Festal Msidas

Festad on siinse elu loomulik osa. Eriti just suvekuudel näeb saarel ringi sõites siin ja seal kaunistatud tänavaid ja tuledes kirikuid. Vaikselt õhtut veetes kostab kusagilt ikka üksteise järel ilutulestikupauke. Ilutulestik, orkestrid, protsessioonid, lõputult helisevad kirikukellad - see kõik kuulub ühe õige Malta festa juurde. Eesolevalgi nädalavahetusel on seitsmes kohas festa, k.a. meil siin üsna külje all Sliemas ja St. Julians's. 

Meie aga läksime paar nädalat tagasi osa saama Msida festast. Msida on üsna suure (Malta mõistes) liiklussõlmega linnake, kus kirik troonib täpselt kõige keskel. Kirik hakkab kohe silma ning asudes vee ääres, on mul juba ammu olnud soov seda pildistada peegeldusega vees. Just nii nagu paljud turismiraamatud, kalendrid ja postkaardid näitavad. 

Jõudsime kiriku juurde tunnike enne päikeseloojangut. Parasjagu alustas suur pühakukuju oma pikka teekonda läbi linna, et lõpuks taas kirikusse puhkama jõuda. Protsessioon on üsna vaevaline, sest kuju on tõesti raske ja seda tassivad mehed teevad iga natukese aja tagant pausi. Sedasi tunde jalutades möödub aeg ja tublimad kõnnivad kogu raja kuju järel kaasa. Muuseas, akendest loobitakse alla peenikest paberipudi, mis valguse käes kenasti sillerdab. Ainult et tänavad on pärast prahti täis...

Sellal, kui kuju kusagil oma teed astus, veetsime me aega kiriku ees uurides, mida kõike pakutakse. Tänavad olid täis müügiputkasid mänguasjadega, maiustustega, jookide-söökidega. Kõigile midagi. Inimesed nautisid mõnusat suvist ja palavat lõunamaist õhtut ja kellelgi ei paistnud kuhugi kiire olema. Sealsamas kiriku ees panid mehed püsti maapealseid ilutulestikurattaid (või kuidas iganes neid nimetada). Need olid hiiglamasuured ja lisaks ratastele looklesid sinka-vonka read ka mööda maad. Me tahtsime väga kogu seda etendust näha, kuid paraku ei pidanud me siiski nii kaua vastu. Ilutulestikuhelisid kuulsime me küll... umbes kell 23:00, kui me rahulikult oma kodus istusime ja poisid juba unedemaal olid.

Kogu atmosfäär oli mõnusalt ärev. Kindlasti tasub kõigil turistidel mõnest festast osa saada, sest ma pole vist midagi sellist mujal maailmas näinud. Kõigest lõpuni aru ei saa ja nii mõnigi asi tekitab suurt imestust, aga huvitav on melu jälgida igal juhul. Internetiavarustest leiab festade kalendri ja kui keegi siiapoole teel on, siis võtke plaani :)

>

Lõpetuseks üks väike videolõik ka:

Vaikne aeg...

... pole tegelikult üldse nii vaikne, aga ma istun päevad läbi piltide kallal, mistõttu blogid kõik seisavad. Nii ei saagi ma veel jagada ei seda mainitud Msida festat ega ka eestlaste pisikest kokkusaamist väga erilises kohas. Aga varsti-varsti ausalt.

Vahepeal olen minagi jõudnud kokku puutuda Arriva bussisüsteemiga. See lonkab endiselt. Uskumatu, et kolm aastat töötamist ja asi ikkagi ei toimi. Absoluutselt mõnus on minna bussi käruga ja jahedus ka just paha asi pole, aga... No näiteks plaanisime me ühel õhtul Golden Baysse sõita. Vaatasime kenasti bussiajad ära ja läksime natuke varem peatusesse. Ootasime ja ootasime... bussid nr 22, 21, 11, 12 ja 13 muudkui tulid ja läksid. Kogu aeg. Aga buss nr 23 oli kui helesinine unistus, mis eksisteerib kusagil mujal. Kui ta lõpuks tuli 45min hiljem, oli see nii täis, et sinna sisse poleks me ka parema tahtmise juures mahtunud. Tegi meele mõruks küll. Just see lõputu ootamine, seda aega saanuks ju kvaliteetsemalt ära kasutada. Olime täna piisavalt naiivsed ja üritasime uuesti. Kui eelmine kord lõpuks buss tuli, siis seekord ei läinud meil niigi hästi. Kaua sa ikka ootad, üsna tüütu tegevus. Samas Jaanika-Sagaga Vallettasse sõitmine ja sealt tagasi  (lõõtsaga bussis! Maltal!) sujus üsna edukalt, aga eks Sliema-Valletta vahet sõidab ka üsna mitu liini. Just kaugemate sihtkohtadega on häda käes.

