Tümpsubuss

Istun rahulikult köögis, kui äkki hakkab akna all meeletu tuututamine, millele lisandub mõne hetke pärast tümpsadi-tümpsadi-tümpsadi. Akna alt möödub buss. Buss nagu buss ikka. Ainult, et igast aknast paistava käed, mõnest ka pead, käib kõva prõmmimine, tümpsumine, kisamine...

Selliseid busse oleme kohanud nüüdseks juba mitu nädalat. Bussidel on ka sildid küljes, mõnikord õhupallid. Ma kahtlustan, et tegu on koolilõpetajate või millegi sarnasega. Igatahes lõbus lugu :) Ikka tümpsadi-tümpsadi-tuuut-tuuuuut ja buss läheneb taas.

Mina ja RiR Eestis

t-align: justify;">

Lausa hirmus, kui paljust tegelikult kirjutada oleks ja mis kogus pilte oma järge ootab. Seepärast palun andestada minu kronoloogiline segadus ja hüpped edasi-tagasi. Ju lõpuks kõik jutud siia kantud saavad :)

10. novembril ootas meid maja ees takso ja põristasime kahekesi väikemehega lennujaama. Taksojuht kena mees, aitas meid lausa check-ini juurde ja edasine sujus lihtsalt ja kergelt. Kuni ma äkki mõtlema hakkasin, et oot, mis mõttes Catania-München. Vähekese ajutöö ja telefonikõnede abil selgus tõsiasi, et meie lend teeb vahepeal pisukese peatuse Sitsiilias. Noh nii tunnikene siia-sinna. Hehee, vot ei mäletanud mina sellist märget kusagil piletil ega mujal, aga mis sa enam ikka ära teed.

Sitsiiliani poiss magas, mina rahul, teised lennukis viibijad samuti rahul. Catanias ärkas ta muidugi üles, sest kuidas sa ikka magad, kui äkki läheb suureks sahmimiseks ja rahvasterändeks. Seni istusime me reas kolmekesi - mina, RiR ja üks noormees, kes samuti tukkus. Nüüd tuli meile teisele poole kõrvale üks keskealine mees, kes rõõmsalt naeratas. No vähemalt seni, kuni lennukis sööki serveerima hakati ja minu väikemees kõikjale oma pikki näppe surada püüdis. Seepeale arvas Air Malta stuujardess, et ehk me tahame peale sööki kolida. Muidugi tahtsime :) Kolm kohta meile kahele ja lend sujus palju mõnusamalt.

Münchenis olid mul suured plaanid - ikka linna peale ja poodidesse ja siia-sinna. Käru läks otse pagasiga Tallinna lennule. Mul oli poiss ja Jaanikalt saadud kõhukott. Reaalsuses selgus, et 12kg kõhul ja 8kg seljas on minu jaoks liig mis liig. Jõudsin rongile, jõudsin Marienplatzile, jõudsin poodi ja kõndisin sealt nii 300m edasigi, aga siis sai minu jaks otsa. Oleks mõni pink olnud, oleks kauem tuianud. Niisiis rongiga lennujaama tagasi ja veetsime seal aega istudes ühelt pingilt teisele.

Õhtune lend Tallinna oli täiesti täis, nii et seal erikohtlemist loota polnud. Õnneks pisipoja magas ja minagi tukkusin vahelduva eduga. Tallinnas oli pere vastas ja Kaili-Celly samuti! Oh nad on nii lahedad :) Uskumatu, kuidas väikesest tögamisest reaalsus saab ja sõbrannad kell pool 12 õhtul lennujaamas kohvitopsi ulatavad.

Eestis veetsime kaks päeva. Kaks kiiret päeva. Kõigepealt minu hambaarst (ei ühtki auku!), siis väikemehe arst (korras :)), siis mitmed poeskäigud, asjaajamised ja muu nänn. Reedel olime poolest päevast kodused ja pidasime perekondadega sünnipäeva. Oligi hea taas aega maha võtta :)

Laupäeva varahommikul aga taas lennujaam ja taas lennukid. Sedakorda liitusid meiega Kaili-Mirko, kes meile Maltale seltsi tulid. Lennud läksid suhteliselt viisakalt. Võib vist nii öelda küll. Vähemalt ei meenu mulle pea mitte midagi suunalt Tallinn-München. Münchenis kolasime lennujaamas ringi, ostlesime ja sõime. Suunal München-Malta olime juba parajalt väsinud, RiR magaski, kuid Mirko võitles vapralt unele vastu.

