Meie Elu Maltal - Our Life in Malta

Tormijuttu

2012-03-09T23:09:00.000+01:00

Pole vist ammu ilmast rääkinud... Nüüd on taas natuke põhjust. Maltale lubatakse tormi, itaallaste sõnul lausa orkaani. Mis sest kõigest saab, eks seda näeb homme hommikul vast uudistest, sest tormi haripunkt peaks olema ca. kella 3 ajal.

Käisime õhtul 20-21 ajal jalutamas ja tormi vaatamas. Mõnedel tänavatel oli täiesti tuulevaikne... samas sattudes õige nurga alla, oli tormi tunda küll. Siinpoolsel promenaadil polnud nii hull, aga teisel pool (seal, kus avameri on) tegid laineid toredaid etteasteid. Õhk oli täis mereveest tulnud udu, nii et pärast jalutust oli kogu nägu soolane...

Nüüdseks on tuul hoopis kõvemini peksma hakanud (kell on 23:06)...

Eesti Laul & Malta Laul 2012

2012-03-07T14:20:00.001+01:00

Jätkates traditsiooni pistan ma selgi aastal kokku Eestit ja Maltat esindavad laulud. Eesti valikuga ma väga rahul ei ole, Malta oma on mu arust eelmise aasta omast parem. Kes ei mälea, siis eelmise aasta laulud on siin.

Ja selleaastased:

Eesti - Ott Lepland - Kuula:

Malta -Kurt Calleja - This is the night

Palazzo Parisio aias

2012-02-28T09:24:00.000+01:00

Ühel pühapäeval sõitsime me Naxxari, sest mul oli mõte Palazzo Parisiot natuke uurida. Kohale jõudes otsustasime siiski, et majja sisse me ei lähe... ehk kunagi üksi lähen käin piilun seestpoolt seda imelist hoonet. Läksime siis aeda, aga kahjuks nägi aed kuidagi armetu välja. Ehk oli asi lihtsalt ajastuses, sest ma kujutan ette, et kui kõik õitseb, siis on pilt hoopis kaunim. Aga okkaline puu oli vahva ja toolis peesitav kass samuti :)

Palazzo Parisio on 19. sajandi palee, mis muide on igal pool välja toodud kui üks tähtsamaid siinsetest vaatamisväärsustest. Olevat Malta mini-Versailles oma kaunite siseruumide ja uhke aiaga.

Eesti Vabariigi pidupäev

2012-02-27T15:05:00.001+01:00

Reedel tähistas Eesti oma 94. sünnipäeva. Vähemalt sedasi ma lastele seletasin :) Selle tähtsa sündmuse tähistamiseks kogunesime kaasmaalastega Kaiaka koju. Kõik osalejad pidid kaasa tegema mõne kodumaise maiguga söögi. Ma meisterdasin täidetud mune, aga lisaks olid pisikesed kiluvõileivad ja pasteedisaiad, tuuletaskud, kartulisalat jne jne jne. Laud said väga ilus ja igatepidi meeleolukas. Lapsed maiustasid neljaviljapallide ja kommidega.

Ekraanilt ei puudunud ETV poolt edastatav presidendi vastuvõtt ning osaliselt etendati kätlemist ka koha peal :) Kokku sai hästi lahe õhtu väga toredate inimestega. Palju meid kokku ei tulnud - kolm last ja üksteist täiskasvanut, kui ma nüüd loendamisega segi ei läinud. Aga päris paras seltskond igatahes :)

Hmh, täidetud mune peaks mingi aeg veel tegema. Nii hakkasid maitsema ja nüüd on ju täiesti käe sees see süsteem :)

Karnevalil 2012

2012-02-23T11:18:00.000+01:00

Möödunud nädalavahetusel hingas Malta karnevalirütmides. Kõikjal võis näha kostüümides lapsi ja pealinn oli üks suur pidu. Käisime meiegi taas Vallettas olustikku uurimas. Sedakorda laupäeva pärastlõunal. Suur plaan oli ka teisipäevast grand finalet vaatama minna, aga teisipäeval sadas vist ca 18 tundi järjest vihma, mistõttu kõiksugused pidustused jäeti lihtsalt ära. Times of Malta uudise juures olnud pilt näitas, Floriana kiriku ees olevat väljakut täiesti vee all... ja seal pidi lõviosa grand finalest toimuma. Aga mis parata, ilm on kord juba selline ettearvamatu faktor.

Laupäeval oli aga täitsa tore selles möllus seigelda. Eelmisest aastast on mul meeles suured rahvamassid, aga seekord sai kuidagi vabamalt liigelda. Või äkki olin ma oma mälestustes olukorda lihtsalt üle paisutanud? :) Veetsime Vallettas umbes kolm tundi ja pea kogu selle aja liikusime edasi-tagasi. Ühe koha peal seistes kipub kiiresti tüdimus peale tulema, sest suured karnevalivankrid liiguvad aeglaselt rohkete peatustega. Niisiis kõndisime meie nendega kas kaasa või hoopis vastu peatudes iga vankri juures natuke aega, et tantsijaid-pidutsejaid vaadata ja kostüüme imetleda. Aga las pildi- ja videomaterjal räägib parem enda eest:

Kuklitegu

2012-02-19T23:44:00.003+01:00

Loo alustuseks tasub kohe mainida, et ma ei ole teab mis superkokk. Eriti niruks kisuvad lood siis, kui tuleb hakata küpsetama. No pannkookidega saan ma hakkama, aga igasugused keerulisemad moodustised jäävad üldiselt tegemata. Küll aga tekkis mul isu vastlakuklite järele. Eestis sai ikka neid ostetud, aga siin laiutab poelettidel hoopis ülimagus prinjolata, mida me sel aastal sööma ei hakkagi. Niisiis, kuidas saaks kukleid...

Leidsime siis koos naabrinaisega, et proovime ära (kusjuures kumbki pole varem katsetanud). Et teeme vastlaõhtu ja küpsetame ja katsetame. No päris nii ei läinud, tuli rohkem selline vastlalõuna. Ja tegelikult tegi lõviosa tööst ka tema. Kuidas see ütlus nende mitme koka kohta käiski eksole. Ma aitasin mõnda vormida ja sättida ja siis hiljem tegin tähtsalt töödejuhataja nägu ja muidugi fotografeerisin töötulemusi :)

Tulemus oli täitsa tore, kuigi naabrinaine arvab, et teeb ikka õigel vastlapäeval uuesti, sest seekord läks nihu. No ma ei tea, meie sõime ja oli vastla moodi küll :)

Ette rutates võib öelda, et see ei jää üldse ainsaks kodumaise maiguga tegemiseks lähiajal. Reedel ju suur sünnipäev ja meil eestlastega lausa vastuvõtt plaanis. Kodumaised jutud, kodumaised toidud, kodumaine programm.

