Cottonera piirkonnas, läbi autoakna

Vaade Birgust Kalkarale

Sõitsime tänasel tuulisel ja pilvisel pühapäeval (Ilmataat on siinsete nädalavahetustega täiesti tülli läinud!) risti-põiki Cottonera piirkonnas. Cottonera hõlmab nn Kolme Linna - Senglea (L-Isla), Vittoriosa (Birgu) ja Cospicua (Bormla) - ja Kalkarat. See on ajaloohõnguga ala. Kitsad tänavad, rohked kindlused ja kaunid vaated. Selle kõige pärast soovitab sealkandis jalutada pea iga turistikäsiraamat, mis Malta kohta eales välja antud. 

Tuleb tunnistada, et me pole sinna jalutama jõudnud. Jah, Maltal on veel kohti, kuhu me lihtsalt pole jõudnud minna. Aga plaanis on. Täna võtsime ette ja sõitsime sinka-vonkatades mööda Cottonera piirkonda ringi. Vahepeal ekseldes, siis kaelad õieli ringi vaadates ja mõeldes, et siia tuleme kord tagasi... siis, kui ilm on ilus ja pole pidevalt hirmu vihma kätte jääda. Sõitsime Kalkara kaugeimatel teedel ja piilusime sealt alla vee äärde. Lõpuks otsustasime Vittoriosasse ehk Birgusse tagasi pöörduda ja natuke mere piiril jalutada. Kaugelt Kalkara kohalt lähenesid tumedad pilved ja paaril korral joonistas välk taevasse oma kriipsujukusid. Sättisin end järgmise kritselduse ootele ja oh imet - ma sain selle pildile :) Välgujoonis Kalkara kohal. Läksime piisku trotsides aina edasi, kuid paraku kaugele me ei jõudnud - vihm tuli ja võitis. Ühtlasi aga tekitas suure soovi minna ja avastada. Teinekord, kui ehk pole vaja varju otsida... kui saab rahulikult end tänavate labürinti ära eksitada.

Nii kuum on tunne

Läksin hetk tagasi Malta weather saidile ilma uurima ja sain üllatuse osaliseks- temperatuur 32 kraadi, tajutav temperatuur 39,2kraadi! Vähe selles, et 20 kraadi tundub kohati külm olevat, siis 39 kraadi ei aja isegi higistama... hehee :)

Elini ja Jakoga

Pole vist enam mingi üllatus, et meil külalisi käis. Elin ja Jako saabusid meie juurde ühe kolmapäeva õhtul, pilkases pimeduses. Olin neid juba pikalt oodanud, sest arvasin, et tulevad taksoga nagu ma soovitasin. Aga seiklejad nagu nad on, tulid hoopis bussiga ja nõks isegi ringiga. Kohale nad siiski jõudsid, tuleb au anda, sest esimest korda võivad siinsed pisikesed tänavad üsna segadusse ajada. Eriti pimedas.

Veel samal õhtul viisin nad kiirele tiirule Sliemasse, et natuke süüa ja ümbrust näidata. Ka esimene pirakas prussakas (neid on, aga noh mitte väga palju õnneks... ma vihkan prussakaid!) tuli kaugelt maalt külalisi tervitama. Tegime tiiru Tigne Pointile, sest mulle endale see tiir väga meeldib - vaade Vallettale ja kaunis ümbrus. 

Järgnevatel päevadel kolasid nad peamiselt isepäi, eks meil olid oma argised asjad ajada. Käisid Vallettas ja Gozol... no nagu allpool lugeda sai. Kui esimestel õhtutel kippus külalistele väsimus kiiresti kallale, siis kolmandal (vist) õhtul tõin oma Scrabble'i välja ja tutvustasin neilegi seda mängu. Mõnus mäng on ja vahva oli näha neidki aina enam nakatumas. Veel viimasel päeval enne nende äraminekutki veetsime me tunnikese skräbldades :)

Laupäeval õhtul otsustasime Marsaxlokki sööma minna. No ikka peab kalurikülas ära käima ja kala sööma. Ilmataat arvas kenasti, et pole neil tarvis kaunist ja rahulikku Marsaxlokki näha ja ujutas kohale suured ning tumedad pilved. Tuul möllas omasoodu ja kui me bussilt maha astusime, hakkas ka sadama. Nii ei saanudki me istuda väljas varjude all, vaid asusime mõnda mõnusat siseruumi otsima. Leidsime ka, üsna uhke oli teine. Aga tagaõu oli katusega kaetud, tuul meid ei puutunud ja vihm ka mitte. Lisaks oli platsis üks muhe vanataat, kes lahkelt lubas meil oma kalu välja valida ja üldse igatepidi armas oli. No eks me olime ka ainsad kliendid tol hetkel. Tellisime Eliniga kahepeale "fish of the day" vaagna - seal oli küll kõike, mida vähegi välja otsida sai. Elin piirdus vaid kaladega, aga ma maitsesin ikka hiidkrevette ja karpe ka. Karpe, muuseas, esmakordselt ja polnud üldse õudne ega halb kogemus :) Elinit siiski ümber veenda ei õnnestunud...

