Talviseid igapäevajutte

Ma jõudsin hetk tagasi avastuseni, et tegelikult pole ma nö argielust enam suurt midagi siia kirja pannud. Pole suurt midagi kirja panna ka, kui nüüd päris aus olla. Meie päevad veerevad õhtusse rahulikku teed pidi ja kuigi me justkui midagi ei teekski, siis aeg lendab kiirelt ja veel kiiremalt aina edasi. Juba jaanuarikuu lõppemas, kuigi alles see ju algas...

Olen enda jaoks aina rohkem avastanud Gzira pisikeste poodide võlu. Maltal ongi peamiselt ju need pisikesed poed. Näiteks meie 1km2 suuruses linnakeses on juba puu- ja juurviljade müügile spetsialiseerunud poode vähemalt viis, lisaks veel mitu autot, mis sama kraami müüb. Mul on nö enda puuviljaonu, kelle poest ma 99% juhtudest oma kraami ostan. Miks just tema? Sest tema on armsa suhtumisega ja alati tervitab rõõmsalt, kui meid näeb. See pole mitte igas poes nii... Lisaks asub see pood kenasti tee peal ja nii ma käingi seal pea iga päev, sest ikka ja jälle avastan, et tomatid on otsakorral või on tarvis uus ports õunu varuda või viimasel ajal ostan ma pea iga kord apelsine. Ja maasikaaeg... juba tulevad need maitsvad marjad lettidele :) Kõik see kulmineerub 15. aprilli maasikafestivaliga.

Ilmad on talvised ja me ootame kõik väga-väga soojemat aega. Kuigi päikest on iga päevaga aina rohkem ja päike on siin alati soe. Kui sattuda kuhugi tuulevaiksesse nurka, kus päike oma tööd teeb, siis võib silmi sulgedes suve ette kujutada küll. Tegelikkuses on kraade vaid 11 ja mõne päeva pärast lubatakse suuremaid sadusid. Vähemalt kuu-poolteist tuleb veel vastu pidada... Ma tean ju küll, kuidas kogu see jutt Eestis olijatele paistab, aga uskuge, seda jahedust, mis on lõunamaa talves, on põhjamaalasel raske ette kujutada. Seda peab ise kogema. Kohalikudki naeravad mind, kui ma teinekord lõdisen, et ometi peaksin ju olema külmaga harjunud. Aga sellega, et kodu pole nii soe, kui tahaks... sellega on raske harjuda :) Nii ongi kogu aeg külm naha vahel ja ma joon päevast päeva kohvi ja teed, et soojemat tunnet saada. 

Muus osas on aga hea ja rahulik olemine. Kohtun pea iga nädal uute inimestega ja näen mitmete perede omavahelisi suhtlemisi. Küll kohalike, küll sisserännanute. Paar nädalat tagasi käisin ristimist vaatamas-jäädvustamas ja kui ma nende traditsioonide kohta rohkem infot olen leidnud ja lugenud, siis ehk kirjutan sellest natuke ka siia blogisse.

Varsti on jälle karnevaliaeg (17.02-21.02) ja see toob talvisesse argipäeva kindlasti oodatud värvi ja möllu. Eks me püüame ka sellest taas osa saada :)

Sedasi see eluke kulgeb, omasoodu kindlas rütmis. Ma küll ei tea, kas ja kes siin veel lugemas käivad, sest kommentaare pole peaaegu enam üldse. Aga ehk annate ikka endast märku? :)

Võlaparandus

Lõpuks said kirja ja piltidesse eelmise maikuu reis Krakowisse ja novembrikuine mõnepäevane peatus Stockholmis. Parem Hilja kui Leida eks :)

Templites

Hagar Qim

Eelmise pühapäeva retked lõpetasime ajaloolisematel radadel ja käisime Ħaġar Qim ja Mnajdra templites. Need kaks Heritage Malta nimistus olevat templit asuvad lähestikku ja piletit ostes kehtib see mõlemasse sissepääsuks. Pilet on täiskasvanutele 9€, noortele (12-17a) 6,50€, lastele (6-11) 4€ ja alla 6-aastastele piletit lunastama ei pea.

Templitega on tegelikult selline lugu, et ilma tausta teadmata paistavad need tõesti kui suur hunnik kive. Õnneks on piisavalt igasuguseid tahvlikesi, kus kirjas, miks just üks või teine kivi eriti tähtis on :)

Esimeseks templiks oli Ħaġar Qim, mis pärineb Ggantija faasist (aastad 3600-3200 eKr.). Just sealt on leitud mitmeid tähtsaid esemeid - kaunistatud altari sammas ja ka mõned nn "Fat Lady" kujud.