Maltakate olemus

2012-02-17T16:01:00.003+01:00

Praegu ringlevad Näoraamatus erinevad sarnased pildid. Kui mul allolev pilt silma jäi, tõi muige suule :)

Sõbralikku päeva

2012-02-14T21:44:00.001+01:00

Kuidas Maltal maa valgeks muutub...

Head sõbrapäeva siinsele lugejaskonnale :) Olgu selle sõbrapäevaga nagu temaga on... on neid, kes kipuvad pigem torisema, et jälle üks kommertslik püha juures. Aga mulle väga meeldis täna loetud mõte, et keegi ei kiru emadepäeva ega sünnipäevi ega muud. Muidugi hoolitakse ligikaudsetest iga päev, aga miks mitte seda veel eriti sellisel päeval rõhutada :) Kurja ei tee see ju kellelegi. Käisime meiegi perega õhtul Busy Bees kooki söömas ja maitses ekstra sõbralikult.

Hommik aga. Hommik algas sellega, et internetist jäi kohe silma uudis, kuidas Malta oli öösel valge rahe ja lörtsi segust. Kuna mul oli hommikuks kokkusaamine lemmikkohvikus plaanitud, vaatasin taevast üsna mureliku pilguga. Siis tuli päike välja ja sättisime end valmis. Laps oli juba üleriietes ja tegin veel viimaseid ettevalmistusi, kui taeva katsid mustad pilved ning hakkas välku lööma ja müristama. Hetk hiljem lisandus sajule tugev rahe, nii et välja minemise mõte kadus korraks täiesti. Vaatasin aknal, kuidas õue peal tegutsevad töömehed kadusid kui prussakad tule süttides.

Õnneks oli too sadu lühike ja selle lõppedes võtsin südame rindu, et ikkagi põhjamaalane, ja läksime teele. Mäest alla voolasid jõed, autod olid kõik kenasti rahe all, samuti trepid (hea, et oma trepil pikali ei lennanud) ja tänavanurgad.

Isegi ilmateade on endale uue ikooni otsinud, et rahe kohta teavitust teha

Ehk siis ei mingit kevadet veel. Eelmine aasta käisime me 13. veebruaril Golden Bays ja poisid said paljajalu liivas joosta. Sel aastal... no ei :) Tegelikult ilmateade lubab nädalavahetuseks natuke paremat ilma, mis on iseenesest hea, sest ees ootab ju karneval.

Järgnevad kaks pilti on tehtud meie trepikoja treppide juures:

Ja paar illustreerivat videolõiku ka lõpetuseks:

Supipurk

2012-02-09T10:21:00.000+01:00

Sellist supipurki võib osta siinsest vene poest. Muuhulgas on seal muud kraami muidugi ka, mõnel asjal lausa eestikeelsed kirjad küljes. Enamasti jõuvad sealt poest meie koju pasteedid (hane ja kalkuni ja kana jne), hapukoor, kohukesed ja see supp. See supp on selline asi, mida pooled meie perest söövad väga hea meelega ja seetõttu on see mõnikord meil menüüs täiesti olemas. Ikkagi made in Estonia :)

Oh mis hommik

2012-02-08T22:08:00.000+01:00

Lund me siiski ei näinud. Juuresolev pilt pärineb Times of Malta lehelt ja see lumi sadas maha hoopis Liibüa pealinnas Tripolis. Meil sadas eile rahet ja rohkelt vihma, kuid lumest võisime vaid unistada. Ilmateadlased mainisid, et kui Maltal oleks mägesid ja poleks merd, siis oleks ka lumi maha tulnud. Samas on kohalik maanteeamet autojuhte mitu õhtut hoiatanud suurte vihmade ja libedate teede eest, nii et lumega oleks siin suur kaos ja hullumaja. Ju ongi nii parem :)

Aga ilm on sellegipoolest hirmus. Külm on ja tuuline ja vihma sajab. Brrrr... Eelmine aasta oli sel ajal soe ja meeldiv päike, 13. veebruaril käisime me rannas aega veetmas. Sel aastal jääb vast ära.

Tänane hommik oli eriti huvitav kannatuste jada. Ärgates laiutas akna taga suur hall ja kuri pilv ning loopis maad vihmaga. Kuna A. on haigevõitu, viisin ma ise täna suurema poisi kooli. Neil oli väljasõit mängutuppa, nii et koju jäämine poleks mingilgi moel võimalik olnud. Kohe selgus ka, et meie suhteliselt alles ostetud gaasinõu on tühi. Viimaste ilmade juures pole ka ime, töötab üsna tiheda graafikuga. Järgmisena saime teada, et lift on katki. Istus teine uksed pärani viiendal korrusel. Mis siis ikka, vihmavari kaenlasse, trepist alla ja mööda teed minekut. Vahepeal tuli meile vastu gaasiauto, nii et saime uued gaasivarud. Jõudsime tasapisi astudes promenaadini ja lootsime bussi peale saada. Sellise ilmaga tasub isegi see kaks peatust ratastel veeta. Bussi ei paistnud. Kõndisime siis sama targalt edasi. Üsna varsti olid nii minu kui poisi jalad läbimärjad, sest vihmaga tekivad ju promenaadi poole minevatele tänavatele jõed. Ja meie pidime muudkui neid jõgesid ületama. Tol hetkel ma kirusin, et lapsele kuivi jalanõusid kaasa ei taibanud võtta. Vahetult enne kooli avastasin, et vihmavari, mis ammu juba purunemisega ähvardas, ongi kohe-kohe katki minemas. Hoidsin tublisti sellest kohast kinni ja lootsin parimat. Poiss üle ukse antud, tatsasin edasi poodi. Süüa ju ikka tarvis, sajab või ei. Poe ukse ees vihmavarju kokku pannes, läks see lõplikult pooleks :) Nojah.. Õnneks poest väljudes enam nii palju ei sadanud ja kuna jalanõud olid nagunii väikestviisi basseinideks muutunud, lohistasin end rahulikult koju. Küll on hea, et seepeale armas naabrinaine mind sooja kohvi ja koogitükiga võõrustas :)

Mis homme toob... no kes seda teab. Ma ootan head ilma, et saaks meie igapäevase teekonna fotodesse talletada. Kuigi see vist on nagunii "tempel mällu igaveseks" ja ma oskaks seda teed käia ka 30a pärast... kui need tänavad alles on.

