Prinjolata

Nädala lõpus algab Maltal suur karnevaliaeg. Mitte just päris Rio de Janeiro, aga kindlasti põnev ja värviküllane etendus nii väikestele kui ka suurtele. Loodetavasti taandub selleks ajaks ka jahe ja vihmane ilm, sest plaanime perega karnevalipäevi igati nautida. RaR on veel esmaspäeval-teisipäevalgi koolist vaba ja ka siis peaks üht-teist toimuma.

Karnevaliga käib kaasas traditsioonile magustoit - prinjolata. Kook, mis näeb välja nagu segipaisatud künkake, kuhu on keegi vaba käega natuke šokolaadi peale pritsinud. Prinjolata nimi tuleb sõnast prinjol (piinia pähkel). Tegelikkuses kasutatakse selle tegemisel biskviittainast, küpsiseid, vahukoor ja tsitruseliste koort. Prinjolata ilmub toidupoodidesse-koogipoodidesse-kohvikutesse enne karnevali ja tundub, et tegu on populaarse traditsiooniga. Kindlasti laste seas :)

Täna koolist tulles astusime meiegi sisse ühte saiakesi-koogikesi müüvasse poekesse ja valisime sealt ühe prinjolata. Sellise pisikese (vast 10cm diameetrilt ja sama kõrge), kuigi suhteliselt krõbeda hinnaga. Kui juba siis juba - maitseme ka kohalikke traditsioone.

Esimene mõte oli - magus! Oi oi kui magus! Ja peale pisikese tüki söömist, sain ma väga kiirelt aru, miks see kook nii väike oli. Mitte keegi ei ole võimeline seda väga suurtes kogustes söömagi. Samas ei ole maitse sedavõrd imal, et vastu hakkaks, lihtsalt piir tuleb kiiresti ette. RaR sõi samuti hea meelega, kuigi pool portsu jäi alles.

Mis ma ikka oskan öelda... prinjolatat süües ei tohi kindlasti mõelda kõigile nendele figuurivaenlastest komponentidele, mis seal sees end peidavad. Kokku annavad nad tõelise kaloripommi, aga samas jääb siis ehk mõni teine kaloripomm söömata.

Eesti Laul & Malta Laul

Jälgisin internetivahendusel Eesti Laulu finaalsaadet. Otsest lemmikut omamata, sest ma ei suuda endiselt otsustada, kas peaks pöialt hoidma kõige rohkem Eurovisioonile sobivale laulule või sellele, mis endale hingelähedasem...

Igal juhul võrdluspostituse mõttes siin nad on:

Eesti Laul 2011 - Getter Jaani - Rockefeller Street

Malta Laul 2011 - Glen Vella - One Life

Sinimustvalgelt

Ma olen hingelt patrioot. Igati, alati ja kõikjal. Eestlane ning uhkusega. Samas tuleb mul tunnistada, et ega ma üldiselt 24. veebruari suurelt tähistanud polegi. Muidugi on kodumaal sel puhul antav vaba päev alati tore olnud, kuid sellega on asi ka piirdunud. Ma ei ole eriline presidendi vastuvõtu jälgija või kui, siis pigem eelistan kontserdi ja kõne osa. Kleitide uurimine ja arvustamine pole väga minu rida...

Seekord oli Eesti Vabariigi aastapäev minu jaoks teise maiguga. Vaba päeva küll polnud, aga natuke pidulikkust siia lõunamaisesse talve püüdsime omal moel siiski tuua. Kohalike kaasmaalastega oli meil oma pisike "pidulik aastapäeva vastuvõtt". Meid ei tulnud kokku just palju, aga mis parata - 10 eestlast (kolm last ja seitse täiskasvanut) on ikka parem kui mitte midagi. Aga numbrist olulisem on vast see, et õhtu oli tõesti meeldiv. Kui septembris oli rahvast rohkem ja suheldi pigem omadega, siis seekord suhtlesid kõik kõigiga luues seeläbi hoopis kodusema "piduliku" meeleolu kui massiga lüües. Ja mis peamine, me kõik leidsime, et Eesti on tore koht :) Kui vaid veidi avatumad oldaks nagu seda meie presidentki rõhutas.

