Šokolaadifestival Hamrunis

Eilne ilm oli tõepoolest nii suurepärane ja et poistel ka enam häda ei olnud, käisime õhtul Hamrunis Šokolaadifestivali kaemas. Hamrun on Gzirast pealinna poole ja kui sooviksime sinna minna bussiga, siis kõigepealt Gzira-Valletta ja seejärel Valletta-Hamrun. Peale eelmise laupäeva pikki bussiootusi ei tundunud see just parim idee. Vaatasime siis kaarti ja leidsime, et Msidast Hamruni festivalile on umbes 1,2km. See pole ju midagi! Meilt Msidasse on kõndides kusagil 15min. Läksimegi siis kogu tee jalgsi ja tagasi ka - üks teeots kokku 25min. Ajavõit ja närvid jäid ka alles :)

Šokolaadifestival hõlmas Hamruni peatänavaid. Mitte väga suurt ala, aga piisavalt suurt rahvamassi. Tänavad olid tulede ja lipukestega kaunistatud, kõikjal pakuti erinevaid šokolaadiga suupisteid. Näiteks pannkooke, muffineid, kooke, küpsiseid, šokolaadi ja mida kõike veel. Me ei hakanud kõike proovima, ostsime vaid RaR'le mõned pisikesed šokolaadikujukesed - karu ja lumememme ja teokarpe.

Lisaks söögile-joogile näidati veel näiteks suurt šokolaadikirikut, jääskulptuuri ja kusagil oli ka šokolaadist söögituba koos kaetud laua ja muude peente detailidega. Seda me kahjuks ei näinud. Juba kiriku juures oli nii suur rahvamass, et ma jäin pisema käruga lihtsalt kinni. Seal kinni olles "jooksime kokku" ka Kaiaka ja Davidega. Kirusime koos eestlaslikult rahvahulka ja suundusime natuke rahulikumale kõrvaltänavale näitust vaatama. Eksponeeriti erinevaid kogusid - välgumihkleid, üllatusmunade mänguasju, mootorataste mudeleid ja palju muud. Keskväljakul tantsis keegi neiu, mängisid muusikuid ja inimesed nautisid ilusat lõunamaist õhtut. Nautisime, meiegi kuni lapsed ilmselgelt ära väsisid ja kõndisime koju. RiR jäi tee peal magama, RaR uinus kodus peale unejuttu.

Chocolate heaven in Hamrun - Siit võib väikest videoklippi vaadata selleaastaselt Šokolaadifestivalilt :)

See on aga klipp eelmisest aastast:

Kuidas ma avastasin, et Malta on koduseks saanud

Teisipäeva pärastlõunal tõusis meie suuremal pojal palavik, millele järgnes stomatiidikahtlus ja lõpuks sai palaviku ka väiksem poiss. Nii ma olin kahe haiglase lapsega kodus kolm päeva ja vaatasin aknast ilusat sinist taevast ja samasinist vett :)

Tänaseks hommikuks planeerisin endale väikese oma-aja ja jõlkusin mööda Sliema poode. Eesmärkidega muidugi ja nii mõnigi sai täidetud.

Jõudsin lõpuks ka margipoodi. Otse loomulikult olin seal ainus naine, rääkimata vanusest. Võttis lausa kohmetuma, et kuidas nüüd mina siin soliidses eas meeste vahel midagi tahtma hakkan. Eks mind vaadatigi natuke nagu kuutõbist :) Aga ega ma tähtsat nina mängima hakanudki, mulle piisas alustuseks 250 grammist kohalikest markidest. Ise olen rahul :) Tegelikult haarasin kaasa veel 200 marki, sest need olid lihtsalt väga hea hinnaga. Pood ise on pisike, aga seinad on otsast lõpuni kaetud kõigega, mida koguja peaks vajama. Muidugi albumid, erinevad FDC'd, kataloogid, ka telefonikaardid, postkaardid jne jne jne. Leti ääres oli mapp Malta markidega... on tõesti ilusad.

Suur linnuke kirjas jalutasin edasi ja soetasin endale uue rahakoti ning muud nipet-näpet. Suurest Point keskusest sai pisipoja sünnipäevakingi ja mina mõnusa kuuma caffe latte. Kui ma siis mööda promenaadi oma pakkidega kodu poole jalutasin, tundsin äkitselt, kui mõnus on elada Maltal. Päike paistis, taevas polnud pilveraasugi, õhk oli suviselt soe ja tuul paitas õrnalt põski. Taipasin, et selle pooleteise kuuga on pisike saareke koduseks muutunud. Eesti on ja jääb meie kodumaaks, aga nii hea oli tunda sooja tunnet Malta suhtes :)

Suvi & talv

Maltal on kaks aastaaega - kuum ja kuiv suvi ning jahedam ning märjem talv. Lund üldiselt ei saja, kuigi on sedagi ette tulnud. Võib vaid ette kujutada, milline kaos sellises olukorras riigis on. Tavaliselt ei lange päevane temperatuur kunagi alla 10 kraadi ja öine alla 0 kraadi. Päevad on ikka päikest täis, kuigi vahel võib ette tulla äikesetorme (eksole).

Praegu on temperatuurid juba rahulikumad, päeval 20 kraadi, öösiti umbes 15-17 kraadi. Vihmagi sajab. Kõik see mõjub siinsele loodusele väga värskendavalt.

Läksime eile poistega meil aknast paistvasse pargikesse mängima. Ma polnud seal mõnda aega käinud. Kui kohale jõudsime, oli üllatus suur! Kõik oli nii roheline! Puud õitsesid roosalt, kollaselt ja valgelt, iga taim piilus nurgast ja puude alla oli tekkinud muru! Ma olin nii suures hämmingus, et hakkasin sellist ootamatut rohelust pildistama. Olin juba harjunud, et Maltal pole selliseid värve, et kõik on kivine...

Nüüd ma ootan, et mõnel ilusal sügisesel nädalavahetusel saaks minna saarele ringi sõitma. Käia ja vaadata, milline on Malta novembris. Käia ja nautida seda loodust, mida üks pisike kivimürakas pakkuda suudab. Nii põnev!