Hea uudis

2012-02-08T14:34:00.001+01:00

Üsna peale siia kolimist jäid mulle pidevalt silma mänguväljakutel suitsetavad vanemad. Ma endiselt ei kiida seda heaks, aga olen seda võtnud kui teistsuguse maailmanägemusega inimeste tegevust. Täna sattusin Times of Malta lehel nägema uudist, et suitsetamine mänguväljakutel on keelatud :) Seadus kehtib alates eelmisest aastast ja keelu eirajad võivad trahvi saada kuni 232,90€ ulatuses. Hea uudis :)

Kas näeme lund?

2012-02-05T21:29:00.001+01:00

Euroopa on Siberist tulevate õhuvoolude küüsis ja võitleb külma ning lumega. Eesti külmakraadid võtavad kukalt kratsima ja Itaalias alla sadanud lumi kulmu kergitama. Mis siis edasi? Meil oli veel neljapäeval-reedel väga kaunis ilm, lausa 16 soojakraadi, päike ja soe tuul. Siis aga... siis juhtus see, et mujal Euroopas tantsiv Külmataat levis siiagi ja meie kraadid on nüüd sellised 5-10. Lähipäeviks lubatakse muuhulgas ka rahet ja sooja küll näha pole.

No ja siis viskas naabrinaine mulle sellise uudislingi. Uudislingi sellest, kuidas itaallaste Meteo Web räägib "võimalikust" lumesajust Maltal, kui Siberist tuleb front aina lõunapoole liigub. Lumi? Maltal?! Alates 1895. aastast on siinmail lumesadu registreeritud vaid loetud kordadel - aastatel 1895, 1905, 1947 ja 1962. Siis kattis saart 2-3cm lumekiht ja temperatuur oli -1,5 kraadi.

No näis... Malta ilmaonud-tädid lund ei ennusta, kuigi temperatuurid on madalamad kui veebruaris tavaliselt. Kuid mitte päris lume moodi madalad. Samas oleks ju täitsa huvitav ära näha üks ajaloolistest lumesadudest siin Lõuna-Euroopa saareriigis... Elame-näeme :)

Malta traditsioonidest - 1. sünnipäev & il-guccija

2012-02-02T09:37:00.000+01:00

Hakkasin tegelikult ristimisest kirjutama ja siis mõtlesin, et tänane bloginupuke tuleb hoopis ühest siinsest traditsioonist, mida olen oma kohalike tuttavate piltidelt näinud.

Lapse esimesel sünnipäeval (ehk kui ta saab 1-aastaseks) viiakse siinmail läbi üks lihtne mänguke, mida nimetatakse il-quċċija. Mäng seisneb selles, et lapse ette-ümber asetatakse erinevaid sümboolseid esemeid. Näiteks raamat, kraadiklaas, pliiats, piibel, palvehelmed, taskuarvuti, keedetud muna, raha jne jne jne. Õigupoolest vist misiganes asi, mis vanematel pähe tuleb. Mängu mõte on teada saada lapse tulevane amet :)

Kui laps võtab piibli või palvehelmed, viitab see vaimulikuametile. Kui võetakse raha, räägib see suurtest rikkustest, samas kui kõvaks keedetud muna tähendab pikka eluiga ja palju lapsi. Raamat näitab võimalikku õpetajakarjääri, pliiats kirjanikukarjääri, kraadiklaas arsti oma, kalkulaator aga raamatupidajaametit.

Näiteks ühe mu tuttava laps valis 1-aastaseks saades kahel korral kraadiklaasi ning ema kilkas rõõmust, et nende perre tuleb arst :) Iseenesest ju vahva mäng ja korraks oli mul lausa kahju, et mul enam nii pisikesi lapsi pole :D Katsetaks isegi...

Väike mõtisklus

2012-02-01T15:43:00.002+01:00

Täna kodu poole kõndides jäin ma natuke mõtlema. Öösel on kõvasti vihma sadanud, isegi uudistes räägiti, et veebruar tuli pauguga (loe: äike ja natuke uputusi). Teed olid veel keskpäevalgi niisked. Siis jäi mulle ette üks ukseesine, millelt paistis vahu jälgi. Siinmail pesevad tublid perenaised oma majaukse ees olevaid kõnniteid. Pea iga päev vist pesevad ja ikka vahenditega. Ma pean ausalt tunnistama, et selle kõige vajalikkuse mõistmisega on mul mõneti raskusi. Hea küll, suviti ei saja ja kisub tolmuseks... aga praegu ju sajab nädalas korra-kaks kindlasti. Kas kogu see pesuvahenditega möllamine keskkonnale halvasti ei mõju? Või mis selle protseduuri eesmärk üldse on :) See on vist lihtsalt üks neist asjadest, millest ei saagi lõpuni aru saada. Kultuuride ja taustade erinevus, mis seal ikka. Samamoodi nagu see, et meie võtame korterisse sisenedes välisjalatsid ära, kuid kohalikud üldiselt käivad igal pool ikka välisjalanõudega. Äkki sellepärast peabki kõnniteed pesema?

Talviseid igapäevajutte

2012-01-26T09:43:00.002+01:00

Ma jõudsin hetk tagasi avastuseni, et tegelikult pole ma nö argielust enam suurt midagi siia kirja pannud. Pole suurt midagi kirja panna ka, kui nüüd päris aus olla. Meie päevad veerevad õhtusse rahulikku teed pidi ja kuigi me justkui midagi ei teekski, siis aeg lendab kiirelt ja veel kiiremalt aina edasi. Juba jaanuarikuu lõppemas, kuigi alles see ju algas...

Olen enda jaoks aina rohkem avastanud Gzira pisikeste poodide võlu. Maltal ongi peamiselt ju need pisikesed poed. Näiteks meie 1km2 suuruses linnakeses on juba puu- ja juurviljade müügile spetsialiseerunud poode vähemalt viis, lisaks veel mitu autot, mis sama kraami müüb. Mul on nö enda puuviljaonu, kelle poest ma 99% juhtudest oma kraami ostan. Miks just tema? Sest tema on armsa suhtumisega ja alati tervitab rõõmsalt, kui meid näeb. See pole mitte igas poes nii... Lisaks asub see pood kenasti tee peal ja nii ma käingi seal pea iga päev, sest ikka ja jälle avastan, et tomatid on otsakorral või on tarvis uus ports õunu varuda või viimasel ajal ostan ma pea iga kord apelsine. Ja maasikaaeg... juba tulevad need maitsvad marjad lettidele :) Kõik see kulmineerub 15. aprilli maasikafestivaliga.

