Korterisaaga vol. 2

Siia korterisse kolides olime teadlikud sellest, et ühel hetkel võib tulla olukord, kui korterile leidubki ostja ja meil tuleb hakata uut kodu otsima. Selline olukord saabus 1. aprillil, kui saime teada, et meil on jäänud kolm kuud siin elamist. Esimese hooga olime korraks puuga pähe saanud, sest meesterahvas, kes paar päeva varem korterit vaatamas oli käinud, oli pigem see-on-liiga-kallis-ja-ma-ei-hakka-ostma-tüüpi. Aga elul on alati varuks üllatusi.

Möödus kuu ja kaks ja me võtsime härjal lõpuks sarvist - kontakteerusime maakleritega (õigupoolest kahega) ja loetlesime taas tingimusi. Seekord olime (või mina ju tegelikult polnud) tublid ja otsisime välja tänaval majakompleksi, mis meeldis. Palusime endile võimaluse korral just sinna kortereid näidata.

Meie eelmise korra maakler Niki otsustas seekord mitte vastata, aga see-eest reageeris meie kutsele Dylan ja teda soovitas Kaiakas kohe eriti agaralt. Dylan loopis meid hulga linkidega ja palus endale sobivad välja vaadata. Mõned neist pesadest tundusid täiesti potentsiaalsed kodud ja nii me ühel kenal pärastlõunal läksimegi kiirele tiirule Gziras-Sliemas. Me nimelt tõmbasime seekord piirkonna natuke rohkem koomale, et just siiasamasse kanti jääda. 

Meie koduotsimise sprint algas Savoy Gardensist, kompleksist, mille me enne olime välja vaadanud. Leidsime end ühtäkki kenast kolme magamistoaga korterist, kus on rohkelt ruumi ja kõik kena ning uus. Sees elanud vaid omanikud ise ja vaevalt, et väga pikka aega, sest see ehitis on suhteliselt hiljuti tehtud. Käisime tiiru ära, kujutasime ette, et näe, siin saaksid poisid kenasti magada ja pea kõik mänguasjad saaks nende tuppa komandeerida. Näe, siia saaks panna need ja need esemed jne. Dylan küsis, et nii, kuidas sobib... tunnistasime ausalt, et kui hinnast natukene alla saaks, siis me oleksime kindlad võtjad.

Peale Savoyd käisime me veel kiirelt ühes maisonette's Gziras, mille sisustus polnud väga meie maitsele ja kaugeks jäi ka, ning korteris Sliemas, mis tundus täitsa tore, aga me olime kindlad, et tõenäoliselt on seal ka talvel hallitusprobleem... mis sest, et traditsiooniline malta rõdu oli täitsa armas. 

Kaiakas reklaamis Dylanit kui kuldsuud, kes on neile ikka ja jälle hinna suhtes häid uudiseid toonud. Lubas ta meilegi, et proovib omanikega rääkida ja ehk õnnestub saada meile sobiv hind. Kui ta järgmisel päeval mulle helistas ja küsis "do you want to hear the good news?", olin ma ette juba üks suur naeratus - me saime selle korteri ja hinnaga, mis meile vastuvõetav oli! Dylan oli muidu ka tore kutt - ta nimelt on fotograafiat õppinud ja mis peamine - ta kasutab Canonit! Suur osa Maltast on miskipärast Nikoni pooldajad...

Täna asume pakkima. Loodetavasti homme kolime ja saame end järgnevate päevade jooksul sisse seada. Ma olen rahul. Vaatest loobusime, aga ma loodan, et sellega seoses ka akendest, mis talvel seestpoolt vett jooksevad ja rohkest hallitusest. Ma ei ole eriline hallituse fänn, eriti kui see laste tervisele hakkab. No ja meil siin korteris on sipelgad ka :) Ma usun ja soovin kogu hingest, et uus kodu hoiab meid ja meie hoiame seda. Ja külalistele on meil nüüdsest eraldi tuba pakkuda, väga peen :) Lisaks peaks kunagi valmima maja sisehoov, mis paistab, et tuleb mõnus kohake, kus lapsed niisama ringiratast jooksma lasta.

Kolima! :)

Ahjaa, asukoht on meil endiselt Gziras (uue aadressi soovijad võivad kenasti seda küsida), meie praegusest kodust nii 2-3min jalutuskäigu kaugusel, aga lihtsalt mitte promenaadi ääres, vaid rohkem linnas sees. Isegi Kollasest Onust ei pea loobuma, majast tuleb otse tee promenaadi juurde ja täpselt tema putkani.