Head aega 2011!

Varsti ongi läbi. Aasta 2011 oli... no mis ma ikka öelda oskan - väga mitmekülgne. Kindlasti üks neist aastaist, mida hiljem pensionieas meenutada saab. Juhtus head ja oli ka kurbi hetki, aga las need jäädagi sinna, kus nad olid. Mis siis muud kui uude aastasse :) 

Aitäh kõigile, kes pikenenud pausidest hoolimata on siia lehele lugema sattunud :)

Malta meedias võetakse ka hoolega mööduvat aastat kokku. Tähtsaimateks märksõnadeks on eurokriis, lahutuse võimalikuks saamine, Arriva busside tulek. Nii vist oli jah :)

Dingli cliffs

Meie teekonna sihtpunkt paremal ja Filfla saar vasakul

Oktoobri lõpus, kui ilmad olid veel päikeselisemad ja soojemad, käisime ühel laupäeval Dingli rannikul (Malta kõrgeim paik - 253m). Sõitsime autoga ja nägime seda kauget väljaulatuvat nukki ning otsustasime kohe, et käime seal ära. Mõeldud-tehtud. Teekond oli kivine, aga kindlasti seda käiku väärt. Sealne vaade ümbrusele ja väikesele Filfla saarele (ma küll ei tea, miks selline pisike kivike on eraldi saare nimetuse saanud) on ikka täiesti uskumatu. Kuidas keegi nii järsult selle poole saarest kivist välja raius, ma ei tea, aga vaatamisest ei tüdine ma vist kunagi ära. Juttude järgi on vaade laevalt veelgi parem, nii et ehk tasub tõesti millalgi minna kruiisile, mis teeb kogu Malta saarele tiiru peale... Mõte uueks aastaks? :)

Marsascala kandis

See on nüüd viimane peatükk sügisestest külalistest. Rõõmuga võin öelda, et märtsis on taas põhjust saart näidata. Ma loodan, et need tulijad ei jää viimaseks :)

See oli kohe esimene pühapäev, mis vanemad siin veetsid. Käisime Marsascalas söömas ja niisama uurimas. Sõitsime mööda rannikut edasi. Sealpoolne rannik on kivine ja liivaranda just ei leia. Samas on kenasti paigaldatud redelid, mis võimaldavad inimestel suplust nautida. Neid redeleid on suvehooajal pea igal pool ja sügise saabudes korjatakse need lihtsalt kokku. Meri möllas ja vahutas tuule käes, aga kõik see mees (no hea küll, pool seltskonnast) otsustas siiski ujuma minna. Ma hoidsin hinge kinni, et neid vastu kive ei lükataks, aga tundus, et suplus oli igas mõttes mõnus. Eks septembrilõpu vesi on üle 20 kraadi ja päike on ka suviselt soe. Nii et ideaalne aeg saare külastamiseks. Minu nappide kogemuste põhjal isegi parim aeg - september :)

Gozol

Vaade Gozolt Cominole ja kauguses Maltale

 Vanemate siinoleku ajal jõudsime korraks ka Gozole. Gozo on nagu Eesti Hiiumaa või Saaremaa - ega sinna just tihti jõua ja kui jõuadki, siis on tegu kui omaette suure reisiga. Aga Gozole tasub alati minna. Kui me kodust liikuma hakkasime, avastasime end varsti keset padusadu. Kõrgematelt teedelt voolas alla vett ja ilm tundus erakordselt niru. Plaanisime isegi tagasi keerata, aga leidsime, et otsust on kergem saare tipust teha... sealt ju Gozo ja selle kohal olev taevas näha. Paistis kena, nii et reis jätkus.

Seekord meil suuri suuri turismiplaane polnud. Osa kohti olid ju juba nähtud ja mis neist mitu korda ikka vaadata. Kõigepealt sõitsime mööda saare äärt, et minna ja vaadata kaugusest Helesinist Laguuni. Cominole me ju ei jõudnud, aga kaugeltki oli seda helesinist laigukest näha. Lisaks Maltatki.

Mgarri sadam Gozol

Blue Lagoon paistab

Edasi sõitsime Marsalforni ja Zebbugi vahelistele soolaluidetele. Mulle avaldas esimene kord see koht suurt muljet ja tahtsin seda kindlasti teistegagi jagada. Emal oli raskusi uskumisega, et see kollane moodustis on kõik kivi, mitte liiv. Kaugelt vaadates petab ära küll :) Veetsime seal uidates päris palju aega ja see on endiselt üks lahedamaid kohti Gozol. Lõpuks plädistasid vanemad ja lapsed seal väikestes basseinides paljajalu (ikka nendes, mida enam ei kasutata).

