Kui otsa saab märts

Märts on olnud väga eriilmeline kuu. Suur osa ajast olid ilmad külmad, pilvised, kohati sadas. Mina olin haige, lapsed olid haiged, kõik olime haiged. Ei mingisugust elumõnu ega muud head... rohkem selline niisama eksisteerimine. 

Aga siis tuli äkki kevad! Ja see kevad tuli tõesti üleöö. Enam ei kasuta me gas heaterit ega konditsioneeri, et tubades natukenegi sooja hoida. Põrandatel kannatab käia taas vaid ühe sokipaariga ja varsti võib needki nurka visata. Hallitus seintel taandub, sest päike on hallitusest tugevam. Oi kui mõnus on hommikul ärgata, tulla elutuppa ja vaadata, kuidas päike aknast sisse paistab. Ma ei tea, kas see juulis-augustis ka mõnus on, aga praegu on. Väga! Kui nüüd siia lisada veel suveajale üleminek, mis muutis õhtud oluliselt valgemaks, ja maasikad-maasikad-maasikad, siis rohkem polegi õnneks vaja. 

Täna on siin Freedom Day - malta keeles Jum il-Ħelsien. 31. märtsil 1979. aastal  lahkusid Maltalt Suurbritannia väed. Birgus (Vittoriosas) on selle sündmuse meenutamiseks monument, kuhu president ja peaminister täna lilli asetasid. Meie veetsime tänase hommiku perega promenaadil jäätist süües. Ei saa siin üle ega ümber soojemate ilmade saabumisel mõnusa jäätise limpsimisest. RaR valis maasikamaitselise, RiR limpsis issi kookose jäätist ja mina olin endiselt šokolaadi lainel.

Viimased päevad on suhteliselt kiired-segased-lõbusad olnud. Kaiakas, meie tubli ja aktiivne esindaja, tegeleb juba mõnda aega vabatahtliku tööga ning möllab koerte-kasside varjupaiga toetuseks heategevuslikus poes Cause 4 A Paws. Tema initsiatiivil oli meil eile-üleeile heategevuslik photoshoot, kus poe töötajad ja muidu tublid inimesed näitasid müügiks olevaid riideid ja seda kõige SPCA varjupaigas koos sealsete elanikega. Mina vajutasin fotoaparaadi nuppu ja oskuste-võimaluste piires üritasin modelle kamandada. Möllu oli rohkem kui rubla eest ning pilte sai tehtud sadade kaupa. Aga lõbus oli ka! Mis aga peamine - eestlased on tublid :) Eile olid kohal lisaks nupuvajutajast minule, aktiivsele Kaiakale ka energiast pakatav Katrin (kes samuti heategevuslikus poes tegutsev) ning niisama tubli ja abivalmis Mari-Liis. Kus need külmad ja ükskõiksed eestlased on? Maltal küll mitte :)

Eestlaste teema lõpetuseks veel paar sõna ühest vahvast perest, kes siinmail parasjagu liiklemas. Saime pereema ja pisipojaga mänguplatsil kokku (Jaanika-Saga ka seltsis) ja istusime hiljem kohvikuski. Mõnus! :) Nii et tuleviku tarbeks... kui keegi siiakanti sattumas, eriti veel lastega, tasub alati sabast kinni haarata ja koos aega veeta. Meil hea meel ja ehk teistel ka...

Aga nüüd mõtetega Sitsiiliasse! ;)

Marsaxlokk

Marsaxlokk on mõnus kaluriküla, minu üks lemmikkohtadest siin Maltal. Mitte et seal nii tohutult midagi teha oleks, aga juba esimesel korral seda külastades jäi ta südamesse. Nii ma olengi külalistega ka ikka Marsaxlokki sattunud. Bussituuridest oleme alati valinud punase lõunapoolse tuuri ning sellel sõites on Marsaxlokk täpselt õige koht, kus lõunasöögiks peatus teha.

