Tavaelu pudi-padi

Oleme kogu kambaga nüüd kenasti uues kodus end sisse seadnud. Ruumi on, mugav on, hea on :) Konditsioneere pole ja see tekitab nii mõneski inimeses imestust, aga hetkel ei tunne ma neist veel puudust . Me ei kasutanud neid ka eelmises elamises väga agaralt, sest elekter on siinmail kallis lõbu. Uues kodus on maja paksude seintega ja õhk liigub ringi. Ehk veamegi ilma masinateta välja.

Ega meil tegelikult nüüd siin niiiiiiiiii soe ka pole. Eestis on vist soojem :) Aga ma üldse ei kurda. Väljas on 24 soojakraadi, vesi on 20 kraadi. Suvi on ja seda ka õhtuhämaruses. Ma jumaldan seda osa lõunamaal elamise juures, et võib pimeduses minna jalutama ja ikka on soe. Loodaks veel randagi jõuda enne, kui me kodumaale lendame.

Meil trepikojas (või blokis kuidas iganes seda nimetada) on teisigi võõramaalasi. Kohtusin täna ühe itaallasest mehega, tema vist elab meist korrus kõrgemal. Kusagil allpool elavad hiinakad. Meie naabriteks on maltakate pere. Ses suhtes mõnus, et neil on ka kaks poissi - pooleaastane ja kohe 5-aastaseks saav. Saaks nad selle õuealaga juba valmis, siis ehk kohtuks ka kunagi...

Eelmisel nädalal sattusin ma taas Florianas asuvasse varjupaika. No hea küll, sattuma on vist vale sõna, mul oli ikka eesmärk ka. Pildistasin seekord sealseid töötajaid nende uue kodulehe jaoks. Muuseas jäid objektiivi ette mõned armsad kassipojad. Kiisusid oli seal kokku 75, täiesti müstiline kogus väikesed karvapalle. Üks tegelane oli eriti tragi - Blossom. Oma lühikese elu jooksul palju läbi elanud kassipoeg muudkui turnis ja möllas. 

Üleeile oli meil siin püha. Üldiselt ei ole Maltal üldse palju pühasid, muu Euroopa edestab meid kohe kindlasti. Aga üleeile oli. Sel päeval avati Sliemas südames asuv Bisazza tänav, mis nüüdsest on mõeldud vaid jalakäijatele. Tänavat ääristavad rohked pingid, lisaks on see üks kohalikest ostutänavatest ja ka kohvikuid on ümbruskonnas õige mitu. Läksime üleeile sellest tänavast mööda ja nägime rohkelt õhupalle ning kuulsime muusikat. Me ei teadnudki, et uue jalakäijate tänava ametlik avamine just sel päeval plaanis oli :) Sattusime just õigel ajal kohale jõudma - parasjagu esinesid lastele tuntud Disney tegelased. RaR sättis end platsi, temale sellised ülesastumised meeldivad. Loomulikult ei puudunud ürituselt õhupallid, mida jagasid nii Vodafone'i kui kõrval asuva Plaza ostukeskuse inimesed. Ühtäkki aga veeres ülevalt mäe otsast alla (tänav on kaldus) pallimeri! Palju palju värvilisi palle muudkui tuli ja tuli ning kõik lapsed asusid neid püüdma. RaR sai meie perele neist viis, aga RiR lasi hiljem ühe peost. Oi kui palju elevust võib selline vahva liigutus lastes tekitada. Kui me hiljem tagasi koju kõmpides taas tänavalt läbi käisime, harrastas grupp inimesi parasjagu vabaõhuzumbat. Vaatasime ka nende etteaste lõpuni, RaR tähtsalt esireas.

Ahjaa, lõpetuseks. Hästi armas oli eelmise nädala lõpul need paar killukest vestlust eelmise kodu majaelanikega. Näiteks naabritädi tegi erakordselt kurba nägu, kui kuulis, et me ära kolime. Esimese ehmatusega küsis, et kas tõesti tema pärast. Ma ausalt öeldes ei suutnud kuidagi mõista, mida ta teinud on... Selgus, et ta enda arust paneb kohati televiisori heli natuke liiga põhja ja kartis, et see hakkas meid lõpuks häirima. Kinnitasin talle, et meie pole tema poolt kuulnud helikildugi ja see on täiesti tõsi. Ülevalt kuulsime, kedagi alumistest kuulsime, aga naabritädi kohta teadsime vaid seda, millal ta korterist lahkus või tagasi tuli. Seda ülevoolavat tänudetulva, mis minu sõnadele järgnes, oli mul lõpuks lausa piinlik kuulata... eestlane ju, pole harjunud sedavõrd hoogsate sõnavõttudega. Ega tema polnud ainus, kes suuri silmi tegi. Olgu või teeseldud, aga sellised reaktsioonid tekitasid tunde, et ehk me polegi täitsa võõrad... natuke ikka omad ka :)

Nii, nüüd pole muud kui poolteist nädalat tegutsemist - tahaks vähemalt Sitsiiliast, Harbour Cruise'st ja Cominost blogida ja no muidki asju teha. Siis aga kohtume Eestis :)