Mnajdra

Teekond teise - Mnajdra - templini viis mõnusalt allamäge. Kahte templit eraldab vast nii 500 m. Mnajdra koosneb kolmest templist. Esimene neist pärineb Ggantija faasist (3600-3200eKr.) ja kolmas Tarxieni faasist (3150-2500eKr.), keskmine on ehitatud hiljem kahe olemasoleva templi vahele. Teisena nimetatu on üks paremini säilinuid templeid kogu saarestikus.

Ma kogu templite ajalugu ei hakka siia kirja panema - see on kenasti leitav Heritage Malta lehelt, kus võib muudki põnevat lugeda ja leida (lisaks tasub ka siia lehele piiluda). Ja igal juhul soovitaksin ajaloohuvilistel siinse saarestiku templeid külastada. Ma usun, et avastamist jagub, sest just Maltal on Euroopa vanimad inimasustuse jäljed - need samad megaliitilised templid. 7000 aastat tagasi tulid siia Sitsiiliast esimesed inimesed, kes algul elasid koobastas ja hilje hütikestes. Miks ja kuhu kadus too templeid ehitav ühiskond, see on paraku teadmata...

Popeye Village

Mul on algusest peale miskipärast Popeye Village'ga seoses olnud mingi eelarvamus. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, aga kohe esimese hooga mind sinna ei tõmmanud. Eelmise nädala pühapäeval aga, kui plaane välja mõtlesime, otsustasime sinna siiski minna. Ja seal oli nii tore! Oma osa mängis kindlasti meeldivalt soe olemine - Popeye Village on ehitatud mäenuki varju ja sinna ei jõudnud ükski tuuleiil. Teiseks tähtsaks teguriks oli väike kogus inimesi, õigupoolest polnud seal peale meie pea üldse külastajaid. See kõik kokku andis äärmiselt lahedalt veedetud hommikutunnid ja tõeliselt positiivse emotsiooni :) Ka 2- ja 4-aastasel paistis vahva olevat.

See on Popeye kodu

Mis me siis tegime. Kui piletid ostetud (talvisel hooajal täiskasvanutele 10€, lastele 8€, pisikestele tasuta) läksime mäest alla ja olimegi külas, kus kunagi elas Popeye. Asusime maju uurima, kuigi ma ei ütleks, et need just peamised selle paiga tõmbenumbrid olid. Piletiga saab kaasa ka mõned nö boonused - näiteks tasuta veini degusteerimine (mida me ei teinud), tasuta postkaart iga täiskasvanu pealt, tasuta Popeye filmi tutvustav lõik kohalikus kinokeses ja lõppude lõpuks anti veel teemapargist väljaspool asuva söögikoha ronimis-turnimistoa piletidki. Sealsamas söögikoha kõrval on tegelikult ka pisike lõbustuspark ehk "funpark", kus peaks olema erinevad atraktsioonid, mille eest makstes saab nendega sõita. Täpsemalt paraku ei tea, sest tol päeval oli funpark suletud. Tegelikult vist on kõigile külastajatele ette nähtud ka paadisõit, aga talvel seda vist ei toimu.

Külas ringi jalutades kohtusime üsna ruttu ka Popeye ja Olive'ga, kes suure entusiasmiga laste juurde tulid. Paraku meie jõmmid pigem pelgavad igasuguseid entusiastlikke tegelasi ja arvasid neid nähes, et nüüd peaks küll otsa ringi pöörama ja tuldud teed tagasi minema. Popeye ja Olive tegid ka iga teatud aja tagant peaväljakul oma tantsunumbreid ja ette ruttavalt võib öelda, et külast väljudes ajas "waka-waka" poistelgi jala tatsuma :) Olive tegi vahepeal kuttidele õhupallidest koerad - üks sai valge ja teine musta ning neid hoiti küll hoolega, mis sest et tegija ise ikkagi hirmsavõitu oli.