Kodus ei meisterdanud me seekord poistega ei rukkililli ega rahvuslippe. Küpsisetordikese tegime küll. Eestimaistest küpsistest ja kohalikest maasikatest. Viimased nimelt on juba valmis ja kõigile maitsmiseks saadaval. RaR oli suur abiline ja ladus maasikaid-banaane ning tõstis kihtide vahele jogurtisegu. RiR aitas niisama maasikate hävitamisega :) Ja kuigi algne plaan oli kooki süüa ikka õigel sünnipäeval, siis laste (õigemini selle suurema lapse) tungival nõudmisel maiustasime hoopis kolmapäeva õhtul. Samas miks ka mitte :)

Tore päev oli. Mis sest, et kõige külmem päev minu kogemuse jooksul (jah, rahetki lasti taevast alla). Mis sest, et Liibüas on olukord keeruline (ehk ma suudan oma mõtteid koondada ja sellestki midagi kirja panna...). Mis sest, et siinmail on kaasmaalasi, kes kodumaa mainet alla viivad (see uudis ja see uudis). Ikka olen ma uhke oma päritolu üle ja räägin Eestist siinsetelegi.

Ja kuigi ma seekord ei vaadanud järgnevat filmi, siis soovitan seda neile, kes veel näinud pole. Tasub vaadata. Kasvõi youtube'st. Või kui ise vaadata ei taha, siis näidake oma teistest rahvustest tuttavatele. Ehk aitab see meid eestlasi paremini mõista :)

Minu nimi ajalehes

Ma tavaliselt ei kipu oma blogide (mul on neid kolm) postitusi dubleerima, aga mõnikord lihtsalt ei saa muudmoodi. Nii et täna ma dubleerin...

Kui me pisemaga beebikoolis käima hakkasime, vedasin ma ikka fotoka ka ühes. Isekas plaan kõrvade vahel, et kes teab ehk on kasu. Oligi :) Claire pakkus nagu muuseas, et äkki mulle sobib, kui üks suurematest Malta ajalehtedest minu fotosid beebikooli artikli illustreerimiseks kasutab.

Täna oli see suurpäev, kui tõttasin hommikul ajalehte hankima. Maltal ilmuvad ajalehed pühapäeviti nagu kord ja kohus :)

Selline ta siis on. Minu pisike debüüt (mis võib ka vabalt viimaseks ürituseks jääda) kohalikus meedias:

Gozo vol. 3 - Ta' Pinu Sanctuary

Kolmas ja viimane Gozo peatükk viib meid kirikusse, Ta' Pinu pühakotta. Maltal olles ei saa kirikutest üle ega ümber ning tegelikult pole ju vajagi. Kirikud on huvitavad ning harivad, olgu siis usulistel või muudel põhjustel. Mina olen entusiastlik kirikute turist, otseselt ei usu, aga kirikud tõmbavad ligi küll. Mulle meeldib uurida nende arhitektuuri, maale, altareid, nikerdusi ja muud säärast.

Kohal, kus Ta' Pinu praegu asub, oli 16. sajandil kabel (pühendatud Our Lady of the Assumption'le). 22. juunil 1883 kuulis talunaine Carmela Grima Our Lady (kuidas seda eesti keelde tõlgitakse?) häält. Sellele järgnesid mitmed imeteod ning tervenemised, lisaks pääses Gozo järgmisel aastal möllanud katkust. Aastal 1920 alustati uue kiriku ehitusega, kuid vana kabel on endiselt kõigile nähtav kiriku tagaosas.

Ta' Pinu pühakoda on kaunis. Üksi kesk loodust ja künkaid mõjub see ääretult võimsana. Kiriku ette on kujundatud väike parginurgake erinevate kujude, purskkaevu ja pinkidega. Et ikka püha palverännaku lõpus puhata saaks.