Järgmisena tiirutasime natuke ringi ja põikasime korraks Ta'Pinu Sanctuary juurde, kus teised ka sees käisid. Ja siis Azure Window. Jälle. Seal lähedal me ka einestasime ja peale seda läksime Dwejra Inland Sea'd vaatama. Tegemist on nagu väikese siseveekoguga, mida eraldavad merest järsud kaljud, kuid mis on merega ühenduses väikese loodusliku tunneli kaudu. Ideaalne koht ujumiseks või kivide vette loopimiseks - kellele mida eksole :)

Päeva lõpetasime Ramla Bay juures. Kuna oli juba oktoober ja kohalikud enam väga rannahuvilised polnud, oli Ramla Bay mõnusalt rahulik võrreldes suvise ajaga, kui oli raskusi endale koha leidmisega. Vesi oli ju veel soe isegi kui esmapilgul võis teisiti tunduda. Hiljem veel kiire põige mänguväljakule, millele päike viimaseid kiiri heitis ja tee peasaarele tagasi võis alata. Pikka praamijärjekorras ootamist ma parem ei maini, sest ma ei saa siiani aru, mis aegadel need praamid siis sõitma pidid. Igatahes Gozole me ei jäänud :)

Inland Sea

Ramla Bay rand punaka liivaga

Ülevaade Müncheni loomaaiast

On nüüd lühidalt kirja pandud :)

A great way to start the day

Meil oli märjavõitu hommik. Plaanisin minna natuke poodidesse kolama ja asusime poistega teele. Otsustasime bussi kasuks, sest ilm on viimasel ajal eriti heitlik ja tuuline. Õiget bussi muidugi ei tulnud, aga õnneks käib siit teine buss veel, millega saab edasi minna kolmandale bussile (või neljandale). Põnev eks :) Igatahes sedasi oodates ja sõites ja oodates jõudsime lõpuks Gzirast Sliemasse. Väljas oli just hakanud hooga sadama ja ma pidasin mõttes aru, et kas minna maha peatuses enne sihtkohta või pigem peatuses, mis sihtkohale järgneb. Otsustasin esimese kasuks ja oi kui valeks see otsus osutus. See peatus asub promenaadi ääres ja sealt on promenaad ikka parasjagu lai. No ikka täitsa täitsa lai, mistõttu järgnevat ei osanud ma unes ka ette näha. Saime just bussist väljutud ja hakkasin pisemale poisile jalanõusid jalga tagasi surama (tal on totter komme neid ära võtta), kui äkki olime pealaest varbaotsteni märjad. Mis imevägi see mere nii kurjaks suutis ajada, ma ei tea, aga kuidagimoodi tuli laine, mis lendas üle suurest kiviseinast ja kogu promenaadi laiusest ja lahmatas meid enda alla. Lapsed ehmusid korralikult ja ma ei osanud eriti ei ahh ega ohh öelda, mis sa ikka ütled, kui riietes enam kuiva kohta pole. Mis siis muud kui poisid issi hoole alla ja mina märjana poest uusi riideid tooma. Õnneks mu enda püksid kuivasid kiiresti ja jope märjaks saamine polnud nagunii teab mis mure. 

Ilm on igatahes tore. Tundub, et neid ilmajutte on lähiajal veel tulemas.... Näiteks eile uputas siin meiepoolsel promenaadil, nii et meiegi käisime ja imestasime, kui kõrgele vesi tõusnud on. Selle kohta on uudis isegi Times of Malta lehel. Ja tundub, et Marsascalas tegi ka tuul kurja. Polegi nagu vahet, kas elatakse Maltal või Eestis, soojakraadid üsna sarnased ja tuuletormid ka :)

San Anton Gardens & Kitchen Garden

San Anton Gardens on kohalike lemmikpark. Vähemalt on mulle selline mulje jäänud :) Umbes nagu eestlastele on Kadrioru park Tallinnas. Olen San Antoni sattunud umbes viiel korral ja neli neist on olnud seotud pildistamistega. Park asub Attardis ja on tegelikult suhteliselt pisike, aga sellegipoolest tore pelgupaik muidu üsna linnastunud Maltal. San Anton Palace on Malta presidendi ametlik residents. Seetõttu on osa kompleksist muidugi lihtrahvale suletud. 

