Malta - minu külalise silme läbi

Juba esimeste külaliste järgselt mõtlesin ma, et oleks tore enda jaoks nende muljed ka siia talletada. Et kunagi, kui see kõik on ehk välja prinditud, siis on need ka ausalt ja tähtsalt kogu loo peatükkide seas. Siiani pole keegi väga hoolega kirjutanud, aga Elin on täpselt nii tubli ja tegi selle tüki ära. Siit ta siis tuleb - Malta Elini silmade läbi. Hästi lahe on lugeda kellegi teise Maltat, sest mina näen ju vaid ühte kildu kõigest, mis siin toimub. Seda üllatavam on leida, et mõni asi on teiste silmis hoopis teistmoodi! Kogu alljärgnev tekst ja fotod on Elini sulest ja blogist. Aitäh, Elin, et vaevaks võtsid!

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Ja siit ta tuleb! Me käisime seal ära! 12-17 oktoober 2011.

Käisime tegelikult läbi Itaalia, kuid otsustasin sel korral sellel väga pikalt mitte peatuda, kuna olime seal vaid viivuks ning nägin teda nii minimaalselt, et kardan jääda hätta õigete kirjelduste väljatoomisel. Seega teen väga lühidalt.

Enne Maltale lendu olime Reggio Emilias, mida arvasin olevat väikese alevikuna, kuid mis tegelikkuses osutus aga suureks linnaks meie mõistes, ning sealt edasi sõitsime Bolognasse. Nende mõlemi puhul ei väsinud ma korrutamast, et see kõik on niiii Itaalia. Just selline, nagu ma ette kujutasin. Palju inimesi, kulunud värvides krohvitud majad, peaväljakud, uhked kirikutornid, kaare all olevad kõnniteed ja palju pizzat-pastat. Inimesed tulid vastu rõõmsate nägudega ja ciao-tasid alatasa. Liiklus oli pöörane ja absoluutselt arusaamatu. Täpselt selline Itaalia, nagu ma olin harjunud nägema piltidel ja filmides. Emotsioon oli positiivne ja mulle meeldis. Olin juba ammu tahtnud Itaaliat näha, nüüd nägin ja olin selle üle rõõmus.

Pärast Malta reisi (millest hakkan kohe rääkima) sattusime paariks tunniks Milaanosse, aga see emotsioon, mis mind seal tabas, oli juba hoopis teistsugune! Kui ma olin ennist oodanud just Milaano nägemist, suur ja ilus ja kuulus, siis teda nähes mõtlesin koheselt ringi. Ta tundus kõle ja kuritegelik ja hirmus. Raudteejaama ümbrus oli täis kahtlasi inimgruppe, kellest möödumine tekitas judinaid, kõik tänavad olid täis millegi müüjaid ning .. ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Meid kõnetasid erinevad inimesed kahtlaste teemaarendustega ja üldse oli kuidagi kõhe. Linn ise nägi välja must ja pisut räpane. Me sattusime sinna muidugi ka õhtutundidel, kui kiskus juba pimedaks ning täiesti kindlasti lisas see asjale kõhedust veelgi juurde, kuid ometi tundsin, et see pole linn, kuhu ma tagasi tahaksin minna. Võib-olla kunagi veendun vastupidises, kui satun sinna teistes tingimustes, valgel ja ilusal ajal.

Nüüd aga Malta juurde.

12. oktoober

Lendasime Bolognast poolteist tundi. Kergelt ärevuses mõlemad. Ei olnud kumbki seda maad enne näinud. Kusjuures pean siinkohal ära mainima, et minust ikkagi ei saa lennusõltlast. Mulle see ei meeldi. Kuidagi kõhe on ja kasutan teda tõesti vaid eesmärgiga minna punktist a punkti b. Õhku tõusmine on nii jube, et ma pean koguaeg kuskilt kinni hoidma ja korrutama, et kohe jõuame üles. Ülevalolek on muidugi tavaline kohalseis, selle vastu pole mul midagi. Ja ilus on ka alla vaadata, kui ilm on hea. Igasugu pöörded, mida lennuk teeb, ajavad mul kananaha ihule. Maandumine on ainus, mida naudin, kuna tean, et siis on jälle kindel pind jalge all :)

Kui Malta ülevaltpoolt paistma hakkas - suur liivakarva kivimürakas, absoluutselt sirgelt järsu kaljuservaga otse merre, mitte tuttigi rohelist silmapiiril, jooksid judinad üle mu ihu ja Jako hõikas: mulle juba praegu meeldib Malta! Mina sekundeerisin ja kiljatasin tema järel sama - olime vaimustuses!