Pühakoja sisemuse põnevaim osa olid tagumised kambrid, mille seinu kaunistasid sajad pildid ja kirjad kõikide imetegude illustreerimiseks. Mõni oli sinna jätnud oma sidemed või kipsi. Ju on usul ikka suur jõud...

Tulge meile külla!

Kas mu jutud pole veel Malta-isu tekitanud? ;) Kui on, siis parim viis isu kustutamiseks on Maltale tulla! Kaiakas oli nii tubli ja pani oma blogisse lennuinfot mai- ja juunikuu kohta. Umbes nädalasteks viibimisteks algusega Tallinnast. Ma lunastasin hästi nunnu näo abil loa neid pakkumisi kasutada :)

Maikuus lenda näiteks nii

Juunis lenda aga nii

Juuni viimases kolmandikus tegelikult lennata enam ei tasu, siis meid vist siin parasjagu pole :)

Mais-juunis on ilmad juba soojad ja päikeselised ja mõnusad. Saab nii ajalugu, kaunist ümbrust kui randa (vajadusel isegi liivaranda).

Niisiis...

Kes külla tuleb?

Just the three of us

Juhtus nii, et Ahti sõitis esmaspäeval Eestisse tööasju ajama. Meie poistega jäime siia oma tavaelu edasi elama. Nüüd on issi kodus tagasi ja poistel naeratused näol. Juba varahommikul puges RaR mulle kaissu ja küsis, et kas täna lähemegi issile lennujaama vastu. Koolist tulles oli taas küsimus õhus, et kas ometi nüüd hakkame minema? Kui kodus kõht täis söödud ja riided vahetatud, pistsin unise RiR'i kõhukotti, võtsin RaR'l käest kinni ja läksime bussile. Lennujaamas oli kärsitust palju, kuid issi nägemise rõõm oli kindlasti suurem. No ja muidugi küsimus, et "issi, mis sa tõid?".

Nüüd ei tea poisid, kuhu joosta. Issi on kodus ja tõi kõiksugu maitsvat ja mitte nii maitsvat kraami. Rohkelt kamapalli, musta leiba ja peenleiba, Merevaiku, pasteeti, Miisu komme, küpsiseid ja šokolaadi. Poisid said mõlemad neli uut autot, Muumide ja Autode ajakirju, RaR lisaks Autode hoiukohvri, mis tellijatele sel kuul jagati. Pean ma ütlema, et peale suurt söömist oli RaRi toast vaid müdinat kuulda? :) On mul üldse mõtet õhtusööki teha, kui siin sedasi pasteedileiba süüakse...

Meie päevad isekeskis möödusid üllatavalt mõnusalt. Ma ei jõua Ilmataati ära tänada, et ta eranditult igal hommikul meid sinetava taevaga tervitas. Uskumatu, kui palju energiat ja positiivsust võib päikesepaiste anda! Hommikuti viisime RaR'i kooli ning suundusime pisemaga koju tagasi või ajasime omi asju. Kohvikuski käisime ja mänguplatsil, ikka koos Jaanika ja Sagaga (neist oli kogu nädala jooksul väga palju seltsi :) ). Enne lõunat tõime koolist suure venna ning tulime koju, et poisid saaksid lõunaunega natuke puhkust. Peale und sõime ühiselt ning siis juba õue kuniks pimedus võimust võttis. Õhtul veel sutsu multikaid ja mängimist ning oligi päev mööda saadetud.

