Mõnus pühapäev

Kui ma alguses siia kolisin, siis tundus asjaolu, et pühapäeviti on kõik suuremad kauplused kinni, täiesti kohutav. Aga mis siis, kui mul on liha vaja? Aga mis siis, kui mul on saia vaja? No mis tähendab, et ma ei saa. Mul on ju vaja! Nüüd aga julgen öelda - see on väga hea mõte hoida pühapäeva puhkamiseks. Inimene ju harjub tegelikult kõigega eks. Nii harjusime meiegi, et laupäeviti (või reedeti) käime natuke suuremalt toidupoes ja ostame endale vajaliku kraami ära. Pühapäev jääb sedasi elu nautimiseks või kasvõi lihtsalt laisklemiseks. Saab ringi käia ja avastada või perega muudmoodi kvaliteetaega veeta.

Eile oli meil üks sedasorti KvaliteetPäev. Asutasime end ranna poole. Ikka sedasi, et kumb buss enne tuleb, kas Golden Bay või Mellieha. Jõudsime kenasti Sliemasse ja suuremad mehed läksid veel nätsu hankima. Golden Bay buss oli peatuses ja startis sekund enne, kui 50% meie perest saabus. Mellieha buss seevastu paistis mitte niipea lahkuvat. Seisime ja ootasime ja arutlesime.... et võtaks äkki auto? Sõidaks ja mõnuleks veel viimast pühapäeva päikese ja sooja käes.

Mõeldud-tehtud! Auto hankimine oli üsna lihtne ja varsti vurasime neljakesi ranna poole. Tahtsin küll minna  Ghajn Tuffieha randa, aga parkimiskohta me ei leidnud, nii et läksime ikka Goldan Baysse. Veetsime seal väga meeldivalt aega. Sättisime end kohe veepiiri juurde, nii et saime lastel silma peal hoida. Vesi on ju soe - isegi mina sain pooleldi märjaks. Ma nimelt pole väga osav ujuja, nii et mulle piisas sellestki. 

Rannas oldud (üle 2h siin kuumas ei kannata), sättisime end taas teele eesmärgiga kusagil süüa. Poisid uinusid ja meie valisime välja Mdina. Jõudsime sinna üsna kiiresti kohale. Peab ütlema, et kaardi järgi annab isegi sõita siin riigis. Mdinas vaatasime aga, et poisid ei kipu mitte ärkama ja sättisime end hoopis kodupoole. Sõime hoopis St. Julians's, kuigi ausõna... parkimiskoha leidmine Sliemas ja St. Julians's on paras peavalu. 

Kõhud täis, oli kell alles 17:00 ja me võtsime ette rännaku kohta, kuhu ma olen tahtnud juba ammu avastama minna. Mina nimetan seda Malta sabaotsaks. Tegelikult on see vist Marfa Ridge. See on see jupike, mis Comino ja Goxo pool asub. Teel sinna nägime hingematvaid vaateid väga kõrgelt. Buss sealtkaudu tavaliselt ei sõida, seepärast ma enne polnud sedasi näinudki. Uskumatu tunne - nagu kogu saar oleks peopesa peal. Marfa Ridge'i jõudes sõitsime kohe tippu välja. Ega seal midagi suurt polnudki, rohkelt kivist ja kõrget äärt. Vaade Melliehale, väike kabelike, pühakukuju ja üks mälestustahvel. Viimane oli ühe isa poolt oma poja mälestuseks... 23-aastaselt hukkus ta neil kaljudel. All paistis autovrakk... kas sellega seotud, me ei tea. Otsast tagasi sõites põikasime Armier Baysse, kus oli mõnusa peenikese liivaga rannake. Vaatega Cominole ja Gozole. Seal Malta sabaotsas on õige mitu liivast rannasoppi, ei olegi asustamata ja hüljatud paik.