Muide, isegi kärbsed on elavnenud ja tüütavad nii toas kui õues...

Pastizzi & qassatat

Pastizzi on maltakate pisike täidisega lehttaignast pirukas. Täidiseks on kas ricotta juust (pastizzi ta' l-irkotta) või herned (pastizzi tal-pizelli). Pastizzi on siin suhteliselt populaarne pühapäevahommikune amps kohalike seas. Ka turistid reegline proovivad pastizzi ära. Kindlasti tasub seda osta mõnest pisikesest pastizzeriast ja süüa kohe värskelt ja soojalt. Just soojalt on pastizzi kõige maitsvam!

Meilgi siin korteri lähedal on kaks pastizzeriat. Muidugi ei leia sealt pastizzisid peale lõunat, selleks ajaks on lett tühi ja pakutakse veel vaid pizzasid ja muid saiakesi. Pastizzi saamiseks tuleb hommikul kohe ostma minna, sest pärast pole midagi osta :) Ma olen seni ostnud ricotta täidisega, hernestega pole proovinud. Eks tuleb neidki mekkida. Siin meie pastizzerias maksab üks pastizz 0,25 eurot ehk siis umbes 4 krooni.

Qassatat on pasitzzi sarnane saiake, kuid suurem, kujult ümar ja valmistatud muretaignast. Mulle isiklikult meeldib pastizzi rohkem, sest qassatat sisaldab minu maitse jaoks liiga palju täidist, kuigi muidugi on qassatat natuke tervisesõbralikum :)

Seega Maltale tulles - astuge läbi mõnest pastizzeriast!

Looduskatastroof Malta stiilis

Ei saa me ilma vihmata ehk siis järjekordne postitus ilmaoludega seoses. Aga mis teha, kui just ilm viimastel päevadel peamisi elamusi pakub. Aga alustame algusest...

Laupäeval mõtlesime, et võtame osa üritusest Lejl f’Casal Fornaro ehk öö pagarite külas. Pagarite külana on tuntud Qormi, suuruselt kolmas linn Maltal. Lejl f’Casal Fornaro ajaks kaunistatakse Qormi tänavad ning mitmel pool võib näha erinevaid näituseid, etendusi, tantsu ja laulu. Igatahes põnev ja lisaks mõnus Malta leib ja sai.

Meie ilusa plaani rikkus ära - üllatus, üllatus - ilm. Kell 6 õhtul bussipeatusesse astudes tulid esimesed vihmapiisad. Aina rohkem ja rohkem. Bussi aga ei tulnud mitte. Ootasime ja leidsime, et heakene küll, sõidame Vallettasse ja vaatame seal edasi. Vallettas oli hetkeline kuivus ja me otsustasime riskida. Oi, kuidas risk end ära ei tasunud. Eelnevad laupäevad oleks pidanud meid juba nii palju targemaks tegema, aga no kuidas naiivsuse vastu saab.

Qormisse jõudes ladistas kohutavamal kombel. Kusjuures, algselt pidi üritus toimuma nädal varem, aga tormi tõttu lükati edasi... Istusime me neljakesi bussipeatuses, vaatasime vett ja olime üsna nõutud ning näljased. Mis seal ikka, kõndisime teisele poole teed, jõgedega võideldes, ja ronisime uuesti bussi. Vallettas muidugi bussi, mis meid koju viiks, ei tulnud ega tulnud. Kui lõpuks tuli, nägime ka ümberkaudset olukorda. Msidas uputas, avariigrupp üritas kuidagi võidelda, aga tulemust näha polnud. Meie kodugi juures uputas, nii et taas kord jalutasime läbi mitmekümne sentimeetri sügavusest kiirevoolulisest jõest, mis kunagi oli autotee.

Õhtu oli ilus. Äike algas juba Qormis, kui välgusähvatused keset pimedust uuesti päeva tõid. Kodus olles, poisid juba voodites, istusime me Ahtiga diivanil ja vaatasime valgusetendust Valletta kohal. Omamoodi aukartustäratav ja sünge ja põnev. Piltki samast õhtust.

Tänane hommik algas nagu iga teinegi argipäeva hommik. Siit ei saanud väga arugi, et riigis tegelikult looduskatastroof võimust on võtnud. Vaid meie majast natuke edasi oli väike basseinike koos mõne ära uppunud autoga. Ahti viis Raiko kooli ja selgus, et kool on täna kinni. Hmh, laps oli täitsa nukker.

Selle uudise peale hakkasin internetist infot otsima ja ohoo, mis pilt mu silme ees avanes. Vihm oli suutnud pisikesel saarel oma võimu näidata, nii et inimestel soovitati kodus püsida. Eestlasena on nii naljakas mõelda, et 20 kraadi, päike paistab ja inimestel kästakse olla kodus. Aga nii mõneski linnas oli olukord täitsa hull. Sealsamas Qormiski viis vesi ära autosid ja kirste (õnneks olid need tühjad)... Mitmed teed üle terve saare olid vee all, inimesed ei pääsenud ei edasi ega tagasi. Koolid olid tervel saarel täna kinni. Jah, Eestis pannakse koolid kinni lumetormiga, siin vihma pärast.

Meie aga läksime poistega jalutama. Saime küll sahmaka vihma ja mänguplatsiga ei hakanud riskima. Ostsime hoopis mõnusaid pastizzisid (neist juba homme) ning kohtusime Jaanika ja Sagaga. Istusime kohvikus ja nautisime suvist ilma :)

Öise vihma kohta aga üks märkus veel - oktoobrikuu keskmine sademete hulk Maltal on 70,7mm. Eilse ööga aga tuli sademeid 87,3mm jagu...

Kes aga tahab natuke olukorda lähemalt vaadata, siis siin on mõned videoklipid:

* Olukord Msidas eile õhtul:


* Kirst vetemöllus Qormis


* Video Balzanist

Sushi- ja koogiõhtu

Eile oli tõeliselt mõnus reede. Esiteks ilm - päike paistis, kraade 21 ringis. Eestis kattis samal ajal maad esimene lumi. Peale eelmist talve ei igatse ma lund karvavõrdki :) Teiseks aga läksime õhtul Jaanikaga sushitama ja niisama lobisema. Suures jutuhoos unustasin ma kotisoleva fotoaparaadi ja plaani sushist pilti teha sootuks. Nii et illustreeriv materjal sedakorda puudub.