Küla lõpuosas asub Jõulumaa. Jõulud on küll läbi, aga see maa pakkus vaatamist nii suurtele kui väikestele. Sinna on kujundatud erinevad päkapikkude elu- ja tööruumid ning kogu tegevus on motoriseeritud. Ehk siis küll toimus ühes toas suur söömine ja magamine, küll loeti lastelt saadud kirjakesi, küll tehti puutööd. Olid ka jääkarude ja põhjapõtrade ruumikesed, kus samamoodi elu käis. Päris eraldi seisis eemal veel üks suur maja, kus uksest sisenedes avanes tõeline päkapikutöökoda. Igas ruumis näidati mänguasjade valmistamise eri etappe. No et alguses olid vaid autorattad, siis juba autokered, siis pandi kõik kokku, siis pakiti ära ja saadeti pakid teele. Või umbes nii. Käisime ja piilusime igale poole ning vaatamist jagus piisavalt :) 

Päris pikk aeg möödus meie perel minigolfi radade juures. Seal harjutasid seda ala nii suuremad kui väiksemad. Samas sai ka mängida suurt "Tower" mängu (mulle mitte ei meenu, kuidas seda mängu kodumaal nimetatakse). Kui mängimistest ja ronimistest küllalt sai, läksime hoopis kinno, kus ekstra meile näidati mõnda Popeye multifilmi. Nii said lapsedki paremini aru, mis tegelane see imelik mees õigupoolest on, ja eks väike istumine kulus meile ära küll.

Ja ega see polegi veel kõik - siin-seal kohtasime me erinevaid loomakesi. Kohe minigolfi juures jäid silma kaks papagoid ja orav. Kusagil olid deegud. Natuke eemal kitsed ja lõpuks kohtasime isegi hirvi. Nii et midagi kõigile :) 

Lõpetuseks natuke üldisemat juttu ka:

Popeye Village ehk "Sweethaven Village" on 1980. aasta filmi "Popeye" võttepaik (Popeye rollis Robin Williams, Olive Oyl - Shelly Duvall). Küla valmis 1979. aastal seitsme kuuga. Vajalik puit toodi Hollanist ja Kanadast, sest Maltal on puiduga lood nagu nad on. 165 liikmega ehitustiim kasutas kahekümne puidust hoone valmistamisel kaheksa tonni naelu ja kaks tuhat gallonit värvi (1gallon on 3-4liitrit).

Filmimine algas 23. jaanuaril 1980. Sisu kokkuvõtteks - Popeye saabub Sweethaveni külla, et otsida oma isa. Seal kohtab Popeye Olive Oyli, kes on kihlatud Kapten Blutoga. Koos Olive'ga leiab Popeye hüljatud lapse - Swee'Pea. Viimasest Bluto ja Popeye vahelisest võitlusest (filmitud Blue Lagoonis) väljub võitjana Popeye ning lausub filmi lõpetuseks oma kuulsad sõnad "I yam what I yam". Filmimine lõpetati 19. juunil 1980.

Talv=roheline

Eelmisel pühapäeval tegime turistimisepäeva ja rentisime auto. Kuna siinne talv on külm ja tihtilugu vihane-tormine, siis tuleb iga päikeselist kaunist päeva ära kasutada. Eriti, kui see juhtub olema pühapäev :)

Praeguseks hetkeks on meil vist pea kõik suuremad turistilõksud läbi käidud. Seda mõnusam on autoga lihtsalt mööda teid sõita ja iga teeotsa sihtpunkti uurima minna. Sedasi sihitult ekseldes startisime Popeye Village'i juurest suunaga Selmun Palace'i poole. Selmun on pisipisike asula, mis vaatab kõrgustest alla Mistra ja Xemxija lahtedele. Selmunist edasi sõites jõudsime mingisuguste offroad teedeni, kus oli ootamatult palju autosid. Sedasi täiesti planeerimata leidsime me koha, kus kohalikel meeldib pühapäeva veeta. Kes oli autos, kes väljas, aga Campbelli kindluse varemete ümbruses oli rahvast täitsa palju. 

Fort Campbell ehitati brittide poolt kaitsmaks Maltat Teises maailmasõjas. Nüüdseks on seal vaid posu mahajäetuid hooneid ja kaunid vaated. Mulle on endiselt natuke uskumatu siinse talve rohelus. Kõik on ereroheline. Loodus otsekui naerataks praeguse aja sobiva temperatuuri, päikese ja sademete kooslusele.  Veel näeb sealt ülevalt Püha Pauli saart. Väidetavalt just seal toimus kunagi ammustel aegadel Püha Pauli laevahukk, kui ta oli teel Rooma poole. Just tema oli see, kes Maltale ristiusu tõi.