Maandusime ja läksime peaaegu jooksujalu läbi lennujaama, et seda maad ka teiseltpoolt näha.

Meil ei olnud termomeetrit, kuid arvan, et sooja oli peaaegu 30 kraadi. Keskoktoobris! Ja ma nägin palme. Päris päris palme. Ma olin selliseid varem vaid filmides näinud ning ei osanud oodatagi, et Maltal neid kohtan. Olin nii vaimustuses, ma ei suutnud oma emotsiooni taltsutada. Seal oli suvi ja seal olid palmid ja seal oli ilus! Me saabusime Maltale. Olin nii ärevil, et peaaegu värisesin.

Meil oli tarvis jõuda Gzirasse. Üks tilluke linnake teiselpool meresoppi pealinnast. Kristi oli soovitanud minna taksoga otse maja ette, kuid lonely planet soovitas bussi, ning Jako jaoks on see piibel. Seega otsisime omale bussi, millega sõitsime Vallettasse, pealinna. Kõik bussid viivad Vallettasse. Ja sealt saab kõikjale edasi ka. Hiljem selgus, et Gzira ja lennujaama vahel käib ka otsebuss, aga seda infot me sel momendil veel ei teadnud. Teel bussiga Valletta suunas lasi keegi tule ära. Konkreetselt. Päike paistis ja oli valge ja äkki oli pime. Müstika. Ja seal käiski nii - paari minutiga läks iga õhtu pimedaks. Ei mingit videvikku! Bussis oli konditsioneer ja üsna jahe, tekitas tunde, et kuna nüüd on õues pime, siis tõenäoliselt ka jahe ja.. valmistusin selleks alateadvuslikult. Kui bussi pealt maha astusime, saime aga šoki - endiselt suvi! Suurepärane, mis tunne on olla pimedas ja soojas üheaegselt! Tegelt ka! Seda peab proovima.

Vallettast läksime järgmise bussi peale ja sõitsime Gzirasse. Kristi oli eelnevalt öelnud, et see on väike kohake, seega läksime esimeses sellenimelises peatuses maha, paberilipik aadressiga näpus, ning hakkasime otsima. Tegelikult osutus veits keerulisemaks, kui arvasime, kuna õues oli kottpime (kella poole kaheksa paiku) ja tänavad kitsad ning täis tihedat liiklust. Tänavanimesildid olid pigem haruldus, kui reegel. Küsisime paarilt vastutiulijalt ja kohal me lõpuks olimegi. Kristi maja tänava otsas tundsin kaugelt ära - kui kõik ülejäänud olid vana ja väsinud välimusega, siis üks oli suur ja uhke ja uus. Teadsin, et ta ei saa mujal elada! :) Mul oli õigus.

Jõudsime kohale, sättisime oma kompsud maha ning praktiliselt kohe viis Kristi meid väikesele tiirule. See oli nii harjumatu, kuna õues oli kottpime ning tundus täiesti öö. Tegelikkuses oli kell aga umbes kaheksa. Ja see kuumus! Võtsin harjumuspäraselt õhukese jakikese kaasa, mille mõttetuses veendusin järgneva kolme minutiga.

Kõndisime mööda promenaadi Gzirast Sliemasse, ikka mööda merepiiri edasi, tegime väikse ringi ning jalutasime tagasi. Hämmastama pani asjaolu, et Gzira linnast sai korraga Sliema linn, mitte miski muu aga ei muutunud. Täpselt nagu oleks mööda Estonia puiesteed kõndinud ning korraga märganud, et polegi enam selles linnas. :) Aga linnad olidki sellised tillukesed ning algasid ja lõppesid uue linnaga. Poed ja kõik muu oli ikka samas võtmes.

