Oh mis hommik

Lund me siiski ei näinud. Juuresolev pilt pärineb Times of Malta lehelt ja see lumi sadas maha hoopis Liibüa pealinnas Tripolis. Meil sadas eile rahet ja rohkelt vihma, kuid lumest võisime vaid unistada. Ilmateadlased mainisid, et kui Maltal oleks mägesid ja poleks merd, siis oleks ka lumi maha tulnud. Samas on kohalik maanteeamet autojuhte mitu õhtut hoiatanud suurte vihmade ja libedate teede eest, nii et lumega oleks siin suur kaos ja hullumaja. Ju ongi nii parem :)

Aga ilm on sellegipoolest hirmus. Külm on ja tuuline ja vihma sajab. Brrrr... Eelmine aasta oli sel ajal soe ja meeldiv päike, 13. veebruaril käisime me rannas aega veetmas. Sel aastal jääb vast ära.

Tänane hommik oli eriti huvitav kannatuste jada. Ärgates laiutas akna taga suur hall ja kuri pilv ning loopis maad vihmaga. Kuna A. on haigevõitu, viisin ma ise täna suurema poisi kooli. Neil oli väljasõit mängutuppa, nii et koju jäämine poleks mingilgi moel võimalik olnud. Kohe selgus ka, et meie suhteliselt alles ostetud gaasinõu on tühi. Viimaste ilmade juures pole ka ime, töötab üsna tiheda graafikuga. Järgmisena saime teada, et lift on katki. Istus teine uksed pärani viiendal korrusel. Mis siis ikka, vihmavari kaenlasse, trepist alla ja mööda teed minekut. Vahepeal tuli meile vastu gaasiauto, nii et saime uued gaasivarud. Jõudsime tasapisi astudes promenaadini ja lootsime bussi peale saada. Sellise ilmaga tasub isegi see kaks peatust ratastel veeta. Bussi ei paistnud. Kõndisime siis sama targalt edasi. Üsna varsti olid nii minu kui poisi jalad läbimärjad, sest vihmaga tekivad ju promenaadi poole minevatele tänavatele jõed. Ja meie pidime muudkui neid jõgesid ületama. Tol hetkel ma kirusin, et lapsele kuivi jalanõusid kaasa ei taibanud võtta. Vahetult enne kooli avastasin, et vihmavari, mis ammu juba purunemisega ähvardas, ongi kohe-kohe katki minemas. Hoidsin tublisti sellest kohast kinni ja lootsin parimat. Poiss üle ukse antud, tatsasin edasi poodi. Süüa ju ikka tarvis, sajab või ei. Poe ukse ees vihmavarju kokku pannes, läks see lõplikult pooleks :) Nojah.. Õnneks poest väljudes enam nii palju ei sadanud ja kuna jalanõud olid nagunii väikestviisi basseinideks muutunud, lohistasin end rahulikult koju. Küll on hea, et seepeale armas naabrinaine mind sooja kohvi ja koogitükiga võõrustas :)

Mis homme toob... no kes seda teab. Ma ootan head ilma, et saaks meie igapäevase teekonna fotodesse talletada. Kuigi see vist on nagunii "tempel mällu igaveseks" ja ma oskaks seda teed käia ka 30a pärast... kui need tänavad alles on.