Pole vist enam mingi üllatus, et meil külalisi käis. Elin ja Jako saabusid meie juurde ühe kolmapäeva õhtul, pilkases pimeduses. Olin neid juba pikalt oodanud, sest arvasin, et tulevad taksoga nagu ma soovitasin. Aga seiklejad nagu nad on, tulid hoopis bussiga ja nõks isegi ringiga. Kohale nad siiski jõudsid, tuleb au anda, sest esimest korda võivad siinsed pisikesed tänavad üsna segadusse ajada. Eriti pimedas.
Veel samal õhtul viisin nad kiirele tiirule Sliemasse, et natuke süüa ja ümbrust näidata. Ka esimene pirakas prussakas (neid on, aga noh mitte väga palju õnneks... ma vihkan prussakaid!) tuli kaugelt maalt külalisi tervitama. Tegime tiiru Tigne Pointile, sest mulle endale see tiir väga meeldib - vaade Vallettale ja kaunis ümbrus.
Järgnevatel päevadel kolasid nad peamiselt isepäi, eks meil olid oma argised asjad ajada. Käisid Vallettas ja Gozol... no nagu allpool lugeda sai. Kui esimestel õhtutel kippus külalistele väsimus kiiresti kallale, siis kolmandal (vist) õhtul tõin oma Scrabble'i välja ja tutvustasin neilegi seda mängu. Mõnus mäng on ja vahva oli näha neidki aina enam nakatumas. Veel viimasel päeval enne nende äraminekutki veetsime me tunnikese skräbldades :)
Laupäeval õhtul otsustasime Marsaxlokki sööma minna. No ikka peab kalurikülas ära käima ja kala sööma. Ilmataat arvas kenasti, et pole neil tarvis kaunist ja rahulikku Marsaxlokki näha ja ujutas kohale suured ning tumedad pilved. Tuul möllas omasoodu ja kui me bussilt maha astusime, hakkas ka sadama. Nii ei saanudki me istuda väljas varjude all, vaid asusime mõnda mõnusat siseruumi otsima. Leidsime ka, üsna uhke oli teine. Aga tagaõu oli katusega kaetud, tuul meid ei puutunud ja vihm ka mitte. Lisaks oli platsis üks muhe vanataat, kes lahkelt lubas meil oma kalu välja valida ja üldse igatepidi armas oli. No eks me olime ka ainsad kliendid tol hetkel. Tellisime Eliniga kahepeale "fish of the day" vaagna - seal oli küll kõike, mida vähegi välja otsida sai. Elin piirdus vaid kaladega, aga ma maitsesin ikka hiidkrevette ja karpe ka. Karpe, muuseas, esmakordselt ja polnud üldse õudne ega halb kogemus :) Elinit siiski ümber veenda ei õnnestunud...
Pühapäev tervitas meid sajuga. Külaliste rannapäev oli luhtas ja kuna pühapäevad Maltal on nagunii äärmiselt unise loomuga, siis vihm võimendas seda veelgi. Turistid läksid siiski vihma trotsides seiklema, me olime kohalike kombel koduseinte vahel. Kuniks mul lõi pähe, et aga pildistaks natuke neid selles möllavas vees. Jõudsin kohale ca 10 minutit enne neid ja jälgisin vett. Vesi oli marus. Valisin enda arust välja koha, kuhu vesi ei ulatu ja kus me peaksime võrdlemisi kuivana pääsema. Kui me aga sinna minema hakkasime, tulid lained, mis meid kiirelt veega üle kastsid. Õigemini küll mind, sest Elin-Jako hüppasid kiirelt trepi peale tagasi. Veetsime vee ääres umbes 45 minutit ja aeg lausa lendas. Uskumatu millise adrenaliinilaksu võib sedasi saada. Vesi ju pole külm - praegugi 22 kraadi. Korra ma unustasin neid tuleva laine eest hoiatada ja see kastis Elini-Jako üleni märjaks :) Ja soolaseks... Elinit paistis vee soolasus üllatavat :) Oli tõeliselt mõnus õhtu ja mu arust sai ka mõnus resultaat. Kel huvi, siis resultaati näeb siin.
Mul on väga hea meel, et Elin-Jako võtsid vaevaks seda kivist saarestikku kaema tulla. Malta pole tõesti nagu teised riigid, siin on midagi erilist. Ja kui uhke tunne on näha, et külalised leiavad selle erilise üles! Hoolimata puude vähesusest või rohketest koerajunnidest tänavatel. Aitäh teile :)
Scrabble oli ülim :D selle peab omale ka soetama!
ReplyDeleteÜlejäänust juba rääkisin üsna põhjalikult.... :P