Tagasiteel koju ajastasime Xemxija juurest ummiku ja suundusime ühele vähemkasutatavale teele. Serpentiine mööda sinka-vonka alla, siis rohkelt põllumajanduslikku maad ja korraga isegi puud! See kõik oli kusagil Miziebi kandis. Just selliste teede pärast meeldib mulle autoga sõitmine. Buss sõidab ikka oma kindlat rada, autoga saab ise teekonda valida ja kes teab, mida sedasi avastada. Koju jõudes olime kõik parasjagu väsinud, aga ka rahul. Oli mõnus pühapäev :)

Nüüd aga... varsti magama, sest homme hommikul lendame me kõigepealt Münchenisse ja sealt edasi Tallinnasse. Ehk kirjutan sellest ajast ka midagi... kes teab :)

Oh seda elevust

Maltal on tükike Hollywoodilikku elevust, sest mõni aeg tagasi saabusid siia Brad Pitt ning Angelina Jolie ja kõik nende lapsed. Bradil algavad järgmisel nädalal filmi World War Z võtted, mida osaliselt filmitakse Vallettas ja nn. Kolme Linna piirkonnas. Staarid peatuvad Qrendis asuvas villas.

Muidugi hoitakse nende tegemistel silma peal. Pole ka ime. Kui Muhu saarele sellised inimesed saabuksid, oleks ju samuti elevust rohkem kui rubla eest. Näiteks kolmapäeval võis Bradi märgata pealinnas, kus ta tutvus filmivõtetel kasutatavate paikadega. Angelina aga lendas eile Türgi piirile, et kohtuda Süüria põgenikega.

http://www.timesofmalta.com/articles/view/20110615/local/brad-pitt-inspects-filming-locations-in-valletta.370735

Harbour cruise

Mul on üsna piinlik tunnistada, et see käik, millest kohe juttu tuleb, leidis aset novembris. Jajah, üle poole aasta tagasi. Kui meil eelmise nädala esimene pool möödus ilma internetiühenduseta, sain lõpuks mahti ja innustust need pildid üla vaadata ja valmis nikerdada. Mind valdas must-valge inspiratsioon, mistõttu on see postitus suhteliselt värvivaene. Rõõmsalt saan siiski tõdeda, et hetkel on mul raw-failidena arvutis veel Krakowi reisi pildid. Aga teades, et nädala pärast olen ma Eestis ja mida kõike ma seal pildistama hakkan, siis... fotode puuduse üle kindlasti kurta ei saa.

Harbour cruise on see, mida Sliema promenaadil üritab kõigile vähegi turisti näoga möödujatele pähe määrida iga sealne müügimees või -naine. Me kuuleme seda küsimust iga päev paar-kolm korda. Õnneks suurem osa müüjaist teab meid ja küsimise asemel tervitab. Harbour Cruise maksab vist (täpselt ma tõesti ei tea) 15€ ja sisaldab 1-2h pikkust sõitmist Valletta ümberkaudsetes lahesoppides. See on kaunis vaatepilt, kõik linnad ja jahid ja majad ja natuke tööstust.

Meie kasutasime ühel novembrikuisel laupäeval (või oli see pühapäev) Latini Cruises teenust. Põhjus lihtne - sõites Malta Sightseeing tuuribussiga saab tasuta just selle laevafirma kruiisile. Paraku tähendab see ka seda, et nende laevad on üldjuhul rahvast pungil täis, sest inimesed ikka tahavad 2in1 teenust. 

Kruiis ise oli paras hommikune ajaviide. Giidiks sattus kohalik meesterahvas, kes lõbustas turiste kogu hingega. Muuseas saime teada, et tema ja kapten on ainsad maltakad, kes taevasse ei saa. Sedasorti humoorikaid kommentaare võis kuulda kogu sõidu aja ja lisaks muidugi infot selle kohta, mida parasjagu näha võis.

Kuu läks varju

Eile õhtul anti meile võimalus jälgida üht looduse etendust - täielikku kuuvarjutust. Kuivõrd Kuu ilmus meie vaatevälja juba siis, kui ta oli täielikult Maa poolt varjatud, oli mul esialgu raskusi, et seda kõike üleüldse taevast üles leida. Kui juba leitud, polnud muud teha, kui istuda ja järgneva tunni jooksul imetleda. Kuu oli täieliku varjutuse ajal punaka tooniga ja tasapisi hakkas valgus taas temani jõudma. 