Sushit pakutakse Sliemas ja St. Juliansis päris mitmes kohas. Meie valisime Cafe Sakura ning tellisime Combo Platteri, mis koosnes kahekümneneljast osast. Mõni maitses paremini kui teine, aga kokkuvõttes mõnus amps igal juhul :) Kohvivalik oli samuti mitmekesine. Plaanin sinna mõnel hommikul midagi head ostma minna.

Istusime nii Sakuras kui ka hiljem kooki süües õues. Jah, oktoobri teises pooles on võimalik õues süüa ja kuigi tuul võib kohati jahedam tunduda (või hakkan ma siinse kliimaga liigselt harjuma), siis soe tee või kohv aitavad külmamõtetel kiirelt kaduda. Nii ei saagi aru, kuidas kell end aina rohkem õhtu poole kerib. Meie meeleolukad jutuajamised lõpetas pisike Saga, kes emme järele igatsema hakkas. Aga pole hullu, teinekord ju uuesti ;)

Vihma sajab, kõik ujub

Alles ma siin rääkisin ilmast, aga ehk ei pahanda keegi, kui ma kaks sõna veel kirja panen. Selle nädala alguses olid siin üllatavalt hallid päevad. Ma ei teadnudki, et Malta ilm võib nii hall olla :) Ilmselgelt talvel, aga hetkel on ju ikkagi oktoober! Malta kõige vihmasem kuu on november (112,5mm sademeid), järgnevad detsember (110,9mm) ja jaanuar (95,7mm). Oktoobri sademete hulk on sarnane septembriga - 70mm kanti.

Sajud algasid laupäeval, kui me Qormisse Pavi Supermarketit uurima läksime. Pavi on umbes sedasorti pood nagu meil Prisma või Selver. Suuruselt ja kaubavalikult. Mõni asi on kallim, kui meil siin Sliemas, mõni aga soodsam. Qormisse saab kahe bussiga - kõigepealt ühega Vallettasse ja Vallettast järgmisega Qormisse. Muidugi valisime meie sellise bussi (enesele teadmata), mis viis kõrvaltänavasse. Bussist välja astudes sadas - omamoodi laupäevane traditsioon :) Seekord oli meil siiski kaasas vihmakile ja vihmavari ning peale pisukest jalutuskäiku leidsime poe ka üles. Istusime seal kohvikus ja mõnulesime soojade saiakeste ja kohvitasside ääres ja õues muudkui ladistas ja ladistas. Õnneks tagasi minnes sadu lakkas... Pavi kodulehelt on võimalik ka online ostlemist teha. Jajah, kõike saab valida - liha, vett, piima jne. Et koju toomise tasust pääseda, tuleb küll tellida vähemalt 100EUR eest, kuid hea võimalus siiski...

Esmaspäevaks-teisipäevaks aga lubati tormi - vihma ja tugevat tuult. Ja ilmateade ei eksinud. Malta üks miinuseid ongi see, et vihmaga pole siin midagi teha. Kuhugi minna ei saa, sest kuhugi ei pääse! Siin ei saja kunagi sedasi rahulikult nagu Eestis. Kui päike, siis päike, kui vihm, siis vihm. Ei mingit pooletoobist ilma, ikka ja alati täiega. Sadu ei kesta üldjuhul ka tunde, aga alati on tegu paduvihmaga. Alati :)

Nii me siis läksime teisipäeva õhtul poodi, sest saia ja jogurtit oli vaja ja edasi lükata ei saanud kuidagi. Lapsele vaja ju kooli näks kaasa panna. Teel poodi sadas korra, aga mööda promenaadi kõndides ei häirinud see meid üldse. Poest väljudes aga... kallas korralikult ja kaua-kaua-kaua. Proovisime taas promenaadile minna, aga oh häda - autotee oli ületamatu. Vihm muudab ju siin kõik ühtlasteks jõgedeks - ja nad räägivad, et Maltal pole jõgesid. Nii me siiski otsustasime, et ei hakka mõnekümne sentimeetri sügavusest veest läbi ronima ega teisele poole teed minema. Sellel pool aga on palju ristuvaid tänavaid. Kõik need tänavad algavad mäe otsast ning mäest alla tuleb suur kogus vihmavett. Iga tänavat ületades said jalad aina märjemaks, nii et poolel teel koju ei olnud enam mõtet otsida kuivemat kohta :) Jalanõudest kõlas lirts ja lärts.

Vihm aga pole üdini negatiivne. Jah, kodust välja mängima lastega ei saa, aga esmaspäeval, kui RaR koolis oli, vaatasin mina aknast vikerkaaremängu. Kuna vihm ja päike vaheldusid hirmuäratava kiirusega, siis joonistus taevasse üks ilus vikerkaar teise järel :)

Pardiküla ja Manoel Island

Meie aknast avaneb vaade üle Manoeli saare Vallettale ja lisaks ka Pardikülale (esimesel pildil on meie maja näha). Käisime seal poistega partidele süüa andmas ja uurimas, mis koht see selline on. Pardikülas elavad pardid :) ja kanad, kuked, tuvid. Nägime ka ühte küülikut ja ühte kassi. Kõik suur harmooniline pere. Vähemalt paistis, et kõik on kõigiga harjunud ja elukorraldusega rahul.

Pardiküla koosneb pisikestest majadest, teedest, kraavidest, aedadest. Täitsa nagu inimeste küla, aga arhitektuuri poolest muidugi hoopis veidram. Piltidega on sealselt meeleolu raske edasi anda, sest kogu küla on nii tohutult kirju ja sigri-migri, et pildile see lihtsalt ei jää.

Üritasime täna Manoeli saarel rohkem ringi vaadata, aga ei jõudnud eriti kaugele. Kõikjal vaatasid vastu keelumärgid ja kinnised väravad. Kahju. Piltidelt tundub põnev koht, kus ringi kolada. Planeerivad sinna uusi ja põnevaid atraktsioone turistidele, aga millal nad sellega kord valmis saavad, ei tea.