San Anton Gardenis on rohelust ja skulptuure, veevulinat ja rahu (kui parasjagu väga populaarne hetk pole). Lisaks on seal parditiik (ma ju ütlesin, et Kadriorg! :)), kus elavad pardid ja luiged. Viimati käies olid sinna lisandunud ka kilpkonnad, mis muidugi lastele suurt huvi pakuvad. Harvad pole ka juhused, kui pargiteel paabulind vastu jalutab. Kord juhtusime kokku lausa kameeleoniga, kes parajasti sinna jalutama oli toodud. 

Hiljuti avati kohe San Antoni kõrval ka President's Kitchen Garden, mis on samuti tore väike paik ajaviiteks. Kohe värava juures on armas kohvik, kust saab osta suupisteid. Sealsamas kõrval on lastele mängualad ja natuke eemal on miniloomaaed. Kuna Maltal päris loomaaeda pole, siis on need minivariandid täitsa toredad. Seal olid kanad, jaanalinnud, laamad, ponid ja muud pudulojused. Lisaks saab uudistada presidendi enda peenramaad, kus kasvab erinevaid maitsetaimi ja mitmesuguseid vilju. Sildid kõik kenasti juures, et kõik ikka teaksid, mis on mis. 

Tasub käia küll. Eriti, kui juhtub rahulik ja soe õhtupoolik olema. San Anton Gardens pannakse küll päikeseloojangu ajal kinni (suvel oli tegelikult vist 19:30ni avatud), aga Kitchen Garden on kauem lahti. Nii et kõigepealt väike jalutamine, siis mõnus kohv+näks ja lastele mängimist.

Rippuvad jõuluvanad ja maja naabertänavas

Käisime hoolimata tugevast tuulest natuke jalutamas. Proovisin pildistada siinseid kaunistusi, aga tundus, et polegi nagu midagi suurt pildistada :) No mõne rippuva jõulutaadi ma ikka leidsin ja mõne aknale kujundatud sõime ka. Õhtul tegin teise tiiru veel, sest meie naabertänavas on kaks maja, mis on end üleni ära ehtinud. Eriti üks neist. Läksin veel mäest üles teistki jõulupuuna säravat majakest pildistama, aga selgus, et nad polnud tulesid sisse lülitanud. Milline pettumus :)

Esimese jõulupüha puhul näitas taevas vikerkaart

Meie jõul

Õuest kostuvad kirikukellad, mis järjekindlalt inimesi missale kutsuvad. Poiste toast kostab vaikset ja rahulolevat nohinat. Hea on olla... kuum teetass nina ees, küünlad valgust andmas. 

Meie jõul möödus kenasti. Tegutsesin juba varakult köögis - süüa sai palju ja paar päeva on nüüd kindlasti hooleta. Emme antud soolaseentest valmis mulle seenesalat, lastele aitas RaR teha viineripirukaampse, pearoaks muidugi kartul-liha-kapsas. Magustoiduks panettone, assortiikommikesi ja shokolaadi. Jagus kõigile ja veel pealegi.

Kinkidega oldi sel aastal väga heldes meeleolus. Muidugi käis Jõuluvana just siis ukse taga, kui poisid magasid, aga sest polnudki hullu. Isegi kannatust jagus neil täitsa tublisti. Me jätkame minu lapsepõlve traditsiooni, et enne soolase söögi söömist ei ole mingit pakkide avamist. Kui siis lõpuks roheline tuli anti, ei jõudnud seda ragistamist, möllamist ära kuulatagi. Tore oli :)

Nii need pühad mööduvad, ootad ja ootad, valmistud ja valmistud ning mõne hetkega ongi läbi. Homme on meie jaoks juba üsna tavaline päev, kuigi ülejäänute jaoks just see tähtsaim osa jõuludest. Eks me läheme jalutama ja viime poisid uute tõukeratastega sõitma. Loodetavasti paistab päike ja jõuluhõngu on õhuski tunda. Kirikukellad kostavad taas...

Jõulutunne

Milles seisneb jõulutunne teie jaoks? Minu jaoks on jõulud alati natuke kummalised olnud - nagu rõõm ja kurbus käiks käsikäes. Õnneks on rõõmu üldiselt ikka rohkem ja nüüd, kus meil on endal pisike pere, peegeldub see rõõm eelkõige lastelt. On tohutult mõnus asju sättida, kinke pakkida (tehtud!), isegi kodu koristada (peaaegu tehtud!), menüü peale mõelda ja siis lauda sättida. Kodumaalt eemal olles on see isegi veel olulisem, et meie oma väike jõuluõhtu oleks võimalikult tore-kaunis-meeleolukas-jne. 