Pildistada lihtne polnud. Otsustasin teleobjektiivi kasuks, aga see on paraku natuke pimedavõitu. Midagi siiski.

Üks klipp ka neile, kes kiirversioonis näha tahavad:

Lahe avastus - The White Sheep

Jalutasin täna Gzirast Sliemasse, kui minu pilku köitis üks koht nimega The White Sheep. Need lambad akendel lausa kutsusid uurima, mida seal pakutakse. Kiikasin aknast sisse ja silma hakkasid riiulid-riiulid-riiulid igasuguse põneva kraamiga.

Seda, et tegemist pole tavalise toidupoega, oli juba väljastki näha. Rohkem nagu midagi neile, kes toitu tõeliselt naudivad ja on nõus rohkem raha kulutama.

Aga Valge Lammas pole lihtsalt poeke, vaid ka kohvik. Ma kujutasin end väga elavalt sinna mõnda raamatut lugema ja midagi head sööma-jooma. Lastega mitte just parim koht, aga üksi oma mõtetega... ideaalne! :)

Fotod on kõik nende kodulehelt - Photos by The White Sheep

Comino

Malta on imepisike riik, kõik tundub käe-jala juures olevat, aga ometi nõuab kuhugi minek sama palju planeerimist kui Eestis näiteks Tallinnast Saaremaale või Tartusse. Nii polnudki me kordagi keskmisele saarele ehk Cominole jõudnud. Isegi Gozol olen ju vaid kahel korral käinud. Comino on väikseim siinsetest asustatud saartest, vaid 3,5km2. Asub täpselt Malta ja Gozo vahel, nii et seal ringi jalutades (või matkates) saab kiigata nii ühele kui teisele.

Otsustasime, et ei hakka Cominole minekuks kasutama neid suuremaid-väiksemaid turistialuseid, mis otse Sliemast stardivad. Mitte et neil midagi viga oleks, aga eelistasime soodsamat hinda. United Comino Ferries viib inimesi Cominole Cirkewwa sadamast. Hind on 10€ edasi-tagasi sõidu eest, kusjuures tagasi sõites tehakse tiir ka koobastele.

Ilmad olid seks ajaks juba soojad ja inimesi, kes Cirkewwast Comino poole sõita tahtsid, oli paras posu. Kuna laev väljub iga tunni tagant, siis kartsime, et jääme üldse maha ja peame niisama ootama. Õnneks siiski mahtusime peale, kuigi laeva ise on suhteliselt kitsuke. See topiti äärest ääreni inimesi täis, nii et me julgesime kahtlustada, et on vist natuke ülerahvastatud. Eks suuremate lainetega kohtudes lendas vett kenasti üle ääre ja mõned reisijad said kohapeal jahutust :)

United Comino Ferries viib reisijad otse peamisesse Comino tõmbenumbri südamesse - Blue Lagooni ehk helesinisesse laguuni. Ja vesi seal on tõesti helehelehelesinine. Maltal on nagunii meri äärmiselt selge ja mõnus, aga sealne värv on lausa uskumatu. Eks seda uskumatut värvi on tulnud imetlema rohkearvuline turistide kogum, kes kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse end sättinud on. Nii et kui on tahtmist Cominol rannas aega veeta, päevitada ja mõnusalt olla, siis ma Blue Lagooni küll ei soovitaks. Jah, ujuda on seal mõnus, A käis tegi hiljem kiire otsa Cominottole ja tagasi. Cominotto (kõrvalolevalt aerofotolt ka kenasti näha) on üks pisike kivimürakas kohe Comino külje all ja teisel pool helesinist laguuni.

