Kuidagi märkamatult on täis saanud esimene kuu Maltal. Sisseseadmise kuu :) Kõik astub rahulikult oma kindlasse rütmi ja elu on argipäeva rööpas.
Enam ei pakuta meile promenaadil jalutades turistidele mõeldud laevareise või bussisõite. Polegi enam turistid :) Mis sest, et ma kunagi tahan sõitma minna küll.
Enam ei tundugi euro nii harjumatu rahaühik ja vaikselt hakkab hindadest ülevaade tekkima. Tuleb ka mõistmine, millised poekesed on ühe või teise asja soetamiseks paremad ja millised mitte.
Enam ei eksi ma tänavaterägastikus ära. Mõnel tänaval pole veel muidugi käinud, aga suunataju paraneb pidevalt. Tänavanimesid ma siiski ei tea...
Poisid tunnevad end ka koduselt. RaR sõidab tõukerattal teades täpselt, kuhu peab minema. Õnneks teab ta ka seda, et sõiduteele üksi ei astuta. Kohalikud ikka ehmuvad, kui äkki tekib nende nina ette väike blond poiss, kes esmapilgul üksinda tundub olevat. Meil RiR'ga läheb lihtsalt natuke kauem aega, et sabas püsida. RiR aga istub kärus ja lehvitab kõigile. Ja kõik maltakad (eriti vanemad inimesed) muudkui ohivad, et oi kui armsad nad on - how nice, how beautiful!
Isegi koputid hakkavad korduma :) Kuigi siin ja seal olen veel märganud selliseid, mida pole pildistanud ;)

No comments:
Post a Comment