Me oleme endiselt veidrikud ja tähistame jõule enda moodi. Ikka 24. detsembri õhtu on see kõige tähtsam aeg ja siis on meie suur jõuluõhtusöök. Eks siis 25. detsembril ehk saame perega välja jalutama minna ja siit-sealt kaunistuste näiteid koguda. 

Seniks aga soovin kõigile lugejatele rahu südamesse ja rõõmu silmadesse. Kauneid pühi!

Tere tali

Nüüd ta siis tuli ja mitte ainult kalendri järgi. Õigupoolest alustas Ilmataat talve ettevalmistustega nädalavahetusel, kui temperatuurid, mis muidu ikka 18-20 soojakraadi juures püsisid, ühtäkki 5-6 kraadi allapoole kukkusid. Kui lisada sinna juurde kohatised hoovihmad ja meeletud tuuleiilid, saamegi kokku lõunamaise talve. Eile ja täna on tuul olnud nii tugev, et kohati on raskusi edasi liikumisega. Ainus positiivne asi selle jäise tuule juures on fakt, et õhuniiskus on uskumatult madal - ca 50%. Panen siia hiljem ühe video ka tänasest pargis käimisest... näitamaks, mismoodi tuul möllab.

Mulle ei meeldi talv. Ja mind lausa hirmutab teadmine sellest, mis järgnevatel kuudel ees ootab. Toad on juba praegu jahedad, põrandad jääkülmad. Aga see on ju vaid algus. Ma joon päevas vähemalt kuus suurt tassi teed, sest need on nii mõnusalt soojad. Mul on mõnikord lausa neli paari sokke jalas. Meie praegune korter on üsna suure pinnaga ja eks sellele pinnale on sooja saada palju raskem. Külalistoa uks on 99% ajast suletud, sest just sealpoolne majakülg on jahedam... ja külalistetuba ise on külm-külm-külm.

Samas midagi on selles talves ka head :) Tervitasin täna pargis rõõmsalt muru. Nii niii niiiii tore on muru näha, rohelist ja lopsakat. Siinmail pole just palju muru. Loodusele talv meeldib. On vett, on päikest ja temperatuur on täiesti piisav, et hakkama saada. Ja nii loodus lokkab ja seda on tõesti ilus vaadata.

Lõpetuseks üks pisike ilmaennustus ka näitamaks, mis meil parasjagu toimub. Kunagi hiljem on endal ehk huvitav vaadata:

Jõuluvana elab hoopis Maltal!

Käisin mõni aeg tagasi jõulupeol. Mitte otseselt külalisena (seda osaliselt mu omal valikul), vaid pildistajana. Jõulupidu oli Maltal elavate välismaalaste peredele. Õigupoolest on tegemist ühe FB grupiga, kuhu on koondunud just enamasti need, kes on mujalt siia elama tulnud. Palju on Norrast-Rootsist-Taanist, aga ka Hispaaniast, Itaaliast, Süüriast, Venemaalt, Lätist jne. Selline kirjumirju rahvusvaheline seltskond. Grupi eesotsas on paar väga aktiivset tegutsejat ja nemad korraldavad tihtilugu erinevaid pidusid. 

Pidu toimus ühes viietärnihotellis. Ruum oli parajalt suur ja isegi päris valgusküllane (minu jaoks äärmiselt oluline fakt), lisaks oli olemas terrass, kus sai istuda ja aega veeta. Külalisi ootasid lookas lauad hea ja paremaga. Inimeste kommentaaridest sain aru, et söögid olid kõik väga head. Minul söömiseks aega polnud. Hiilisin mööda tuba edasi-tagasi ja püüdsin inimesi pildile. Rahvast oli kokku üsna palju - no koos pudinatega ikka 50 ja pealegi. 

Peo haripunkt oli Jõuluvana. Kõigile neile, kes arvavad, et Jõuluvana elab kusagil põhjas - ta elab hoopis Maltal! Ma pole veel varem nii tõelist vana näinud. Eriti tore on see, et end tutvustades mainib ta nagu muuseas - you can call me Santa. Ei mingeid valehabesid, ei mingit teesklust. Ja lapsed olid suures osas vaimustuses (no alati leidub ka neid, kes Jõuluvana kardavad), suurtest inimestest rääkimata. Jõuluvana tuli ja jagas kinke. Siinmail muidugi salmide lugemist ei toimu. Lapsed said kingid niisama kätte :) Mis mind aga rohkemgi üllatas - kingipakid tiriti jõhkralt lahti, paberid tükkideks ja mitte keegi ei vaevunud oma paberid kokku korjama. Peale Jõuluvana külaskäiku nägi põrand välja kui sõjatander ja inimesed pidutsesid seal rõõmsalt edasi. Kultuuride erinevus vist, mis ma muud ikka oskan öelda.