Kuniks maandusimegi taas Maltal. Tipa-tapa pagasit võtma ja taksojärjekorda. Seal saidki külalised kohe oma esimese mõnusa taksosõidu kogemuse ja natuke närvikõdi. Äkki aga lausus Kaili, et see vaade oleks nagu tuttav. Jah, jõudsime pärale. Oi, seda rõõmu, mis ühe väikese poisi silmist-kõrvust-suust välja paiskus, kui emme-venna ja sõber uksest sisse astusid.

Kuidas oli Eestis olla? Kodune, aga omamoodi ka võõras. Inimesed olid mornid ja keegi ei tahtnudki naeratuse saatel tänada või paari sõna niisama juttu vesta. Ja see erinevus paistis silma juba peale paarikuist eemalolekut. Kunagi saab Eestisse tagasi integreerumine olema suuremgi katsumus, kui praegune harjumine Malta eluoluga. Aga kallid inimesed on Eestis ja kuigi riigi igatsust otseselt pole, siis inimesi tahaks vahel näha sellegipoolest.

Liiklusest

Malta liiklus on pehmelt öeldes kaootiline. Kui me Kaili-Mirkoga lennujaamast takso võtsime ja see siis ralliässa mängides Gzira poole kihutas, oli külaliste silmis näha väikest kohkumist. Kiirelt otsisid käed turvavöösid, sest mine sa neid hulle taksojuhte tea.

Reeglid neil vist ikka on, ma vähemalt eeldan. Muidugi ei tähenda see seda, et neist alati kinni peetakse. Valgusfooris jalakäijatele lubavat tuld nähes on alati jalakäija enda asi kontrollida, et autod ka sellest õigesti aru saavad. On minugi süda paar lööki vahele jätnud, kui poistega siin jalutan. Mnjah, kõigega harjub.

Parkimises on maltakad osavad. Vaatan nende oskusi ja imestan, kuidas nad sentimeetrite mängu mängivad ja ennast kohale seavad. Ja autodel ei ole ees ja taga mõlk mõlgis kinni. Täitsa korralikud on.

Statistika kohaselt on Maltal kõige rohkem liiklusõnnetusi Euroopas. Ei tea statistikale vastu vaielda, aga päris igapäevaselt siin avariisid siiski ei näe. Olen näinud korra, kuidas kaks autot nurkapidi kokku said, aga see oli rohkem nagu üksteise paitamine.

Täna läksime neljakesi laeva peale ja tee peal, kohe siinsamas Strandil, nägime väga-väga mõlkis autosid. Üks neist oli kõnniteel ja natuke ka puid riivanud. Hiljem uudistest lugesime, kuidas üks sudaanlane oli autoga kolme parkivat autot rihtinud ja lendas ise kõnniteele. Lendavale sudaanlasele jäi ette õnnetu turist, kes parasjagu oma kotte autosse tõstis. Nii sudaanlane kui turist on hetkel haiglas, aga mitte kriitilises seisundis.

Jah, oleme isegi autole mõelnud. See annaks juurde teatavat vabadust. Käia suures poes või võtta aeg maha ja sõita mööda saart ringi. Ilma, et peaks sõltuma liinibussidest, mis teinekord tunniajaste vahedega liiklevad. Aga eks näis, hetkel mind see vasakpoolne hulludele mõeldud liiklus hirmutab :)

Uudist ja videoklippi saab vaadata Times of Malta lehelt:
Update 2: Unlucky tourist ends up in hospital

Euro

Malta sai Euroopa Liidu liikmeks samal aastal kui Eestigi - 1. jaanuaril 2004. Rahaühikuna tuli käibele euro siin aga juba 1. jaanuaril 2008. Nüüd, kus kohe-kohe on sama samm ka Eestil ees, näitan siin võrdlusena ühe ja teise riigi euromünte.