Pühapäev tervitas meid sajuga. Külaliste rannapäev oli luhtas ja kuna pühapäevad Maltal on nagunii äärmiselt unise loomuga, siis vihm võimendas seda veelgi. Turistid läksid siiski vihma trotsides seiklema, me olime kohalike kombel koduseinte vahel. Kuniks mul lõi pähe, et aga pildistaks natuke neid selles möllavas vees. Jõudsin kohale ca 10 minutit enne neid ja jälgisin vett. Vesi oli marus. Valisin enda arust välja koha, kuhu vesi ei ulatu ja kus me peaksime võrdlemisi kuivana pääsema. Kui me aga sinna minema hakkasime, tulid lained, mis meid kiirelt veega üle kastsid. Õigemini küll mind, sest Elin-Jako hüppasid kiirelt trepi peale tagasi. Veetsime vee ääres umbes 45 minutit ja aeg lausa lendas. Uskumatu millise adrenaliinilaksu võib sedasi saada. Vesi ju pole külm - praegugi 22 kraadi. Korra ma unustasin neid tuleva laine eest hoiatada ja see kastis Elini-Jako üleni märjaks :) Ja soolaseks... Elinit paistis vee soolasus üllatavat :) Oli tõeliselt mõnus õhtu ja mu arust sai ka mõnus resultaat. Kel huvi, siis resultaati näeb siin.

Mul on väga hea meel, et Elin-Jako võtsid vaevaks seda kivist saarestikku kaema tulla. Malta pole tõesti nagu teised riigid, siin on midagi erilist. Ja kui uhke tunne on näha, et külalised leiavad selle erilise üles! Hoolimata puude vähesusest või rohketest koerajunnidest tänavatel. Aitäh teile :)

Malta - minu külalise silme läbi

Juba esimeste külaliste järgselt mõtlesin ma, et oleks tore enda jaoks nende muljed ka siia talletada. Et kunagi, kui see kõik on ehk välja prinditud, siis on need ka ausalt ja tähtsalt kogu loo peatükkide seas. Siiani pole keegi väga hoolega kirjutanud, aga Elin on täpselt nii tubli ja tegi selle tüki ära. Siit ta siis tuleb - Malta Elini silmade läbi. Hästi lahe on lugeda kellegi teise Maltat, sest mina näen ju vaid ühte kildu kõigest, mis siin toimub. Seda üllatavam on leida, et mõni asi on teiste silmis hoopis teistmoodi! Kogu alljärgnev tekst ja fotod on Elini sulest ja blogist. Aitäh, Elin, et vaevaks võtsid!

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Ja siit ta tuleb! Me käisime seal ära! 12-17 oktoober 2011.

Käisime tegelikult läbi Itaalia, kuid otsustasin sel korral sellel väga pikalt mitte peatuda, kuna olime seal vaid viivuks ning nägin teda nii minimaalselt, et kardan jääda hätta õigete kirjelduste väljatoomisel. Seega teen väga lühidalt.

Enne Maltale lendu olime Reggio Emilias, mida arvasin olevat väikese alevikuna, kuid mis tegelikkuses osutus aga suureks linnaks meie mõistes, ning sealt edasi sõitsime Bolognasse. Nende mõlemi puhul ei väsinud ma korrutamast, et see kõik on niiii Itaalia. Just selline, nagu ma ette kujutasin. Palju inimesi, kulunud värvides krohvitud majad, peaväljakud, uhked kirikutornid, kaare all olevad kõnniteed ja palju pizzat-pastat. Inimesed tulid vastu rõõmsate nägudega ja ciao-tasid alatasa. Liiklus oli pöörane ja absoluutselt arusaamatu. Täpselt selline Itaalia, nagu ma olin harjunud nägema piltidel ja filmides. Emotsioon oli positiivne ja mulle meeldis. Olin juba ammu tahtnud Itaaliat näha, nüüd nägin ja olin selle üle rõõmus.

Pärast Malta reisi (millest hakkan kohe rääkima) sattusime paariks tunniks Milaanosse, aga see emotsioon, mis mind seal tabas, oli juba hoopis teistsugune! Kui ma olin ennist oodanud just Milaano nägemist, suur ja ilus ja kuulus, siis teda nähes mõtlesin koheselt ringi. Ta tundus kõle ja kuritegelik ja hirmus. Raudteejaama ümbrus oli täis kahtlasi inimgruppe, kellest möödumine tekitas judinaid, kõik tänavad olid täis millegi müüjaid ning .. ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Meid kõnetasid erinevad inimesed kahtlaste teemaarendustega ja üldse oli kuidagi kõhe. Linn ise nägi välja must ja pisut räpane. Me sattusime sinna muidugi ka õhtutundidel, kui kiskus juba pimedaks ning täiesti kindlasti lisas see asjale kõhedust veelgi juurde, kuid ometi tundsin, et see pole linn, kuhu ma tagasi tahaksin minna. Võib-olla kunagi veendun vastupidises, kui satun sinna teistes tingimustes, valgel ja ilusal ajal.

Nüüd aga Malta juurde.

