Ühel pühapäeval sõitsime me Naxxari, sest mul oli mõte Palazzo Parisiot natuke uurida. Kohale jõudes otsustasime siiski, et majja sisse me ei lähe... ehk kunagi üksi lähen käin piilun seestpoolt seda imelist hoonet. Läksime siis aeda, aga kahjuks nägi aed kuidagi armetu välja. Ehk oli asi lihtsalt ajastuses, sest ma kujutan ette, et kui kõik õitseb, siis on pilt hoopis kaunim. Aga okkaline puu oli vahva ja toolis peesitav kass samuti :)
Palazzo Parisio on 19. sajandi palee, mis muide on igal pool välja toodud kui üks tähtsamaid siinsetest vaatamisväärsustest. Olevat Malta mini-Versailles oma kaunite siseruumide ja uhke aiaga.
Reedel tähistas Eesti oma 94. sünnipäeva. Vähemalt sedasi ma lastele seletasin :) Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks kogunesime kaasmaalastega Kaiaka koju. Kõik osalejad pidid kaasa tegema mõne kodumaise maiguga söögi. Ma meisterdasin täidetud mune, aga lisaks olid pisikesed kiluvõileivad ja pasteedisaiad, tuuletaskud, kartulisalat jne jne jne. Laud said väga ilus ja igatepidi meeleolukas. Lapsed maiustasid neljaviljapallide ja kommidega.
Ekraanilt ei puudunud ETV poolt edastatav presidendi vastuvõtt ning osaliselt etendati kätlemist ka koha peal :) Kokku sai hästi lahe õhtu väga toredate inimestega. Palju meid kokku ei tulnud - kolm last ja üksteist täiskasvanut, kui ma nüüd loendamisega segi ei läinud. Aga päris paras seltskond igatahes :)
Hmh, täidetud mune peaks mingi aeg veel tegema. Nii hakkasid maitsema ja nüüd on ju täiesti käe sees see süsteem :)
Möödunud nädalavahetusel hingas Malta karnevalirütmides. Kõikjal võis näha kostüümides lapsi ja pealinn oli üks suur pidu. Käisime meiegi taas Vallettas olustikku uurimas. Sedakorda laupäeva pärastlõunal. Suur plaan oli ka teisipäevast grand finalet vaatama minna, aga teisipäeval sadas vist ca 18 tundi järjest vihma, mistõttu kõiksugused pidustused jäeti lihtsalt ära. Times of Malta uudise juures olnud pilt näitas, Floriana kiriku ees olevat väljakut täiesti vee all... ja seal pidi lõviosa grand finalest toimuma. Aga mis parata, ilm on kord juba selline ettearvamatu faktor.
Laupäeval oli aga täitsa tore selles möllus seigelda. Eelmisest aastast on mul meeles suured rahvamassid, aga seekord sai kuidagi vabamalt liigelda. Või äkki olin ma oma mälestustes olukorda lihtsalt üle paisutanud? :) Veetsime Vallettas umbes kolm tundi ja pea kogu selle aja liikusime edasi-tagasi. Ühe koha peal seistes kipub kiiresti tüdimus peale tulema, sest suured karnevalivankrid liiguvad aeglaselt rohkete peatustega. Niisiis kõndisime meie nendega kas kaasa või hoopis vastu peatudes iga vankri juures natuke aega, et tantsijaid-pidutsejaid vaadata ja kostüüme imetleda. Aga las pildi- ja videomaterjal räägib parem enda eest:
Loo alustuseks tasub kohe mainida, et ma ei ole teab mis superkokk. Eriti niruks kisuvad lood siis, kui tuleb hakata küpsetama. No pannkookidega saan ma hakkama, aga igasugused keerulisemad moodustised jäävad üldiselt tegemata. Küll aga tekkis mul isu vastlakuklite järele. Eestis sai ikka neid ostetud, aga siin laiutab poelettidel hoopis ülimagus prinjolata, mida me sel aastal sööma ei hakkagi. Niisiis, kuidas saaks kukleid...