(P.S. pilt on pärit siit - http://gozonews.com/6084/heritage-malta-organising-comino-walking-tour/ )

Kuna meil poistega poleks seal üksteise külje alla pressitud toolidel eriti mõnus olnud, lisaks tulnuks pidevalt jälgida, et neist kumbki alla ei veereks, siis asusime teele, et leida parem ja rahulikum rannake. Comino on parajalt väike, et tegelikkuses võib sellele ringi peale teha ja on paras jalutuskäik saavutatud. Muidugi käruga (eriti sellise ligadi-logadiga nagu meil oli) on see palju raskem. Esimene rand, kuhu me läksime, oli hotelli erarand ja sinna poleks me tohtinud ennast laiali laotada. Läksime siis hoopis edasi ja jõudsime Comino kabelini ning sealt kiviviske kaugusel oli armas liivaga rannake (St. Mary's Bay), kohe kõrval ka telkimiskoht.

Selline näeb Comino välja, kui seal ringi seigelda

Väike kabelike

Seal rannas veetsime me oma paar tundi. Lapsed said joosta ja mängida, A sai ujuda ja mina niisama peesitada. Kauguses peatusid merel jahid ning olemine oli ütlemata rahulik ning vaikne. Teel randa sain ma lõpuks ka ühe sisaliku pildile. Näeme neid ju palju, aga ma üldiselt siiski fotoaparaat kaelas ringi ei jõlgu. Seekord oli käepärast ja kasutasin juhust. Sellised nad ongi, väiksed ja kiired.

Lõpuks jalutasime tagasi laguuni juurde, et väheke jäätist süüa ja paati oodata. Istusime kai peal ja imetlesime seda helesinist vett. Tagasisõit oli juba väsitavam, RaR magas paadis ja RiR tegi natuke pättusi.  Küll aga oli täitsa põnev vaadata Comino kivist rannikut ja sealseid koopaid. Kuivõrd bussi nr 645 järjekorras oli miljon inimest, siis otsustasime hoopis Sliema asemel Msidasse sõita ning sealt jala koju minna.

Comino on armas, jalutamiseks ma soovitaksin küll pigem valida off-season aeg, sest kuumuses on seal natuke raske seigelda. Samas võimatu siiski pole :)

Too ehitis on St. Mary's Tower, aastast 1416, loomulikult kaitsefunktsiooniga

Kaunis lilleaeg

Meie Gzira ja Ta' Xbiexi piiril oleva pargikese puud ja põõsad on õites. Juba mõnda aega tegelikult. Olen ammu mõelnud, et tuleks korra üks pildistamistiir teha, sest kui me Eestist tagasi tuleme, siis on kõik kollane ja põlenud. Päike kõrvetab ju iga päevaga aina rohkem ja ma arvan, et vihma ei tule niipea. 

Park ise ei ole üldse suur. Selline pisikene, aga väikese mänguväljakuga ja pingikestega ja purskkaev on ka olemas. Pärastlõunal parki minnes võib kohata kümneid vahvaid sisalikke, kes äärekivi peal end mõnusalt peesitama on sättinud. Ja neid on tõesti palju - pea poole meetri tagant on üks. Inimeste lähenedes teevad nad kiirelt minekut, aga neid on lahe jälgida. Väikesed sibajad.

Käime seal pargis ikka vahel mängimas. Viimane kord võttis RaR kriidid ka kaasa, et natuke joonistada. Üsna ruttu olid meie juures paar kohalikku last. Jagasime rõõmsalt neilegi kriite. Siinsed lapsed on ses suhtes äärmiselt viisakad, et nad kenasti küsivad enne, kas tohib ja kas saaks. Kui koju minema hakkasime, siis läksin poistele seletame, et me läheme nüüd ära, teie joonistage kenasti edasi, kulutage jäägid ära. Aga nemad ehmusid ja hakkasid vastu, et võtke võtke ikka endale tagasi. Selline reaktsioon oli mulle nii ootamatu :) Seletasin neile päris pikalt, et me tõesti lubame neil oma kriitidega edasi joonistada :)

Niisiis, väheke lilleilu... seniks kuni on...

Veel üks "ahjaa!"

Tahtsin öelda "tere" kõigile uutele lugejatele :) Nii naljakas, et minu blogi pannakse oma blogilistidesse ja jälgitakse... aga samas armas ka :) Aitäh!

