Kolmas ja viimane Gozo peatükk viib meid kirikusse, Ta' Pinu pühakotta. Maltal olles ei saa kirikutest üle ega ümber ning tegelikult pole ju vajagi. Kirikud on huvitavad ning harivad, olgu siis usulistel või muudel põhjustel. Mina olen entusiastlik kirikute turist, otseselt ei usu, aga kirikud tõmbavad ligi küll. Mulle meeldib uurida nende arhitektuuri, maale, altareid, nikerdusi ja muud säärast.
Kohal, kus Ta' Pinu praegu asub, oli 16. sajandil kabel (pühendatud Our Lady of the Assumption'le). 22. juunil 1883 kuulis talunaine Carmela Grima Our Lady (kuidas seda eesti keelde tõlgitakse?) häält. Sellele järgnesid mitmed imeteod ning tervenemised, lisaks pääses Gozo järgmisel aastal möllanud katkust. Aastal 1920 alustati uue kiriku ehitusega, kuid vana kabel on endiselt kõigile nähtav kiriku tagaosas.
Ta' Pinu pühakoda on kaunis. Üksi kesk loodust ja künkaid mõjub see ääretult võimsana. Kiriku ette on kujundatud väike parginurgake erinevate kujude, purskkaevu ja pinkidega. Et ikka püha palverännaku lõpus puhata saaks.
Pühakoja sisemuse põnevaim osa olid tagumised kambrid, mille seinu kaunistasid sajad pildid ja kirjad kõikide imetegude illustreerimiseks. Mõni oli sinna jätnud oma sidemed või kipsi. Ju on usul ikka suur jõud...
Our Lady on Jumalaema ja see kirik peaks olema Jumalaema Taevaminemise Kirik :)
ReplyDeleteAitäh sulle, kalla! :)
ReplyDeleteNüüd ma ka targem... ma olen neid kiriku nimesid siin liiga palju lugenud, nii et Jumalaema ei tulnud enam meeldegi.
Väga võimas aura kirikul, seda on tunda läbi fotodegi
ReplyDelete