Ilmad on talvised ja me ootame kõik väga-väga soojemat aega. Kuigi päikest on iga päevaga aina rohkem ja päike on siin alati soe. Kui sattuda kuhugi tuulevaiksesse nurka, kus päike oma tööd teeb, siis võib silmi sulgedes suve ette kujutada küll. Tegelikkuses on kraade vaid 11 ja mõne päeva pärast lubatakse suuremaid sadusid. Vähemalt kuu-poolteist tuleb veel vastu pidada... Ma tean ju küll, kuidas kogu see jutt Eestis olijatele paistab, aga uskuge, seda jahedust, mis on lõunamaa talves, on põhjamaalasel raske ette kujutada. Seda peab ise kogema. Kohalikudki naeravad mind, kui ma teinekord lõdisen, et ometi peaksin ju olema külmaga harjunud. Aga sellega, et kodu pole nii soe, kui tahaks... sellega on raske harjuda :) Nii ongi kogu aeg külm naha vahel ja ma joon päevast päeva kohvi ja teed, et soojemat tunnet saada.

Muus osas on aga hea ja rahulik olemine. Kohtun pea iga nädal uute inimestega ja näen mitmete perede omavahelisi suhtlemisi. Küll kohalike, küll sisserännanute. Paar nädalat tagasi käisin ristimist vaatamas-jäädvustamas ja kui ma nende traditsioonide kohta rohkem infot olen leidnud ja lugenud, siis ehk kirjutan sellest natuke ka siia blogisse.

Varsti on jälle karnevaliaeg (17.02-21.02) ja see toob talvisesse argipäeva kindlasti oodatud värvi ja möllu. Eks me püüame ka sellest taas osa saada :)

Sedasi see eluke kulgeb, omasoodu kindlas rütmis. Ma küll ei tea, kas ja kes siin veel lugemas käivad, sest kommentaare pole peaaegu enam üldse. Aga ehk annate ikka endast märku? :)

Võlaparandus

2012-01-24T11:12:00.003+01:00

Lõpuks said kirja ja piltidesse eelmise maikuu reis Krakowisse ja novembrikuine mõnepäevane peatus Stockholmis. Parem Hilja kui Leida eks :)

Templites

2012-01-23T23:41:00.000+01:00

Hagar Qim

Eelmise pühapäeva retked lõpetasime ajaloolisematel radadel ja käisime Ħaġar Qim ja Mnajdra templites. Need kaks Heritage Malta nimistus olevat templit asuvad lähestikku ja piletit ostes kehtib see mõlemasse sissepääsuks. Pilet on täiskasvanutele 9€, noortele (12-17a) 6,50€, lastele (6-11) 4€ ja alla 6-aastastele piletit lunastama ei pea.

Templitega on tegelikult selline lugu, et ilma tausta teadmata paistavad need tõesti kui suur hunnik kive. Õnneks on piisavalt igasuguseid tahvlikesi, kus kirjas, miks just üks või teine kivi eriti tähtis on :)

Esimeseks templiks oli Ħaġar Qim, mis pärineb Ggantija faasist (aastad 3600-3200 eKr.). Just sealt on leitud mitmeid tähtsaid esemeid - kaunistatud altari sammas ja ka mõned nn "Fat Lady" kujud.

Mnajdra

Teekond teise - Mnajdra - templini viis mõnusalt allamäge. Kahte templit eraldab vast nii 500 m. Mnajdra koosneb kolmest templist. Esimene neist pärineb Ggantija faasist (3600-3200eKr.) ja kolmas Tarxieni faasist (3150-2500eKr.), keskmine on ehitatud hiljem kahe olemasoleva templi vahele. Teisena nimetatu on üks paremini säilinuid templeid kogu saarestikus.

Ma kogu templite ajalugu ei hakka siia kirja panema - see on kenasti leitav Heritage Malta lehelt, kus võib muudki põnevat lugeda ja leida (lisaks tasub ka siia lehele piiluda). Ja igal juhul soovitaksin ajaloohuvilistel siinse saarestiku templeid külastada. Ma usun, et avastamist jagub, sest just Maltal on Euroopa vanimad inimasustuse jäljed - need samad megaliitilised templid. 7000 aastat tagasi tulid siia Sitsiiliast esimesed inimesed, kes algul elasid koobastas ja hilje hütikestes. Miks ja kuhu kadus too templeid ehitav ühiskond, see on paraku teadmata...

Popeye Village

2012-01-21T23:05:00.001+01:00

Mul on algusest peale miskipärast Popeye Village'ga seoses olnud mingi eelarvamus. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, aga kohe esimese hooga mind sinna ei tõmmanud. Eelmise nädala pühapäeval aga, kui plaane välja mõtlesime, otsustasime sinna siiski minna. Ja seal oli nii tore! Oma osa mängis kindlasti meeldivalt soe olemine - Popeye Village on ehitatud mäenuki varju ja sinna ei jõudnud ükski tuuleiil. Teiseks tähtsaks teguriks oli väike kogus inimesi, õigupoolest polnud seal peale meie pea üldse külastajaid. See kõik kokku andis äärmiselt lahedalt veedetud hommikutunnid ja tõeliselt positiivse emotsiooni :) Ka 2- ja 4-aastasel paistis vahva olevat.

See on Popeye kodu

Mis me siis tegime. Kui piletid ostetud (talvisel hooajal täiskasvanutele 10€, lastele 8€, pisikestele tasuta) läksime mäest alla ja olimegi külas, kus kunagi elas Popeye. Asusime maju uurima, kuigi ma ei ütleks, et need just peamised selle paiga tõmbenumbrid olid. Piletiga saab kaasa ka mõned nö boonused - näiteks tasuta veini degusteerimine (mida me ei teinud), tasuta postkaart iga täiskasvanu pealt, tasuta Popeye filmi tutvustav lõik kohalikus kinokeses ja lõppude lõpuks anti veel teemapargist väljaspool asuva söögikoha ronimis-turnimistoa piletidki. Sealsamas söögikoha kõrval on tegelikult ka pisike lõbustuspark ehk "funpark", kus peaks olema erinevad atraktsioonid, mille eest makstes saab nendega sõita. Täpsemalt paraku ei tea, sest tol päeval oli funpark suletud. Tegelikult vist on kõigile külastajatele ette nähtud ka paadisõit, aga talvel seda vist ei toimu.