Malta keeles on saare nimi Il-Gzira ehk siis lihtsalt Saar. Sealt ka selle linna nimi, kus me elame - Gzira :) Saar ise pole suur - 0,5km2. Aastal 1643 ehitati saarele haigla, et eraldada katkuhaigeid. See oli omamoodi meremeeste karantiiniasutus. Aastal 1726 aga leidis Grand Master Manoel de Vilhena, et tegu on sõjaliselt kasuliku paigaga ning lasi saarele ehitada kindluse - Fort Manoeli.

Seal kindluses vaataks ringi küll, kui vaid ligi pääseks... Paraku ei pääse ja nii tulebki pilti teha hoopis kaugemalt ja hoopis teisiti...

Esimene koolinädal

Esmaspäev

Viisime lapse kõik koos umbes kooli umbes kell 8:40. Vastu võttis meid juhataja, tema õpetajaid polnud veel tulnud. Siin võtab juhataja igal hommikul lapsed tänavalt vastu. Emad üldiselt majja sisse ei lähegi. Uksed on lukus ja lapsi juhatatakse sisse ühekaupa. Samamoodi on pärast lapsele järele minnes. Oodatakse tänaval, kuni õige laps tuuakse. Suhtlust teemadel "kuidas läks?" või "kas ta sõi ka?" otseselt pole.

Täna läksime me siiski kõik koos sisse, sest pidime saama koolivormi. Saimegi, suurusele 116cm. Hihii, ta upub ära neisse :D Selga ei lubanud RaR neid endale panna ja juhataja arvas, et las ta täna siis olla pealegi, küll homme tuleb juba vormis. Loomulikult ei lastud ka silti rinda kinnitada, ta ju ei salli igasuguseid silte või kleepse või muud säärast. Näitasin ette, kus on tema vahetusriided (need jäid kooli), jook ja näks ning andsin üle eestikeelsete sõnadega lehe. Kirjutasin sinna näiteks "ei", "jaa", "oota", "ei taha", "juua", "pissile", "koju" ja veel mõned sõnad. Et ehk on abiks. Ja tulimegi tulema, laps läks täiesti ilma ühegi piiksatuseta klassiruumi, kus kõlas mingisugune laul. See, et teised lapsed nutsid, meeleolu alla ei viinud. Oh seda uhket tunnet! Juhataja vaatas üllatunult ja nentis, et ta arvas, et kindlasti hakkab nutma.

Kell 12 läksin pojale järele ja kuulsin vaid kiidusõnu - "He loved it!" RaR ise oli vaoshoitum ja arvas vahelduva eduga, et meeldis ja ei meeldinud ka. Rääkis, kuidas ta mängimas käis ja kuidas natuke sõi. Ainus mure oli jook, sest emme va totu oli unustanud pudeli korraks lahti teha, nii et laps ise ei jaksanud lihtsalt keerata.

Teisipäev

Viisime ikka kõik koos, meie RiR'ga läksime edasi poodidesse. RaR kodus oli natuke torisev - ei tahtnud koolivormi selga panna. Lõpuks ikka vaidlemisega koos saime, aga silt muidugi oli täiesti välistatud. Ma loodan ikka sellele, et ehk neid väheseid blonde lapsi ikka mäletatakse :)

Koolini jõudes läks laps nagu vana kala uksest sisse. Ei mingit tsau-tsau emmele-issile. Seisime seal rumalate nägudega ja oskasime vaid nentida, et RaR tõesti igatses lasteaiakeskkonda. Küsis ta ju juba mõni nädal tagasi, et millal tema lasteaias käima hakkab.

Järele läksin täna 10min hiljem. Et pääseda sellest suuremast siginast-saginast. Tegelikult võib ju kella üheni päeval minna ja keegi ei tohiks midagi öelda. Laps tuli majast välja rõõmsa näoga, kott seljas. Ei lubanudki kotti käru alla panna, sõitis koduni nagu õige koolilaps. Tundus, et tuju oli tal hea ja õpetajad ikka kiidavad :)

Sellest, mida nad seal teevad, ma väga palju teada ei saa. Mängiti mingisugust Teletupsudega mängu, kus tuleb nuppu vajutada. See jättis lapsele kõige sügavama mulje. Eile oli tädi laulnud. Küll aga kuulsin ma, et tädisid on neli ja tunduvad toredad. Heledapäiseid lapsi on veel üks ja üks on mustanahaline. Mul hea meel, et laps juba praegu näeb kui palju erinevaid inimesi maailmas on :)

Kolmapäev

RaR läks kooli issiga ja tõukerattal. Mõtlesime, et jala minnes on vist temale parasjagu liiga pikk maa, aga tõukekaga peaks olema palju lihtsam. Õnneks oli vihmasadu ka selleks hetkeks lõppenud :) Kooli jäi taas hea meelega. Ainult dressipükse ei lubanud ära võtta. Oligi kogu päeva sedasi, et lühikesed püksid dresside all...

Järele minnes istusid kõik lapsed pinkide peal. Pole üldse raske märgata seda üht kõige valgemat peanuppu tumedate peanuppude seast :) RaR oli heatujuline. Rääkis, et täna tupsumängu ei olnud, aga oli paadimäng. Milles see seisnes, ma paraku ei tea.

Kotist leidsin kirja asjadega, mida veel on vaja (näiteks väike mapp, mõned lehed paberit, perefoto ja niiskete salvrättide pakk) ja tema töövihikud "Fun with Numbers" ja "Fun with A B C". Vaatasime koos ülesandeid ja mõnusad eakohased on :) RaR tahtis kohe lahendama asuda, aga kuna kirjakest kaasas polnud, mida nende vihikutega teha tuleks, siis nii see seekord jäi.

Neljapäev

Hommikul säras päike ja kõigi tuju oli kohe eriti hea! RaR põrutas kooli poole taas tõukerattal ja jäi ilma muredeta issist maha.

