Kuskil miskit toimub... eestlased

Praegu on siin saareriigis lahe aeg, sest kui muidu aastaringselt võib kohata mõnda üksikut Eestist tulnud turisti, siis nüüd on neid siin liikvel päris mitu. Mõni päev tagasi saabus seltskond bussiga, homme tuleb esimene sats lennuga ja teine sats 8. oktoobril. Olen ise juba kahel järjestikusel päeval kaasmaalasi kohanud. On lõbus küll jutukatketele eesti keeles vastata ja vestlejaid sedasi üllatada :) Aga teile, kes te siin parasjagu ringi seiklete - ärge ehmuge, kui üks kahe lapsega mööda tuhisev naine eesti keeles lobiseb. Igas sadamas olevat ju eestlasi ;)

Kummaliselt ...

... pikk paus on siin jutustamises. Aastaringi täitumine tähendab ühtlasi ka seda, et päris iga asi enam meeli ei eruta ja endast kirjutama ei pane. Pildistamistki on vähemaks jäänud. Nii et palun mulle andeks anda - on jah vaikne aeg. Samas... meile saabusid täna kaua oodatud külalised ja nad jäävad lausa kaheks nädalaks. Lapsed on rahul, meie ka rahul ja ju me kõik koos saame siin ja seal ikka käidud ja nii ehk tekib ka midagi, millest siia kirjutada :)

Ahjaa... ilmateatest. Selle nädala alguses sadas vihma! Hoovihma! No ehk 10 minutit lausa järjest. Ja teate - ma läksin rõdule kõigepealt seda lastele näitama ja siis tegin isegi pilti :) Vot milliseks muudab teistmoodi kliimas elamine - isegi vihm on vaatamisväärsus :)

Underwater safari

Eelmise nädala neljapäeval, kui Malta tähistas Victory Day'd, võtsime meie ette perepäeva ja sõitsime Bugibbasse. Ma olin juba ammu plaaninud minna vaatama, mida endast kujutab underwater safari ja vaba päev sobis selleks ideaalselt. Tegemist on väikese sõiduga mere peal, mille ajal muuhulgas näeb vee-elu lähemalt.

Laev, millele me end asutasime, oli ütlemata pisike.  Inimesi mahtus peale... noo nii kahekümne ringis vast. Lahkusime Bugibbast suunaga St. Paul's Islands'i poole. Eks ikka selleks, et just sealkandis laeva veealusesse ossa ronida ja uudistada, mida näha pakutakse. See alumine ruum oli väga kitsuke, no ikka kohe väga. Inimesed istusid paarikaupa pinkidele, kui iga paar oli koha saanud, pandi nende ees olev iste alla ja tulid järgmised. Sedasi natuke lõksus olemise tunne :) 

Veealune maailm oli.... sinine :) Aeg-ajalt anti laevalt kaladele süüa, mistõttu neid meie ümber rohkem sebima sattus. Muidu neid massiliselt näha polnud. Lastele meeldis muidugi. Isegi pisem teadis õhtul öelda, et käisime kalu vaatamas. Täiskasvanutele... ehk jäi natuke igavaks. Samas lastega peredele sobib tõesti väga hästi. Tagasi maale sõites lasti mõlemad poisid ka laevarooli taha, oi kui tähtsad nad siis olid!
Hehee, leidsin just internetist ühe foto kommentaariga "järgmine kord palume kaheksajalga nagu te lubasite" :)

Kui Bugibbasse tagasi jõudsime, tegime ühe jäätisepausi ja seejärel suundusime Mellieha randa. See on üsna mõnus koht, kuigi neile, kellele sügavas vees ujumine meeldib, pigem vastukarva - seal ei lähegi vist vesi kunagi sügavaks. Melliehast kojusõit on aga alati põnev, kuna see linn on täpselt samal marsruudil nagu Cirkewwa, kustkaudu Gozole pääseb. Ehk et õhtuti on bussid juba Melliehasse jõudes täis, mistõttu võib vabalt mõnest maha jääda. Kui lõpuks bussile saime, olime seal koos kümnete teiste inimestega ja ruumi hingamiseks-olemiseks enam suurt polnud. Mostas taipasime õnneks bussi vahetada ja saime number 21'ga kodule lähemale ning muuseas ka peaaegu personaalse bussisõidu osaliseks :)

