Lampuki

Esimesel autoga päeval startisime me kõigepealt randa - Golden Baysse (punkt A). Me üldse käime kõige rohkem just seal, kui on kaugemale minek. Kui niisama argipäevaõhtuti ujuma läheme, siis valima kas Balluta Bay (mille juures on üsna karmi olemisega trepp) või Sliema toidukohtade all asuva väikese liivaga jupikese. Lastele meeldib liivas ikka rohkem ja noh liivapõhi pole nii libe ka.

Kui meil keskpäevases päikeses suplemisest ja praadimisest küllalt sai, otsustasime, et on paras hetk sööma minna. Lapsed võiksid natuke magada, nii et valisime kohe targu kaugema koha - põrutasime Marsaxlokki (punkt B). Kohe ikka teise saare otsa, et maa võimalikult pikk oleks. Panen siia kaardi ka juurde. Vahemaa pikkuseks oli (trummipõrin..) - u 25km. Just :) Nii et seda lõbu, et lapsed saavad autos tunni-kaks magada ja me muudkui sõidame, seda väga siinmail pole. 

Marsaxlokki juures otsisime endale peatuspaiga ja valisime ühe veeäärsetest toitu pakkuvatest kohtadest. Ega seal suurt vahet pole, kus maha potsatada. Kala saab igal pool, tegemist ju kalurikülaga. Nii et kala me ka tellisime - mina valisin seekord nö päevakalade hulgast endale lampuki. Ega ma täpselt teadnud, et kes see tegelane on, aga nimi kõlas vahvalt ja noh kui kehvasti ta ikka maitstagi saab eks. Teine pool võttis lõhe, et rohkem kindla peale minek, ja poisid said lihtsalt võileivad. Kala serveeritakse ju üldjuhul koos friikartulite ja salatiga, nii et sealt saab lastele ka ampse anda, suurt portsu nad nagunii ära ei suudaks süüa.

Toodi siis meie kalad lauda ja, hoppaaaa!, lampuki portsjon oli tõeliselt lahmakas :) Kohe nii pool kala oli kenasti taldrikule laotatud. Maitses ta üsna hästi, natuke kuivalt ehk, aga kõhutäis oli äärmiselt toitev. Valge liha on valgurikas, aga madala rasvasisaldusega. 

Lampuki on malta keeles kuldmakrell (google'i abiga tõlgitud), inglise keeles tuntud ka kui dolphin-fish või dorado, ladinakeelse nimetusega corypharna hippurus. Kel huvi võib ladinakeelse nime google'sse toksida ja pilte vaadata - no jeerum, on alles suur tegelane! Lampuki hooaeg on augusti keskpaigast novembrini, mil ta siitkaudu oma rännakuid teeb. Lampuki püüdmiseks kasutatakse meetodit nimega kannizzati.

Kui siis kõhud täis said, suundusime poodidesse, sest autoga on lihtsam suuremaid asju (näiteks liitrite kaupa vett) koju tassida. Käisime tiiru Lidl's ja Birkirkaras asuvas Smart Supermarketis (punkt C). Õhtul sõitsime veel Ta'Qali (punkt D) juurde, et lapsed mängida saaksid, ning juhtusime kogemata Attardi juures festat piiluma. Koju (punkt E) jõudsime pilkases pimeduses ja üsna unistena :)

Hiina Aed

Paar nädalat tagasi oli meil pikk nädalavahetus - kolm päeva, sest 15. august on siinmail püha ning vaba päev. Võtsime endale neiks päeviks rendiauto ja plaanisime mõnusalt mööda riiki ringi sõita. Ühe päeva planeerisime Gozo jaoks, kuid sellest juba mõnes järgmises postituses.

Viimasel "autopäeval" polnud meil ühtki tarka ideed, kuhu sõita. Olin küll just hankinud endale Lonely Planeti reisijuhi, kuid isegi selle abil ei osanud midagi välja pakkuda. Siis meenus mulle Chinese Garden of Serenity, mille pildid Kaiakas internetiavarustest leidis. Ükski turismiraamat sellest kohast ei räägi, aga autorendifirmast saadud teedekaardil oli Hiina Aed kenasti peale märgitud. Mõeldud-tehtud ja nii me Santa Lucija poole kihutasimegi.