Marsaxlokki jõudes ei saa üle ega ümber sealsetest kirjudest kaluripaatidest - luzzu. Need on kirevavärvilised paadid, millele on joonistatud silmapaar, mis kaitseb kalureid nende retkedel. Üleüldse on maltakatel mitmeid erinevaid paate. Luzzudest lihtsamad on kajjik nimelised, dghajsa paadid on aga hoopis inimeste transportimiseks.

Marsaxlokki veeäär on paatidest kirju ja restoranidest veel kirjum. Eriti hooajal võib ühest kohast tõusta ja teise maha istuda. Kõik pakuvad muidugi kala, aga ka muud. Lisaks on kohe vee ääres väike turg, kus igapäevaselt võib leida suveniire ja muud säärast. Mõned meie pere suveniirbussidki on just sealt ostetud, sest hinnad on paremad kui Sliemas.

Pühapäeviti tasub Marsaxlokki aga suunduda kala järele, sest just pühapäeva hommikuti on seal Sunday Fish Market. Ma pole kahjuks veel kordagi sinna kalaturule jõudnud, kuigi väga tahaks. Kui kord rendiauto võtame, siis sõidame kindlasti kohale ja uurime, mida head sealt osta saab.

Ja kui lõpuks, kõht on täis, siis tuleb pingil istudes jalgu kõigutada ning vees ujuvaid kalakesi piiluda. Kaili-Mirko siin olles oli keegi saia vette visanud ja kalakesed noolisid maiuspala eriti hoolega. Vanemate ajal aga vaatas meid veest mingisugune hirmuäratav tegelane... Õnneks söögiisu ära ei ajanud ;)

Mis siis muud kui kohtume Marsaxlokkis! ;)

Karnevalist... lõpuks

Suutsin vahepeal taas haigestuda. Jälle kõrged palavikud, jälle aina magamine, jälle jäi kõik plaanitu tegemata ja jälle tuleb nüüd tagantjärele kiiremaid liigutusi teha, et midagigi tehtud saaks. Pole mitte lihtne see lõunamaa talv põhjamaa inimesele. Õnneks algas nüüd kevad ja ilmadki on seda meelt, et unustaks selle talve ära ja alustaks sooja ja päikeselise kevadega. Aga enne, kui meil tulemas maasikafestival ja muud lõbusad asjad, kajastaks natuke karnevali, mis oli... no hirmus ammu oli.

Malta karnevalid olid pika ajalooga, ulatudes ordurüütlite aegadesse 15. sajandil. Karnevali peetakse nädalal, mis eelneb tuhkapäevale. Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab lihavõttepühadeni. Kuigi karnevalimeeleolus on mitmed külad-linnad üle riigi, siis suurimalt tähistatakse karnevali Vallettas-Florianas ning Naduris Gozol. Kui Valletta karneval on rõõmus tantsude ja muusikaga möll, siis Naduri karnevali meeleolu on sootuks tumedam.

Karnevali pidustused kestsid 4-5 päeva, kuid asjaolude tõttu jõudsime meie kohale vaid pühapäeva keskpäeval. Juba eelnevalt oli koduaknast näha, kuidas siin-seal mõni kostümeeritud laps ringi kõndis. Eranditult kõigil kohalikest lastest olid seljas kostüümid. Kes oli piraat, kes printsess, kes rüütel, kes... mida iganes. Ahjaa, teismeliste neidude seas oli väga populaarne beebide mängimine. Muudkui kõndisid seal lutid suus ;)

Valletta peavärava ümbrus kihas inimestest, kes kõik edasi-tagasi siblisid ning ringi uudistasid. Samal ajal kogunesid Triton purskkaevu ümbruses hiiglaslikud karnevali hõljukid, mis kõik ühtlaselt tümpsu kuuldavale lasid. Sealsamas võis müügiputkadest osta erinevat nänni. Valisime meiegi poistele viled ja kolinat tegevad asjandused.