Ainult et... kommentaare on taas väheks jäänud :P

Tavaelu pudi-padi

Oleme kogu kambaga nüüd kenasti uues kodus end sisse seadnud. Ruumi on, mugav on, hea on :) Konditsioneere pole ja see tekitab nii mõneski inimeses imestust, aga hetkel ei tunne ma neist veel puudust . Me ei kasutanud neid ka eelmises elamises väga agaralt, sest elekter on siinmail kallis lõbu. Uues kodus on maja paksude seintega ja õhk liigub ringi. Ehk veamegi ilma masinateta välja.

Ega meil tegelikult nüüd siin niiiiiiiiii soe ka pole. Eestis on vist soojem :) Aga ma üldse ei kurda. Väljas on 24 soojakraadi, vesi on 20 kraadi. Suvi on ja seda ka õhtuhämaruses. Ma jumaldan seda osa lõunamaal elamise juures, et võib pimeduses minna jalutama ja ikka on soe. Loodaks veel randagi jõuda enne, kui me kodumaale lendame.

Meil trepikojas (või blokis kuidas iganes seda nimetada) on teisigi võõramaalasi. Kohtusin täna ühe itaallasest mehega, tema vist elab meist korrus kõrgemal. Kusagil allpool elavad hiinakad. Meie naabriteks on maltakate pere. Ses suhtes mõnus, et neil on ka kaks poissi - pooleaastane ja kohe 5-aastaseks saav. Saaks nad selle õuealaga juba valmis, siis ehk kohtuks ka kunagi...

Eelmisel nädalal sattusin ma taas Florianas asuvasse varjupaika. No hea küll, sattuma on vist vale sõna, mul oli ikka eesmärk ka. Pildistasin seekord sealseid töötajaid nende uue kodulehe jaoks. Muuseas jäid objektiivi ette mõned armsad kassipojad. Kiisusid oli seal kokku 75, täiesti müstiline kogus väikesed karvapalle. Üks tegelane oli eriti tragi - Blossom. Oma lühikese elu jooksul palju läbi elanud kassipoeg muudkui turnis ja möllas. 

Üleeile oli meil siin püha. Üldiselt ei ole Maltal üldse palju pühasid, muu Euroopa edestab meid kohe kindlasti. Aga üleeile oli. Sel päeval avati Sliemas südames asuv Bisazza tänav, mis nüüdsest on mõeldud vaid jalakäijatele. Tänavat ääristavad rohked pingid, lisaks on see üks kohalikest ostutänavatest ja ka kohvikuid on ümbruskonnas õige mitu. Läksime üleeile sellest tänavast mööda ja nägime rohkelt õhupalle ning kuulsime muusikat. Me ei teadnudki, et uue jalakäijate tänava ametlik avamine just sel päeval plaanis oli :) Sattusime just õigel ajal kohale jõudma - parasjagu esinesid lastele tuntud Disney tegelased. RaR sättis end platsi, temale sellised ülesastumised meeldivad. Loomulikult ei puudunud ürituselt õhupallid, mida jagasid nii Vodafone'i kui kõrval asuva Plaza ostukeskuse inimesed. Ühtäkki aga veeres ülevalt mäe otsast alla (tänav on kaldus) pallimeri! Palju palju värvilisi palle muudkui tuli ja tuli ning kõik lapsed asusid neid püüdma. RaR sai meie perele neist viis, aga RiR lasi hiljem ühe peost. Oi kui palju elevust võib selline vahva liigutus lastes tekitada. Kui me hiljem tagasi koju kõmpides taas tänavalt läbi käisime, harrastas grupp inimesi parasjagu vabaõhuzumbat. Vaatasime ka nende etteaste lõpuni, RaR tähtsalt esireas.