Lõunal aga tuli esimene pisike tagasilöök ja väide, et tema rohkem sinna minna ei taha. Kui ma uurisin, et miks, siis selgus, et täna oli tal natuke nuttu tulnud ja kojuigatsust ka. Eks homme uurime õpetajatelt, kas midagi juhtus või oli lihtsalt väike kurbusehetk. Õnneks hiljem rääkis laps juba rõõmsalt, kuidas nad värvisid õuna ja autot punaseks.

Vihikud olid taas kaasas, seekord palvega need kilega katta. Lisaks leidsin kotist kalendri, kus kirjas vabad päevad ja jõulupeo aeg. Neil tuleb jõulupidu :)

Reede

Hommikune kooli jäämine oli väikese jorina saatel. Ei teagi, kas mingisugune õpetaja ei meeldi või andis tunda pikk koolinädal, aga tuju polnud enam nii hea kui varem. Õnneks ikkagi läks ja helistama mulle ei hakatud, et asi katastroofiline oleks.

Järele minnes küsisin üle ka, et kuidas lapsel seni läinud on. No ma tegelikult ei arvanudki, et väga kurtma hakatakse. Siin ei kurdeta vist kunagi. Et laps on tubli ja teeb kõike kaasa ja väga seltsiv ja aktiivne, mängib teistega ja kõik on suurepärane. Kui ma küsisin, et mis see nutmine eile olnud oli ja miks laps arvas, et ta rohkem minna ei taha, siis öeldi, et ei olnud nagu midagi hullu. Noh mis seal ikka.

RaR ise oli rõõmsas meeleolus ja seletas, et tegid taas punase värviga samu pilte. Lisaks arvas, et äkki ta nüüd läks ikkagi kooli veel tagasi... saa siis lapsest aru :)


Tundub, et esimene nädal läks võõrkeelses keskkonnas edukalt. Mis muud, kui uuel nädalal uue hooga. Piltide selgituseks nii palju, et esimesel pildil on lapse koolimaja - nagu iga teinegi maja siin väikestel tänavatel :) Ja teisel pildil on RaR ühel hommikul kooli minemas. Särgi pealt kadus pool pilti peale esimest pesu ära... :D

Kuu Maltal

Kuidagi märkamatult on täis saanud esimene kuu Maltal. Sisseseadmise kuu :) Kõik astub rahulikult oma kindlasse rütmi ja elu on argipäeva rööpas.

Enam ei pakuta meile promenaadil jalutades turistidele mõeldud laevareise või bussisõite. Polegi enam turistid :) Mis sest, et ma kunagi tahan sõitma minna küll.

Enam ei tundugi euro nii harjumatu rahaühik ja vaikselt hakkab hindadest ülevaade tekkima. Tuleb ka mõistmine, millised poekesed on ühe või teise asja soetamiseks paremad ja millised mitte.

Enam ei eksi ma tänavaterägastikus ära. Mõnel tänaval pole veel muidugi käinud, aga suunataju paraneb pidevalt. Tänavanimesid ma siiski ei tea...

Poisid tunnevad end ka koduselt. RaR sõidab tõukerattal teades täpselt, kuhu peab minema. Õnneks teab ta ka seda, et sõiduteele üksi ei astuta. Kohalikud ikka ehmuvad, kui äkki tekib nende nina ette väike blond poiss, kes esmapilgul üksinda tundub olevat. Meil RiR'ga läheb lihtsalt natuke kauem aega, et sabas püsida. RiR aga istub kärus ja lehvitab kõigile. Ja kõik maltakad (eriti vanemad inimesed) muudkui ohivad, et oi kui armsad nad on - how nice, how beautiful!

Isegi koputid hakkavad korduma :) Kuigi siin ja seal olen veel märganud selliseid, mida pole pildistanud ;)

Väikesed naeratused

Tulime täna poest ja peatusime maja lähedal oleva puuviljaauto juures, et õunu ja tomateid osta. RaR oli ka nagu õige huviline kohe juures ja vaatas, kuidas ja mida osta tuleb. Saime makstud ja asutasime end juba minekule, kui müügimees võttis viinamarjakobarast pisikese oksakese ja ulatas selle RaR'le :) Toob ju naeratuse suule küll :)

Rubiinale ;)

Selgus, et ma võiks natukene rohkem piltide kohta kirjutada :) Ma võtan selle hea kommentaari kindlasti edaspidi arvesse, aga konkreetsetele küsimustele vastused leiad siit!

See on meie kodu. Maja, kus me elame. Meie aknad on siinses mõistes 3. korrusel. See rõdu, kus on küljes silt (sest meie korter on samaaegselt müügis) ja rõdust vasakpoolne aken. Need on meie köögi ja elutoa aknad ja ühtlasi kõige suuremad aknad meil üldse korteris. Vannitubades ja magamistubades olevad aknad on rohkem lukuaugu moodi.

See on meie "meri". Õigupoolest on täiesti õige meri. Sliema/Gzira/Msida linnad on kõik sedasi pisikestes soppides (vaata juurde pandud kaarti, see roheline nooleke on natuke meie kodust vales kohas, aga umbes-täpselt). Kokku on ikka üks ja suur meri, lihtsalt maa vingerdab. Meie maja ja pealinna vahel on veel üks saar ka - Manoel Island. Otse meie maja eest läheb saarele sild.

Pealinn paistab üle "mere". Need tornid seal kaugemal. Pealinn on hunnik kivi :) Nagu kõik siin Maltal. See roheline osa, mis pildilt paistab, on see sama Manoel Island. Pealinn ise on selline nagu kõige alumisel pildil. On ju kivi? Selle pildi tegin ma sealt Msida-Gzira vahelisest tipust. Aga tegelikult on pealinn hästi armas ja põnev koht. Eestlase silmale on kivihunnikud kindlasti harjumatud, aga see ongi Malta :)

Jaanika ja Saga

Tuleb ausalt tunnistada, et võõrsil elades on eestlastega suhtlemine ikka väga mõnus. Õnneks on Ahtil siin töökaaslasi ja veel rohkem õnneks on mõnel neist ka naised-lapsed. Täpselt samas vanuses lapsi küll pole, aga on üks pea 2-aastane neiu ja üks kohe-kohe pooleaastaseks saav pisitirts. Kui esimesega kohtume me peamiselt mänguväljakul, siis viimasele jõudsime isegi külla.