Kuidas siis on arveldada euroga? Ma ütleks, et harjumine on olnud suhteliselt kiire. Samas käib peas ikkagi veel arvestus kroonideks. Kui on hind 30EUR, siis on see umbes 450EEK. Aitab paremini orienteeruda :)

Paljud muretsevad ja kurdavad euroga seoses müntide üle. Et ikka nii palju ja nii tüütu ja ei-tea-mis-kõik-veel. Ausalt, mulle need mündid meeldivad :) Nende mõistmine on kiire ja lihtne - iga münt on ise nägu ja tegu. Alguses on jah natuke uurimist ja numbrite otsimist, aga juba mõne aja pärast on asi selgemast selgem.

Omamoodi lõbus on uurida iga münti eraldi ning vaadata eri riikide kujundusi. Kõige rohkem liigub siin Prantsusmaa, Saksamaa ja Hollandi münte, kuid on sattunud muudki huvitavat. Tekib lausa kiusatus koguda :)

Ja noh eks ma ootan küll Eesti eurot. Mõnus on kodumaale sõita ilma, et peaks muretsema üht- või teistpidi rahavahetuse pärast. Muidugi on mulle ka kroon kallis, ikkagi täiesti oma, aga elu läheb edasi ja kokkuvõttes on raha vaid raha. Vahend asjade eest tasumiseks :)

Malta mündid
* 1- ja 2-eurone: müntidel kujutatakse Sõltumatu Malta Ordu embleemi. Aastatel 1530–1798, mil ordu valitses Maltal, hakati kaheksatipulist risti seostama saarega ning tänapäeval nimetatakse seda sageli Malta ristiks.
* 10-, 20- ja 50-sendine: müntidel kujutatakse Malta sümbolit kilpi, millel on vapikujuline Malta lipp. Kilbi kohal asetseb linnriigi tunnus ehk kroon, mis sümboliseerib Malta kindlusi. Kilpi ümbritsevad vasakult poolt oliivipuu oks ning paremalt palmioks. Mõlemad on Maltaga seotud traditsioonilised rahusümbolid. Oksad moodustavad pärja, mille paelale on kirjutatud sõnad „Repubblika ta' Malta” (Malta Vabariik).
* 1-, 2- ja 5-sendine: müntidel kujutatakse umbes 3600 aastat eKr mereäärsele kõrgendikule ehitatud Mnajdra eelajaloolise templi altarit.


Eesti mündid
* Kõigi Eesti euromüntide rahvusliku külje kujundus on ühesugune – sellel on Eesti kontuur ja sõna „Eesti”.

Allikad: Euroopa Keskpank; Tere Euro

6 meest

Minu igapäevasesse teekonda kuuluvad ikka ühed ja samad rajad ja ühed ja samad näod. Ja kui juba ühest näost oled nii umbes miljon korda mööda jalutanud, siis ajapikku tuleb ka teretamine. Näiteks pojal koolis järel käies on mul kindlad inimesed, kellest ei saa "tereta" mööduda. Aga alustame algusest.

Uksest väljudes on paar maja edasi baar või pubi või söögikoht, ei teagi täpselt. Selle ees on kaks kõrgemat pukki ja lauakesed. Enamasti istub seal üks vanem meesterahvas ja naeratab mulle oma kõverat naeratust. Mees nr. 1.

Kui ma kooli poole lähen, kasutan selleks enamasti majadeäärset tänavapoolt. Varsti on tee ääres autode rentimise koht. Selline tühi garaaž, keset mida istub mees. Taas vanemat sorti. Tal on alati peas nokats, ees suured tumedad päikeseprillid, sigar hambus. Suvel kandis ikka ja jälle maikat ja lühikesi pükse, nüüd on teise kihi riideid peale visanud. Istub sedasi poollamaskledes oma toolis ja jälgib möödakäijaid. Mees nr. 2.