Ühel õhtupoolikul jalutasime parasjagu Point keskuse poole ja sattusime kokku Jaanika-Veikko-Sagaga. Neil oli plaan minna jalgsi Vallettasse ja meie... haakisime end sappa. Kõndisimegi. Teekond oli üllatavalt lihtne, kuigi alguses tundus mõte hulljulgena. Mägised piirkonnad oleksid muidugi võinud olemata olla... ma ju siiski lükkasin kahte jõmmi. Aga seltskond oli mõnus, ilm soe ja tuju püsis suurepärasena. Ainus raskem hetk oli kojutulek, sest laev enam ei käinud ja surusin end käru, seisulaua, kahe lapse ja kotiga bussi peale. Huh! Samme tuli tol päeval pea 25000 kokku ja sammulugeja näitas 15 läbitud kilomeetrit ;)

Eile, neljapäeval, oli Maltal püha - St. Pauli päev. Vallettas oli sellega seoses ka festa. Juba kolmapäeva õhtul nautisin kaunist ilutulestikku, mis otse aknast kätte paistis. Eile käisime poiste ja Jaanika-Sagaga hommikust pealinna kaemas. Tänavad olid kõik kaunistatud, meeleolu ülev. Hiljem, kell 17:30, oli Valletta tänavatel rongkäik ja paberisadu, nalja ja lusti kõigile. Kuna aga poisid magasid peale hommikust jooksmist pikalt, ei hakanud me pealinna uurima minema. Pelgasin natuke ka rahvamassi. Ju jõuame mõnele festale, neid tuleb suvel ju küll ja veel.

St. Paul on üks Malta tähtsamaid pühakuid. Ta sattus Maltale laevahuku tõttu aastal 60, olles teel Rooma, ning jäi siia kolmeks kuuks. Selle aja jooksul tegi ta mitmeid imetegusid ning pööras saarerahvast kristlusesse. St. Paul maabus kohas, mida nüüd tuntuakse St. Paul's Bay nime all ning elas koopas (kui St. Paul's Grotto Rabatis).

Kuidas ma kinos käisin

Jaanika arvas, et võtaks nädalavahetusel midagi ette. Esialgu plaanisime kas sushit süüa või kohvi-koogitamise teha, aga siis tuli ta mõttele minna hoopis kinno. Miks ka mitte, kinos pole ma siin Maltal veel käinud ja õigupoolest käisin ma üldse kinos suhteliselt ammu. Õnneks on siinsel unisel pühapäeval siiski kino avatud. Jaanika valis meile vaatamiseks filmi "The Next Three Days".

Kuna valisime välja hommikuse seansi, jalutasin ma enne kella 10 laevapeatuse poole. Jaanika juba ootas, croissant ja kohvitops truult kaasas. Pühapäeva hommikul kell 10 Valleta laevale minna on omamoodi naljakas, selline eksinud tunne. Meiega koos oli vist nii umbes kuus reisijat.

Vallettasse jõudes turnisime peatänavale (see tähendab kenakest mäkketõusu). Peatänav on eesoleva neljapäeva jaoks juba ehteis. Neljapäeval on Maltal püha ja Vallettas ühe kiriku festa. Ehk jõuame poistegagi sinna, kui abiväge kaasas on (Ahti läks ju täna Eestisse).

Varsti leidsime kino üles ja leidsime ka kassad. Pilet maksab pühapäeval 6,60 eurot. Edasi läks lõbusaks :) Korrus veel kõrgemale ootas meid piletikontroll ja söögi-joogi-ostupunkt. Võtsin endale popcorni, sest mis kino see ilma paisuva maisita on, ning juua ja asusime oma saali otsima. Saime teada, et see on veel omakorda kusagil kõrgemal, aga sinna viivat ust me kohe ei näinud. Leidsime lifti, aga sellega sõitmiseks pidi kinotöötaja meiega kaasa sõitma. Tema juhatas meid lõpuks saaligi, enne kiitis veel, et hea filmi valisime.

Saalis oli veel neli inimest. Saime kohad peaaegu viimasesse ritta, aga seal olid istmed hoopis räpasemad ja joogitopsihoidikud samuti, nii et valisime endale saali keskel mõnusad platsid. Film oli põnev ja vaatamist väärt, kuni... No see oli nali! Keset filmi on Malta kinodes vaheaeg - intermission. Kujutage nüüd ette - vaatate rahulikult filmi, parasjagu on täitsa põnev ja siis äkki lähevad tuled põlema ning ekraanile ilmub intermissioni teade. Ma ei osanud muud teha, kui naerma hakata. Noh eks tualetti on ikka vahel minna vaja ja kinolegi kasulik, kui inimesed näksi juurde ostavad, aga... naljakas ikkagi.