Edasi asusime tänavaid uurima ja leidsime suuri hõljukeid veel õige mitmest kohast. Rääkimata vahvatest kostüümidest. Suur karnevalimeeleou ajas mindki endale maski ostma. Olin ainus meie pere esindaja, kes ses mõttes karnevalist osa sai :) Poistel oli vaatamist piisavalt, kuigi vahepeal oli rahvast nii palju, et väikestel ei õnnestunud suurte peade tagant miskit näha. Eks kogu möll on ka üksjagu väsitav, mistõttu me väga pikalt Vallettasse ei jäänudki. Aga nägime piisavalt ja ettekujutus on nüüd olemas.

Üks tähelepanek veel... Hõljukeid vedavate traktorite juhid enamasti kas suitsetasid või rüüpasid õlut. Pereüritus ju eks :) Ja ka hõljukite otsas taidlevatel noortel olid õllepudelid näpus... ja mitte kõik neist ei olnud täisealised. Aga mis seal ikka... :D

Kullane pühapäev Golden Bays

Too pühapäev oli otsekui ära eksinud muidu üsna kehvade ilmaoludega veebruarikuusse. Õhk polnudki teab mis soe, ma arvan, et umbes 15-16 kraadi. See-eest paistis kuum lõunamaine päike. Malta pühapäevad on mõnusalt unised ja laisad. Kõigil on aega ja kõigeks on aega. Pole paremat päeva saarel ringi vaatamiseks kui pühapäev. Nii me Golden Baysse läksimegi... Golden Bay asub saare põhjaosas ning on üks siinseid liivaseid rannaääri.

Kui RaR kuulis, et me plaanime randa minna, läks ta ähmi täis. Liiv! Meri! Ujuma! Paraku olime sunnitud lapse õhinat natuke vaigistama, sest veebruar pole ujumiseks see parim valik., kuid liivas mängimiseks sobib küll. Pakkisime ruttu-ruttu kaasa mänguasjad, näksid-joogid ja kiirustasime bussi peale.

Sõit Golden Baysse võttis üsna palju aega, mis võimaldas lastel natuke tukkuda. Kohale jõudes tervitas meid päike ja suur parkimisplats. Esmapilgul polnud randa nähagi, aga natuke autode vahelt teed tehes, leidsime selle siiski üles.

Pole vist vaja rõhutada, kui harukordselt eriline tunne on keset veebruari kõndida paljajalu rannaliival. Viskasime ise pusad seljast ja jalanõud varvaste otsast ja sama tegime ka poistega. Nemad olid siiralt rõõmsad ja ei teadnud kohe, mida kõige selle liivaga peale hakata. RiR istus kõigepealt hea 20 minutit ning lasi liiva läbi sõrmede. Ise seejuures õnnest kilgates. RaR asus kaevama ja kühveldama, üsna varsti avastas ta lisaks võimaluse tuua merest vett. Lõpuks proovis ka RiR liival kõndimist ja tatsas suurima rahuga aina kaugemale ja kaugemale. RaR aga loopis lendavat taldrikut. Vahepeal sõime kõik koos maitsvat jäätist. Muud polegi ju mõnusaks äraolemiseks tarvis.

Meil oli väga vahva pühapäev ja eks me satume Golden Baysse veel. Mida soojemaks ilmad lähevad (ja ükskord nad seda ju teevad), seda rohkem satume me randa :)

Miks ma venitan...

Seletan täna alustuseks hoopis oma töövoogu natuke lahti ehk et miks juhtub sedasi, et ma kipun asjadest viivitusega kirjutama...

Ma olen pildifanatt nagu ehk on juba aru olnud saada. Mulle meeldib pildistada, mulle meeldib pilte kasutada ja kui vähegi võimalik on, üritan ikka postituste illustreerimiseks kasutada enda tehtud fotosid. Siit tulebki sisse esimene viivitus. Et pilti kasutada, pean ma selle arvutisse tõmbama, programmide abil endale sobivaks konvertima-töötlema ja lõpuks üles laadima. Alati pole selleks kõigeks mahti.

Kui pildid on olemas, tuleb kirjutada postitus. Mõnikord alustan ma ühte postitust mitu korda ja kuidagi ei leia seda õiget soont. Üritan erinevate paikade kohta alati ka väheke infot lisada, mida tuleb eelnevalt otsida-tõlkida-kohandada. Ja nii ta läheb...