Külas ringi jalutades kohtusime üsna ruttu ka Popeye ja Olive'ga, kes suure entusiasmiga laste juurde tulid. Paraku meie jõmmid pigem pelgavad igasuguseid entusiastlikke tegelasi ja arvasid neid nähes, et nüüd peaks küll otsa ringi pöörama ja tuldud teed tagasi minema. Popeye ja Olive tegid ka iga teatud aja tagant peaväljakul oma tantsunumbreid ja ette ruttavalt võib öelda, et külast väljudes ajas "waka-waka" poistelgi jala tatsuma :) Olive tegi vahepeal kuttidele õhupallidest koerad - üks sai valge ja teine musta ning neid hoiti küll hoolega, mis sest et tegija ise ikkagi hirmsavõitu oli.

Küla lõpuosas asub Jõulumaa. Jõulud on küll läbi, aga see maa pakkus vaatamist nii suurtele kui väikestele. Sinna on kujundatud erinevad päkapikkude elu- ja tööruumid ning kogu tegevus on motoriseeritud. Ehk siis küll toimus ühes toas suur söömine ja magamine, küll loeti lastelt saadud kirjakesi, küll tehti puutööd. Olid ka jääkarude ja põhjapõtrade ruumikesed, kus samamoodi elu käis. Päris eraldi seisis eemal veel üks suur maja, kus uksest sisenedes avanes tõeline päkapikutöökoda. Igas ruumis näidati mänguasjade valmistamise eri etappe. No et alguses olid vaid autorattad, siis juba autokered, siis pandi kõik kokku, siis pakiti ära ja saadeti pakid teele. Või umbes nii. Käisime ja piilusime igale poole ning vaatamist jagus piisavalt :)

Päris pikk aeg möödus meie perel minigolfi radade juures. Seal harjutasid seda ala nii suuremad kui väiksemad. Samas sai ka mängida suurt "Tower" mängu (mulle mitte ei meenu, kuidas seda mängu kodumaal nimetatakse). Kui mängimistest ja ronimistest küllalt sai, läksime hoopis kinno, kus ekstra meile näidati mõnda Popeye multifilmi. Nii said lapsedki paremini aru, mis tegelane see imelik mees õigupoolest on, ja eks väike istumine kulus meile ära küll.

Ja ega see polegi veel kõik - siin-seal kohtasime me erinevaid loomakesi. Kohe minigolfi juures jäid silma kaks papagoid ja orav. Kusagil olid deegud. Natuke eemal kitsed ja lõpuks kohtasime isegi hirvi. Nii et midagi kõigile :)

Lõpetuseks natuke üldisemat juttu ka:

Popeye Village ehk "Sweethaven Village" on 1980. aasta filmi "Popeye" võttepaik (Popeye rollis Robin Williams, Olive Oyl - Shelly Duvall). Küla valmis 1979. aastal seitsme kuuga. Vajalik puit toodi Hollanist ja Kanadast, sest Maltal on puiduga lood nagu nad on. 165 liikmega ehitustiim kasutas kahekümne puidust hoone valmistamisel kaheksa tonni naelu ja kaks tuhat gallonit värvi (1gallon on 3-4liitrit).

Filmimine algas 23. jaanuaril 1980. Sisu kokkuvõtteks - Popeye saabub Sweethaveni külla, et otsida oma isa. Seal kohtab Popeye Olive Oyli, kes on kihlatud Kapten Blutoga. Koos Olive'ga leiab Popeye hüljatud lapse - Swee'Pea. Viimasest Bluto ja Popeye vahelisest võitlusest (filmitud Blue Lagoonis) väljub võitjana Popeye ning lausub filmi lõpetuseks oma kuulsad sõnad "I yam what I yam". Filmimine lõpetati 19. juunil 1980.

Talv=roheline

2012-01-19T17:13:00.000+01:00

Eelmisel pühapäeval tegime turistimisepäeva ja rentisime auto. Kuna siinne talv on külm ja tihtilugu vihane-tormine, siis tuleb iga päikeselist kaunist päeva ära kasutada. Eriti, kui see juhtub olema pühapäev :)

Praeguseks hetkeks on meil vist pea kõik suuremad turistilõksud läbi käidud. Seda mõnusam on autoga lihtsalt mööda teid sõita ja iga teeotsa sihtpunkti uurima minna. Sedasi sihitult ekseldes startisime Popeye Village'i juurest suunaga Selmun Palace'i poole. Selmun on pisipisike asula, mis vaatab kõrgustest alla Mistra ja Xemxija lahtedele. Selmunist edasi sõites jõudsime mingisuguste offroad teedeni, kus oli ootamatult palju autosid. Sedasi täiesti planeerimata leidsime me koha, kus kohalikel meeldib pühapäeva veeta. Kes oli autos, kes väljas, aga Campbelli kindluse varemete ümbruses oli rahvast täitsa palju.

Fort Campbell ehitati brittide poolt kaitsmaks Maltat Teises maailmasõjas. Nüüdseks on seal vaid posu mahajäetuid hooneid ja kaunid vaated. Mulle on endiselt natuke uskumatu siinse talve rohelus. Kõik on ereroheline. Loodus otsekui naerataks praeguse aja sobiva temperatuuri, päikese ja sademete kooslusele. Veel näeb sealt ülevalt Püha Pauli saart. Väidetavalt just seal toimus kunagi ammustel aegadel Püha Pauli laevahukk, kui ta oli teel Rooma poole. Just tema oli see, kes Maltale ristiusu tõi.

Lisaks Campbelli kindluse vaadetele sõitsime veel alla Mistra lahe juurde ka. See on pisike sopike väikese rannaga ja suvel kindlasti rahulikumat mõnulemist nautivate inimeste pelgupaik.

Niisiis - teistelegi nautimiseks Malta roheline külg. Augustis-septembris siia reisijad seda ei näe, aga mais tulijatele peaks sellised vaated avanema küll :)

Seal kauguses on Bugibba

Vaade Mistra ja Xemxija lahtedele

The Malta Experience

2012-01-16T10:08:00.000+01:00

The Malta Experience on turistidele (aga miks mitte ka kohalikele) suunatud film, mida näidatakse päevast päeva pealinnas Vallettas. Tegemist on 45 minutit kestva riigi ajalugu tutvustava filmikesega ja olles nüüd lõpuks selle ise ära näinud julgen ma seda Malta külastajatele soovitada küll.

Nii mõneski mõttes saab tegelikult Malta ja Eesti ajaloo vahel paralleele tõmmata. Malta on oma asukohale asukohta tõttu tuhandete aastate pikkuse ajalooga tsivilisatsioonide sulatuskatel. Esimesed asustuse märgid pärinevad ajast alates umbes 5200. aastast e.m.a., enne foiniiklaste saabumist eksisteeris saartel märkimisväärne eelajalooline tsivilisatsioon. Põhisaarele foiniiklaste antud nimi Malat tähendab turvalist sadamat. Hiljem olid saared sajandeid rüütliordu Order of Knights of the Hospital of St John asukohaks ning seejärel Briti impeeriumi osaks. Malta iseseisvus 1964. aastal. Kuid kogu selle vahele mahtus veel hulganisti valitsejaid - kartaagolased, roomlased, araablased, normannid, Napoleon jne jne jne. Ühed läksid, teised tulid. Nagu filmis kordi ja kordi rõhutati - muutus tuli taas merelt.