12. oktoober

Lendasime Bolognast poolteist tundi. Kergelt ärevuses mõlemad. Ei olnud kumbki seda maad enne näinud. Kusjuures pean siinkohal ära mainima, et minust ikkagi ei saa lennusõltlast. Mulle see ei meeldi. Kuidagi kõhe on ja kasutan teda tõesti vaid eesmärgiga minna punktist a punkti b. Õhku tõusmine on nii jube, et ma pean koguaeg kuskilt kinni hoidma ja korrutama, et kohe jõuame üles. Ülevalolek on muidugi tavaline kohalseis, selle vastu pole mul midagi. Ja ilus on ka alla vaadata, kui ilm on hea. Igasugu pöörded, mida lennuk teeb, ajavad mul kananaha ihule. Maandumine on ainus, mida naudin, kuna tean, et siis on jälle kindel pind jalge all :)

Kui Malta ülevaltpoolt paistma hakkas - suur liivakarva kivimürakas, absoluutselt sirgelt järsu kaljuservaga otse merre, mitte tuttigi rohelist silmapiiril, jooksid judinad üle mu ihu ja Jako hõikas: mulle juba praegu meeldib Malta! Mina sekundeerisin ja kiljatasin tema järel sama - olime vaimustuses!

Maandusime ja läksime peaaegu jooksujalu läbi lennujaama, et seda maad ka teiseltpoolt näha.

Meil ei olnud termomeetrit, kuid arvan, et sooja oli peaaegu 30 kraadi. Keskoktoobris! Ja ma nägin palme. Päris päris palme. Ma olin selliseid varem vaid filmides näinud ning ei osanud oodatagi, et Maltal neid kohtan. Olin nii vaimustuses, ma ei suutnud oma emotsiooni taltsutada. Seal oli suvi ja seal olid palmid ja seal oli ilus! Me saabusime Maltale. Olin nii ärevil, et peaaegu värisesin.

Meil oli tarvis jõuda Gzirasse. Üks tilluke linnake teiselpool meresoppi pealinnast. Kristi oli soovitanud minna taksoga otse maja ette, kuid lonely planet soovitas bussi, ning Jako jaoks on see piibel. Seega otsisime omale bussi, millega sõitsime Vallettasse, pealinna. Kõik bussid viivad Vallettasse. Ja sealt saab kõikjale edasi ka. Hiljem selgus, et Gzira ja lennujaama vahel käib ka otsebuss, aga seda infot me sel momendil veel ei teadnud. Teel bussiga Valletta suunas lasi keegi tule ära. Konkreetselt. Päike paistis ja oli valge ja äkki oli pime. Müstika. Ja seal käiski nii - paari minutiga läks iga õhtu pimedaks. Ei mingit videvikku! Bussis oli konditsioneer ja üsna jahe, tekitas tunde, et kuna nüüd on õues pime, siis tõenäoliselt ka jahe ja.. valmistusin selleks alateadvuslikult. Kui bussi pealt maha astusime, saime aga šoki - endiselt suvi! Suurepärane, mis tunne on olla pimedas ja soojas üheaegselt! Tegelt ka! Seda peab proovima.

Vallettast läksime järgmise bussi peale ja sõitsime Gzirasse. Kristi oli eelnevalt öelnud, et see on väike kohake, seega läksime esimeses sellenimelises peatuses maha, paberilipik aadressiga näpus, ning hakkasime otsima. Tegelikult osutus veits keerulisemaks, kui arvasime, kuna õues oli kottpime (kella poole kaheksa paiku) ja tänavad kitsad ning täis tihedat liiklust. Tänavanimesildid olid pigem haruldus, kui reegel. Küsisime paarilt vastutiulijalt ja kohal me lõpuks olimegi. Kristi maja tänava otsas tundsin kaugelt ära - kui kõik ülejäänud olid vana ja väsinud välimusega, siis üks oli suur ja uhke ja uus. Teadsin, et ta ei saa mujal elada! :) Mul oli õigus.

Jõudsime kohale, sättisime oma kompsud maha ning praktiliselt kohe viis Kristi meid väikesele tiirule. See oli nii harjumatu, kuna õues oli kottpime ning tundus täiesti öö. Tegelikkuses oli kell aga umbes kaheksa. Ja see kuumus! Võtsin harjumuspäraselt õhukese jakikese kaasa, mille mõttetuses veendusin järgneva kolme minutiga.

Kõndisime mööda promenaadi Gzirast Sliemasse, ikka mööda merepiiri edasi, tegime väikse ringi ning jalutasime tagasi. Hämmastama pani asjaolu, et Gzira linnast sai korraga Sliema linn, mitte miski muu aga ei muutunud. Täpselt nagu oleks mööda Estonia puiesteed kõndinud ning korraga märganud, et polegi enam selles linnas. :) Aga linnad olidki sellised tillukesed ning algasid ja lõppesid uue linnaga. Poed ja kõik muu oli ikka samas võtmes.

Käisime veel väiksel pizzal ning läksime ära tuppa. Päevast väsinud, ootama uut ja põnevamat!

13. oktoober

Otsustasime pealinna ette võtta. Gziras võtsime Kristiga koos väikse hommikusöögi ning seejärel asusime Jakoga kahekesi teele.

Gzira oli ise küll tilluke, kuid kitsad tänavad kulgesid risti-rästi ja olid paksult liiklust täis. Seaduse järgi oli küll teada, et neil kehtib vasakpoolne liiklus, kuid kellelegi see mõjuda eriti ei saanud, kuna kahekesi sõitma poleks lihtsalt mahtunud! Korraga tundsime, et tegime õigesti, et rendiauto mõtte varakult maha laitsime.