Ahjaa, lõpetuseks. Hästi armas oli eelmise nädala lõpul need paar killukest vestlust eelmise kodu majaelanikega. Näiteks naabritädi tegi erakordselt kurba nägu, kui kuulis, et me ära kolime. Esimese ehmatusega küsis, et kas tõesti tema pärast. Ma ausalt öeldes ei suutnud kuidagi mõista, mida ta teinud on... Selgus, et ta enda arust paneb kohati televiisori heli natuke liiga põhja ja kartis, et see hakkas meid lõpuks häirima. Kinnitasin talle, et meie pole tema poolt kuulnud helikildugi ja see on täiesti tõsi. Ülevalt kuulsime, kedagi alumistest kuulsime, aga naabritädi kohta teadsime vaid seda, millal ta korterist lahkus või tagasi tuli. Seda ülevoolavat tänudetulva, mis minu sõnadele järgnes, oli mul lõpuks lausa piinlik kuulata... eestlane ju, pole harjunud sedavõrd hoogsate sõnavõttudega. Ega tema polnud ainus, kes suuri silmi tegi. Olgu või teeseldud, aga sellised reaktsioonid tekitasid tunde, et ehk me polegi täitsa võõrad... natuke ikka omad ka :)

Nii, nüüd pole muud kui poolteist nädalat tegutsemist - tahaks vähemalt Sitsiiliast, Harbour Cruise'st ja Cominost blogida ja no muidki asju teha. Siis aga kohtume Eestis :)

Korterisaaga vol. 2

Siia korterisse kolides olime teadlikud sellest, et ühel hetkel võib tulla olukord, kui korterile leidubki ostja ja meil tuleb hakata uut kodu otsima. Selline olukord saabus 1. aprillil, kui saime teada, et meil on jäänud kolm kuud siin elamist. Esimese hooga olime korraks puuga pähe saanud, sest meesterahvas, kes paar päeva varem korterit vaatamas oli käinud, oli pigem see-on-liiga-kallis-ja-ma-ei-hakka-ostma-tüüpi. Aga elul on alati varuks üllatusi.

Möödus kuu ja kaks ja me võtsime härjal lõpuks sarvist - kontakteerusime maakleritega (õigupoolest kahega) ja loetlesime taas tingimusi. Seekord olime (või mina ju tegelikult polnud) tublid ja otsisime välja tänaval majakompleksi, mis meeldis. Palusime endile võimaluse korral just sinna kortereid näidata.

Meie eelmise korra maakler Niki otsustas seekord mitte vastata, aga see-eest reageeris meie kutsele Dylan ja teda soovitas Kaiakas kohe eriti agaralt. Dylan loopis meid hulga linkidega ja palus endale sobivad välja vaadata. Mõned neist pesadest tundusid täiesti potentsiaalsed kodud ja nii me ühel kenal pärastlõunal läksimegi kiirele tiirule Gziras-Sliemas. Me nimelt tõmbasime seekord piirkonna natuke rohkem koomale, et just siiasamasse kanti jääda. 

Meie koduotsimise sprint algas Savoy Gardensist, kompleksist, mille me enne olime välja vaadanud. Leidsime end ühtäkki kenast kolme magamistoaga korterist, kus on rohkelt ruumi ja kõik kena ning uus. Sees elanud vaid omanikud ise ja vaevalt, et väga pikka aega, sest see ehitis on suhteliselt hiljuti tehtud. Käisime tiiru ära, kujutasime ette, et näe, siin saaksid poisid kenasti magada ja pea kõik mänguasjad saaks nende tuppa komandeerida. Näe, siia saaks panna need ja need esemed jne. Dylan küsis, et nii, kuidas sobib... tunnistasime ausalt, et kui hinnast natukene alla saaks, siis me oleksime kindlad võtjad.

Peale Savoyd käisime me veel kiirelt ühes maisonette's Gziras, mille sisustus polnud väga meie maitsele ja kaugeks jäi ka, ning korteris Sliemas, mis tundus täitsa tore, aga me olime kindlad, et tõenäoliselt on seal ka talvel hallitusprobleem... mis sest, et traditsiooniline malta rõdu oli täitsa armas. 