Leidsime siis koos naabrinaisega, et proovime ära (kusjuures kumbki pole varem katsetanud). Et teeme vastlaõhtu ja küpsetame ja katsetame. No päris nii ei läinud, tuli rohkem selline vastlalõuna. Ja tegelikult tegi lõviosa tööst ka tema. Kuidas see ütlus nende mitme koka kohta käiski eksole. Ma aitasin mõnda vormida ja sättida ja siis hiljem tegin tähtsalt töödejuhataja nägu ja muidugi fotografeerisin töötulemusi :)
Tulemus oli täitsa tore, kuigi naabrinaine arvab, et teeb ikka õigel vastlapäeval uuesti, sest seekord läks nihu. No ma ei tea, meie sõime ja oli vastla moodi küll :)
Ette rutates võib öelda, et see ei jää üldse ainsaks kodumaise maiguga tegemiseks lähiajal. Reedel ju suur sünnipäev ja meil eestlastega lausa vastuvõtt plaanis. Kodumaised jutud, kodumaised toidud, kodumaine programm.
Head sõbrapäeva siinsele lugejaskonnale :) Olgu selle sõbrapäevaga nagu temaga on... on neid, kes kipuvad pigem torisema, et jälle üks kommertslik püha juures. Aga mulle väga meeldis täna loetud mõte, et keegi ei kiru emadepäeva ega sünnipäevi ega muud. Muidugi hoolitakse ligikaudsetest iga päev, aga miks mitte seda veel eriti sellisel päeval rõhutada :) Kurja ei tee see ju kellelegi. Käisime meiegi perega õhtul Busy Bees kooki söömas ja maitses ekstra sõbralikult.
Hommik aga. Hommik algas sellega, et internetist jäi kohe silma uudis, kuidas Malta oli öösel valge rahe ja lörtsi segust. Kuna mul oli hommikuks kokkusaamine lemmikkohvikus plaanitud, vaatasin taevast üsna mureliku pilguga. Siis tuli päike välja ja sättisime end valmis. Laps oli juba üleriietes ja tegin veel viimaseid ettevalmistusi, kui taeva katsid mustad pilved ning hakkas välku lööma ja müristama. Hetk hiljem lisandus sajule tugev rahe, nii et välja minemise mõte kadus korraks täiesti. Vaatasin aknal, kuidas õue peal tegutsevad töömehed kadusid kui prussakad tule süttides.
Õnneks oli too sadu lühike ja selle lõppedes võtsin südame rindu, et ikkagi põhjamaalane, ja läksime teele. Mäest alla voolasid jõed, autod olid kõik kenasti rahe all, samuti trepid (hea, et oma trepil pikali ei lennanud) ja tänavanurgad.
Isegi ilmateade on endale uue ikooni otsinud, et rahe kohta teavitust teha
Ehk siis ei mingit kevadet veel. Eelmine aasta käisime me 13. veebruaril Golden Bays ja poisid said paljajalu liivas joosta. Sel aastal... no ei :) Tegelikult ilmateade lubab nädalavahetuseks natuke paremat ilma, mis on iseenesest hea, sest ees ootab ju karneval.