Lisaks sellele on mul veel miljon muud tegemist, mida ma kogu aeg tahaks teha, aga mitte ei jõua. Mõnikord aga tahaks niisama laiselda, vaadata mõnd seriaali või lugeda teiste blogisid (mida ma muidu nagunii ka teen...).

Lõpuks juhtubki see, mis juhtub. Heal juhul saan nädalase viivitusega millestki rääkida, halvimal juhul läheb selleks pool aastat nagu Kaili-Mirko külaskäigu ühe päevaga lood on.

Nii vähe ongi õnneks vaja :)

Pakke on alati mõnus saada. Ka siis, kui nende saabumine ei ole üllatus ja sisugi teada. Kolmapäeval panid vanemad mulle pisikese paki posti ja suur oli mu rõõm laupäeval Malta Posti lehele koodi sisse toksides teada saada, et pakk juba siinmail. Muidugi ootasin ma täna postiljoni aimdusega, et ju ma selle pakikese kätte saan....

Saingi! Küll on mõnus ja mugav, kui postiljonid alt helistavad ja paki koju kätte toovad. Ei mingit postkontorisse järeleminemist ega muud, lippa vaid alla ja võta vastu. Meil käib siin kaks postiljoni - üks meessoost ja teine naissoost. Meesterahvaga olen ikka ja jälle kohtunud ja peale eelmist korda, kui me postkaartidest rääkisime, tervitame tänaval teineteist alati. Seekord ootaski tema mind mu pakiga. Pakk käes, küsis ta aga, et oot, sulle ju meeldisid postkaardid eks? Mina vastu, et jah, meeldivad küll. Ta siis lubas, et toob mulle mõned maikuus, kui Hispaaniasse puhkama läheb. Ma tean, et sellised sõbralikud avaldused on siinmail tavalise elu osad, aga mul tekib alati erakordselt soe tunne, kui keegi midagi head ütleb, rääkimata siis sellistest pakkumistest. Ma ei kujutaks ette, et Eestis postiljon postkaarte tooma hakkaks...

Aga pakk ise sisaldas ajakirja Pere ja Kodu (mulle), ajakirja Autod (suurele poisile ja väiksemalegi), kahte joonistusplokki (lastele) ja üllatusena ka kahte šokolaadi. RaR oli koolist tulles ajakirja ja auto üle nii õnnelik, et ei tahtnud viimast käestki panna. Sättis lõpuks kenasti ajakirja vahele lõunaunele. Pere ja Kodu saabumine aga tähendas, et sain oma artiklit reaalselt ajakirjas näha. Näitasin lapsele ka, et mis sa arvad, kes see poiss on. Tema aga hakkas hoopis seletama, et "see on minu sõber ja see on minu sõber".

Aitäh teile! :)

Mdina

Aeg taas jaanuari esimesse kolmandikku pöörduda. Aega, mil mu vanemad meil külas olid. Kõigil nende siinoldud päevade jooksul käisime me saart/riiki avastamas. Nali naljaks, riik on nagu konnatiik, aga avastamist-uurimist on siin kõvasti rohkem kui ühte nädalasse võimalik mahutada on :) Seekord keskendun Mdinale, kuhu sõitsime Sliemast otse. Mdinat läbib ka tuuribusside põhja-marsruut, aga leidsin, et vaid Mdinale keskendumine ja tavalise bussiga sõitmine oli antud juhul otstarbekam. Muidugi tuleb turistihooajal arvestades, et buss nr 65 on õhtuti suunal Mdina-Sliema puupüsti täis ja võib juhtuda, et tuleb mitu bussi käest lasta enne, kui lõpuks peale saab. Sedasi juhtus meil aprillis 2009... Et hätta mitte jääda, tasub alati kaaluda ka võimalust sõita Mdinast Vallettasse ja sealt hiljem Sliemasse.