Kaiakas reklaamis Dylanit kui kuldsuud, kes on neile ikka ja jälle hinna suhtes häid uudiseid toonud. Lubas ta meilegi, et proovib omanikega rääkida ja ehk õnnestub saada meile sobiv hind. Kui ta järgmisel päeval mulle helistas ja küsis "do you want to hear the good news?", olin ma ette juba üks suur naeratus - me saime selle korteri ja hinnaga, mis meile vastuvõetav oli! Dylan oli muidu ka tore kutt - ta nimelt on fotograafiat õppinud ja mis peamine - ta kasutab Canonit! Suur osa Maltast on miskipärast Nikoni pooldajad...

Täna asume pakkima. Loodetavasti homme kolime ja saame end järgnevate päevade jooksul sisse seada. Ma olen rahul. Vaatest loobusime, aga ma loodan, et sellega seoses ka akendest, mis talvel seestpoolt vett jooksevad ja rohkest hallitusest. Ma ei ole eriline hallituse fänn, eriti kui see laste tervisele hakkab. No ja meil siin korteris on sipelgad ka :) Ma usun ja soovin kogu hingest, et uus kodu hoiab meid ja meie hoiame seda. Ja külalistele on meil nüüdsest eraldi tuba pakkuda, väga peen :) Lisaks peaks kunagi valmima maja sisehoov, mis paistab, et tuleb mõnus kohake, kus lapsed niisama ringiratast jooksma lasta.

Kolima! :)

Ahjaa, asukoht on meil endiselt Gziras (uue aadressi soovijad võivad kenasti seda küsida), meie praegusest kodust nii 2-3min jalutuskäigu kaugusel, aga lihtsalt mitte promenaadi ääres, vaid rohkem linnas sees. Isegi Kollasest Onust ei pea loobuma, majast tuleb otse tee promenaadi juurde ja täpselt tema putkani.

Viva Arriva! Or not...

3. juulil hakkab bussidega tegutsema Arriva. Saab olema suur muutus, sest kogu süsteem lüüakse pea peale. Muidugi on tore see, et tulevad uued bussid. Neile saab ehk ilusti kärugagi peale sõita ja ruumi on ehk rohkem ja no konditsioneerid on ka kõigis bussides. Lisaks infotablood ja peatustest teavitamine. Keskkonnale ka sõbralikumad, kuigi need kollased bussid olid armsad.

Mis mind aga urisema ajab, on hinnatõus! Praegu maksab tavaliinil bussiga sõitmine 0,47€ ja seda kõigile, ka turistid saavad sama hinnaga. Kohati on pikematel otstel ka 0,54€. Ekspressliinidel ehk neil, mis otse sõidavad ja ei alga Vallettast, on pilet 1,16€. Uue süsteemi saabudes aga tekivad 2h, 1 päeva, 7 päeva, 30 päeva ja 90 päeva piletid ning eristama hakatakse Malta ID-kaardi omanikke ja neid, kellel seda pole. Hinnad on järgmised:

• 2h pilet - 1,30€ (Malta ID); 2,20€
• 1 päev - 1,50€; 2,60€
• 7 päeva - 6,50€; 12,00€
• 30 päeva - 26,00€; mitteresidentidele pole
• 90 päeva - 72,00€; mitteresidentidele pole

Seega on hinnatõus märkimisväärne igal juhul ning sellist võimalust, et ostad ühe korra jaoks pileti, sest plaanis on sõita vaid paar peatust, üldse ei pakuta. Peab täitsa mõtlema hakkama, kas on ikka vaja Vallettasse minna või ei, pigem siis juba laevaga, mis maksab 1,50€, aga on kiirem.

Marsruutide osas tulevad ka muutused. Bussid, mille number on väiksem kui 100, alustavad kõik Vallettast. Suurema numbriga on otseliinid mujal. Kiirel pilgul ma ütleks (süveneda pole jõudnud), et bussiliine tundub vähemaks jäävat, loodetavasti on siis vähemalt efektiivsemad. Näiteks Vallettast läbi Sliema St. Juliansi hakkab sõitma buss nr 13 ja see väljub iga 10 minuti tagant. 

Harjumist saab kõvasti olema... mis seal ikka.