Seega, ajaloohuvilised, kõigepealt filmi vaatama ja siis saarestikku avastama. Ja uskuge, avastamist jagub siin pikemaks kui nädal-kaks-kolm...

Rabatis rongiga sõitmas

2012-01-10T09:58:00.001+01:00

Mul on enda peas väike nimekiri, kuhu veel siin saarestikus minema peaks. Üheks punktiks oli Rabatis rongiga sõitmine. Kuna möödunud pühapäeva ilm paistis selleks otstarbeks igati sobiv, sai see mõte teoks. Mineku algus oli paljutõotav. Bussi oodates taipasin viimasel hetkel, et nr 203 sõidab ju siitsamsat Rabati. Aga oli see alles sõit - bussijuht vist ise ka ei teadnud, kas ja kustkaudu ta sõitma peab. Sõitis igaks juhuks haigla juurde ja tiirutas veel, vahepeal küsis reisijatelt nõu, et kumba teeotsa kasutada. Sedasi siis tiirutasime ikka ühest linnas teise ja ühelt teelt järgmisele. Jõudsime Rabati täpselt nii, et kell 13:00 startiv rong läks meie nina alt :) Mis seal ikka, veetsime aega mänguplatsil tegutsedes ning seejärel väikeses pargis keha kinnitades. Meil "all" oli ilm olnud täitsa soe ja mõnus, aga Mdina ja Rabat asuvad saare keskosas ja kõrgel. Seal puhus tugev ja külm tuul, nii et pargis otsisime endale varjulise nurga.

Rabati rongi teekond on u 8km ja aega kulub selleks kuni pool tunnikest (kogu teekonda saab näha siin). Sõidu ajal tutvustatakse inglise ja saksa keeles tähtsamaid kohti ning nende tausta. Rong alustab oma sõitu kohe Mdina külje alt ja suundub Mdina väravate eest läbi. Edasi tuleb posu pisikesi ja armsaid Rabati tänavaid, möödudes St. Pauli ja St. Agatha katakombidest.

Rabatist edasi sõidab rong väikesesse linna nimega Mtarfa (rahvaarvuga tsiba üle 2000 inimese). Mtarfa linnast jäid mulle meelde teistmoodi tänavasildid :) Mtarfas tegutses kunagi sõjaväehaigla, suures ja võimsas hoones on nüüd kool. Kuulsaim sealsetest vaatamisväärsustest on aga kellatorn, mis ehitati aastal 1895. Kell, muide, näitab siiani õiget aega :)

Mtarfast tagasi Rabati poole suundudes on võimalik nautida kauneid vaateid Maltale. Praegusel ajal on kogu saarestik nii-nii roheline. Ka vaade Mdina müüridele on sealtpoolt tõeliselt kaunis :) Tagasiteel sõidab rong üle sillast kohe vana raudteejaama läheduses. Kunagi ammustel aegadel oli ka Maltal raudtee - rong sõitis Vallettast Rabati. Märtsis 1931 see aga suleti.

Rabati rongi piletihind täiskasvanutele on 4,50€, lastele (4-16) 3,00€ ja väikestele (0-4) 1,50€. Soojemal ajal on see kindlasti parajalt mõnus sõiduke eriti just lastega peredele. Meie väiksem jõmm küll rongi istudes avaldas tugevat vastumeelsust, aga kui tädi tõi kõigile väikestele mängimiseks bussid, jäi isegi tema rahule. Rongist võiks rohkem küll välja näha. Kuna katus on üsna madalal, siis varjab see päris suure osa vaateväljast. Aga muus osas paras ringkäik, kui pole pikemalt aega Rabatis peatuda ja ringi tuuseldada.

Jõulutäht

2012-01-07T21:39:00.001+01:00

Ma olen vähemalt kuu aega iga kord ühest majast möödudes vaadanud seda puud. Jõulutähe puud. Ma polnud kunagi varem seda niiviisi kasvamas näinud, et suure puuna, mille oksad ulatuvad kõrgustesse... ja okste tippudes on punased õied. Või siis pigem lehed nagu need vist jõulutähtedel on. Juba mõnda aega olen plaaninud seda puud pildistada ja kui ma täna sealtkaudu koju jalutasin, fotokas juhtumisi kaasas, siis kasutasin koheselt võimalust. Mind nähes ilmus mu kõrvale äkitselt maja omanik ning hakkas kohe uurima, et mis lill mulle siin nüüd meeldib, et vaat seal kaugel on ju roosid ja... Mina ütlesin, et seesama puu meeldibki ja et meie koduriigis nad sedasi ei kasva. Jutustasime seal u 5 minutit ja selle käigus sain teada, et selleaastased rahed (jajah, eile sadas ka rahet) on taimele kõvasti kahju teinud. Varsti võetakse puu poole lühemaks, et see uuesti kasvada ja vohada saaks. Pidi õnneks kiiresti kasvama. Kui mees 10 aastat tagasi majja kolis, istutas ta maha ca 20-30cm puukese. Nüüdseks on see... no ta on ikka suur :) ja ilus... isegi siis, kui ta pole oma hiilgeaegade vääriline. Pakuti mullegi jupikest puud kaasa, aga ma ei saa taimedega väga hästi läbi. Käin edaspidigi lihtsalt teiste aedade taga imetlemas :)

Nii ta tuli

2012-01-05T10:08:00.000+01:00

Praegu on veel täiesti lubatud "head uut" soovida, nii et paras aeg kirjutada, kuidas meieni 2012 jõudis. Kutsusime endale selleks õhtuks külalised - eestlastest naabripere. On ikka tore küll, et nad siin olemas on. Päevad on kohe lõbusamad ja lastel ka koos vahva mängida. Niisiis, tulid nad meile aastavahetuseks külla. Katsime laua erinevate näksidega ja lasime seina peale vaatamiseks etv aastavahetusprogrammi. Mitte, et me seda hirmus hoolega vaadanud oleks, aga tekitas omamoodi koduse tunde sellegipoolest :) Ja eks Tujurikkujat vaadati siingi.