Ja ikka veel need palmid! Ma ei suutnud uskuda, et ma näen tõesti palme! Katsusin ja pildistasin neid ja Jako muudkui naeris.

Bussiga oleks Vallettasse olnud umbes poole tunni tee ümber lahe, kuid otsustasime sel hommikul minna praamiga. See sõitis vaid 5 minutit.

Loksusime praamikesel, vaadates ringi ja ohates vaid sellest, mis lummas. Kogu see liivakollane elu. Kõik ühtlaselt ühe tooniga kaetud. Isegi mitte kaetud, vaid ehitatud. Kõik teed, kõik hooned, kogu maastik. Kõik oli seesama. See ilus ja uuristatav liiv.

Mul oli raske uskuda, et midagi sellist saab olemas olla. Et tõesti võib olla kogu linn, kogu ümbrus, kogu saarestik, ühesugusest kivimist. Ja et see võib kaunis olla. Ta oli nii puhas ja puutumatu. Vaid meresoola uuristatud käigud ta sees, ei muud. Ma keerutasin vaid pead enda ümber ja kordasin ühtainust sõna - uskumatu! Nii ilus oli ta.

Kui laeva pealt maha astusime, saime tunda maltalaste tohutut kauplemisharjumust. Meie teele sattus umbes 10 hobust oma kutsariga ning igaüks neist pakkus meile kõikvõimalikke parimaid pakkumisi, et me nendega keskusse sõidaksime. Ütlesime kõikidele neile ära, kuna olime ette võtnud kõnnimatka. Sedasama kauplemist saime terve reisi ajal tunda veel ja veel, küll taksode, küll hobustega, küll turul ja tänaval.

Valletta nägi ümber keskuse välja üsna nagu kogu ülejäänud Malta. Kõrged liivakarva ehitised, mõned veidike vähem väsinud, teised natuke enam. Ühegi külje pealt poleks osanud arvata, et tegu on pealinnaga.

Mida aga kesklinna poole (kuhu oli tegelikkuses vaid mõnisada meetrit), seda mägisemaks muutusid tänavad ja seda rohkem oli näha inimesi. Elu käis ning autod sõitsid. Tänavad käisid ikka üles ja alla, ikka üles ja alla. Algul ajas naerma, pärast väsitas täitsa ära, ning lõpuks ajas jälle naerma, kuna kõik kohad juba valutasid ning iga kord, kui mäest alla hakkasime minema, oli teada, et varsti on vaja taas üles marssida!

Vallettas jalutasime me mitu tundi. Nägime turgu, mis kulges mööda üht suuremat tänavat ning kus müüdi tohututes kogustes suveniire, päikeseprille ning saunalinasid! :) Kusjuures ka meie soetasime sealt omale prillid, kuna olime enda omad Eestisse jätnud. Kui sul on õues konstantselt midagi 5 ja 10 soojakraadi vahelist, siis ei tule päikeseprillide peale! Samalt turult valisime ka portsu postkaarte ning panime Eesti suunas teele.

Kui Vallettale tiir peale tehtud, istusime bussile ja sõitsime poolsaarele nimega Isla, ning kui see läbi kõnnitud (tillukene tegelikult), kõndisime ümber lahe teisele poolsaarele, Vittoriosa. Kõndisime piki poolsaari ning nautisime olukorda, kus nii paremale kui vasakule vaadates nägime ilusat sinist merd. Liiklus oli sealgi tugev, ning pani hämmastama, kuidas bussid seal suudavad sõita, kuid nad tegid seda mängleva kergusega.

Kusjuures kogu Malta reisi ajal suutsin ma näha vaid nelja liilusmärki: anna teed, telliskivi, ringtee, ning "slow" - pani mind mõtlema, et huvitav how slow? Kui aeglaselt? Hiljem kahetsesin, et märgist pilti ei teinud, kuid sain pildile teepeal sama märgi - see üldiselt eelnes pea igale ristmikule.

Ja kui ma juba liiklusest hakkasin rääkima, siis panen kõik iseärasused kirja, mida märkasin. No kõigepealt see, et neil on vasakpoolne liiklus! Esialgu kartsime kohe sattuda sama veidrasse olukorda, kui Iirimaal, kus teed ületades ei tea, kummale poole vaadata, siis aga selgus, et nagunii peab mõlemile poole vaatama, kuna üks auto mahub korraga ühele tänavale. Ja nii nad siis põrutavad suurel kiirusel oma suunas, kuni märkavad vastassuunast tulijat, vajutavad pidurid blokki, ning otsivad omale mõne parkiva auto, kelle taha pugeda, et tulija mööda mahuks. Või teeb tulija seda. Jalakäijaid austatakse ja lastakse üle tee kogu aeg. Ma mõtlen kogu aeg. Olgu sul siis roheline või punane või üldse mitte midagi, igatahes saad üle tee. Ja mis mulle veel algul suure hämminguna tundus ja pani arvama, et maltakad on õudsalt ebaviisakad liiklejad, oli see, et pidevalt on üks signaalitamine. Kusiganes ka ei kõnni/sõida, sind saadab signaalijada. Pärast paari tundi mõistsin, et tegemist pole üldse ebaviisakusega - vastupidi, nad on viisakad! Iga kord kui nad ristmikule lähenevad, lasevad törtsu signaali, et teisest suunast tulija teaks, et sealt on midagi tulemas. Nii ei pea enne ristmikku hoogu väga palju vähendama ning õnnetusi ei juhtugi. Jahh, liiklus tundus pöörane, kuid ometi ei märganud me ühtegi juhust, kus keegi oleks kellelegi külge sõitnud. Nad olid viisakad ja teadsid, mida teevad.