Peale intermissionit jätkus film tavapärases rütmis kuni lõpuni. Välja minnes leidsime ikka trepid üles, kuigi korra proovisime ka valele korrusele minna. Miks peab üks kino nii segane olema :D Päike paistis endiselt ja tuju oli väga hea :) Mõnus pühapäev!

Gozo vol. 2 - Tiiru-taaru mööda saart

Gozo (Għawdex - vana-araabia keeles "õnn") on suuruselt teine saar siinses saarestikus (pindala 67 km², pikkus 14km ja laius 7.25km). Aastal 2005 elas Gozol ~31000 inimest (1/12 kogu riigi rahvastikust), keda kutsutakse gozolasteks (Gozitans ehk Għawdxin). Gozo on hoopis rohelisem ja künklikum kui Malta; otsekui pisike romantiline unenägu.

Gozo bussituuri marsruut

Alustasime koos vanematega oma saaresõitu rohelisel tuuribussil Mgarri sadamast. Esimese hooga paistis, et me bussi ei mahugi, aga kui kõik olid ülemisele korrusele ära roninud, jäi all ruumi veel ülegi. Otsustasime, et sõidame kohe pikema maa enne, kui mahahüppe teeme. Nautisime kaunist rohelist ümbrust ja imelisi vaateid. Bussiaknast nägime kauguses ka Comino saare helesinist laguuni.

Seekord jätsime Ggantija templite (3600-3000 aaastat eKr) juures peatuse tegemata, kuigi kindlasti tasub sealgi ära käia. Maltal ja Gozol on mitmeid eelajaloolisi megaliitilisi templeid, osa vanemad kui Egiptuse püramiidid või Stonehenge Suurbritannias. Siinsete templite külastamine on minu "vaja teha"-nimekirjas kindla punktina sees. Hypogeumi külastus ajas vaid hamba verele ja tarvis suured kivimürakad üle vaadata.

Meie buss ja unenägudemaal olev laps

Buss viis meid muudkui edasi Ir-Ramla lahe äärde, kus oli ette nähtud lühike fotopeatus. RaR oli selleks hetkeks uinunud, nii et tema meiega kaasa ei tulnud, vaid magas rahulikult bussis. Ir-Ramla lahes on imeilus liivane rand, suvel kindlasti ülerahvastatud, jaanuaris aga tühi mis tühi. Kohe sealsamas, kus buss peatuse tegi, on ka kuulus Kalypso koobas. Selles koopas hoidis nümf Kalypso Ulyssest (Odysseuse ladinakeelne nimi) seitse aastat lubades tollele surematust, kui viimane igavesti temaga jääb. Siis aga sekkus Zeus ning Ulysses lahkus.

Ir-Ramla

Ramla lahest suundus buss varsti edasi saare pealinna Victoria (Rabat) poole, kuid teele jäi veel Tas-Salvatur Hill ehk lunastaja mägi. Selle mäe otsas on Jeesuse kuju, väike koopia tuntud kujust Brasiilias. Praegune betoonist kuju on pärit umbes 1970. aastast ning on kolmas kuju selle mäe otsas. Esimesed kaks hävisid ilmastiku meelevalla käes. Mäe endaga on seotud ka mõningad legendid - osa väidavad, et mägi oli kunagi vulkaan, teised, et mäest tulid kord valguskiired.

Tas-Salvatur Hill

Kuigi vaated Citadelile on kaunid ja sealt ülevalt näeb kogu saart, siis Citadeli ronima me siiski ei hakanud. Piirdusime hiljem vaid maitsva kehakinnitusega Victoria keskuses. Turisti elu pole mitte lihtne ja rohkete elamuste sisseahmimine muudab väga näljaseks :) Ja midagi peab ju ka teisteks kordadeks jääma ;)

Citadel

Gozo on roheline ja künklik

Paremal Gozo saare vaadetel domineeriv Xewkija kirik.

