Nii vähe ongi õnneks vaja :)

Pakke on alati mõnus saada. Ka siis, kui nende saabumine ei ole üllatus ja sisugi teada. Kolmapäeval panid vanemad mulle pisikese paki posti ja suur oli mu rõõm laupäeval Malta Posti lehele koodi sisse toksides teada saada, et pakk juba siinmail. Muidugi ootasin ma täna postiljoni aimdusega, et ju ma selle pakikese kätte saan....

Saingi! Küll on mõnus ja mugav, kui postiljonid alt helistavad ja paki koju kätte toovad. Ei mingit postkontorisse järeleminemist ega muud, lippa vaid alla ja võta vastu. Meil käib siin kaks postiljoni - üks meessoost ja teine naissoost. Meesterahvaga olen ikka ja jälle kohtunud ja peale eelmist korda, kui me postkaartidest rääkisime, tervitame tänaval teineteist alati. Seekord ootaski tema mind mu pakiga. Pakk käes, küsis ta aga, et oot, sulle ju meeldisid postkaardid eks? Mina vastu, et jah, meeldivad küll. Ta siis lubas, et toob mulle mõned maikuus, kui Hispaaniasse puhkama läheb. Ma tean, et sellised sõbralikud avaldused on siinmail tavalise elu osad, aga mul tekib alati erakordselt soe tunne, kui keegi midagi head ütleb, rääkimata siis sellistest pakkumistest. Ma ei kujutaks ette, et Eestis postiljon postkaarte tooma hakkaks...

Aga pakk ise sisaldas ajakirja Pere ja Kodu (mulle), ajakirja Autod (suurele poisile ja väiksemalegi), kahte joonistusplokki (lastele) ja üllatusena ka kahte šokolaadi. RaR oli koolist tulles ajakirja ja auto üle nii õnnelik, et ei tahtnud viimast käestki panna. Sättis lõpuks kenasti ajakirja vahele lõunaunele. Pere ja Kodu saabumine aga tähendas, et sain oma artiklit reaalselt ajakirjas näha. Näitasin lapsele ka, et mis sa arvad, kes see poiss on. Tema aga hakkas hoopis seletama, et "see on minu sõber ja see on minu sõber".

Aitäh teile! :)