Poolsaartel oli elu palju vähem kui Vallettas, Gziras või Sliemas. Nad tundusid rahulike kohtadena, kus turiste väga polnud. Liikusid vaid need, kes tegelikult seal elasid. Ja seal oli ilus. Vaade oli üle lahe ja meile väga meeldis. Käisime ja ahhetasime.

Mina, kes ma olen nii minimaalselt reisinud, vaid tibatillukest killukest maailmast näinud, olin kogu sellest vaateväljast niivõrd vaimustuses, et seda on keeruline sõnadesse panna. Korraga nägin ma midagi hoopis teistsugust, absoluutselt erinevat sellest, mida olin harjunud nägema. Ma olin sattunud nagu mingisse filmi, unenäkku. Ilusasse. Ma olin selle lummuses ja nii tugevalt mõjutatud, et see oli midagi imelist.

Jako, kes on maailma palju näinud, oli samuti elevuses ja muudkui korrutas, et ta ei osanud uneski näha, et talle Malta niiväga meeldida võib. Ta ütles, et ei oska seda ühegi teise kohaga võrrelda - võibolla õige pisut Marokoga, aga väga palju on seal siiski seda, mida kuskil mujal ei näe. Ja siis oli mul veel selle üle ka ütlemata hea meel, et reisisin temaga sellisesse kohta, mis tallegi, maailmarändurile, niivõrd suurt muljet avaldas!

Ja nii me käisime ringi, kahekesi, kahe fotoaparaadiga ja hõikasime ning naeratasime iga erilise peale. Ja kuna erilist oli nii palju, siis olimegi vaid kaks suurt naeratavat tobukest Malta tänavatel.

Sel päeval tegin oma ainsa ostu Maltal, ühest pisikesest tänavanurgal asetsevast poekesest, mille vaateaknal nägin modelli seljas kleiti, ning teadsin, et tahan seda. Samal momendil sain tunda seda, kuidas Maltal vajub lõunaajal paariks tunniks kõik unne, ning ärkab uuesti alles 2-3 ajal päeval, kui poed taas avatakse. Ma jõudsin selle ära oodata ning sain ka oma kleidi :)

See päev oli meil väga tegus, me saime läbi käidud palju kohti ning koguda palju emotsioone.

Gzirasse jõudes oli juba pime, läksime veel väikesele õhtusöögile ning seejärel ära tuppa, kust leidsime eest Kristi perekonna. Jagasime natuke muljeid ning kustusime üsna pea.

14. oktoober

Selle päeva olime reserveerinud Gozo jaoks. See on suuruselt järgmine Malta saar. Hommikul ärgates saime Kristi käest mõned näpunäited ning voldikud ja asusime bussi ootama. Maltal, muide, on paar kuud vana bussisüsteem, ja see tähendab seda, et kõik on täiesti sassis. Teada on vaid, et mis numbriga kuhugi saab, aga et kuna või kui kaua ta sõidab, on must auk. Ja siis ootadki mingil momendil bussipeatuses ja kui ükskord tuleb, siis astud peale ja sõidad nii kaua, kui ta sind sõidutab! :)

tõlge: "see liin sõidab sagedaste intervallidega umbes kella 5.30-st hommikul kumi 11-ni õhtul." (tegelikkuses sõitis umbes 2x tunnis)

Igatahes ootasime bussi Gziras umbes pool tundi, ning sõitsime saare teise otsa ca 2 tundi ! Kuigi vahemaa oli umbes 20km, buss lihtsalt tiirutab ja korjab kõik inimesed peale igalt poolt :) Igaljuhul jõudsime sadamasse ning ootasime veel pool tundi praami, mis meid Gozole sõidutas. Ning see sõitis tunni :) Seega kulus meil 4 tundi, et Gozole saada. Aga see tasus end ära !!!

See vesi oli umbes 4-5 meetrit sügav, ja see polnud bassein! Ausõna!

Maastik oli seal ikka nagu Maltal, liivane ja ühte karva. Kõnniteed, kusjuures, olid ülilibedad. Mina oma flip-floppidega olin alatasa hädas, kuna üles- ja allamäge oli tarvis palju käia. Läksime ühte kindlusse, kust nägi kaugele ja kogu maastikku ning hooneid. See oli midagi!

Ja siis, sealsamas, Gozol, sain ma teada, mis on ilu sünonüüm. Ma sain teada, kust see sõna tuli ning miks ta üldse on loodud. See kõik oligi! Jah, see pidigi tähendama ilu. Seda tohutut kaunidust, mis ilm võib inimesele näidata. Seda ei ole võimalik kirjeldada, seda peab nägema! Seda peab nägema! Maltat peab nägema. See sinisinisinine vesi. Rohekassinine. Need kaljud. Need... oeh, mul tõusevad praegugi veel ihukarvad turri ja judinad jooksevad üle selja, kui sellele mõtlen, kui neid pilte vaatan, kui seda meenutan. See oli fenomenaalne, midagi imelist. Ma käisin seal lihtsalt ja klõpsisin, hüppasin ringi, ja nägu oli.. ma isegi ei tea, mis ma olin. Ma ütlen, seda peab ise nägema! Mina oleksin võinud sinna jäädagi. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et minu silm ei olnud varem midagi nii kaunist näinud.