Käisime veel väiksel pizzal ning läksime ära tuppa. Päevast väsinud, ootama uut ja põnevamat!

13. oktoober

Otsustasime pealinna ette võtta. Gziras võtsime Kristiga koos väikse hommikusöögi ning seejärel asusime Jakoga kahekesi teele.

Gzira oli ise küll tilluke, kuid kitsad tänavad kulgesid risti-rästi ja olid paksult liiklust täis. Seaduse järgi oli küll teada, et neil kehtib vasakpoolne liiklus, kuid kellelegi see mõjuda eriti ei saanud, kuna kahekesi sõitma poleks lihtsalt mahtunud! Korraga tundsime, et tegime õigesti, et rendiauto mõtte varakult maha laitsime.

Ja ikka veel need palmid! Ma ei suutnud uskuda, et ma näen tõesti palme! Katsusin ja pildistasin neid ja Jako muudkui naeris.

Bussiga oleks Vallettasse olnud umbes poole tunni tee ümber lahe, kuid otsustasime sel hommikul minna praamiga. See sõitis vaid 5 minutit.

Loksusime praamikesel, vaadates ringi ja ohates vaid sellest, mis lummas. Kogu see liivakollane elu. Kõik ühtlaselt ühe tooniga kaetud. Isegi mitte kaetud, vaid ehitatud. Kõik teed, kõik hooned, kogu maastik. Kõik oli seesama. See ilus ja uuristatav liiv.

Mul oli raske uskuda, et midagi sellist saab olemas olla. Et tõesti võib olla kogu linn, kogu ümbrus, kogu saarestik, ühesugusest kivimist. Ja et see võib kaunis olla. Ta oli nii puhas ja puutumatu. Vaid meresoola uuristatud käigud ta sees, ei muud. Ma keerutasin vaid pead enda ümber ja kordasin ühtainust sõna - uskumatu! Nii ilus oli ta.

Kui laeva pealt maha astusime, saime tunda maltalaste tohutut kauplemisharjumust. Meie teele sattus umbes 10 hobust oma kutsariga ning igaüks neist pakkus meile kõikvõimalikke parimaid pakkumisi, et me nendega keskusse sõidaksime. Ütlesime kõikidele neile ära, kuna olime ette võtnud kõnnimatka. Sedasama kauplemist saime terve reisi ajal tunda veel ja veel, küll taksode, küll hobustega, küll turul ja tänaval.

Valletta nägi ümber keskuse välja üsna nagu kogu ülejäänud Malta. Kõrged liivakarva ehitised, mõned veidike vähem väsinud, teised natuke enam. Ühegi külje pealt poleks osanud arvata, et tegu on pealinnaga.

Mida aga kesklinna poole (kuhu oli tegelikkuses vaid mõnisada meetrit), seda mägisemaks muutusid tänavad ja seda rohkem oli näha inimesi. Elu käis ning autod sõitsid. Tänavad käisid ikka üles ja alla, ikka üles ja alla. Algul ajas naerma, pärast väsitas täitsa ära, ning lõpuks ajas jälle naerma, kuna kõik kohad juba valutasid ning iga kord, kui mäest alla hakkasime minema, oli teada, et varsti on vaja taas üles marssida!

Vallettas jalutasime me mitu tundi. Nägime turgu, mis kulges mööda üht suuremat tänavat ning kus müüdi tohututes kogustes suveniire, päikeseprille ning saunalinasid! :) Kusjuures ka meie soetasime sealt omale prillid, kuna olime enda omad Eestisse jätnud. Kui sul on õues konstantselt midagi 5 ja 10 soojakraadi vahelist, siis ei tule päikeseprillide peale! Samalt turult valisime ka portsu postkaarte ning panime Eesti suunas teele.