Järgnevad kaks pilti on tehtud meie trepikoja treppide juures:
Sellist supipurki võib osta siinsest vene poest. Muuhulgas on seal muud kraami muidugi ka, mõnel asjal lausa eestikeelsed kirjad küljes. Enamasti jõuvad sealt poest meie koju pasteedid (hane ja kalkuni ja kana jne), hapukoor, kohukesed ja see supp. See supp on selline asi, mida pooled meie perest söövad väga hea meelega ja seetõttu on see mõnikord meil menüüs täiesti olemas. Ikkagi made in Estonia :)
Lund me siiski ei näinud. Juuresolev pilt pärineb Times of Malta lehelt ja see lumi sadas maha hoopis Liibüa pealinnas Tripolis. Meil sadas eile rahet ja rohkelt vihma, kuid lumest võisime vaid unistada. Ilmateadlased mainisid, et kui Maltal oleks mägesid ja poleks merd, siis oleks ka lumi maha tulnud. Samas on kohalik maanteeamet autojuhte mitu õhtut hoiatanud suurte vihmade ja libedate teede eest, nii et lumega oleks siin suur kaos ja hullumaja. Ju ongi nii parem :)
Aga ilm on sellegipoolest hirmus. Külm on ja tuuline ja vihma sajab. Brrrr... Eelmine aasta oli sel ajal soe ja meeldiv päike, 13. veebruaril käisime me rannas aega veetmas. Sel aastal jääb vast ära.
Tänane hommik oli eriti huvitav kannatuste jada. Ärgates laiutas akna taga suur hall ja kuri pilv ning loopis maad vihmaga. Kuna A. on haigevõitu, viisin ma ise täna suurema poisi kooli. Neil oli väljasõit mängutuppa, nii et koju jäämine poleks mingilgi moel võimalik olnud. Kohe selgus ka, et meie suhteliselt alles ostetud gaasinõu on tühi. Viimaste ilmade juures pole ka ime, töötab üsna tiheda graafikuga. Järgmisena saime teada, et lift on katki. Istus teine uksed pärani viiendal korrusel. Mis siis ikka, vihmavari kaenlasse, trepist alla ja mööda teed minekut. Vahepeal tuli meile vastu gaasiauto, nii et saime uued gaasivarud. Jõudsime tasapisi astudes promenaadini ja lootsime bussi peale saada. Sellise ilmaga tasub isegi see kaks peatust ratastel veeta. Bussi ei paistnud. Kõndisime siis sama targalt edasi. Üsna varsti olid nii minu kui poisi jalad läbimärjad, sest vihmaga tekivad ju promenaadi poole minevatele tänavatele jõed. Ja meie pidime muudkui neid jõgesid ületama. Tol hetkel ma kirusin, et lapsele kuivi jalanõusid kaasa ei taibanud võtta. Vahetult enne kooli avastasin, et vihmavari, mis ammu juba purunemisega ähvardas, ongi kohe-kohe katki minemas. Hoidsin tublisti sellest kohast kinni ja lootsin parimat. Poiss üle ukse antud, tatsasin edasi poodi. Süüa ju ikka tarvis, sajab või ei. Poe ukse ees vihmavarju kokku pannes, läks see lõplikult pooleks :) Nojah.. Õnneks poest väljudes enam nii palju ei sadanud ja kuna jalanõud olid nagunii väikestviisi basseinideks muutunud, lohistasin end rahulikult koju. Küll on hea, et seepeale armas naabrinaine mind sooja kohvi ja koogitükiga võõrustas :)
Mis homme toob... no kes seda teab. Ma ootan head ilma, et saaks meie igapäevase teekonna fotodesse talletada. Kuigi see vist on nagunii "tempel mällu igaveseks" ja ma oskaks seda teed käia ka 30a pärast... kui need tänavad alles on.
Üsna peale siia kolimist jäid mulle pidevalt silma mänguväljakutel suitsetavad vanemad. Ma endiselt ei kiida seda heaks, aga olen seda võtnud kui teistsuguse maailmanägemusega inimeste tegevust. Täna sattusin Times of Malta lehel nägema uudist, et suitsetamine mänguväljakutel on keelatud :) Seadus kehtib alates eelmisest aastast ja keelu eirajad võivad trahvi saada kuni 232,90€ ulatuses. Hea uudis :)
Euroopa on Siberist tulevate õhuvoolude küüsis ja võitleb külma ning lumega. Eesti külmakraadid võtavad kukalt kratsima ja Itaalias alla sadanud lumi kulmu kergitama. Mis siis edasi? Meil oli veel neljapäeval-reedel väga kaunis ilm, lausa 16 soojakraadi, päike ja soe tuul. Siis aga... siis juhtus see, et mujal Euroopas tantsiv Külmataat levis siiagi ja meie kraadid on nüüd sellised 5-10. Lähipäeviks lubatakse muuhulgas ka rahet ja sooja küll näha pole.