Oeh.

Igatahes olime me seal mere ääres mõnda aega ning siis astusime taas bussile, millega sõitsime sadamasse.

Laev oli kohe ees ning saime mandri poole sõitma hakata. Laevasõidu ajal lasi keegi jälle lambi ära ning kohale jõudes oli jälle pime. Bussile saime ka kohe ning seega tagasisõit sai natuke kiirem, kui sinnaminek. Seekord läksime maha St Juliansis, mis on Gzirast tulles kohe pärast Sliemat. See on kõige populaarsem koht söömiseks (kaluriküla Marsaxlokki järel, muidugi), ning sel eesmärgil läksime meiegi sinna. Võtsime kahekesi õhtupimedas ühe restoraniõhtusöögi pudeli veiniga, terrassil. Pärast päeva Gozol ja seda suurt emotsiooni kulus just selline õhtu ära.

15. oktoober

Sel hommikul tahtis Jako minna endisesse Malta pealinna, Mdinasse. Millegipärast otsustasin mina sinna mitte minna, vaid hoopis vaadata ringi Gziras ja Sliemas, natuke tutvuda sealsete poodidega, hiljem jalutada Kristiga. Seda me tegimegi ja väga lahe oli. Jako jäi ka oma üksinda käiguga rahule :) Ta ütles, et seal olid ülimalt kitsad jalgtänavad ning kõrged hooned.

Meie aga sattusime Kristiga keset kaunist suvist päeva peale olukorrale, kus meri hakkas järsku trikke tegema. Laine tõusis promenaadini ning möllas ja möllas. See oli taaskord midagi hämmastavat ja kilkamapanevat minu jaoks! See ilus sinine meri elas!

Kui Jako jõudis Mdinalt tagasi, läksime kõik koos - Kristi oma perega, ja meie, Marsaxlokki! Kalurikülla. Kristi oli lubanud meid laupäeval sinna sööma viia, kuna ilma selleta pole me Maltat näinud! Seal veetsime ühe igavesti vahva õhtupooliku laua taga lobisedes ja naerdes oma veidrate söökide üle. Tellisime tõeliselt mereäärse õhtusöögi, mis sisaldas vist küll kõiki elukaid, keda soolaveest leida saab! Väga mõnus õhtu oli!

16. oktoober

Pühapäeval saime teada, miks eelmisel päeval meri tormama hakkas. Öö läbi oli äikesetorm ning vihma jätkus terveks päevaks. Olime planeerinud pühapäeva tegelikult randa, kuid see jäi nüüd siis ära. Vähemalt mingis mõttes... arvasime, et ongi meie päev luhta läinud ja tuleb tubane olemine. Kuniks Kristi tuli idee peale ning meie läksime kaasa :) Tegime vahva fotosessiooni otse tormises meres! Vot see oli midagi! Kui algul kartsime hirmsasti, siis pärast oli adneraliin nii laes, et täitsa vahva oli. Ja laine oli niiiii soe! Saime sellega üle turja ja mõistsime, et tegelikult polegi külm, nagu ootasime. Koju läksime läbivettinult!

17. oktoobri hommik oli täis pakkimist ning lobisemist ja suurtes kogustes lauamängu mängimist :) ning siis läinud me olimegi. Gzirast lennujaama ja sealt Bolognasse. Lennuki aknast vaatasime veel kurbade pilkudega järele sellele tibatillukesele, kuid ilusale ja imelisele Maltale.

Ma usun ja loodan, et satun sinna veel.

Numbritest:

latte - 1,60 - 1,80€

pizza - 5-8€

pasta - 5-8€

pudel Malta veini restoranis - 3-4€

õhtusöök kalarestoranis - 20€

pastizzeriast pizza või muu suurem amps - 1-2€

saiake kohvikust - 1-2€

saiake pastizzeriast - 0,30-0,80€

cola - 1,5-2€

2h bussipilet - 2,20€

päevane bussipilet - 2,60€

praam Gozole ja tagasi - 4,65€

praam blue lagoonile ja tagasi - 8€

üheotsapilet Sliema-Valletta - 1,50€

öömajade kohta ei oma kahjuks infot

Üks öö Vallettas

1. oktoober oli sel aastal see päev (õigemini küll õhtu), kui Valletta avas pimeduses uksed kõigile huvilistele. Notte Bianca on üritus, mis toimub mitmel pool üle maailma, nii ka siin väikesel saarel. Notte Bianca raames on kõik Valletta muuseumid, erinevad ehitised, kunstigaleriid ja muud põnevad kohad avatud kõigile huvilistele ja seda tasuta. Lisaks toimub iga nurga peal mõni muusikaline või tantsuline etendus.

Juba eelmisel aastal oleks ma tahtnud kõike kaema minna, aga paraku jäi logilistel põhjustel tookord käimata. Seda enam olin ma kindel, et sel aastal tuleb korraks pilk peale heita. Muuseumitesse ja mujale me kahjuks küll ei pääsenud, aga pole hullu, niisamagi oli mõnus jalutada. Järjekorrad igale poole näitustele ja kirikutesse olid üsna pikad. Siin-seal kostis kõrvu eesti keeltki, sest just sel ajal oli ju Maltal kaasmaalasi üsna arvukalt.