Kui Vallettale tiir peale tehtud, istusime bussile ja sõitsime poolsaarele nimega Isla, ning kui see läbi kõnnitud (tillukene tegelikult), kõndisime ümber lahe teisele poolsaarele, Vittoriosa. Kõndisime piki poolsaari ning nautisime olukorda, kus nii paremale kui vasakule vaadates nägime ilusat sinist merd. Liiklus oli sealgi tugev, ning pani hämmastama, kuidas bussid seal suudavad sõita, kuid nad tegid seda mängleva kergusega.

Kusjuures kogu Malta reisi ajal suutsin ma näha vaid nelja liilusmärki: anna teed, telliskivi, ringtee, ning "slow" - pani mind mõtlema, et huvitav how slow? Kui aeglaselt? Hiljem kahetsesin, et märgist pilti ei teinud, kuid sain pildile teepeal sama märgi - see üldiselt eelnes pea igale ristmikule.

Ja kui ma juba liiklusest hakkasin rääkima, siis panen kõik iseärasused kirja, mida märkasin. No kõigepealt see, et neil on vasakpoolne liiklus! Esialgu kartsime kohe sattuda sama veidrasse olukorda, kui Iirimaal, kus teed ületades ei tea, kummale poole vaadata, siis aga selgus, et nagunii peab mõlemile poole vaatama, kuna üks auto mahub korraga ühele tänavale. Ja nii nad siis põrutavad suurel kiirusel oma suunas, kuni märkavad vastassuunast tulijat, vajutavad pidurid blokki, ning otsivad omale mõne parkiva auto, kelle taha pugeda, et tulija mööda mahuks. Või teeb tulija seda. Jalakäijaid austatakse ja lastakse üle tee kogu aeg. Ma mõtlen kogu aeg. Olgu sul siis roheline või punane või üldse mitte midagi, igatahes saad üle tee. Ja mis mulle veel algul suure hämminguna tundus ja pani arvama, et maltakad on õudsalt ebaviisakad liiklejad, oli see, et pidevalt on üks signaalitamine. Kusiganes ka ei kõnni/sõida, sind saadab signaalijada. Pärast paari tundi mõistsin, et tegemist pole üldse ebaviisakusega - vastupidi, nad on viisakad! Iga kord kui nad ristmikule lähenevad, lasevad törtsu signaali, et teisest suunast tulija teaks, et sealt on midagi tulemas. Nii ei pea enne ristmikku hoogu väga palju vähendama ning õnnetusi ei juhtugi. Jahh, liiklus tundus pöörane, kuid ometi ei märganud me ühtegi juhust, kus keegi oleks kellelegi külge sõitnud. Nad olid viisakad ja teadsid, mida teevad.

Poolsaartel oli elu palju vähem kui Vallettas, Gziras või Sliemas. Nad tundusid rahulike kohtadena, kus turiste väga polnud. Liikusid vaid need, kes tegelikult seal elasid. Ja seal oli ilus. Vaade oli üle lahe ja meile väga meeldis. Käisime ja ahhetasime.

Mina, kes ma olen nii minimaalselt reisinud, vaid tibatillukest killukest maailmast näinud, olin kogu sellest vaateväljast niivõrd vaimustuses, et seda on keeruline sõnadesse panna. Korraga nägin ma midagi hoopis teistsugust, absoluutselt erinevat sellest, mida olin harjunud nägema. Ma olin sattunud nagu mingisse filmi, unenäkku. Ilusasse. Ma olin selle lummuses ja nii tugevalt mõjutatud, et see oli midagi imelist.

Jako, kes on maailma palju näinud, oli samuti elevuses ja muudkui korrutas, et ta ei osanud uneski näha, et talle Malta niiväga meeldida võib. Ta ütles, et ei oska seda ühegi teise kohaga võrrelda - võibolla õige pisut Marokoga, aga väga palju on seal siiski seda, mida kuskil mujal ei näe. Ja siis oli mul veel selle üle ka ütlemata hea meel, et reisisin temaga sellisesse kohta, mis tallegi, maailmarändurile, niivõrd suurt muljet avaldas!