Nii jõuangi kooli. Kodu poole tuleme mööda promenaadi. Järgmine "tere" on lapsele väga oluline. Selleks on ühe müügiputka onu. Me kutsume teda Kollaseks Onuks, sest ta tegutseb kollases putkas ja müüb tuuribusside reise. Alguses hakkas ta meile lihtsalt lehvitama. Ajapikku on aga temal ja mu suuremal pojal välja kujunenud omamoodi sõprus. RaR tuiskab oma tõukerattal minust ette, et kiiremini Kollase Onuni jõuda. Kollasel Onul on alati aega kasvõi mõnikümmend sekundit poissi taga ajada või temaga nalja teha. Isegi, kui ma üksi liiklen, saan ikka uure naeratuse ja lehvituse osaliseks. Mees nr. 3.

Kohe varsti tuleb Punane Onu, kes müüb oma punases putkas teise bussifirma reise. Tema on oluliselt vaoshoitum, aga siiski teretab ja vahetab poisiga paar sõna. Kord, kui ta meile tee peal vastu tuli ja RaR temast rattal mööda tõukas, oli onu kurb ja mainis, et poiss isegi ei näinud teda. Mees nr. 4.

Kui tee ületatud, ootab meid ees taimi ja loomi ja ma-ei-tea-mida-veel müüv poeke. Seal on väljas puurides papagoid ja pisikeses anumas vee sees tillukesed kilpkonnad. Me peatume alati kilpkonnade juures. Alati! Poe müüja on lahke naeratuse ja halli peaga meesterahvas. Mees nr. 5.

Lõpuks, vahetult enne koju jõudmist, on tänavanurgal värsket kraami müüv auto. Sealne müüja pidi ükskord krambid saama, kui RaR suure hooga autotee poole tuiskas. Peale seda teretame tedagi. Mees nr. 6.

Et mitte ühtegi naist? Pole jah... ise ka imestan.

RiR sai aastaseks

RaRi sünnipäevad Eestis on alati olnud tähtsad. Ikka pidu ja külalised ja suur tort ja kingitused. RiR pidi paraku oluliselt vähemaga leppima, sest pidu me tegema ei hakanud - pole ju kedagi peole kutsuda. Jaanika-Saga seiklevad juba pikemat aega kodumaa radadel. Niisiis neljakesi oma pere keskis. Tort ja kingitused siiski olid :)

Esmaspäevaks oli kohale tellitud maasikajuustukook. Kasutasin interneti kaudu ostmist. Natuke ju põrsas kotis oli... aga julge hundi rind pidavat haavleid täis olema (nagu mul üks sõbranna eile tabavalt mainis). Tort saabuski, küll kirssidega, aga siiski saabus.

Sünnipäevahommikul (teisipäeval, 9. novembril) ootasid väikemeest kingitused ja õhupallid, mis eelmisel õhtul lauale valmis said seatud. RaR kui sama tähtis asjaline jooksis otsemaid külmkapini, et ikka kook ka kätte saada ja küünlad põlema panna. Enne siiski aitasime kõik koos aastasel kinke avada. Sünnipäevalast ennast köitsid muidugi pakendid kõige rohkem :)

Kuna meie poisid on varajase ärkamisega, siis sai ka koogitseremoonia kohe hommikul läbi viidud. Siit poodidest ma tordivulkaane ei leidnud, numbriga küünla ja 1-kujulise säraküünla aga küll. RiR vaimustus säraküünlast! Ja enda esimese sünnipäeva torti maitses temagi :)

Kui issi oli tööle läinud ja RaR kooli, sai sünnipäevaline ka lõpuks oma kinke katsuma minna. Õhtul käisime kõik koos väljas söömas ja peale seda algas suur tohuvapohu pakkimine, sest juba järgmisel hommikul lendasime meie pisipojaga Eestimaale.

Järjest loe - 1, 2, 3...!

Jäin mina mõtlema, et huvitav, palju meie Malta-elu lugejaid on. Ma tean küll, et olen ise ka oma blogi reklaaminud ja pole kordagi saladustki teinud, aga... ikkagi on huvitav.

Seega, nüüd on koht, kus tuletame meelde põhikooliaegseid kehalise kasvatuse tunde ja hakkame järjest lugema ja endast kommentaarides märku andma. Kes eriti tubli on, mainib, kustkaudu minu blogi leidis.