Mis me siis nägime? Vehklemisdemonstratsiooni, mitmeid tantsuetteasteid, ühel tänaval jäi orkestergi ette. Tänavad ise olid ehitud otsekui käiks suur festa (no eks omamoodi käiski). Pärast bussipeatuse poole jalutades paistis kaugelt eeldatavasti Tarxieni festa ilutulestik. Pauguga punkt :)

Lõpuks ometi

Kui Eestis 1. jaanuaril euro käibele tuli, jäin ma huviga ootale, millal esimene kodumaine euromünt minuni jõuab. Ja mitte nii, et keegi tuttav toob ja annab, vaid ringlusest - poest, kohvikust, postkontorist vms. 9 kuud ja 25 päeva läks aega ja täna ulatati mulle Pointi keskuses osteldes 10-sendine kodumaine münt. Lahe!

Just üleeile lehitsesin vanematest siia jäänud ajakirjandust ja leidsin ühe eksperimendi, kus kolme nädala vältel tehti saadud euromüntide statistikat. Haarasin ideel sabast ning otsustasin ise sama asja läbi viia, kuid kahe nädala jooksul. Eks siis millalgi teen kokkuvõtteid, mis raha siin kõige rohkem liigub :)

Mässumeelne meri

See sinine rannatool saabus üsna ootamatult mu külaliste selja taha. Kust see tulla võis, ma ei tea. Seal lähedal ei meenu mulle siniste rannatoolidega kohti :)

 

Praegu paistab päike, on 20 kraadi ja kaunis sügisene ilm. Õhk on teistsugune kui suvel ja ma kaalun tõsiselt mõtet plätud kinnisemate jalanõude vastu vahetada. Loodus aga tõmbub rohelisemaks. Nägin täna meie nn "Lihtsalt Pargis" ehk Ta'Xbiexi pargis rohuliblesid maa seest välja piilumas. Tõesti-tõesti sügis tuleb.

Meil käisid vahepeal veel teisedki külalised, kes nüüdseks on taas Eestimaal. Nende siinoleku ajal aga nägime midagi, mida isegi meie pole varem näinud. Meeletult mässavat merd! Eks ikka tuleb siin keset Vahemerd ette, et tuul tekitab kõrgeid laineid ja laevad ei sõida. Seekord oli aga tegemist kolmepäevase tormiga. Sellisega, mis pani ahhetama ja ohhetama. Lained meenutasid telekast nähtuid, neid, millel surfajad oma lainelaudadega liuglevad. Promenaadidel jalutades oli kogu aeg võimalus märjaks saada. Eriti lahe oli vaatepilt Surfside'i ümbruses, kus suvel ujumas käisime. Kogu suur ja lai kivipind kattus iga natukese aja tagant vahutava veega. Käisime seal külalistega pildistamas ja kui ma neile väitsin, et siiani vesi pole tulnud, siis hetk hiljem seisin ma vees :) Aga pildistamine oli vahva ja andis tugeva adrenaliinidoosi. 

Filmisin ka natuke telefoniga seda möllu laupäeval. Ei midagi erilist, aga annab natuke toimunut edasi. Pühapäev oli hullem ja esmaspäevgi möödus üsna sarnases olukorras. Nii et see klipike on alles algus :)


Ahjaa, kui me esmaspäeva õhtul Tigne mänguplatsile mängima läksime, oli see niiske soolaga kaetud. Tea, kas vesi tõesti lendas sinnani välja...

Kuidas tulla Maltale?

Kommentaarist saadud vihjele vastavalt teen kiirelt ühe postituse selle kohta, kuidas siis üldse Maltale jõuda. Muide, pange ikka kommenteerides mingisugune nimi juurde... mul ka toredam teada, et Kati või Mati jättis, mitte kuri ja näota Anonymous :)

Niisiis. Otselende Eestist Maltale pole. Praegu olid 1. ja 8. oktoobri väljalennuga, aga üldjuhul pole. Seega tuleb kasutada vähemalt kahte lennukit, mõnel juhul ka kolme. Ma ei saa kõiki variante siia üles loetleda, aga räägin sellest, mida olen kogenud või kuulnud. 

Meie oleme seni kasutanud peamiselt läbi Müncheni lendamist. Eestist läheb lend kell 7 hommikul, vahepeal on 4 tundi pausi ja siis Maltale jõuab 14:55. Maltalt läheb lend 09:25 ja vahepeal on 8 tundi vaba aega Münchenis ning Tallinnas maandutakse 22:55. 8 tundi võib alguses ära hirmutada, aga ma ise eelistan alati sellist vahet näiteks neljale tunnile, sest kaheksa tunniga saab linna kolama minna või muud põnevat teha. 

Võimalik on kasutada ka Ryanairi teenuseid. Paraku Tallinn-Stochkholm ja Stockholm-Malta graafikud enam nii mugavalt ei klapi kui varem, nii et tuleb tõenäoliselt hoolega kombineerida ja jälgida. Aga Ryanair on üsna soodne valik ja teatud kordadel võib sattuda peale äärmiselt rahakotisõbralikele kombinatsioonidele.