Ja nii me käisime ringi, kahekesi, kahe fotoaparaadiga ja hõikasime ning naeratasime iga erilise peale. Ja kuna erilist oli nii palju, siis olimegi vaid kaks suurt naeratavat tobukest Malta tänavatel.

Sel päeval tegin oma ainsa ostu Maltal, ühest pisikesest tänavanurgal asetsevast poekesest, mille vaateaknal nägin modelli seljas kleiti, ning teadsin, et tahan seda. Samal momendil sain tunda seda, kuidas Maltal vajub lõunaajal paariks tunniks kõik unne, ning ärkab uuesti alles 2-3 ajal päeval, kui poed taas avatakse. Ma jõudsin selle ära oodata ning sain ka oma kleidi :)

See päev oli meil väga tegus, me saime läbi käidud palju kohti ning koguda palju emotsioone.

Gzirasse jõudes oli juba pime, läksime veel väikesele õhtusöögile ning seejärel ära tuppa, kust leidsime eest Kristi perekonna. Jagasime natuke muljeid ning kustusime üsna pea.

14. oktoober

Selle päeva olime reserveerinud Gozo jaoks. See on suuruselt järgmine Malta saar. Hommikul ärgates saime Kristi käest mõned näpunäited ning voldikud ja asusime bussi ootama. Maltal, muide, on paar kuud vana bussisüsteem, ja see tähendab seda, et kõik on täiesti sassis. Teada on vaid, et mis numbriga kuhugi saab, aga et kuna või kui kaua ta sõidab, on must auk. Ja siis ootadki mingil momendil bussipeatuses ja kui ükskord tuleb, siis astud peale ja sõidad nii kaua, kui ta sind sõidutab! :)

tõlge: "see liin sõidab sagedaste intervallidega umbes kella 5.30-st hommikul kumi 11-ni õhtul." (tegelikkuses sõitis umbes 2x tunnis)

Igatahes ootasime bussi Gziras umbes pool tundi, ning sõitsime saare teise otsa ca 2 tundi ! Kuigi vahemaa oli umbes 20km, buss lihtsalt tiirutab ja korjab kõik inimesed peale igalt poolt :) Igaljuhul jõudsime sadamasse ning ootasime veel pool tundi praami, mis meid Gozole sõidutas. Ning see sõitis tunni :) Seega kulus meil 4 tundi, et Gozole saada. Aga see tasus end ära !!!

See vesi oli umbes 4-5 meetrit sügav, ja see polnud bassein! Ausõna!

Maastik oli seal ikka nagu Maltal, liivane ja ühte karva. Kõnniteed, kusjuures, olid ülilibedad. Mina oma flip-floppidega olin alatasa hädas, kuna üles- ja allamäge oli tarvis palju käia. Läksime ühte kindlusse, kust nägi kaugele ja kogu maastikku ning hooneid. See oli midagi!

Ja siis, sealsamas, Gozol, sain ma teada, mis on ilu sünonüüm. Ma sain teada, kust see sõna tuli ning miks ta üldse on loodud. See kõik oligi! Jah, see pidigi tähendama ilu. Seda tohutut kaunidust, mis ilm võib inimesele näidata. Seda ei ole võimalik kirjeldada, seda peab nägema! Seda peab nägema! Maltat peab nägema. See sinisinisinine vesi. Rohekassinine. Need kaljud. Need... oeh, mul tõusevad praegugi veel ihukarvad turri ja judinad jooksevad üle selja, kui sellele mõtlen, kui neid pilte vaatan, kui seda meenutan. See oli fenomenaalne, midagi imelist. Ma käisin seal lihtsalt ja klõpsisin, hüppasin ringi, ja nägu oli.. ma isegi ei tea, mis ma olin. Ma ütlen, seda peab ise nägema! Mina oleksin võinud sinna jäädagi. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et minu silm ei olnud varem midagi nii kaunist näinud.

Oeh.

Igatahes olime me seal mere ääres mõnda aega ning siis astusime taas bussile, millega sõitsime sadamasse.