Tere tulemast!

Dingli Cliffs & Buskett Gardens

Dingli cliffs

Sellest on nüüd omajagu aega möödas, kui me ühel pühapäeval väljasõiduks sihtkohta otsisime. Vaatasin oma Malta raamatut ja RaR oli abiks. Tema see lõpuks oligi, kes ühe pildi peale näpu pani ning teatas, et vot sinna läheme. Loen mina pildi allkirja - Buskett Gardens. Kõlab ju sobivalt?

Buskett Gardens on ainus koht, kus Malta saarel võib leida metsa. Seda pole küll palju, aga piisavalt, et end seal mõnusalt tunda. Muide, kunagi ammustel aegadel kattis kogu saart mets. Kuid siis oli tarvis hakata laevu ehitama ja nii edasi ja nii edasi. Buskett Gardeni puud istutati Malta rüütlite poolt jahimaade eesmärgil. Koht on ka kohalike seas äärmiselt populaarne, nii et nädalavahetustel võib näha pea kõikjal piknikke pidavaid perekondi või niisama jalutajaid. Inimhing ikka ihkab looduse hõngu :) Sealsamas pargi (metsa) ääremail on ka Malta presidendi suveresidents - Verdala Palace.

Buskett Gardens

Busketti viib Vallettast buss. Sõitsimegi meie pealinna ja vaatasime, et buss on ees, hirmus palju rahvast ka sees ja leidsime, et ootame siis järgmist. Bussigraafikust suutsime välja lugeda, et üle 20 minuti ootama ei peaks. Poisid said pisikesed näksid ja asusime ootama. Aga nagu ikka, ei tasu siinkandis kunagi liiga kindel igasugustes kirjapandud informatsioonides olla. Kui pool tundi oli oodatud ja bussi ikka ei tulnud, küsisime ühe tähtsama olekuga onu käest, et millal siis ometi... selgus, et busside vahe on hoopis tunnike :)

Lõpuks ta siiski tuli. See kauaoodatud buss. Et aga seiklus oleks täiuslik, siis läksime me maha liiga vara. Ma vaatasin küll, et bussi lõpp-peatus on Buskett Gardens, aga kui me sealt mööda sõitsime, siis varsti näris hinge kahtlus ja me väljusime bussist. Jõudsime hoopis Dingli Cliffs juurde ehk siis kohaliku pankranniku kaldale.

Dingli cliffs

Väike üksik kabel

Dingli Cliffs on ilusa vaatega kohake. Eemalt paistab Dingli linn ja ümbruskonnas on kõikjal talumeeste aiamaad. Kes kasvatab üht, kes teist. Dingli asub 250m kõrgusel ning on seega Malta kõrgeim koht. Kõige-kõige kõrgema koha märkimiseks on kaljuäärel väikene kabel - Chapel of St. Mary Magdalene. Olin kaasa varunud ka raamatu 10 parima Malta jalutuskäiguga ja asusime sealt näpuga järge vedades end siiski Busketti poole teele. Mööda pankrannikut minnes tahtis tuul meid mitmeid kordi õhku tõsta, aga õnneks väga külm ei hakanud. Vaated olid see-eest ilusad. Ja kui uskumatult roheline on maapind sügisel!
P.S. Teeäärt kaunistas pikk autode rivi. Kõigis istusid inimesed sees. Mõni sõi. See on vist kohalike arusaam lõõgastavast pühapäevast.

Tsitruselised Buskettis

Mööda konarlikku teed ligadi-logadi kolistades avanes meie ees lõpuks ka Buskett. Päris Eesti metsa mõõdet välja ei anna, aga oi oi kui palju puid seal oli. Kõik need männid ja tsitruselised ja... linnudki laulsid! Istusime kohe parkla kõrvale pingile lastele süüa andma ja nautisin kõigi meeltega kogu seda tunnet. Mõni maltakas pidaski kohe seal samas piknikku, ise veel pooleldi autos külitades. Tublimad olid end siiski kaugematele suurtele platsidele sisse seadnud, pea iga puu all leidus keegi. Astusime ja astusime kuni pimedus paistma hakkas. Edasi juba tavapärane päevalõpetus - bussisõit.