Käiakse ka läbi Amsterdami või Frankfurti või Londoni või Brüsseli või mõne Itaalia linna. Viimastega muide on olnud ohtralt pagasikaotuslende (õnneks hiljem küll tuleb järele, aga esialgu ajab harja punaseks sellegipoolest). On ka neid, kes on kasutanud kolme lendu ja viimaseks lennuks on Riia-Tallinn - seega AirBalticu teenuseid, aga arvestades hetke seisukorda, siis nende peale ehk ei tasuks väga lootma jääda.

Nii et saab küll Maltale, pole probleemi. Tuleb lihtsalt natuke maha istuda ja uurida või küsida mõnelt reisibüroolt lennupiletite pakkumisi ja nemad teevad suurema töö ära. Kuna Eesti ja Malta on kaks Euroopa äärealade pisiriiki, siis on ka ilmselge, et pidevat aasta läbi kestvat otselennuühendust ei saagi kunagi olema. Ja kuna tegemist ei ole suure lokkava looduse ja lõputute liivarandadega paigaga, siis pole kahjuks see kivimürakatest koosnev saareriik just kaasmaalaste esimeste reisivalikute seas. Aga tulge ikka :) Tasub ära küll ja on, mida vaadata :)

Birgufest 2011

Käes on sügis ja käes on festivalide aeg. Kui suvel on igal pool festad ja elamine möödub pideva ilutulestikutähe all, siis nüüdseks on festade hooaeg läbi ja võimu näitavad erinevad festivalid. Õnneks on veel neid, kuhu me esimesel aastal ei jõudnud, ja eks ma püüan need nüüd seekord läbi käia. Kasvõi pealiskaudselt :)

Birgufest on üks tore ja vahva festival, mida peetakse igal aastal oktoobris Birgus (Vittoriosa). Sel aastal kestis festival lausa kolm päeva, kuigi kõige populaarsem on endiselt laupäev, kui õhtul kustutakse tänavatel tuled ja süüdatakse laternad-küünlad-tõrvikud. Birgu by Candlelight toob kohale sadu inimesi. Läksime meiegi. Selles osas tuleb äärmiselt tänulik olla meie mõnusatele naabritele, kelle autole me kogu kambaga ronisime.

Ajaliselt tegime me mõistliku otsuse - läksime kohale enne, kui päike loojus. Esiteks tähendas see seda, et saime park&ride parklas üsna hõlpsasti endale koha, ja teiseks seda, et tänavatel sai veel liikuda ilma suurema trügimiseta. Kõikjal meie ümber süüdati küünlaid, neid olid kõikvõimalikud kohad täis. Tublimad süütasid küünlaid ka oma kodudes ning jätsid uksed lahti, et inimesed saaksid sealt sisse kiigata. Kogu atmosfääri kirjeldada on suhteliselt raske - vaatepilt oli kaunis ja natuke ehk jõulunegi (eriti ühes kohas, kus kardemoni lõhn õhus oli). Ma üritasin kogu seda ilu pildile saada, aga tihtilugu ei suuda fotod kõike edasi anda. Seda, et ees, kõrval ja taga igal pool küünlad põlevad... no foto ei ole nii kõikvõimas. Nii me siis jalutasime, täpsemalt jalge ette nägemata, ja ohhetasime-ahhetasime. 

Keskväljakul oli üles seatud lava, kus erinevad esinejad pidid kontserte andma. Kui me oma tiiruga sinna tagasi jõudsime, laulis parasjagu üks neiu. Noh natuke läks tal selle asjaga nihu, sest heli tuli ju lindilt ja mitte alati ei pandud talle õiget laulu, mistõttu neiu seisis ja hoidis mikrofoni käes... Aga poistele meeldis, nemad olid lava ees näppu viskamas :)

Koju suundudes selgus, et parkla on pilgeni autosid täis ja tänavatel tervitas meid ühtlane ummik. Kõik, kes sel ajal Birgufestile teel olid, pidid ootama ja kindlasti närvegi kulutama. Teinekord tasub varakult kohale minna ja varakult lahkuda :)

Kes tahab pisukest videoklippi piiluda, saab seda teha siin.

Midagi harukordset

Laupäeval hakkas Maltal kehtima lahutust lubav seadus, aga kuna nädalavahetustel vastavad ametiasutused ei tööta, siis oli täna esimene päev, mil oli võimalik lahutust sisse anda. Päeva lõpuks oli saabunuid avaldusi 11. Üheksal juhul oli tegemist juba lahus elavate paaridega ja kahel juhul just tegeletakse nö lahku minemisega. Kes täpsemalt uudist lugeda viitsib või tahab, saab seda teha siin.

Gozol oli täna aga teistmoodi põnev elu. Merel möllas vesipüks (mida nägid ka mu siinviibivad vanemad) ja sellega kaasnevalt sadas sõsarsaarel rahet! Jajah, meil oli siin kuum ilm ja ei ühtki pilve, seal aga tegi ilma rahetorm. Õnneks ei midagi liiga ohtlikku, keegi siiski viga ei saanud. Mõnel tänaval natuke uputas ja Victorias murdus üks puu. Ka selle uudise kohta saab lugeda, sedakorda siit. Pilt on ka uudise juures ;)