Aeg kokkuvõteteks

Eelmisel aasta 16. septembril kirjutasin ma siia blogisse esimese postituse Maltalt. Nüüd on tunne, et peaks esimese aasta kuidagi kokku võtma, aga ometi tundub, et midagi suurt ja tarka polegi öelda. Aasta on möödunud kiiresti ja samas ka aeglaselt, rõõmustades ja samas ka kurvastades - nagu elu ikka. Ma poleks kunagi arvanud, et Eestimaast kaugele kolin - aga siin ma nüüd olen. Ma olen alati arvanud, et kui üldse, siis kuhugi suuremasse linna (London näiteks) - aga siin ma nüüd olen, väiksemas kohas kui meie oma Hiiumaa. Ma olen alati arvanud, et soojemat kliimat ma küll ei talu - aga siin ma nüüd olen, soojas ja naudin kogu seda päikesepaistet. Elu on ettearvamatu ja kes teab, mis meie jaoks edaspidi varuks on.

Mis on aastaga muutunud? Kõik ja mitte midagi vist. Me oleme endiselt nagu turistid, aga mõistame rohkem kui need, kes siia nädalaks tulevad. Me teame, kus on üks või teine asula, aga ei tea kõiki tänavaid. Me teame ja mõistame ühtaegu nagu palju ja samas... eriti nagu midagi. Meil on veel, mida näha ja õppida ja kogeda :)

Rõõmu :)

Pidasin eile oma tähtpäeva, esimest korda Eestist eemal. Paraku natuke nukramalt, sest haigusepoiss külastas meie kodu. Aga tegelikult on elu üsna vahvaks läinud. Septembri alguses saabus Maltal veel üks kaasmaalaste perekond - ema ja isa ja väike poeg. Ja meie õnneks maandusid nad siia majja, kus meie juba ees pesitseme. Meie maja on küll paras pirakas - ma ei teagi, mitu blokki meile siia kokku tuleb, sest viimaseid alles ehitatakse. Aga hoolimata suurusest on nad nii lähedal, et rõdudel olles saame omavahel rääkida. Ja lastel on koos tore, saavad autodega mängida :) Hommikused jalutuskäigud teeme ka tihtilugu koos, istume kohvikusse või kõnnime niisama. On täitsa teistmoodi olemine kohe :)

Hommikust õhtuni Gozol

Oma kolmepäevasest automaktast keskmise päeva planeerisime Gozo jaoks. Selgus, et praamipilet autoga pole üldse kallis ja oleks üsna totter jätta kasutamata võimalus teisele saarele minna. Plaanisime väljasõidu üsna varakult, et poole 10 paiku laevale jõuda. Sadamasse jõudes nägime, et üks laev on kai ääres ja teine vee peal. Mõtlesime, et jõuame siis selle peale, mis tulemas, pileteidki veel polnud ja... aga siis suunasid kõik sadamatöölised meid aina edasi ja edasi kuni me end laevalt avastasime. Selgus, et piletid tuleb osta tagasi sõites. Oma väga edukast sõidust rõõmsatena asutasime end laevas platsi ja ootasime huviga, mis Gozol meile seekord pakkuda on.

Otsest päevaplaani me paika pannud polnud. Mõtlesime, et sõidame siia ja sõidame sinna ja vaatame, kuhu rattad meid viivad. Ainult seda teadsime, et lõunapausi teeme Victorias (kõik teed viivad nagunii sinna).

Mgarri sadamasse jõudes võtsime suuna Ggantija templite poole. Maltal on paras posu eelajaloolisi templeid, aga ma pole neis üheski käinud (no hea küll, Hypogeumis käisin). Nii ma siis arvasingi, et läheks ja uuriks neid maapealseid ka ja miks mitte teha seda Gozol. Ostsime kenasti piletid ja läksime piiluma. Eks see üks suur kivihunnik olnud. Hypogeum jättis oluliselt suurema mulje ja ehk just seetõttu, et pidevalt oli info juures, mis on kus ja milleks. Sedasi ilma otsese infota neid suuri kivimürakaid vaadates ei osanud midagi tarka mõelda ega teha. Uskumatud moodustised on küll, aga... peab end vist rohkem harima. Poistele pakkus palju suuremat emotsiooni sisalikke jahtimine ;) No ja väike jäätise-mahlapaus sealsamas lähedal mänguväljakul oli vast ka tore. Kuna päike küttis olemise ikka väga kuumaks (tavaliselt oleme me sellisel kellaajal koduseinte vahel peidus), siis sobis jäätis päevakavva ideaalselt.

