Seletan täna alustuseks hoopis oma töövoogu natuke lahti ehk et miks juhtub sedasi, et ma kipun asjadest viivitusega kirjutama...
Ma olen pildifanatt nagu ehk on juba aru olnud saada. Mulle meeldib pildistada, mulle meeldib pilte kasutada ja kui vähegi võimalik on, üritan ikka postituste illustreerimiseks kasutada enda tehtud fotosid. Siit tulebki sisse esimene viivitus. Et pilti kasutada, pean ma selle arvutisse tõmbama, programmide abil endale sobivaks konvertima-töötlema ja lõpuks üles laadima. Alati pole selleks kõigeks mahti.
Kui pildid on olemas, tuleb kirjutada postitus. Mõnikord alustan ma ühte postitust mitu korda ja kuidagi ei leia seda õiget soont. Üritan erinevate paikade kohta alati ka väheke infot lisada, mida tuleb eelnevalt otsida-tõlkida-kohandada. Ja nii ta läheb...
Lisaks sellele on mul veel miljon muud tegemist, mida ma kogu aeg tahaks teha, aga mitte ei jõua. Mõnikord aga tahaks niisama laiselda, vaadata mõnd seriaali või lugeda teiste blogisid (mida ma muidu nagunii ka teen...).
Lõpuks juhtubki see, mis juhtub. Heal juhul saan nädalase viivitusega millestki rääkida, halvimal juhul läheb selleks pool aastat nagu Kaili-Mirko külaskäigu ühe päevaga lood on.
Ma olen pildifanatt nagu ehk on juba aru olnud saada. Mulle meeldib pildistada, mulle meeldib pilte kasutada ja kui vähegi võimalik on, üritan ikka postituste illustreerimiseks kasutada enda tehtud fotosid. Siit tulebki sisse esimene viivitus. Et pilti kasutada, pean ma selle arvutisse tõmbama, programmide abil endale sobivaks konvertima-töötlema ja lõpuks üles laadima. Alati pole selleks kõigeks mahti.
Kui pildid on olemas, tuleb kirjutada postitus. Mõnikord alustan ma ühte postitust mitu korda ja kuidagi ei leia seda õiget soont. Üritan erinevate paikade kohta alati ka väheke infot lisada, mida tuleb eelnevalt otsida-tõlkida-kohandada. Ja nii ta läheb...
Lisaks sellele on mul veel miljon muud tegemist, mida ma kogu aeg tahaks teha, aga mitte ei jõua. Mõnikord aga tahaks niisama laiselda, vaadata mõnd seriaali või lugeda teiste blogisid (mida ma muidu nagunii ka teen...).
Lõpuks juhtubki see, mis juhtub. Heal juhul saan nädalase viivitusega millestki rääkida, halvimal juhul läheb selleks pool aastat nagu Kaili-Mirko külaskäigu ühe päevaga lood on.
No comments:
Post a Comment