Esimene uusaasta tuli kell 23:00. Meenutas natuke Eestis oleku aegu, mil kell 23:00 taevasse esimesed ilutulestikud lendama hakkasid. Nüüd olime meie need võõrad, kes oma aja järgi natuke pidulikumat hetke tähistasid ja kodustele helistasid. Kesköö saabudes ronisime aga õue, võtsime oma kihisevad joogid kaasa, säraküünlapakid (naabrid ettenägelikult Eestist ostsid) samuti ja läksime promenaadile. Kuigi Malta on suur ilutulestikumaa ja siin saab suvi otsa paugutades elada, siis uusaasta pole just eriti tähtis püha. Vallettas ja Florianas olid vabaõhuüritused ja nii võis loota, et sealtpoolt siiski mõnda tulevärki näeb. Nägi isegi rohkem, kui eelmisel aastal :) Sliema poolt tulid ühed paugud ja üle vee paistsid neljad. Lõpetuseks veel üle vee hotell, mis nagu eelmiselgi aastal, lasi enda ilutulestikku natuke peale seda, kui kõik teised olid lõpetanud.

Nii ta siis tuli :) Aasta 2012.

Head aega 2011!

2011-12-31T14:22:00.000+01:00

Varsti ongi läbi. Aasta 2011 oli... no mis ma ikka öelda oskan - väga mitmekülgne. Kindlasti üks neist aastaist, mida hiljem pensionieas meenutada saab. Juhtus head ja oli ka kurbi hetki, aga las need jäädagi sinna, kus nad olid. Mis siis muud kui uude aastasse :)

Aitäh kõigile, kes pikenenud pausidest hoolimata on siia lehele lugema sattunud :)

Malta meedias võetakse ka hoolega mööduvat aastat kokku. Tähtsaimateks märksõnadeks on eurokriis, lahutuse võimalikuks saamine, Arriva busside tulek. Nii vist oli jah :)

Dingli cliffs

2011-12-30T22:25:00.001+01:00

Meie teekonna sihtpunkt paremal ja Filfla saar vasakul

Oktoobri lõpus, kui ilmad olid veel päikeselisemad ja soojemad, käisime ühel laupäeval Dingli rannikul (Malta kõrgeim paik - 253m). Sõitsime autoga ja nägime seda kauget väljaulatuvat nukki ning otsustasime kohe, et käime seal ära. Mõeldud-tehtud. Teekond oli kivine, aga kindlasti seda käiku väärt. Sealne vaade ümbrusele ja väikesele Filfla saarele (ma küll ei tea, miks selline pisike kivike on eraldi saare nimetuse saanud) on ikka täiesti uskumatu. Kuidas keegi nii järsult selle poole saarest kivist välja raius, ma ei tea, aga vaatamisest ei tüdine ma vist kunagi ära. Juttude järgi on vaade laevalt veelgi parem, nii et ehk tasub tõesti millalgi minna kruiisile, mis teeb kogu Malta saarele tiiru peale... Mõte uueks aastaks? :)

Marsascala kandis

2011-12-29T19:21:00.002+01:00

See on nüüd viimane peatükk sügisestest külalistest. Rõõmuga võin öelda, et märtsis on taas põhjust saart näidata. Ma loodan, et need tulijad ei jää viimaseks :)

See oli kohe esimene pühapäev, mis vanemad siin veetsid. Käisime Marsascalas söömas ja niisama uurimas. Sõitsime mööda rannikut edasi. Sealpoolne rannik on kivine ja liivaranda just ei leia. Samas on kenasti paigaldatud redelid, mis võimaldavad inimestel suplust nautida. Neid redeleid on suvehooajal pea igal pool ja sügise saabudes korjatakse need lihtsalt kokku. Meri möllas ja vahutas tuule käes, aga kõik see mees (no hea küll, pool seltskonnast) otsustas siiski ujuma minna. Ma hoidsin hinge kinni, et neid vastu kive ei lükataks, aga tundus, et suplus oli igas mõttes mõnus. Eks septembrilõpu vesi on üle 20 kraadi ja päike on ka suviselt soe. Nii et ideaalne aeg saare külastamiseks. Minu nappide kogemuste põhjal isegi parim aeg - september :)

Gozol

2011-12-28T23:57:00.000+01:00

Vaade Gozolt Cominole ja kauguses Maltale

Vanemate siinoleku ajal jõudsime korraks ka Gozole. Gozo on nagu Eesti Hiiumaa või Saaremaa - ega sinna just tihti jõua ja kui jõuadki, siis on tegu kui omaette suure reisiga. Aga Gozole tasub alati minna. Kui me kodust liikuma hakkasime, avastasime end varsti keset padusadu. Kõrgematelt teedelt voolas alla vett ja ilm tundus erakordselt niru. Plaanisime isegi tagasi keerata, aga leidsime, et otsust on kergem saare tipust teha... sealt ju Gozo ja selle kohal olev taevas näha. Paistis kena, nii et reis jätkus.

Seekord meil suuri suuri turismiplaane polnud. Osa kohti olid ju juba nähtud ja mis neist mitu korda ikka vaadata. Kõigepealt sõitsime mööda saare äärt, et minna ja vaadata kaugusest Helesinist Laguuni. Cominole me ju ei jõudnud, aga kaugeltki oli seda helesinist laigukest näha. Lisaks Maltatki.

Mgarri sadam Gozol

Blue Lagoon paistab

Edasi sõitsime Marsalforni ja Zebbugi vahelistele soolaluidetele. Mulle avaldas esimene kord see koht suurt muljet ja tahtsin seda kindlasti teistegagi jagada. Emal oli raskusi uskumisega, et see kollane moodustis on kõik kivi, mitte liiv. Kaugelt vaadates petab ära küll :) Veetsime seal uidates päris palju aega ja see on endiselt üks lahedamaid kohti Gozol. Lõpuks plädistasid vanemad ja lapsed seal väikestes basseinides paljajalu (ikka nendes, mida enam ei kasutata).