Edasi Marsalforni poole. Tahtsin sealkandi soolaluiteid näha ja võin kohe öelda, et see kant oli väga lahe. Meeldis meile kõigile! Sealsed moodustised olid massiivsed ja lahedad. Poisid tegelesid turnimise ja jooksmisega, mina nautisin vaateid. Piilusime ka mõnda "koopass", aga need olid kaunistatud mitte just kõige meeldivamate aroomidega. Nagu võiski arvata...

Varsti pealse seda jäid poisid magama ja me tegelesime sõitmisega. Ta'Pinu kiriku juures mööda Azure Window juurde ja sealt tagasi Victoriast läbi ja Xlendi poole ja... eks ikka selleks, et lapsed magada saaksid. Natuke said ka :) Kui ärkasid, olime juba tagasi Victorias, autogi pargitud, ja valmis keha kinnitama minema. Kuna 15. augustil peab Victoriagi oma festat, siis olid tänavad ehteis. Üsna rikkallikult ehteis. Kindlasti oli seal, mida vaadata... või õigemini oleks ma tahtnud näha nädal hiljem etenduvad püromuusikali. Aga see selleks. Sõime me üsna tavalises kohas - lapsed said singiomletti, avastasime, et see on nendega väljas süües hea ja kindel valik. Kõhud täis, tegime tiiru linnas... kahju, et park remondis oli, seal oleks saanud natuke varjus istuda.

Päeva lõpetuseks otsustasime randa minna. Lugesin Lonely Planetist kolme üsna lähestikku asuva ranna kohta ja leidsime, et kõige rohkem rahvastatud paik on siiski parim valik. Niisiis - Ramla Bay oma punaka liivaga. Seal olime vast paar tundi, kuniks tundus, et aitab selleks korraks küll. Teel sadama poole sõitsime läbi Naduri eeldades, et kusagilt ikka mänguväljaku leiame. Leidsimegi, aga pere pesamuna oli juba unedemaale läinud, nii et seal mängimas käisid vaid kaks suuremat meest. 

Pärast laeval olime me nii väsinud, et ei viitsinud isegi autost väljuda... Õhtu lõpetasime Sliemas kooki süües. Nii lihtne ongi soojale maale puhkama minna... :)

Kaks sõna Cataniast

Kevadel käisime Catanias ja sain nüüd lõpuks midagi kirja pandud - Catanias, 04/2011. Pikalt seda just pole, aga parem kui mitte midagi. Kunagi ehk jõuan Krakowi muljeteni ka ;)

Reality...

Kunagi oli juttu sellest, et väidetavalt on Malta üks parimaid kohti maailmas, kus elada. Kõik need erinevad indeksid ja muu säärane. Sattusin täna lugema üht artiklit, mis mu arust on väga hästi kokku pandud :)

Malta, International Living, and a dose of realism

No hea küll, mõni asi on nüüd juba teisiti - lahutus sai nagu legaliseeritud ja bussid on nüüdsest uued (kuigi viriseda annab siin veel palju ja pikalt), aga... hehee eks ta üsna sellelaadne kokkuvõte ole tõesti.

Kui käes on september...

Taas september, juba teine september lõunamaa kogemusega. Aga sellest "tähtsast" päevast kirjutan ma parem siis, kui see reaalselt käes on. Selleaastane september saab tore olema, selles ma ei kahtle põrmugi. Esiteks ju see, et ma olen hakanud tasapisi siingi rohkem oma asja ajama ja mul on selle üle siiralt hea meel. Teiseks saabus just täna siia saarele üks tore kaasmaalastest perekond ja mul on sellegi üle siiralt hea meel. Kolmandaks tulevad kuu lõpus meile paariks nädalaks külla lähedased ja mul (ning meil kõigil, sest lapsed ootavad ka väga) on tõesti siiralt hea meel :) Kõige selle otsa on ees ootamas eestlaste kokkutulek ja mõned vahvad üritused.

Just paar päeva tagasi lugesin ma septembrikuise ilma kokkuvõtet. Kel huvi, siis leiab selle siit. Suvesoojus ei kao veel kuhugi (kirjutan siin natuke enne keskööd ja väljas on 27 kraadi, feels like 29 kraadi), meri on jätkuvalt 26 kraadi ja päikestki jagub. Kuigi kuigi - vihmavõimalus on nüüdsest siiski suurem. Näe, lubab ju kolmapäevakski vihmasabinaid. Aga see on vist pigem hea, peaasi, et eelmise aasta oktoobriuputused ei korduks (sest mul on oktoobris ka natuke külalisi oodata).

