Üks pisike kiire postitus märkimaks, et me oleme alles. Tormist teen kiirülevaate lähipäevil. Oleks pidanud kohe, aga meil käisid külalised ja viiruspuhang käsikäes, nii et internet seisis paigal.
Esimesel õhtul külaliste saabudes jalutasime nendega pimedas üsna tavalise tiiru. Kuna külaliste elupaik on London ja seal vist tihti tähistaevast uurida ei saa, arutlesime me selle üle, mis täht on mis ja kus mingi tähtkuju asub. Ma olin sunnitud tunnistama, et ma polnud veel siinsest taevast Suurt Vankrit üles leidnud. Eks selles on natuke mu lühinägelikkus ka süüdi, aga... Kokkuvõttes - selleks, et näha lõunamaises taevas koduselt tuttavalt Suurt Vankrit oli väga Londonist tulnud inimese pilku! Sest oma eestlasliku pilguga ei suutnud ma kordagi taibata, et Suur Vanker on siin valesti - varre peal seisab püsti :) Kummaline, kuidas mõnikord on nii ootamatult raske astuda välja ühest kindlast mõtteviisist ning näha maailma (või universiumit) teistmoodi.