Hiina Aed pole teab mis vana koht, avati aastal 1997. Leidsin wikipediast toreda jutu ka hiina aedade kohta. Santa Lucija Hiina Aed sümboliseeriub elu, sünnist surmani. Aia alguses paiknev purskkaev on sünni sümbol, langev vesi on ema, mis toob uue elu õnne. Vahemaa purskkaevust aia ukseni on lapsepõlv. Nagu eluksi, on aias kaks teed - üks sirge ja lihtne, otsekui vanemate kaitse all, ja teine looklev koos seikluste ja ohtudega, vanemate silme alt väljaspool. Vanemaid sümboliseerivad kaks lõvikuju aia ukse ees. Kogu aia kujundus sümboliseerib erinevaid hetki elus ja kel on huvi sellest pikemalt lugeda (ma tõesti ei hakka kõike siia ära tõlkima), siis leiab wikipediast selle artikli kenasti üles.

Hiina Aed oli väike, aga armas. Minu kui pildistaja silm haaras aga kohti, et oi siin saaks nii kenasti pilti teha ja siin ja siin ja... aga väravate juures oli suur silt, et fotosessioonide jaoks tuleb enne luba taotlema hakata. Koht on muidu kaunis ja sobilik igal juhul. Isegi koi-kalad ujusid veekogudes ja kiilid lendasid kiirelt edasi-tagasi. Ja mis eriti mõnus - rahvamassi polnud! Oli vaikne ja rahulik :)

Ahjaa, puude otsas kasvasid granaatõunad! Naljakas, kuidas selline väike detail võib elevust tekitada. Ma polnud nimelt varem granaatõunapuud kunagi näinud...

Vaikses Vallettas

Vallettas on kindlasti kõige mõnusam jalutada õhtutundidel, kui poed juba uksi sulgevad ja suurem rahvamass laiali valgub. Siis on täpselt parasjagu ruumi lastele jooksmiseks ja endale nautimiseks. Sedasi me sinna läksimegi, vaikust ja rahu nautima ja niisama kõndima. Üllatuseks leidsime eest kaunistatud tänavad, sest ees ootas taas järjekordne festa. Kuna neid pidustusi on igal nädalavahetusel nii mitmes linnas, siis ei seisa alati täpselt meeles, mis ja kus. Kaunistused olid muidugi suursugused. Ikka nii suured, et kael tahtis kahekorra minna. 

Lõpuks jõudsime välja Upper Barakka Gardens juurde ja nautisime sealseid vaateid. Ma polegi sinna ju rohkem jõudnud, kui kevadel suure ilutulestikufestivali ajal. Aga toona oli juba pime. Me polnud muidugi ainsad, kes sumedal suveõhtul sinna aeda ära eksisid. Pea kõik pingid olid inimeste poolt hõivatud ja elu kees. Suveõhtud ongi ju meeleolukaks äraolemiseks.

Festatamas Sliemas

Sliema tähistas eelneval nädalavahetusel Our Lady Star of the Sea festat. Juba teisipäeval kostusid esimesed põmakad meie koduni. Kuigi see on Malta suve juures pea igapäevane heli, siis mida lähemal, seda valjemalt ja mõnikord ikka ehmatab.

Laupäeval käisime õhtupoole Balluta Bay juures ujumas ja juhtusime nägema teistmoodi kuju transportimist kui tavaliselt. Kuna tegemist oli merepühakuga, siis veeti teda ringi paadis. Ikka nii, et kõik sopikesed näha saaksid, kelle pidu seekord on. 

Õhtul panime mõlemad kutid kärudesse, et vältida laste väsimusest tekkivaid probleeme, ning asusime teele. Läksime muidugi väheke varavõitu, sest tõeliselt tulepeoks läks peale kella 23. Aga pole hullu, saime osa orkestrimängust ja sellest, kuidas pühakukuju Sliema keskele püsti pandi. Seal ta öö otsa seisis... ma arvan (kindlalt ei tea rääkida), et pühapäeval talutati ta tähtsalt kirikusse tagasi :)

Ilutulestikku lasti Manoel Islandilt, saarelt, mis eelmises kodus meie akna all oli. Ikka iga natukese aja tagant põmm ja pauk, põmm ja pauk. Siin tunduvad olevat kindlat tüüpi raketid, mida lastakse. Kui kuju paika sai, alustati suure ilutulestikuga. Taevast katsid erinevad värvid ja inimesed muudkui jälgisid, kaelad kanged. Ilus oli vaadata, eriti promenaadi ääres, kui kogu valgusetendus vee pealt peegeldus. Paraku tekkis neil seal saarel vist väike tulekahju ka, igatahes nägime leeke tõusmas ja hiljem ka sinist vilkurit.