Laev oli kohe ees ning saime mandri poole sõitma hakata. Laevasõidu ajal lasi keegi jälle lambi ära ning kohale jõudes oli jälle pime. Bussile saime ka kohe ning seega tagasisõit sai natuke kiirem, kui sinnaminek. Seekord läksime maha St Juliansis, mis on Gzirast tulles kohe pärast Sliemat. See on kõige populaarsem koht söömiseks (kaluriküla Marsaxlokki järel, muidugi), ning sel eesmärgil läksime meiegi sinna. Võtsime kahekesi õhtupimedas ühe restoraniõhtusöögi pudeli veiniga, terrassil. Pärast päeva Gozol ja seda suurt emotsiooni kulus just selline õhtu ära.

15. oktoober

Sel hommikul tahtis Jako minna endisesse Malta pealinna, Mdinasse. Millegipärast otsustasin mina sinna mitte minna, vaid hoopis vaadata ringi Gziras ja Sliemas, natuke tutvuda sealsete poodidega, hiljem jalutada Kristiga. Seda me tegimegi ja väga lahe oli. Jako jäi ka oma üksinda käiguga rahule :) Ta ütles, et seal olid ülimalt kitsad jalgtänavad ning kõrged hooned.

Meie aga sattusime Kristiga keset kaunist suvist päeva peale olukorrale, kus meri hakkas järsku trikke tegema. Laine tõusis promenaadini ning möllas ja möllas. See oli taaskord midagi hämmastavat ja kilkamapanevat minu jaoks! See ilus sinine meri elas!

Kui Jako jõudis Mdinalt tagasi, läksime kõik koos - Kristi oma perega, ja meie, Marsaxlokki! Kalurikülla. Kristi oli lubanud meid laupäeval sinna sööma viia, kuna ilma selleta pole me Maltat näinud! Seal veetsime ühe igavesti vahva õhtupooliku laua taga lobisedes ja naerdes oma veidrate söökide üle. Tellisime tõeliselt mereäärse õhtusöögi, mis sisaldas vist küll kõiki elukaid, keda soolaveest leida saab! Väga mõnus õhtu oli!

16. oktoober

Pühapäeval saime teada, miks eelmisel päeval meri tormama hakkas. Öö läbi oli äikesetorm ning vihma jätkus terveks päevaks. Olime planeerinud pühapäeva tegelikult randa, kuid see jäi nüüd siis ära. Vähemalt mingis mõttes... arvasime, et ongi meie päev luhta läinud ja tuleb tubane olemine. Kuniks Kristi tuli idee peale ning meie läksime kaasa :) Tegime vahva fotosessiooni otse tormises meres! Vot see oli midagi! Kui algul kartsime hirmsasti, siis pärast oli adneraliin nii laes, et täitsa vahva oli. Ja laine oli niiiii soe! Saime sellega üle turja ja mõistsime, et tegelikult polegi külm, nagu ootasime. Koju läksime läbivettinult!

17. oktoobri hommik oli täis pakkimist ning lobisemist ja suurtes kogustes lauamängu mängimist :) ning siis läinud me olimegi. Gzirast lennujaama ja sealt Bolognasse. Lennuki aknast vaatasime veel kurbade pilkudega järele sellele tibatillukesele, kuid ilusale ja imelisele Maltale.

Ma usun ja loodan, et satun sinna veel.

Numbritest:

latte - 1,60 - 1,80€

pizza - 5-8€

pasta - 5-8€

pudel Malta veini restoranis - 3-4€

õhtusöök kalarestoranis - 20€

pastizzeriast pizza või muu suurem amps - 1-2€

saiake kohvikust - 1-2€

saiake pastizzeriast - 0,30-0,80€

cola - 1,5-2€

2h bussipilet - 2,20€

päevane bussipilet - 2,60€

praam Gozole ja tagasi - 4,65€

praam blue lagoonile ja tagasi - 8€

üheotsapilet Sliema-Valletta - 1,50€

öömajade kohta ei oma kahjuks infot