No ja siis viskas naabrinaine mulle sellise uudislingi. Uudislingi sellest, kuidas itaallaste Meteo Web räägib "võimalikust" lumesajust Maltal, kui Siberist tuleb front aina lõunapoole liigub. Lumi? Maltal?! Alates 1895. aastast on siinmail lumesadu registreeritud vaid loetud kordadel - aastatel 1895, 1905, 1947 ja 1962. Siis kattis saart 2-3cm lumekiht ja temperatuur oli -1,5 kraadi.
No näis... Malta ilmaonud-tädid lund ei ennusta, kuigi temperatuurid on madalamad kui veebruaris tavaliselt. Kuid mitte päris lume moodi madalad. Samas oleks ju täitsa huvitav ära näha üks ajaloolistest lumesadudest siin Lõuna-Euroopa saareriigis... Elame-näeme :)
Hakkasin tegelikult ristimisest kirjutama ja siis mõtlesin, et tänane bloginupuke tuleb hoopis ühest siinsest traditsioonist, mida olen oma kohalike tuttavate piltidelt näinud.
Lapse esimesel sünnipäeval (ehk kui ta saab 1-aastaseks) viiakse siinmail läbi üks lihtne mänguke, mida nimetatakse il-quċċija. Mäng seisneb selles, et lapse ette-ümber asetatakse erinevaid sümboolseid esemeid. Näiteks raamat, kraadiklaas, pliiats, piibel, palvehelmed, taskuarvuti, keedetud muna, raha jne jne jne. Õigupoolest vist misiganes asi, mis vanematel pähe tuleb. Mängu mõte on teada saada lapse tulevane amet :)
Kui laps võtab piibli või palvehelmed, viitab see vaimulikuametile. Kui võetakse raha, räägib see suurtest rikkustest, samas kui kõvaks keedetud muna tähendab pikka eluiga ja palju lapsi. Raamat näitab võimalikku õpetajakarjääri, pliiats kirjanikukarjääri, kraadiklaas arsti oma, kalkulaator aga raamatupidajaametit.
Näiteks ühe mu tuttava laps valis 1-aastaseks saades kahel korral kraadiklaasi ning ema kilkas rõõmust, et nende perre tuleb arst :) Iseenesest ju vahva mäng ja korraks oli mul lausa kahju, et mul enam nii pisikesi lapsi pole :D Katsetaks isegi...
Täna kodu poole kõndides jäin ma natuke mõtlema. Öösel on kõvasti vihma sadanud, isegi uudistes räägiti, et veebruar tuli pauguga (loe: äike ja natuke uputusi). Teed olid veel keskpäevalgi niisked. Siis jäi mulle ette üks ukseesine, millelt paistis vahu jälgi. Siinmail pesevad tublid perenaised oma majaukse ees olevaid kõnniteid. Pea iga päev vist pesevad ja ikka vahenditega. Ma pean ausalt tunnistama, et selle kõige vajalikkuse mõistmisega on mul mõneti raskusi. Hea küll, suviti ei saja ja kisub tolmuseks... aga praegu ju sajab nädalas korra-kaks kindlasti. Kas kogu see pesuvahenditega möllamine keskkonnale halvasti ei mõju? Või mis selle protseduuri eesmärk üldse on :) See on vist lihtsalt üks neist asjadest, millest ei saagi lõpuni aru saada. Kultuuride ja taustade erinevus, mis seal ikka. Samamoodi nagu see, et meie võtame korterisse sisenedes välisjalatsid ära, kuid kohalikud üldiselt käivad igal pool ikka välisjalanõudega. Äkki sellepärast peabki kõnniteed pesema?