Jaanika ja Saga elavad meist 15-20 min jalutuskäigu kaugusel mööda promenaadi. Tigne Pointis, meie aknast näeb ka :) Ühel mõnusal pärastlõunal kõndisimegi rõõmsalt nende poole. Vastu võeti meid koogiga ja mahlaga - no mida paremat võikski tahta! Eriti rahul oli RaR, kes parasjagu nälga tundis ja kooki väga armastab.

Saga on väike ja tragi. Rõõmus väike beebi. RaR on suur titade huviline, muudkui käib ja paitab-musitab. Talle Saga väga meeldis ja tundub, et vastupidi niisamuti :) Juba järgmisel päeval nõudis RaR, et läheme uuesti titale külla! :)

Mul on jälle hea meel, et on kellegagi kokku saada ja niisama tühjast-tähjast lobiseda. Eesti keeles! No ja omakasupüüdlikult loodan ma peagi nende perest pilte teha :) Alustada tuleb ikka omadest ;)

Malta lasteaias/koolis

See nädal on meie kõigi jaoks uus ja huvitav - RaR hakkas käima kohalikus koolis-lasteaias. Koha nimi on Noddy's Kindergarten, aga jutu sees nimetatakse seda ikkagi koolis. Tegemist on eralasteaiaga ja asub siinsamas meist u 10min jalutamise kaugusel Sliemas. Käivad seal 2-5-aastased lapsed ja nad on jaotatud vanuse järgi gruppidesse. RaR on 3-aastaste grupis.

Majal on kolm korrust. Esimesel korrusel ("ground floor") on juhataja kabinet ja väike klassiruum, samuti tualett ja ruum mähkmete vahetamiseks. Keldrikorrusel on vabamänguala - liumäed ja koht, kus lapsed saavad lihtsalt joosta. Teisel korrusel on klassiruumid suurematele ning tualett. Trepist alla ja üles minnakse ainult ja ainult koos õpetajatega. Ise ei tohi isegi 4-aastased minna.

Päeva alustatakse "organized play" tunniga. Selle jooksul istuvad lapsed oma kohtadel ning mängivad laua peal. Näiteks ehitavad klotsidest maju. Järgneb "free play", mille jooksul lastakse põnnid alumisele korrusele lahti ja oi seda kisa siis! :) Seejärel väike näks ning lõpetuseks õppetunnid, kus täidetakse töövihikuid või joonistatakse või tehakse muid sobivaid tegevusi. Lõpuks ongi juba kell 12 ja koolipäev loetakse lõppenuks.

3-aastaste grupi töövihikud eeldavad peamiselt käelist arengut. Tähti nad otseselt tundma ei pea, aga igal lehel on siiski täht ette tehtud ja kirjutatud näiteks "a for apple". Laste ülesanne on terve leheküljeulatuses joonistada punktiirjoone järgi tähti. Kusjuures, tegemist on kirjatähtedega, mitte trükitähtedega. Trükitähed on teemaks alles 4-aastastel. Juhataja oli äärmiselt üllatunud kuuldes, et meil alustatakse just trükitähtedest ja et RaR tunneb kõiki tähti. Ma loodan, et saan aasta lõpus töövihikud meie kätte ka, siis näeme, kuidas tal õnnestub :)

Kõigil lastel on koolivorm. Selleks on tumesinine dress kooli logoga ja t-särk samuti logoga. Lisaks peavad olema valged lühikesed püksid ja valged sokid ning sobivad jalanõud (tennised või midagi sarnast). Lisaks muidugi seljakott ja lõunasöögi jaoks karbike :) Viimast me veel leidnud pole, aga plaaniks hankida küll talle päris enda mõnusa lapseliku karbi. Söögiks kaasa siis kas mõni saiake või võileib, jogurt või puuvili. Joogiks vesi.

Õppetöö on inglise keeles, ka maltakatele endile. RaR muidugi inglise keelt veel ei räägi, aga ehk saab kenasti ikka hakkama. Lapsed pidavat ju olema erakordselt nutikad ja õppima kergesti. Mul ühel tuttaval käib poeg siin meie mõistes põhikoolis ja seal on õppetöö malta keeles, kuigi õpikud on kõik inglise keeles. Välismaalastele õpetajad räägivad kogu loo uuesti inglise keeles üle. Keelekümblus missugune!

Hindadest... uuesti

Oleme nüüd tavainimesed olnud juba mõnda aega. Ei mingeid väljas söömisi, teeme kodus ja käime sel põhjusel mitu korda nädalas poodides. Küll siinses supermarketis, küll puuvilja-juurviljapoes ja vahel ka vene poes. Sellist luksust nagu Eestis, et astud poodi sisse ja ostad kõik-kõik vajaliku korraga ära, siin pole :) Ehk oleks, aga sellised poed on kõik kusagil sisemaal ja meid viib edasi endiselt vaid kondimootor.

Niisiis... tavalise inimese toiduhinnad Maltal:

• Vesi, 2x6L - 2EUR - 31,30EEK
• Hakkliha (sea), 1kg - 4,34EUR - 67,91EEK
• Kanafilee, 1kg - 6,50EUR - 101,70EEK
• Röstsai, 500g - 0,92EUR - 14,39EEK
• Ciabatta - 0,30EUR - 4,69EEK
• Porgandid, 1kg - 1,05EUR - 16,42EEK
• Tomatid, 1kg - 2,50EUR - 39,12EEK
• Kurk, 1kg - 2,25EUR - 35,20EEK
• Nektariinid, 1kg - 2,55EUR - 39,90EEK
• Pirnid, 1kg - 2,25EUR - 35,20EEK
• Kartulid, 2kg - 2,50EUR - 39,12EEK
• Muna, 6tk - 0,90EUR - 14,08EEK
• Pasteet, 130g - 0,91EUR - 14,24EEK
• Hapukoor, 400g - 1,57EUR - 24,57EEK
• Tatar, 400g - 1,75EUR - 27,38EEK

Tegemist on supermarketi (v.a. kolm viimast artiklit) hindadega. Värsket kraami saab spetsiaalsetest poodidest või autodest soodsamalt ;)

Kui millestki rääkida pole, siis...

