See oli mai lõpus, kui me ühel nädalavahetusel taas rendiautoga saarele seiklema läksime. Lisaks tavapärastele rannakülastustele plaanisime muudki. Esimeseks peatuseks sai Ta'Qali piirkonnas peetud busside ja vanade autode näitus. Või kas oli see just näitus. Reklaamiti, et hakkavad ka sõitma ja on muidu tore, tegelikult seisis masinad üksteise kõrval ja nende vahel saalis hoolega inimesi. Ei midagi väga põnevat, aga kui peres kasvab kaks väikest poissi, siis ilmselgelt piisavalt huvitav, et nende tähelepanu köita.
Õhtul sõitsime Gnejna Bay juurde. See on üks kolmest kõrvuti asetsevast liivarannast, aga ometi polnud me veel sinna kordagi jõudnud, Golden Bay juurde ja Ghajn Tuffieha kanti aga üsna tihti. Kuna me otseselt rannamõnusid nautida ei plaaninud, siis läksime hoopis sealsamas mäe otsas oleva torni juurde turnima. Ta' Lippija torn ehitati aastal 1637 ja see oli osa tolleaegsest kaitsevõrgust.
Kui me autot parkides sealselt meesterahvalt küsisime, et kas torni juurde ikka rada läheb, vastas ta meile loomulikult jaatavalt. Nii me siis teele asusime. Alguses oli üsna arvestatav rada, aga õige varsti muutus tee selliseks, et pool tuli oma peas ette kujutada. Samas katki ka ei jäta ju. Nii me siis turnisime, seiklesime, ikka paremale ja vasakule, lugematute taimede vahelt läbi kuniks jõudsime peaaegu lõppu. Seal ootas kõige raskem osa teest, üsna püstloodis tõusvad kivid. Aga ületasime sellegi raskuse. Mitte ainult meie, vaid ka lapsed tegid selle matka läbi.
Ülevalt oli muidugi väga mõnus vaade ümbruskonnale. Parajasti hakkas päike loojuma ja kõik paistis kuldne ja soe :) Allaminek oli aga kohati raskemgi, sest kui üles minnes kukkumisohtu nagu polekski, on alla minnes see topeltsuur. Üleval olles märkasime me teisel pool liivaranda ühte huvitavat autorada ja otsustasime, et me peame kindlasti minema uurima, mis koht see on. Läksimegi, paraku aga selgus, et see on eratee ja omanikud sõitsid meile poole tee peal vastu. Mnjah...
Pühapäevahommikuks oli meil aga hoopis teistsugune mõte. Kusagil teisel pool saart, kesk mägesid, peeti väidetavalt mingisugust autode võistlust. Me ei teadnud, kus see täpselt peaks toimuma, aga see polnud suur takistus. Leidsime esimese teeotsa suhteliselt kiiresti üles. Raskemaks läks olukord siis, kui me ühtäkki ei teadnud, millise mäekese juurde suunduda. Seiklesime kusagil rohtukasvanud taluteedel püstloodis alla ja püstloodis üles. Kuniks me kaugel järgmise mäe kandis rohkem liikumist nägime ja arvasime, et mis see muud ikka olla saab.
Selliste autoüritustega on üks kummaline lugu. Me oleme neil alati olnud kui omaette vaatamisväärsused. Tõsi ta on - ka seekord ei hakanud silma ühtegi teist välismaalast peale meie. Üsna loogiline, sest inglisekeelsetest ürituste kalendrites-portaalides ei olnud selle ürituse kohta sõnagi infot. Aga üritus toimus ja kohal oli Malta mõistes täitsa palju inimesi. Autod sõitsid mitu satsi mäest üles ja autode valik oli piisavalt mitmekesine. Koht ise oli muidugi väga lahe. Natuke maailma otsa ja äärt meenutav :)