Mdina (Città Vecchia või Città Notabile või The Silent City) oli kunagi seda ümbritseva Rabatiga üks linn, kud araablased ehitasid Mdinale müürid ümber ning tekitasid seeläbi ühest linnast kaks. Mdina oli Malta pealinn, kuni Valletta ehitamiseni aastal 1571. Mdina pole sajandite jooksul pea üldse muutunud, nii et seal saab tänapäevani nautida erilist õhustikku. Ma julgen väita, et suur osa turiste külastab oma saarel viibimise ajal Mdinat. Jalutab linna kitsastel tänavatel ja imetleb müüridelt avanevat vaadet.

Mdina üheks vaatamisväärsuseks on St. Paul's Cathedral, mis sai valmis aastal 1702. Ostes pileti katedraali, saab kohe ka minna kõrvalasuvasse muuseumisse, kus on nähtaval nii kunsti kui arheoloogilised väljapanekud. Kui vähegi võimalik, tasub kindlasti sisse astuda nii katedraali kui muuseumisse. Me seekord käisime vaid kirikus, vaatasime põrandaid katvaid marmorist hauakive ning pühakutele pühendatud nurgakesi.

Edasi suundusime mööda tänavaid müüri äärde. Vanemad leidsid poekestest endale koputi ja muid suveniire, meie poistega trallisime müüriäärsel platsil ja piilusime sealt avanevat vaadet. Seejärel suundusime kõik koos einestama. Valisime ühe suhteliselt rahvarohke koha. Kuna ilm oli tuuline, pidime paraku siseruumides istuma, aga ilusa ilmaga tasub kindlasti võtta laud müüri ääres ning süüa silmadega saare ilu sisse ahmides ;) Ja muide, vanemad said seal suppi! Oli täiesti olemas ja tundus, et vist söödav ka...

Mis Mdinas veel on? Kauneid hooneid ja rohkelt lahedaid detaile. Suuri võimsaid uksi ja palju selliseid koputeid, mida ma mujal näinud polnud! Ja mul on pisike kahtlus, et neid jäi veel sinna järgmistekski kordadeks.

Anonüümsetele

Enne kui ma hakkan siin kirjutama karnevalist ja Mdinast, siis on mul üks palve... Üks pisipiiisiiiikeeneee palve.

Kui te kommenteerite, siis palun leiutage endale mingi nimi.. Midagigi, mille järgi ma aru saaks, et tegemist on inimese ja mitte arvutiga. Anonymous on küll tore nimi, aga jätab kuidagi kõleda ja kauge tunde. Mari-Jüri-Mati-Kati on hoopis rõõmsamad.

Kui sul ei ole Google's kontot, siis võta valikust mitte Anonymous vaid Name/Url ja leiuta sinna oma nimi :)

Ja aitäh kõigile, kes üldse kommenteerida viitsivad! :)

Maasikatest ja reaalsusest

Jajaa, meil on maasikahooaeg. Kui veel eelmisel nädalal ostetud marjad olid väheke kõvemapoolsed ja mitte nii maitsvad, siis sel nädalal on lugu teine. Sel nädalal olid maasikad juba tumepunased, magusad ja suussulavad. Pole siis ime, et peale mõne marja söömist ei suutnud ma muule mõelda kui uutele ja uutele maasikatele. Hinnadki hakkavad tasapisi allapoole kerima. Ja aprillis on ees ootamas maasikalaat!

Karm reaalsus on aga lõunamaine talv. Nii et siit tuleb minu tervitus kõigile kaasmaalastele, kes lumises Eestis 10 soojakraadi peale mõeldes õhkavad, et "oh-mida-ma-kõike-ei-teeks-või-ei-annaks". Meil on õues 10 kraadi. Jah, täitsa hea temperatuur ju arvestades,et on talv ja peabki külm olema. Pole lund (mida ma endiselt ei igatse) ega miinuskraade, ei pea sopa sees sumpama ega muud säärast. Talvine idüll eks?

