birgus või midagi säärast kusagil mujal. Aga pühapäevad on ju unised ja kuidagi on sedasi juhtunud, et endalgi on pühapäeva saabudes alati laiskuseuss kallal ja kõige parema meelega peesitaks lihtsalt päikese käes nagu kuninga kass.
Ühtäkki aga kostis tuppa orkestrimuusika ja meil hakkas kiire-kiire. Jooksime tänavale vaatama, mis toimub. Polnud kaugele joosta - kirik meilt siit ümber mõne nurga. Kiriku ees oli parasjagu rahvast, orkester mängis ja kõik olid kuidagi ootusärevuses. Jäime meiegi vaatama, mis juhtuma hakkab. Üsna varsti toodi kirikust välja Kristuse kuju, mida kandis mitu noormeest. See paistis üsna raske, ikkagi kivi ja muu säärane. Koos kujuga alustati kiriku eest rongkäiku, mis viis läbi kogu Gzira aeg-ajalt peatudes, et kivikandjad puhata saaksid. Ma paraku ei tunne seda tava just eriti hästi ega saa ka päris täpselt kõigest aru, kuid vaadata oli huvitav niisamagi. Kõige ees sammusid vanemad mehed lippe kandes. Neile järgnesid väikesed poisid ja poistele juba too suur kuju. Lõpus marssis hoogsalt lõbusaid rütme mängides orkester. Kõike seda saatsid kirikukellad, mis suures rõõmus taas helisema hakkasid. Me siiski lõpuni rongkäigu sabas kaasa ei tammunud. Ristasime nendega teid mitu korda, kuniks väsisime ning lahkusime. Varsti kostusid tuppa ilutulestikupaugud (kell oli nii keskpäeva kanti) ja nii saigi möll otsa. Asusime meiegi figollat sööma ja unist pühapäeva edasi veetma.
Ahjaa, siin joosti ka selle kujuga mäest üles. Polnud just teab mis kõrge mägi, aga hoovõttu siiski nõudis :)
nii põnev ja hea meel on ära tunda tuttavaid tänavaid ja nurgapealseid ning ette kujutada kogu protsessiooni tänu suurepärasele fotoseeriale....
ReplyDelete