Lisaks Campbelli kindluse vaadetele sõitsime veel alla Mistra lahe juurde ka. See on pisike sopike väikese rannaga ja suvel kindlasti rahulikumat mõnulemist nautivate inimeste pelgupaik.

Niisiis - teistelegi nautimiseks Malta roheline külg. Augustis-septembris siia reisijad seda ei näe, aga mais tulijatele peaks sellised vaated avanema küll :)

Seal kauguses on Bugibba

Vaade Mistra ja Xemxija lahtedele

The Malta Experience

The Malta Experience on turistidele (aga miks mitte ka kohalikele) suunatud film, mida näidatakse päevast päeva pealinnas Vallettas. Tegemist on 45 minutit kestva riigi ajalugu tutvustava filmikesega ja olles nüüd lõpuks selle ise ära näinud julgen ma seda Malta külastajatele soovitada küll. 

Nii mõneski mõttes saab tegelikult Malta ja Eesti ajaloo vahel paralleele tõmmata. Malta on oma asukohale asukohta tõttu tuhandete aastate pikkuse ajalooga tsivilisatsioonide sulatuskatel. Esimesed asustuse märgid pärinevad ajast alates umbes 5200. aastast e.m.a., enne foiniiklaste saabumist eksisteeris saartel märkimisväärne eelajalooline tsivilisatsioon. Põhisaarele foiniiklaste antud nimi Malat tähendab turvalist sadamat. Hiljem olid saared sajandeid rüütliordu Order of Knights of the Hospital of St John asukohaks ning seejärel Briti impeeriumi osaks. Malta iseseisvus 1964. aastal. Kuid kogu selle vahele mahtus veel hulganisti valitsejaid - kartaagolased, roomlased, araablased, normannid, Napoleon jne jne jne. Ühed läksid, teised tulid. Nagu filmis kordi ja kordi rõhutati - muutus tuli taas merelt.

Seega, ajaloohuvilised, kõigepealt filmi vaatama ja siis saarestikku avastama. Ja uskuge, avastamist jagub siin pikemaks kui nädal-kaks-kolm...

Rabatis rongiga sõitmas

Mul on enda peas väike nimekiri, kuhu veel siin saarestikus minema peaks. Üheks punktiks oli Rabatis rongiga sõitmine. Kuna möödunud pühapäeva ilm paistis selleks otstarbeks igati sobiv, sai see mõte teoks. Mineku algus oli paljutõotav. Bussi oodates taipasin viimasel hetkel, et nr 203 sõidab ju siitsamsat Rabati. Aga oli see alles sõit - bussijuht vist ise ka ei teadnud, kas ja kustkaudu ta sõitma peab. Sõitis igaks juhuks haigla juurde ja tiirutas veel, vahepeal küsis reisijatelt nõu, et kumba teeotsa kasutada. Sedasi siis tiirutasime ikka ühest linnas teise ja ühelt teelt järgmisele. Jõudsime Rabati täpselt nii, et kell 13:00 startiv rong läks meie nina alt :) Mis seal ikka, veetsime aega mänguplatsil tegutsedes ning seejärel väikeses pargis keha kinnitades. Meil "all" oli ilm olnud täitsa soe ja mõnus, aga Mdina ja Rabat asuvad saare keskosas ja kõrgel. Seal puhus tugev ja külm tuul, nii et pargis otsisime endale varjulise nurga. 

Rabati rongi teekond on u 8km ja aega kulub selleks kuni pool tunnikest (kogu teekonda saab näha siin). Sõidu ajal tutvustatakse inglise ja saksa keeles tähtsamaid kohti ning nende tausta. Rong alustab oma sõitu kohe Mdina külje alt ja suundub Mdina väravate eest läbi. Edasi tuleb posu pisikesi ja armsaid Rabati tänavaid, möödudes St. Pauli ja St. Agatha katakombidest. 

Rabatist edasi sõidab rong väikesesse linna nimega Mtarfa (rahvaarvuga tsiba üle 2000 inimese). Mtarfa linnast jäid mulle meelde teistmoodi tänavasildid :) Mtarfas tegutses kunagi sõjaväehaigla, suures ja võimsas hoones on nüüd kool. Kuulsaim sealsetest vaatamisväärsustest on aga kellatorn, mis ehitati aastal 1895. Kell, muide, näitab siiani õiget aega :)

Mtarfast tagasi Rabati poole suundudes on võimalik nautida kauneid vaateid Maltale. Praegusel ajal on kogu saarestik nii-nii roheline. Ka vaade Mdina müüridele on sealtpoolt tõeliselt kaunis :) Tagasiteel sõidab rong üle sillast kohe vana raudteejaama läheduses. Kunagi ammustel aegadel oli ka Maltal raudtee - rong sõitis Vallettast Rabati. Märtsis 1931 see aga suleti.