Eestisse lennates lugesin Air Malta ajakirjast, et "Malta really does have a countryside". Sedasi ringi sõites ja rohelust (isegi kui see pole pidev mets) enda ümber nähes, võib seda täiesti uskuma hakata :)

Jõulumargid 2010

Postitus, mis paljusid haigutama paneb, aga tegemata ikka ei jäta. Mina ja margid eks :) Muide, Kaili oli nii armas ja andis mulle siin olles üle jõulukingi. Ta oli terve aasta alates jaanuarist kogunud mulle ümbrikelt marke! Ja oi neid oli kokku ikka suur posu. Peamiselt Eestist, aga mul on väga hea meel, sest eestimaine kraam läheb margivahetusturgudel hästi peale. Ja mul on nüüd seda kraami kohe mõnusa varuga... Nii armas kingitus :)

Siit ka väike sosistus moka otsast - kui nüüd keegi viskab endal kirjaümbrikke prügikasti, siis võtke vaevaks margiosa välja lõigata. Siin ilmas on mõni inimene, keda see prügikastikraam rõõmsaks teeb!

Aga teemasse tagasi. Siin selleaastased jõulumargid Eestis ja Maltal. Millised meeldivad rohkem? ;) (isiklikult eelistan jõulumarkidel ikka värvi näha, nii et minu hääle saab Eesti).

Viimane õhtu küladega

Olen siin blogis päris pika pausi sisse jätnud, kuid sel on ka põhjus. Kõik sai alguse pisema poja sünnipäevast, misjärel ma mõneks päevaks Eestisse põrutasin. Eestis asjad aetud, lendasin tagasi, aga mitte üksi. Minuga tulid kaasa sõbranna Kaili ja tema poeg Mirko. Kiirelt-kiirelt on nende siinoldud nädalake lõpule jõudmas ja homme hommikul võtavad nad ette tee Malta-München-Tallinn.

Oleme koos jalutanud, mänginud, kohvitanud, laevaga sõitnud, bussiga sõitnud, vaatamisväärsusi uurinud ja niisama lobisenud. Ikkagi meie esimesed külalised siin kivisel saarel :) Ometi keegi, kes reaalselt näeb, kus ja kuidas me elame. Mul on selle üle siiralt hea meel. Lähiajal, kui pildid üle vaadatud, kirjutan kindlasti meie päevadest ja seiklustest lähemalt.

Ahjaa, erakordselt armas oli meie vastu härra Ilmataat, kes kogu selleks ajaks on andnud pigem päikest ja vihma vaid korra ühel öösel. Nii said ka Kaili&Mirko hetkeks unustada, et käes on november ja sügis :)

Malta rist

Maltal liikudes jääb üsna kiiresti silma nende rist, mida kasutatakse pea kõikjal. Alustades Air Malta lennukitest, ehetest, suveniiridest ja lõpetades kasvõi minu lemmikute koputitega. Malta rist on kõikjal, otsekui riigi sümbol. Ka Malta eurorahadel on seesama rist. Mis peitub selle risti taga?

Malta rist, tuntud ka kui Amalfi rist, on ristisõdade ajast tuntud Malta rüütlite ehk Johanniitide ordu tunnus. Esimesed märgid risti ilmumisest pärinevad 16. sajandist. Just selle sajandi müntidel on esmakordselt näha sellise kujutisega risti.

Malta risti kaheksa tippu sümboliseerivad rüütli kaheksat omadust: lojaalsust, jumalakartlikkust, tagasihoidlikkust, suuremeelsust, julgust, surmapõlgust, abivalmidust vaeste suhtes ja austust kiriku vastu.

Kui Maltal on tegemist riigi sümboliga, siis kasutusel on rist veel mitmes teiseski riigis. Näiteks Indias on rist kergjalaväe sümbol, Hispaanias aga sõjaväe meditsiinikorpuse, USAs aga kasutavad seda oma sümboolikas mitmed mootorratturite klubid.