Peale mõnusa ilma on septembris (ja ka oktoobris) rohkem selliseid iga-aastaseid üritusi, mis kindlasti turistidele ja ka kohalikele rõõmu valmistavad. Vallettas tuleb Valge Öö, kuhu ma sel aastal kindlasti jõuda tahan, ka Qormis toimuva "A Night in "Casal Fornaro"" võtaks plaani, tulemas on lennukite show, Mdina juurde kolinud vanade autode võistlus, Birgufest ja juba eelmisest aastast tuttav šokolaadifestival. 

Nii et tasub küll Maltale tulla - septembris või oktoobris või novembris või miks mitte detsembriski :)

H'Attard ja Il-Gudja

Maltakeelsete linnanimede eessõnad või -liited või misiganes need ka poleks, on üsna segadust tekitavad, sest neid on nii palju erinevaid. Tas-Sliema, Is-Siggiewi, Ir-Rabat, In-Naxxar, Hal Gharghur, Tal-Pieta jne jne jne. Eks neis oma loogika ole, aga... 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Olen endiselt nende kolme autoga veedetud päeva juures ja ühendan siia postitusse esimese ja kolmanda päeva õhtud. Kuna 15. august on siinmail suur püha (kodumaises rahvakalendris rukkimaarjapäev ehk Maarja taevassevõtmise püha, siinmail tuntud kui Feast of the Assumption of Our Lady (Santa Marija).), siis oli sellel nädalavahetusel üsna mitmes kohas festapidustusi oodata. Ja nagu ikka ei piirdu need pidustused vaid pühapäevaga, vaid tulesid-paugutamist-möllu jagub mitmeks eelnevakski päevaks.

Attardi jõudsime me laupäeval poolkogemata. Otsisime just teed Ta'Qalist koju, kui ühtäkki jäi meile ette kaunistatud tänav ja kõrvu kostusid kaikuvad kirikukellad. Kribinal-krabinal ronisime me autost välja ja läksime uurima. Kiriku ees orkester mängis ja inimesed olid tänavatel. Veetsime seal kümmekond minutit uudistades, kuniks pidasime siiski paremaks koju magama minna.

15. augustil tegime me kõigepealt rannapeatuse Birzebbugas, kus on liivane rand nimega Pretty Bay. Suhteliselt mõnus, kuigi vaateks pakutakse seal sadamaehitisi. Aga ujuda saab ja liiva jagub, kõrval on ka üsna suur mänguplats ja muud lõbustused. Kohvikud ja muu sarnane loomulikult ka. Turiste on seal vist vähem, rohkem jäi kohalikke silma.

Õhtuks planeerisime mõne selle päeva festa külastamist. Mosta välistasime, kuigi sealne suur Mosta Dome oli kindlasti tuledesäras meeletult kaunis. Kuna aga tegemist on üsna keskse paigaga, siis liiklusolude tõttu valisime väiksema koha. Õigupoolest oli lennujaama ümbruses neli väikelinna, mis kõik pidutsesid. Kui me ühe mäe otsast alla sõitsime ja seejuures avanes vaade Gudja linnale, mis üleni tuledes oli, siis jäi mul korraks hing kinni. Oli tõesti kaunis vaade. 

Gudjasse siis siirdusimegi. Seal viidi parasjagu pühakuju rongkäigule. Ikka kellahelina ja aupaukude saatel. Orkestergi mängis ja rahvast oli kohal rohkem kui küll. Jalutasime ringi, vaatasime kaunistusi ja uurisime niisama. Ega seal festadel suurt põnevat tegelikult teha polegi... kui umbes kümnendal oled, siis vaatad kiriku ja kaunistused üle ja ootad ilutulestikku :D Muide, üks kuju ajas mind muigama küll - see, kus mehe pead kenasti juustest peos hoiti.

Ilutulestikku vaatamiseks läksime ja parkisime oma masina lennujaama külje alla. Seal oli neid vaatlejaid veel ja veel, sest sedasi nagu ühteaegu kõigi nelja linna ilutulestikku. Mõnus oli sedasi vaadata, kuigi väga lähedal polnud neist ükski. Poistele pakkusid huvi ka maanduvad lennukid.. Mina aga kujutasin end nende pardale - mis tunne võib olla maanduda muinasjutumaale, kus linnad all on tuledesse ehitud ja siit-sealt kerkivad õhku ilutulestikkupaugud....