Gozo vol. 1 - Azure Window

Plaanisin vanematega Gozol veedetud päevast teha ühe postituse. Siis aga hakkasin mõtlema, et see tuleks üks hirmus pikk postitus ja otsustasin hoopis mitme jupi kasuks.

Sõitsime Gozol ringi tuuribussiga. Kuna autot meil pole ja tavabussiga lihtsalt ei jõua, oli tuuribuss ideaalne lahendus saare nägemiseks. Startisime hommikul juba varakult, et siit Cirkewwa sadamasse jõuda ning sealt praamiga Gozo poole põrutada. Tuuribussi piletid ostsime juba oma tuttava Kollase Onu käest ette ära. Bussisõit Sliemast Cirkewwasse võtab kuni tunnikese, praamisõit veel omakorda pool tundi. Lõpuks jõudsime kohale ja seiklus võis alata.

Azure Window ehk Sinine Aken

Võtan endale vabaduse ja jätan kaks esimest peatükki Gozost edaspidiseks ja hüppan kohe viimase suurema ja mõnes mõttes ka tähtsaima atraktsiooni juurde. Kui Ahti eelmisel aastal töökaaslastega Gozol käis, jättis just see koht talle sügavaima mulje. Pildid panid ahhetama ja soov ise ka sinna minna kasvas aina suuremaks. See koht on Azure Window (malta keeles Tieqa Żerqa) Dwejra lahes. Azure Window ehk Sinine Aken (azure on üks sinise varjunditest). Azure Window tekkis kaljudesse lainete erosiooni teel moodustades sedasi pea 100m laia akna.

Meie seiklus Sinise Akna poole algas Dwejra külast, kus buss peatuse tegi. Asusime teele. Varsti selgus, et astuda on meil õige pikk maa ja kuigi tee läks allamäge, ei paistnud sel lõppu tulevat. Kõndisime vist pea tunni, kuni lõpuks sihtkohta jõudsime. Ja sihtkohas oli, mida vaadata. Etteruttavalt võin öelda, et tagasi üles me siiski ei kõndinud. Säästsime aega ja energiat ning sõitsime taksoga otse Gozo pealinna Victoriasse keha kinnitama.

Azure Window rabab tõepoolest. Vaade on kaunis ning võib vaid ette kujutada, kuidas seal erinevate ilmaolude korral loodus mängida suudab. Ümberringi on sinisinine meri, üks populaarsemaid sukeldumiskohti Gozol. Mis aga mind aknast endast veel rohkem hämmastas, oli maapind akna ümbruses. Kõik kivine ning auklik. Seal kõndides ja hüpates oli pidevalt tunne, et nüüd ma kukun või et kohe läheb see jalgealune katki. Kuid ei, olgugi see kivi nii õhuke, on ta siiski tugev.

RaR vanaisaga kuumaastikul hüplemas

Azure Window on kahjuks lagunemas. Arvatakse, et vaid mõne aasta jooksul kaob see täiesti. Seepärast on keelatud inimestel kaare peal käia, et säästa kaunist vaatepilti veel võimalikult kaua. Kui aga kord kaar lõplikult mureneb, nimetatakse koht ümber Azure Pinnacle'ks ehk Siniseks Mäetipuks...

Fungus Rock. See parempoolne.

Akna vahetus läheduses on aga Fungus Rock. Üle 50m kõrgune kivimütakas, mida kohalikud nimetavad "Gebla tal-General" ehk Kindrali Kivi. Väidetavalt leidis St. Johni ordu komandör sealt ühe puhmalaadse taime - "Gherq Sinjur" (Cynomorium coccineum Linn.). Taime, mis õigupoolest nagu taim polegi, hoopis seenelaadse olemisega. Ordurüütlid kaitsesid taime kiivalt, sest sel usuti olevat tervendavad omadused. Veel eelmise sajandi keskpaigani oli Fungus Rock valve all.