Koolist... taas

Kuigi vahepeal olid RaRi kooliskäimisega seoses mõned tagasilöögid, siis viimasel ajal on selge, et lapsele koolis meeldib. Küsib isegi nädalavahetusel, et kas täna on koolipäev? Saades vastuseks "ei", torisetakse, et miks ometi. Nüüd, kus tal lubatakse hommikuti iseseisvalt tõukerattal uksest sisse lennelda, ise oma ratas ära panna ja üldse rohkem ise-ise olla, on ka laps rõõmsam. Ta pole ju harjunud sellise ninnunännununnutamise ja iseseisvuse piiramisega. Igatahes teavad õpetajad, et RaRi saabudes tuleb ukse taha varjuda ja lapsel ise tegutseda lasta. Siis on kõik rahul :)

Hakkasime hommikul uut kodutööd tegema. Sedakorda vaja kirjutada numbrit 7. Kirjake oli kaasas, et lapsed on nädala jooksul seda koolis kenasti harjutanud ja nüüd tarvis töövihikus poolteist lehekülge ära täita. RaR võttis pliiatsi kätte ja näitas, kuidas õpetaja õpetanud oli. Ikka "seven" ja "seven". Ehk siis esimese silbiga tõmbad ülemise kriipsu ja teise silbiga alumise. Ongi 7 valmis :) Ja lapsel number selge ;) Mõni aeg tagasi ta juba luges omaette istudes - three, four, five, six...

Töövihikut läbi lapates avastasime aga eelmise kodutöö juurest hinde. Hihii, mu kolmene sai esimese hinde! Number 1 leheküljele oli ilmunud pisike pandakaruga kleepsuke ja punane kiri "v.good". Tubli poiss :)

Muuhulgas saime reedel koolist kaasa kirja, kus mainiti, et nüüdsest käiakse talvise koolivormiga ehk siis dressiga. Me saatsime oma jõmmi küll veel mõnel hommkul lühikestes riietes, sest viimase nädala ilmad olid väga suvised. Ma usun, et ei panda pahaks :) Me ju põhjamaalt...

Lisaks saime teada, et lapsed lähevad 7. detsembril väljasõidule Vallettasse. Seal on Jõuluküla saanide, kuuse, Jõuluvana ja muidugi religioossele riigile kohaselt ka sõimega. Samas armas, et neil selline üritus tulemas on :) RaR juba ootab.

Seoses jõuludega kogutakse koolis ka raha heategevuskampaania raames. Selleks on üles pandud rahakassa ehk Piggy bank, kuhu siis lapsed saavad raha panna. Kirjas rõhutati, et pigem andke vähe, aga tihedalt, kui et ühe korra ja siis palju. Pidavat lastele heatahtlikkust ja suuremeelsust ja muud säärast õpetama.

Kuna vahepeal oli koolis pisike paus (2 päeva), siis saime ka esimese perioodi tööd koju. Väga vahva on sedasi vaadata, millega lapsed tegelenud on. Eks me iga päev teeme ülekuulamist, aga teinekord on vastused väga hüplevad või siis ei saa me lihtsalt aru, mida nad päeval koolis teinud on. Nüüd tööde pealt nägime, kuidas on punase värviga värvitud erinevaid asju. Küll pintsliga, küll näppudega, küll pabereid kleebitud. Isegi pisike nahkhiiremask oli mapi vahel :)

Ajavöönd

Pildil Gzira. See kirik asub peaaegu meie maja taga, järgmisel tänaval. Kellahelin on igapäevane kaaslane.

Malta on Lääne-Euroopaga ühes ajavööndis. Eestiga võrreldes tunnike taga, mistõttu hetkel (kell on siin 23:13) on mul msn ja muud suhtluskanalid kodumaistest inimestest pea et tühjad. See selleks. Viimasel nädalavahetusel keerati ka siinmail kella. No ikka tunnike kadunud suve poole ehk siis tunnike varasemaks. Ja oi kui niruks see päevase valguse kasutamise muutis.