... räägime ilmast.

Oleme nüüd perega Maltal olnud 24 päeva. 95% ajast on ilm suvine, meie mõistes ikka väga suvine. Päike muudkui paistab, kraadiklaas näitab 23-29 kraadi ja pilved on vaid erilised külalised. Siinne kuumus on septembris-oktoobris hoopis niiskem. Mõni päev tagasi näitas õhuniiskuseks 90%. Aga päike on mõnus :) Sedasi on äärmiselt lihtne unustada, et käes on juba oktoober...

Vahel aga tuleb siingi sügist ette. Vihma on sadanud vist umbes neljal korral. Paar korda sedasi rahulikult ja paar korda on õnnistatud Maltal padusajuga. Nagu näiteks täna. Läksime kõik koos suuremale lapsele lasteaia/kooli jaoks valgeid pükse ja sokke ostma (miks ometi peavad 3-aastasel valged riided olema, on muidugi omaette teema). Ilm oli pilvine, aga soe, nii et kõik olime nagu ikka suveriietes. Kaugelt-kaugelt paistis tume taevas... ja kraanid avati siis, kui tahtsime hakata koju tagasi tulema. Õigemini kallati vett lihtsalt ämbritega taevast alla. Maltal tähendab see mõne hetkega täielikku uputust. Kõrgematelt tänavatelt voolas alla tohututes kogustes vett, mis muutis promenaadiäärsed sõiduteed ühtlaseks järveks. Autod üritasid kuidagi libedusega võidelda ja sõitsid edasi. Mõni peatus ja ootas vihma möödumist. Kes vähegi sai, varjus katuste alla või hüppas mõnda poodi. Meil aga oli vaja koju saada! Leidsime 2EURi poest universaalsed vihmakiled ja kaitsesime nendega lapsi. Ise saime täiesti läbimärjaks, aga lapsed õnneks pääsesid siiski hullemaks. Eestis tuleb sellist vihma ette haruharva... siin on kõik võimendunud - nii kuumus kui sajud.

Mõnikord on siin ka äikest või tormiseid tuuleiile. Korra hotellis elades tõusis õhtul selline tuul, et heli järgi arvasin ma mõnda lennukit kohe alla kukkuvat. Äikesega aga oli vahva kogemus ühe mõnusa õhtusöögi ajal. Vihm oli juba lõppenud ja meie nautisime terrassil head-paremat. Üleval pilvedest kõrgemal aga möllasid välgunooled. See oli omalaadne etendus...

Loodetavasti jätkuvad ikka ilusad ilmad ja mis peamine - 13.-22. novembril ei tohi kogu aeg sadada! :)

Fun & Splash!

Lastega ja lastetu pere käigud ja tegemised teises riigis elades vist erinevad päris suures ulatuses. Meie ikka kõigepealt otsime mänguplatse, teemaparke ja muuseume, mis meeldiksid ka poistele. Vähemalt suuremale. 2009. aasta aprillis käisime me kolmekesi Mediterraneos delfiine, papagoisid ja merilõvisid vaatamas. Mediterraneo kõrval on aga Malta veepark Fun & Splash. Sinna nüüd läksimegi :)

Pühapäeval oli veepark viimast päeva sel hooajal avatud. Kuigi ilmad on jätkuvalt soojad ja meres ujujaid jagub, siis on siingi tulemas sügis. Kunagi. Paista veel pole :)

Olime poisile juba ammu rääkinud, et siin on veepark ka ja et seal on tore ja läheme sinna kunagi. Nii teadis ta, mida oodata. Veepark ise ülisuur pole. Selline paras, Malta mõõdus. Mõned torud allalaskmiseks, lasteala, laisa liugleja rada ja veel mõned atraktsioonid. Lisaks suurem päevitamise ja niisama suplemise kohake.

Kumbki poistest lastealast suures vaimustuses polnud :) Nii läkski RaR hoopis issiga torudest alla laskma. See meeldis talle küll. Proovis kõik kolm lihtsamat läbi ja nõudis pärast veel. RiR aga nautis kõige rohkem laisa liuglejana issi süles õõtsumist. Selleks olid seal suured rõngad ja seal sees laiseldes viis aeglane vool ikka edasi ja edasi. Lõpetuseks said mõlemad poisid veel niisama vette ronida ja hakkaski aeg otsa saama.

Ma kujutan ette, et kõrghooajal on Fun & Splash pigem ülerahvastatud ja väheke tüütu. Sedasi hooaja alguses/lõpus aga mõnus ajaviide :)

Kohtumisi vol.2

Käisime täna Pointis mullitajat ostmas. Selline paras jalutuskäik. Vahepeal saab meile tuttavat rohelist laevukest vaadata ja hiljem mulle puhuda. Tagasiteel kurjustasin RaR'ga, kes kipub tõukerattal end siin juba liiga mugavalt tundma. Äkki aga kuulsin, et oi, kas siin on eestlasi :) Kohtusime eestlastega Rootsist, kes just täna siia puhkama saabusid. Pime kana leiab ikka tera eks :D

Kohtumisi

Plaanisin täna poistega minna Mothercare'i söögitooli vaatama (pärast ostsime ära ka, aga sellise, mis köögitooli külge käib). Et RaR ei kurdaks, siis tegime kõigepealt jäätisepeatuse. Jäätised on siin head :) Maitsevalik veel parem. RaR valis šokolaadi, mina pistaatsia. Enne meid ostis jäätist üks naine. Küsis inglise keeles ja mul käis peast klõps, et oot-oot seda aktsenti ma tunnen :) Kui ta oma jäätise kätte oli saanud, siis pöördus ta meie poole ning lausus: "Nii armas on siin eesti keelt ka kuulda." Hihii, kuna poistega oli parajalt tegemist, siis ma ei saanudki hiljem mahti, et uurida, kes, miks, kuidas ja kui kaua.