Õhtu lõpetati maapealse ilutulestikuga. Need ongi need suured rattalaadsed moodustised, mida me juba Msidas imestasime. Sliemas olid rattad mõnevõrra väiksemad, aga pole hullu, tunde sai kätte sellegipoolest. Järjest süüdati kõiki rattaid ja nii need keerlesid, igaüks isepidi ja isemoodi kujundeid tekitades. Sädemed lendasid ja inimesed huilgasid. 

Panen siia lõpetuseks mõned youtube'st leitud klipid ka. Meiegi filmisime... aga need pole veel kuskil üles pandud. Need klipid pole küll Sliemast, vaid teistest linnadest :)

Tegus Mesilane

Sliemas ja St. Julians's on ilmselgelt palju kohvikuid-restorane ja muid sarnaseid asutusi. Kui aga siit teisele poole kõndima hakata, siis jääb neid oluliselt vähemaks. Seda mõnusam oli ühel hetkel Msidast üks tore kohvik avastada. Koha nimi on Busy Bee ja ausõna, see koht on tõesti "busy", sest ma pole veel näinud seda täiesti tühjana.

Busy Bee asutati aastal 1933 ja näha on, et kohalike seas on koht äärmiselt populaarne. Mispärast tuleb tunnistada, et kohvikus sees laua taga pole ma veel kordagi istunud. Oste sooritanud olen ka üsna mitmel korral. Õnneks saab kenasti kõike kaasa osta ja siis üle tee mere ääres pingil maitsvaid suutäisi nautida. Tänagi käisime poistega jalutamas ja sealset jäätist söömas (mina piirdusin küll kohviga). Jäätis kusjuures on seal soodsam kui Sliemas - 1 pall on 0,90€, samas kui Sliemas on tavahind 1,30€ kanti. Nende kodulehte uurides avastasin, et pakutakse ka tortide online tellimise võimalust. See on mulle väga meeltmööda, sest vahel võib ka sellist teenust vaja minna :)

Niisiis... astuge ikka läbi... kuigi nagu nad ise kirjutavad:
We have to warn you though; coming to Busy Bee Coffee Shop is highly addictive, so think well before you do so. You might end up becoming one of our many regulars!

Photos by Busy Bee

Võõrsil olemise staadiumid?

Siin käib lugemas üsna palju neid, kel kaugel elamise kogemus on parajalt pikk. Ikka aastates mõõdetav. Nüüd on teie kord kommentaarides oma kogemusi jagada. 

Juurdlen juba mitmendat päeva sellele üle, kas võõrsil elamisel on ka oma staadiumid... nagu näiteks leinal jms emotsionaalsel seisundil. Alguses on ju see suur põnevus ja toredus ja kõik muu - turististaadium. Mis siis järgneb - argipäevastaadium? Ja edasi?

Mul on viimasel ajal mingi kummaline meeleolu ja "I can't quite point my finger at it", et mis selle siis põhjustab...

Kui eestlased maha istusid

Vahepeal toimus järjekordne kohalike kaasmaalaste õhtu. Paljud on küll Eestis suvitamas ja osa vist lihtsalt ei saanud tulla, igatahes meid oli üsna vähe - kõiki päid üle lugedes sain tulemuseks kaheksa inimhinge (täiskasvanuid vastavalt kuus). Koht oli seekord üsna vahva. Kaiakas leidis selle mõni aeg varem ja hoidis suurt saladuseloori öeldes, et veab meid kõiki kättpidi kohale. Tundus põnev... Kohale jõudes leidsime teenindajate särgivarrukatelt kirja Premium Estonian Beer ja õhtu lõpuks kogunes lauale vastavaid pudeleid parajas hulgas. Mõnus oli istuda, soe ja lahe, sinimustvalges meeleolus.