Reaalsus on aga see, et õues külm = toas külm. Pahatihti isegi sedasi, et kui väljas päike paistab ja seega olemise soojemaks kütab, siis toas on ikka külm. Malta majad on ehitatud nii, et nad sooja ei hoiaks. Sest siin pole probleemiks talvised jahedad ilmad, vaid suvised palavad ilmad. Nii on meil põrandad jääkülmad, sest kõikjal on kivi. Teiseks tuleb harjuda erakordselt kõrge õhuniiskusega. 80-90% pole mingi küsimus. Nii ja kui nüüd +10-+15 kraadi ja sedasorti kõrge niiskus kokku panna saab kokku ideaalse elukeskkonna hallitusele. Jah, talvine reaalsus on see, et kõik hallitab. Näiteks hallitavad meil seinad. Oleme püüdnud neid äädikaga pesta, aga nii kui ilm on taas külmem või on hetkeline vihmaperiood, on seinad taas hallitusega kaetud. Tahate ikka veel siinset talve?

Kogu selle tramburai tulemusena on meil suhteliselt raske terve püsida. Ma pole kunagi ülitugeva tervisega olnud, aga siinne niiskus+jahedus+hallitus kombinatsioon paneb mind tõeliselt proovile. Ma olen suurema osa oma elust elanud keskküttega korteris, nii et muutus on märkimisväärne. Rääkimata lastest, kes ikka aeg-ajalt nohuse ninaga on või köhivad. Nokk kinni, saba lahti.

Kuidas kõlab? Kas ikka "oi-ma-annaks-selle-eest-kõik"? Nautige võimalust pugeda talvel sooja tuppa, see on uskumatult suur väärtus. Ja mõelge korra enne järjekordset õhkamist, sest elus on ikka nii, et kõike head ei saa... kusagil tuleb järeleandmisi teha.

Pere ja Kodu, märts 2011

Kes Pere ja Kodu ajakirja lugema satub, siis lugege ka lehekülgi 94-96 :) Seal on artikkel "Eesti poiss Malta lasteaias".

Kuidas siinmail tööd tehakse

Kõigepealt minu väike noomitus kõigile lugejatele (statistika näitab, et neid nagu mõni ikka oleks) - kus on kommentaarid? Minu kallis emme vaid kommenteerib, aga kõik teised? Või on mu jutud lihtsalt igavaks muutunud...

* * * * * * * * * * * * * * * *

Maltakate tööpoliitika on huvitav. Pole probleemi töökohti juurde tekitada, isegi kui need inimesed midagi erilist tegelikult ei tee. Toon mõned näited:

Ootasime eelmisel neljapäeval Balzanis bussi, et beebikoolist koju sõita. Külm oli ja tuuline. Buss keeraski ümber nurga, aga tegemist oli õpipoisi juhitud bussiga. Jah, ega ta sõita veel eriti osanud :) Aga mis mind imestama pani, bussis oli lisaks õppijale vist 5-6 õpetajat. Kaks neist seisid otse õpipoisi juures ja seletasid midagi, ülejäänud istusid niisama eemal ja vaatasid aknast välja.

Eile jalutasime õhtul poodi ja promenaadiäärsel autoteel tehakse mingeid töid. Mida täpselt, ma paraku ei tea, ei valda nii detailselt tee-ehituse kunsti. Tööpaiga ümber seisis vist 7 tunkedes meest. Neist töötas... 1! Teised nokkisid niisama nina. Ja see on tee-ehitusel suhteliselt tavaline vaatepilt - üks mees rabab ja ülejäänud on vist kaunistuseks.

Edit: Kolmas näide tuli veel meelde. Meil on käinud kolm korda mehed konditsioneeri parandamas. Korda see ei saanudki, aga mitte see pole point. Iga kord tulevad nad kahekesi - üks teeb tähtsat tööd, teine hoiab redelit ja annab asju kätte. Samas meil siin lähedal ühes pisikeses pudi-padi koduvärkide poes on konstantselt kohal kolm meest. Pood ise on sellise suurema R-kioski mõõtu vist umbes.

Sellist vaatepilti kohtab pea igal sammul. Töökohti on, aga tööd tehakse hmmm... aeglaselt :D Kuigi ma tahaks ka nina nokkimise eest palka saada :P