Eestis olin ma alati suve- ja talveaja pooldaja. Kui valgust niigi nõnda vähe antakse, siis tasub ikka ju viimast võtta. Siin tahaks ka viimast võtta, aga mida sa võtad, kui päike sirab taevas juba õige varakult. Täna näiteks 6:28. On ju varavõitu? Keeraks külge veel väheke ja alles siis mõtleks ärkamisele. Meiega ühel nõul pole muidugi RaR ja RiR, nii et naljalt üle kella 7 ei maga siin majas keegi. Ikka kostub üks varahommikune "emmeeeee!" või "isssiiii!". Seepeale teritab kõrvu teine poiss ja ongi asi korras :) Sellised kukekesed.

Õhtuti aga kogu perega nädala sees enam valges õue minna ei saagi. Päike poeb oma teki alla juba tööpäeva lõpus. Täna näiteks 17:03. Nii me siis jalutame pimeduses mööda tänavaid või käib issi poistega veel mängimaski. Mis sa ikka ära teed, kui nii juba kord see kell keeratud sai. Aga samas on isegi pimedas ilm nii mõnusalt soe (18 kraadi umbes), et tegelikult on virisemine siinkohal patt :) Kui juhtub veel tuulevaiknegi olema, siis on mereäärseid tänavaid pidi jõlkumine lausa lust ja lillepidu. Hing puhkab ja silm puhkab ja naeratus poeb vägisi näole.

Manoel Island. ikkagi tahaks sinna jalutama minna. 

Vaade Vallettale. Seekord teiselt poolt.

Koputid

Ma kohe ei saa neist üle ega ümber. Eile oli RiR oma päevakavaga väga loominguline, nii et läksime juba kell 11 välja, et enne RaRi äratoomist poes käia. Poes käidud, aega veel ülegi. Õnneks olin aparaadi kotti visanud, et no äkki sel tänaval, mida mööda ma pärast koolini tahtsin jalutada, on mõni hea detail või koputi või... Oligi! :) Täitsa mitu kohe. Kuna aga aega oli ikkagi veel ja veel, siis põrkasin kiiresti Ahti töötänavale, kuna teadsin sealgi veel koputeid olevat, mida mul hirmsasti vaja jäädvustada. Samal tänaval elab ja töötab ka Kaiakas. Hüppasin tema armsasse töökohta sisse, vahetsin paar sõna ja jalutasin jälle edasi. Malta võlu - mõne hetkega saagiks poekraam, posu koputeid ja maitsev šokolaad Kaiakalt ;) Ja kõige tipuks jõudsin täiesti parajal ajal kooli juurde, et rõõmus suur laps koju viia.

P.S. Ma ei ole ainus, kes hoogsalt uusi uksi otsib. RaR on väga tubli abimees ;) Ikka ja jälle küsib, et emme, kas see juba on?

Maitsev õhtusöök

Eestlasi Maltale jagub. Nii kutsutigi meid (või kutsusime me ennast ise, kes seda enam teab) eelmisel pühapäeval ühe mõnusa Eesti-Itaalia segapaari juurde õhtusöögile. Ma olin ennast juba ette valmistanud, et saame tõeliselt head süüa, sest Kaiakas tundub köögis askeldamist väga nautivat. Seekord pakuti meile lasanjet, mis oli tõesti ootuspäraselt hea. Mis sest, et Kaiakas ise torises, et Merevaiku ju siin pole ja 10% rõõska koort ka mitte... Hihii :)

Meie viisime omalt poolt koogi. Tee peal Strandi ääres on mitmeid kohvikuid - astu ainult sisse ja vali meelepärane kook välja. Meie võtsime šokolaadiga juustukoogi lootuses, et vast on selline, mis kõigile sobib. Hiljem muidugi selgus, et Kaiakas tegelikult magusast ei hooligi, kuigi kooki sõi küll :P Kõige rohkem ootas koogi serveerimist muidugi RaR, kes enne oli söönud umbes 10 küpsist ja 3 ampsu lasanjest.

Õhtu oli mõnus ja kuigi kahe põnniga kogu aeg rahulikku istumist pole, siis ehk ei ehmunud pererahvas siiski liigselt. Ehk :) Aitäh kutsumast!