Vahetasime Jõuluvanaga ka paar sõna. Ta rääkis, et on pooleldi maltakas, pooleldi britt. Väikese poisina kolis nende pere Suurbritanniasse elama. Noore mehena tegutses ta turismialal, mistõttu räägib nüüd kuute keelt. Aga süda kuulub Maltale, nii ta siin tagasi ongi. 

Kohtusime Jõuluvanaga eile Smart supermarketis. Sealgi on lastel võimalik temaga pildile ronida ja jagatakse pisikesi pakke. Läksin tere ütlema ja poistele Jõuluvana näitama. Nemad on need lapsed, kes pigem pelgavad :) Jõuluvana üritas neid küll veenda, et ta on "the real thing", aga umbusk laste näost ei tahtnud kuhugi kaduda. Pakid said nad sellegipoolest, natuke magusat ja natuke kleepimistööd. Selline jõulune kohtumine neilegi, kuna meile koju Jõuluvana ju ei tule. Kingid ilmuvad kuuse ümber... nagu ikka :)

Pärastlõunane üllatus

Mõni hetk tagasi saabus A. koju ja ütles, et näe päkapikud on käinud. Ukse taga oli kommipakk kirjakesega maja haldajatelt - with compliments from Savoy Gardens. Mõningaid asju ei oska kohe üldse oodata :) Nagu sellist meelespidamist :) MMMMMmmmmmagus :D

Uudiseid

Tänane postitus pidi olema ühest jõulupeost, kus ma hiljaaegu käisin, aga kuna mulle jäid uudistes paar vahvat lugu silma, siis lükkame jõulupeo edasi :) Tulemata ta ikka ei jää, mul ju veel 11 päeva tarvis postitustega ära sisustada.

Malta bussidest on viimase aasta jooksul olnud hirmus palju juttu. Kas ja mis ja miks ja kuidas jne. Ma ei saa öelda, et uus bussisüsteem end täiesti õigustanud on, aga ma saan loota, et asi läheb iga päeva ja nädalaga paremaks. Bussid kasutamata ei jää nagunii ja loodetavasti on kogu ajakava aina usaldusväärsem. Vahepeal tuli uudis, et ca 60 vana bussi (no need nunnud kollased) vuntsitakse üles - vahetatakse mootor, värvitakse bussid - ja saadetakse Arrivale appi sõite tegema. Mismoodi täidetakse lubadus konditsioneeridest või kasvõi sellest, et bussi saab siseneda lapsekäru/ratastooliga, seda näitab vaid aeg.

Tänane armas bussiuudis (Times of Malta) oli aga hoopis Rambu kohta. Rambu on vanim buss Maltal. Rambu valmis aastal 1919, no heakene küll, nüüdseks on tedagi vuntsitud ja läikima löödud. Väidetavalt on vähemalt katus just seesama, mis pea sajand tagasi. Rambu tegutses algselt Maltal Zabbari liinil, kuni müüdi Gozole 1972. aastal. Seal sõitis buss kuni selle aastani, mil kogu riigi bussisüsteemi hakkas valitsema Arriva oma uute bussidega. Rambu osteti ja nüüdseks on Gozo bussile omane halli-punane värvikiht asendunud Maltaliku kollase-oranžiga ja Rambust saab buss turistidele. 

Teine lahe uudis tuli "kaine grupijuht" kampaania kohta (MaltaMedia). Teate ju küll, kuidas Eestis jaaniaegu kaineid grupijuhte registreeritakse. The Sense Group (TSG) on organisatsioon, mis propageerib mõistlikku alkoholi tarbimist. Viimase 14 aasta jooksul on TSG jõulude ajal välja tulnud erinevate loosungite ja kampaaniatega, et muuta aastalõpp turvalisemaks. Sel aastal on nende reklaamlauseks "Choose a LEADER to drive you home safely". Loodetavasti on sellest ka kasu, sest siin on peale alkoholi tarbimist rooli istumine üsna tavapärane nähtus.

Malta keele tund

Käisime eelmisel nädalal lapsega kinos ja kuna mul oli nagunii aparaat kotis ja buss rahvast tühi, siis sain pildistada ühte oma lemmiksilti. Ma küll ei tea, miks nad pidid nii laheda sõna nagu seda on "tipjip" just suitsetamise kohta kasutusele võtma, aga see silt ajab mind alati muigele. 

Arvestage siis, et siin on bussides "tipjip projbit" [tipyip' proybit'].