Rabati rongi piletihind täiskasvanutele on 4,50€, lastele (4-16) 3,00€ ja väikestele (0-4) 1,50€. Soojemal ajal on see kindlasti parajalt mõnus sõiduke eriti just lastega peredele. Meie väiksem jõmm küll rongi istudes avaldas tugevat vastumeelsust, aga kui tädi tõi kõigile väikestele mängimiseks bussid, jäi isegi tema rahule. Rongist võiks rohkem küll välja näha. Kuna katus on üsna madalal, siis varjab see päris suure osa vaateväljast. Aga muus osas paras ringkäik, kui pole pikemalt aega Rabatis peatuda ja ringi tuuseldada.

Jõulutäht

Ma olen vähemalt kuu aega iga kord ühest majast möödudes vaadanud seda puud. Jõulutähe puud. Ma polnud kunagi varem seda niiviisi kasvamas näinud, et suure puuna, mille oksad ulatuvad kõrgustesse... ja okste tippudes on punased õied. Või siis pigem lehed nagu need vist jõulutähtedel on. Juba mõnda aega olen plaaninud seda puud pildistada ja kui ma täna sealtkaudu koju jalutasin, fotokas juhtumisi kaasas, siis kasutasin koheselt võimalust. Mind nähes ilmus mu kõrvale äkitselt maja omanik ning hakkas kohe uurima, et mis lill mulle siin nüüd meeldib, et vaat seal kaugel on ju roosid ja... Mina ütlesin, et seesama puu meeldibki ja et meie koduriigis nad sedasi ei kasva. Jutustasime seal u 5 minutit ja selle käigus sain teada, et selleaastased rahed (jajah, eile sadas ka rahet) on taimele kõvasti kahju teinud. Varsti võetakse puu poole lühemaks, et see uuesti kasvada ja vohada saaks. Pidi õnneks kiiresti kasvama. Kui mees 10 aastat tagasi majja kolis, istutas ta maha ca 20-30cm puukese. Nüüdseks on see... no ta on ikka suur :) ja ilus... isegi siis, kui ta pole oma hiilgeaegade vääriline. Pakuti mullegi jupikest puud kaasa, aga ma ei saa taimedega väga hästi läbi. Käin edaspidigi lihtsalt teiste aedade taga imetlemas :)

Nii ta tuli

Praegu on veel täiesti lubatud "head uut" soovida, nii et paras aeg kirjutada, kuidas meieni 2012 jõudis. Kutsusime endale selleks õhtuks külalised - eestlastest naabripere. On ikka tore küll, et nad siin olemas on. Päevad on kohe lõbusamad ja lastel ka koos vahva mängida. Niisiis, tulid nad meile aastavahetuseks külla. Katsime laua erinevate näksidega ja lasime seina peale vaatamiseks etv aastavahetusprogrammi. Mitte, et me seda hirmus hoolega vaadanud oleks, aga tekitas omamoodi koduse tunde sellegipoolest :) Ja eks Tujurikkujat vaadati siingi. 

Esimene uusaasta tuli kell 23:00. Meenutas natuke Eestis oleku aegu, mil kell 23:00 taevasse esimesed ilutulestikud lendama hakkasid. Nüüd olime meie need võõrad, kes oma aja järgi natuke pidulikumat hetke tähistasid ja kodustele helistasid. Kesköö saabudes ronisime aga õue, võtsime oma kihisevad joogid kaasa, säraküünlapakid (naabrid ettenägelikult Eestist ostsid) samuti ja läksime promenaadile. Kuigi Malta on suur ilutulestikumaa ja siin saab suvi otsa paugutades elada, siis uusaasta pole just eriti tähtis püha. Vallettas ja Florianas olid vabaõhuüritused ja nii võis loota, et sealtpoolt siiski mõnda tulevärki näeb. Nägi isegi rohkem, kui eelmisel aastal :) Sliema poolt tulid ühed paugud ja üle vee paistsid neljad. Lõpetuseks veel üle vee hotell, mis nagu eelmiselgi aastal, lasi enda ilutulestikku natuke peale seda, kui kõik teised olid lõpetanud. 

Nii ta siis tuli :) Aasta 2012.