Arriva buss Msidas festa ajal

Muu elu on saavutamas oma üsna argist rutiini. RaR veedab kolm päeva nädalas suvekoolis (ei, mitte suvetööd tehes), muul ajal jalutame, sööme jäätist ja puhume mulle. Õhtuti oleme mitmel korral käinud Sliema kivirannas, kus on kogemata keegi kivist liivagi jupikese maha visanud. See pole küll ideaalne koht (klaasikildudega), kuid lastele meeldib ja vesi on hea madal. Sügavat vett pelgan ma isegi, kui päris aus olla, nii et naudin koos poistega seal madalas hulpimist. Vesi on hea ja soe - 25 kraadi, kuigi nüüd, kus ilmad natuke tagasi tõmbunud, on hoopis väljaronimine nõksa jahedavõitu. Ilmadega seoses - siin sadas paar päeva tagasi vihma. Üsna tavapäratu nähtus keset juulit.

Üks oluline uudis veel, mis isegi Eesti meediasse jõudis - Maltal võeti vastu abielulahutuseseadus. Kes tahab see loeb väikest uudisnuppu Delfist.

Sedasorti kiire põige meie ellu. Küll teinekord juba pikemalt või kui seda mitte, siis vähemalt konkreetsemalt :)

Ilmast

Käisime eile Msida festat kaemas ja ma tegin nii palju pilte... aga siia ma veel postitada ei saa. Nii et pildita postitus ja hoopis ilmast.

Siiani on olnud temperatuur kõrge, aga talutav. Keskpäeval välja ei roni, oleme 11 paiku toas ja uuesti läheme õue 18 ajal. Täna aga oli kell 9 juba selline õhk, et tõotas tulla äärmiselt kuum päev. Pidasime vaevu 10ni väljas vastu, rohkem oleks lihtsalt enesetapp olnud. Mis meist ikka küpsetada.

Nüüd ma istun ja jälgin interneti vahendusel, kuidas numbrid aina suurenevad. Alguses oli normaalne inimese kehatemperatuur, siis tuli väike palavik ja nüüd kisub juba üsna kõrge palaviku poole. Ehk siis 35,6 -> 36,9 -> 37,1 -> 38,0... see on siis "feels like" ehk tajutav temperatuur. Kell on alles pool 12, näis, mis numbreid sealt veel tulema hakkab.

Tagasi

Mul pole suurt mahti kõiki emotsioone-seiklusi üles tähendama hakata ja eks osa neist vajavad veel seedimist, AGA me oleme nüüd tagasi kivimürakal. Ja siin on soe! Õigupoolest on "soe" isegi väheke pehme väljend. Pigem sobib Kaiaka poolt öeldud "tere tulemast ahju!". Hetkest, mil me lennukist välja astusime, on nahk olnud konstantselt niiske - ah et selline siis ongi suvi lõunamaal. Tea, kuidas ma RaR'l järel hakkan käima....

Eestis veedetud aeg läks kiiresti. Palju jõudsime ja paljut ei jõudnud. Eks siis teinekord. Rõõm on, et poisid said koos aega veeta oma sugulastega ja et RaR nägi oma sõpru. Käisime mõnel sünnipäeval ja tähistasime suure poisi oma. Mina pildistasin nii palju, kui selle ajaga vähegi sai. Käisime tiiru Pärnus ja Raplamaalgi, kohtusime seejuures paljude väga vahvate inimestega. Veetsime aega muru peal joostes ja liivas istudes, sõime ohtralt eriti rammusat koorejäätist ning kohupiimakreeme. Ja kuigi vahepeal oli natuke väsinud olemine, siis lennukiaknast seda Eestimaad vaadates oli nukker tunne südames. Veider, kuidas iga lahkumine täitsa erinev on.... Seda nukrust leevendab teadmine, et kallitega taaskohtumine on vaid kuude küsimus :)

Malta aga...

* Saabusime oma seitsme kotiga (jajah, seitsmega) ja lennujaamas taksist küsis, et no mis te tulite päriseks või?! Sattusime eriti muheda ja eriti vana mehe otsa, kes sõitis parasjagu vana mersuga. Surus meie pakid aga autosse, pakiruumi uks kinni ei läinud ja nii me sõitsimegi. Ütles, et ega's ma siis teid teisele taksole anda :)

* Nägime üsna ruttu ära uued Arriva bussid. No vähemalt kollased võiksid olla. Ja tegelikult on ju lõõtsaga buss Maltal absoluutselt naljakas!

* Praegu siin istudes kõlavad akna taga suured paugud. Tere tulemast sõjatandrile... tegelikult on lihtsalt ilutulestik ja mul on tunne, et see saab olema siinse suve igapäevane osa.

* Meie tavalise teekonna peal õitsenud erksate roosade õitega põõsamoodustis on kahtlaselt pruunikaks tõmbumas. Vihma ei lubata, vihma ei saja, juuli on kuiv kuu.

* Käisime tiiru poes ja poisid suutsid enda häälepaelad valla lasta. Kui meie armsal kodumaal seepeale vaataks nii müüja kui kõik teised külastajad neid lapsi kui nuhtluseid, siis siin... No siin läks müüja ja tõi lastele kingitused. Nii ongi - tere tulemast tagasi Maltale.