Meeleheitlike kokkusaamised

Mul on tohutult vedanud, et lisaks meile on siin saareriigis teisigi eestlasi ning et nad on nii vahvad ja mõnusad kaaslased. Eriti need kõige lähedasemad - nn. meeleheitel koduperenaised. Seda muidugi naljaga pooleks, sest meeleheiteni pole meid miski seni viinud. 

Oma väikese grupiga on meil aeg-ajalt lahedad koosistumisõhtud. Tihtilugu sushi ja Scrabble'ga. Ja tihtilugu kestavad need pikalt. Me unustame end ikka ja jälle jutustama ning peale paari tundi meenub lõpuks ka kotis olev lauamäng. Sedasi märkamatult hiilib ligi kesköö. Seda, et Scrabble on suurepärane seltskonnamäng, ei ole vaja vist lahti seletada. Miskipärast kipuvad sõnad lõpuks ikka naljaks kätte ära minema või tekib mängulauale eriti veidraid kombinatsioone.

Aga tegelikult tahtsin ma üles tähendada hoopis viimati toimunud väljasõidu. Plaanisime neljakesi Kaiaka Nublu Rsk'ga seiklema minna. Ma salamisi lootsin ühte saare otsa avastada, kuid kellaaeg ja ilmaolud sundisid meid valima hoopis teise sihtkoha. Peale kiireid "no ma ei tea"-stiilis arutlusi langetasime otsuse Ghajn Tuffieha kasuks. Etteruttavalt võib öelda, et otsus õigustas end täiel määral - see on lihtsalt ääretult kaunis koht.

Meie rännak sai kohe alguses mõnusa äreva paugu. Jõudsime just kenasti Ghajn Tuffieha parkla lähistele ning arutlesime, kuhu parkida auto, et ei peaks kellelegi maksma, kui kuulsime väga kummalist heli. Esimese hooga arvasime kõik, et midagi jäi põhja alla kinni ja kraabib nüüd seal, aga kui kohalikud hakkasid näpuga näitama, jõudis ka meile reaalsus kohale. Nublu Rsk otsustas rehvi lõhkuda ja sõitis viimased meetrid vaid velje peal. Sealt ka too kummaline heli. Olime kõik väheke ehmunud ja selgus, et ega meil suurt midagi teha polegi. Helistasime Tiidu appi ja ise suundusime alla randa piknikut pidama. 

Saabus Tiit ja nentis sarnaselt meile, et ei lase jah Nublu Rsk endal nii kergelt ratast vahetada. Mis seal ikka, meie naistekas sai ühe liikme juurde. Me küll ei teadnud, kuidas ja millega me täpselt õhtul koju jõuame, kuid ega me pead ka murdnud. Meil oli süüa ja juua ning suurepärane vaade. Lisaks metsikult möllavad lained. Vahepeal informeeris Kaiakas ka oma teist poolt, et selline äpardus juhtus. Ülejäänud seltskond lihtsalt itsitas, sest itaalia keelt mitteoskavale on itaalia keeles seletamine väga lõbus :)

Kui meil esimene isu täis sai ja päike loojumisega ähvardama hakkas, võtsime ette matka mäkke. Kui rand alt juba väga kaunis paistis, siis ülevalt oli vaade "ohh" ja "ahh" stiilis. Maltal ei pruugi küll olla loodust meie mõistes - ei metsa, ei aasasid, aga siin on kindlasti loodust. Ka siis kui kaugses paistab kunagine vahitorn või silmapiiril mõni asula. Seda enam oskame hinnata neid silmailu ja hingepaid pakkuvaid paiku. Üleval "mägedes" näitas Kaiakas oma ronimisoskusi ja peale seda pidasime me kivi peal oma piknikku edasi. Kuniks hakkas hämarduma ja me siiski randa tagasi suundusime. Mägironimine pimedas ei ole pooltki nii tore.

Rannas jätkus juttu kauemaks ja kauemaks. Vahepeal ilmus taevasse kummuli olev kuu ja süttisid tähed. Ma polnudki varem Maltal tähti näinud, meie kodus neid ju ei paista. Aga seal pimeduses olid tähed... Kui me lõpuks kodutee ette võtsime (ja Nublu Rsk sai vahepeal korda tehtud), oli kell küll vähevõitu, kuid emotsioonid olid kõigil kõrgel. Nublu Rsk tegi veel viimase katse meid natuke ärevaks ajada ja jäi seisma, aga mitte kauaks.

Ahjaa, me saime vahepeal endale koera ka. Õigemini sai Jaanika, kes talle süüa pakkus. Ja hiljem Kaiakas. Siiski jäi ta lõpuks meist maha...