Saime kõik võimsa kogemuse võrra rikkamaks. Ma usun, et isegi mu ema, kes meiega alla kiviaukude vahele hüplema ei tulnud ning valvas hoopis väikese mehe und, nautis vaadet samavõrd. Ja üks on kindel... sinna läheme me oma perega veel ja veel :)

Tagasiteel Cirkewwa sadamast Sliemasse möödusime Mellieha linnast. Kuu on siin Maltal kummuli nagu näete ;)

Ametlik ilmaving

Hommikune veebruariilm. Sajab halli ollust.

Nüüd on see siis käes. Talv Vahemere ääres. Vihmane, jahe, niiske... Tere tulemast veebruar!

Kui me septembris siia tulime, oli ilm suvine. Kraade umbes 25, aga tunne oli nagu Eestis 30 kraadi juures. Päike muudkui paistis ja päevitas meid kõiki aina pruunimaks. Eestis oli tolleks hetkeks juba jopeilm, siin viskasime vammused nurka ja kraamisime suveriided kohvrist. Inimesed ujusid ja möllasid ning talv tundus olevat mägede taga.

Tuli oktoober. Soe ja mõnus ja... meeletult vihmane. Muudkui sadas, paukus ja välkus. Minu varasem Malta kogemus piirdub vaid aprilliga, nii et sellise talve jätkumist kuude kaupa. Muidugi kui parasjagu vihma ei sadanud, oli ilm liiga ilus, et tõsi olla. Aga kui sadas... siis ujusid kirstud ja muud asjad tänavatel. Oktoober 2010 oli alates 1985. aastast kõigi aegade vihmaseim.

Novembriks olin ma end talveks ette valmistanud. Vaimselt. Mida aga ei tulnud, oli talv. Ilmad olid päikest täis ning oktoobrikuised vihmad kui halb unenägu. 14. novembril, kui sõbranna pojaga külas oli, käisime lühikeste riietega õues. Novembrikuine Malta oli kui Eestimaine juuni ja seda kõige paremas mõttes. Sadas vist umbes neli korda ja sedagi öösiti.

Detsember tõi natuke jahedust, kuid jätkuvalt päikest-päikest-päikest. 1. detsembril oli nii soe tuul, et jõulumõtted sellega koos pähe mahtuda ei tahtnud. Nii november kui detsember olid teisel kohal kõigi aegade kuivemate nimistus.

Jaanuari esimene kolmandik hoidis üleval lootust, et ilm tõesti ei lähegi hukka. Et ongi siinne talv täis päikest ja sooja. Aga siis see juhtus, jahedus tuli ja jäi. Ma muidugi mõistan, et 10-15 plusskraadi pole tegelikult üldse jahe, aga... Olen vist liiga ära harjunud siinse kliimaga, igatahes käin mina õues jope seljas ja topin lastelegi. No külm on ju!

Nüüd on käes veebruar. Ilmateade ei luba midagi liiga rõõmustavat. Vihmatõenäosus püsib lähipäevil üle 50%, sooja 14 kraadi. Alles pühapäevaks-esmaspäevaks võib päikesepaistet oodata. Tegelikult klassikaline veebruar, aga taas tatist nina pühkides võtab kiruma ikkagi. Ja suve järele õhkama...

Aga positiivse poole pealt. Silmale on talv ilus vaadata. Apelsinidega kaetud puud, lilled kõikjal, linnud siristamas okstel... Mulle on alati meeldinud Eestimaine juunikuine rohelus, nüüd naudin sama tooni siin hoopis teistel kuudel :)

Oktoobrikuine äike. Pea igaõhtune etendus.

Ilus november. Päikeseloojangueelne idüll.

Detsember üllatas värvidemänguga. Kord tumedad pilved, siis vikerkaar ja päikesekiired.