* * * * * * * * * * * * * * * * *

Eile õhtuhämaruses (õigemini pimeduses) RaR'ga kodu lähedal pargis kiikumas olles hakkas meiega juttu vestma üks maltakast vanaema. Ta kiigutas parasjagu oma aastast lapselast. Kõigepealt uuriti, et kust me pärit oleme. Ta oli isegi Eestist kuulnud - nii palju, kui Eurovisiooni vaheklippides näidatakse/räägitakse. Veel sain teada, et ta tütar töötab siin Gziras koolis. Ja näe, paraku pole lapsukest kuhugi panna, sest hoidjad on kallid. Nii need vanaemad siin neid jõnglasi hoiavadki. Mina aga peaksin kindlasti oma poisi kooli panema. Sellesse Gzira kooli, kus ta tütar töötab :)

* * * * * * * * * * * * * * * * *

Täna mängisime hommikupoole samas pargis. Silma jäid taas vanaemad. Üks rääkis vene keelt, teine oli ilmselgelt maltakas. Vene keelt ma isegi veel natuke mäletan ja jutule me saime. Tema elab tegelikult Moskvas, aga talviti käib ja hoiab siin tütretütart. Suveks võtab aga enda juurde Moskvasse kaasa. Tüdruku ema on venelane ja käib siin ülikoolis, isa aga serblane. Ise ta väga inglise keelt ei oska, nii et ta oli kohe päris rahul, et sai kellegagi oma emakeeles vestelda. Kõige lõbusam kommentaar oli aga see, et "küll oli tore, kui Eesti ja Venemaa ja Läti jne kõik üks suur riik olid. Mulle nii meeldis!". No ma ei hakanud vaest pensionäri oma arvamusega ehmatama. Mu arust küll nii tore polnud :)

Maltakast vanaema kuulas aga meie juttu pealt ja küsis siis, et kas me räägime vene keeles. Ja et mis keeles ma oma lastega räägin, kas ka vene keeles. Kuuldes, et eesti, siis ega ta vist aru saanud :) Hiljem jutustas, kuidas ta ühel aastal jaanuaris Moskvas käis. Kolm nädalat oli seal. Puhkas keset lund ja talle nii meeldis! Aga ta jäi vist lõpuni arvama, et ju me ka ikka venelased oleme...

Ilutulestik

Üks asi, millest tihti Maltaga seoses räägitakse, on siinne lembus ilutulestiku vastu. Mulle ilutulestik meeldib. Mõistlikuse piires. Siin muidugi mõistlikult ei paugutata, ikka üle võlli :) Seda enam pani mind imestama asjaolu, et kahe ja poole siinoldud nädala jooksul polnud ilutulestikust kippu ega kõppu. Kuni laupäeva õhtuni, mil aknast kostvad paugud allikat otsima sundisid. Eks ma osalt lootsingi, et siin aknast ehk ikka teinekord ilutulestikku näeb. No kui juba heli nagunii kosta on, siis võiks ju silmaga ka näha. Mingigi kasu :D

Igatahes paugutati kusagil kauguses mere ja maa taga. Või umbes nii. Kõigepealt kõlas kõmakas ja siis peale 10 sekundi möödumist nägime tulevärki ennast. Suur osa ilutulestikust oli ütlemata igav. Niisama vilkuvad tulekesed ei paelu mind üldse. Ma tahan ikka korralikku etendust. Mõni aga oli see-eest väga lahe ja huvitav vaadata :) Pildi tegemiseks statiivi rõdule vedada ei viitsinud, seda teen siis, kui midagi Valletta kohal pakutakse. Ehk uusaastal pakutakse? Ja kevadel on Malta International Fireworks Festival.

See, miks nad paugutavad ka päevavalguses, on mulle endiselt mõistatus. Alustasid pühapäeval kell 8 hommikul. Meie kuulsime ja nägime musta tossu. Ei tea, kas lähemalt on ilutulestikku ennast ka näha? Kui päike silma särab? :)

Malta on katoliiklik maa ja siin on sadu kirikuid ja kõigil neil on oma pühakud. Nende pühakude päevi ehk festasid tähistavad maltakad suurelt alates juunist kuni oktoobrini. Ilutulestik käib festade juurde. Eks uuel suvel ole näha...

Mellieha Bay

Malta on kivine maa. Randu siin jagub, aga liiva eriti mitte. Minul isiklikult polekski ju vahet, kas peesitada rannaliival või kivil, aga meil on ju poisid. Nemad tahavad väga liivas mängida.

Pühapäeval, kui taas kogu riik unises tempos kulges, leidsime me, et läheks õige randa. Liivaranda. Võtsime ette bussiinfo ja tarkused käes, asutasime end peatusesse ootama. Muidugi me lootsime, et nii üks kui teine kutt bussis väheke tukastab. RaR'l oli ju nagunii täpselt lõunaune aeg. Kogu teekond võttis ehk nii 30 minutit ja ta uinus viimaseks viieks minutiks :) Nagu ikka. See uni oli aga hetkega pühitud, kui issi mainis, et näe liiv juba paistab.

Mellieha Bay on üks neist kohtadest Maltal, kus tõesti on väikene lapike liivast rannaäärt. See liivaosa on nii palju kui võimalik lamamistoole täis pakitud, nii et endale pisukese platsi leidmine võib osutuda raskeks ülesandeks. Õnneks me ikka leidsime, kohe päris veepiiri juures. RaR ei jõudnud ära oodata, et saaks ujumispüksid jalga ja vette. Tahtmine oli nii suur, et esimese hooga kukkus ta kohe vees kõhuli. Aga pole hullu, vesi ju soe ja liivapõhi pehme :) Järgnevad paar tundi lõbutsesid poisid kogu "raha" eest. Jooksid/käputasid vette ja uuesti välja, mängisid liivaga, ujusid issiga. RiR on meil eriti veelembene :) Temagi nautis niivõrd vabalt liikumist.

Hiljem, kojuminekuks bussi oodates, arvas RaR, et "tuleme siia kunagi jälle". Ju siis tuleme :) Kui lapsel selline soov on.