Järgmisena tiirutasime natuke ringi ja põikasime korraks Ta'Pinu Sanctuary juurde, kus teised ka sees käisid. Ja siis Azure Window. Jälle. Seal lähedal me ka einestasime ja peale seda läksime Dwejra Inland Sea'd vaatama. Tegemist on nagu väikese siseveekoguga, mida eraldavad merest järsud kaljud, kuid mis on merega ühenduses väikese loodusliku tunneli kaudu. Ideaalne koht ujumiseks või kivide vette loopimiseks - kellele mida eksole :)

Päeva lõpetasime Ramla Bay juures. Kuna oli juba oktoober ja kohalikud enam väga rannahuvilised polnud, oli Ramla Bay mõnusalt rahulik võrreldes suvise ajaga, kui oli raskusi endale koha leidmisega. Vesi oli ju veel soe isegi kui esmapilgul võis teisiti tunduda. Hiljem veel kiire põige mänguväljakule, millele päike viimaseid kiiri heitis ja tee peasaarele tagasi võis alata. Pikka praamijärjekorras ootamist ma parem ei maini, sest ma ei saa siiani aru, mis aegadel need praamid siis sõitma pidid. Igatahes Gozole me ei jäänud :)

Inland Sea

Ramla Bay rand punaka liivaga

Ülevaade Müncheni loomaaiast

2011-12-28T22:46:00.001+01:00

On nüüd lühidalt kirja pandud :)

A great way to start the day

2011-12-27T23:26:00.003+01:00

Meil oli märjavõitu hommik. Plaanisin minna natuke poodidesse kolama ja asusime poistega teele. Otsustasime bussi kasuks, sest ilm on viimasel ajal eriti heitlik ja tuuline. Õiget bussi muidugi ei tulnud, aga õnneks käib siit teine buss veel, millega saab edasi minna kolmandale bussile (või neljandale). Põnev eks :) Igatahes sedasi oodates ja sõites ja oodates jõudsime lõpuks Gzirast Sliemasse. Väljas oli just hakanud hooga sadama ja ma pidasin mõttes aru, et kas minna maha peatuses enne sihtkohta või pigem peatuses, mis sihtkohale järgneb. Otsustasin esimese kasuks ja oi kui valeks see otsus osutus. See peatus asub promenaadi ääres ja sealt on promenaad ikka parasjagu lai. No ikka täitsa täitsa lai, mistõttu järgnevat ei osanud ma unes ka ette näha. Saime just bussist väljutud ja hakkasin pisemale poisile jalanõusid jalga tagasi surama (tal on totter komme neid ära võtta), kui äkki olime pealaest varbaotsteni märjad. Mis imevägi see mere nii kurjaks suutis ajada, ma ei tea, aga kuidagimoodi tuli laine, mis lendas üle suurest kiviseinast ja kogu promenaadi laiusest ja lahmatas meid enda alla. Lapsed ehmusid korralikult ja ma ei osanud eriti ei ahh ega ohh öelda, mis sa ikka ütled, kui riietes enam kuiva kohta pole. Mis siis muud kui poisid issi hoole alla ja mina märjana poest uusi riideid tooma. Õnneks mu enda püksid kuivasid kiiresti ja jope märjaks saamine polnud nagunii teab mis mure.

Ilm on igatahes tore. Tundub, et neid ilmajutte on lähiajal veel tulemas.... Näiteks eile uputas siin meiepoolsel promenaadil, nii et meiegi käisime ja imestasime, kui kõrgele vesi tõusnud on. Selle kohta on uudis isegi Times of Malta lehel. Ja tundub, et Marsascalas tegi ka tuul kurja. Polegi nagu vahet, kas elatakse Maltal või Eestis, soojakraadid üsna sarnased ja tuuletormid ka :)

San Anton Gardens & Kitchen Garden

2011-12-26T23:11:00.000+01:00

San Anton Gardens on kohalike lemmikpark. Vähemalt on mulle selline mulje jäänud :) Umbes nagu eestlastele on Kadrioru park Tallinnas. Olen San Antoni sattunud umbes viiel korral ja neli neist on olnud seotud pildistamistega. Park asub Attardis ja on tegelikult suhteliselt pisike, aga sellegipoolest tore pelgupaik muidu üsna linnastunud Maltal. San Anton Palace on Malta presidendi ametlik residents. Seetõttu on osa kompleksist muidugi lihtrahvale suletud.

San Anton Gardenis on rohelust ja skulptuure, veevulinat ja rahu (kui parasjagu väga populaarne hetk pole). Lisaks on seal parditiik (ma ju ütlesin, et Kadriorg! :)), kus elavad pardid ja luiged. Viimati käies olid sinna lisandunud ka kilpkonnad, mis muidugi lastele suurt huvi pakuvad. Harvad pole ka juhused, kui pargiteel paabulind vastu jalutab. Kord juhtusime kokku lausa kameeleoniga, kes parajasti sinna jalutama oli toodud.

Hiljuti avati kohe San Antoni kõrval ka President's Kitchen Garden, mis on samuti tore väike paik ajaviiteks. Kohe värava juures on armas kohvik, kust saab osta suupisteid. Sealsamas kõrval on lastele mängualad ja natuke eemal on miniloomaaed. Kuna Maltal päris loomaaeda pole, siis on need minivariandid täitsa toredad. Seal olid kanad, jaanalinnud, laamad, ponid ja muud pudulojused. Lisaks saab uudistada presidendi enda peenramaad, kus kasvab erinevaid maitsetaimi ja mitmesuguseid vilju. Sildid kõik kenasti juures, et kõik ikka teaksid, mis on mis.

Tasub käia küll. Eriti, kui juhtub rahulik ja soe õhtupoolik olema. San Anton Gardens pannakse küll päikeseloojangu ajal kinni (suvel oli tegelikult vist 19:30ni avatud), aga Kitchen Garden on kauem lahti. Nii et kõigepealt väike jalutamine, siis mõnus kohv+näks ja lastele mängimist.

Rippuvad jõuluvanad ja maja naabertänavas

2011-12-25T23:56:00.000+01:00

Käisime hoolimata tugevast tuulest natuke jalutamas. Proovisin pildistada siinseid kaunistusi, aga tundus, et polegi nagu midagi suurt pildistada :) No mõne rippuva jõulutaadi ma ikka leidsin ja mõne aknale kujundatud sõime ka. Õhtul tegin teise tiiru veel, sest meie naabertänavas on kaks maja, mis on end üleni ära ehtinud. Eriti üks neist. Läksin veel mäest üles teistki jõulupuuna säravat majakest pildistama, aga selgus, et nad polnud tulesid sisse lülitanud. Milline pettumus :)

Esimese jõulupüha puhul näitas taevas vikerkaart

Meie jõul

2011-12-24T23:02:00.001+01:00

Õuest kostuvad kirikukellad, mis järjekindlalt inimesi missale kutsuvad. Poiste toast kostab vaikset ja rahulolevat nohinat. Hea on olla... kuum teetass nina ees, küünlad valgust andmas.

Meie jõul möödus kenasti. Tegutsesin juba varakult köögis - süüa sai palju ja paar päeva on nüüd kindlasti hooleta. Emme antud soolaseentest valmis mulle seenesalat, lastele aitas RaR teha viineripirukaampse, pearoaks muidugi kartul-liha-kapsas. Magustoiduks panettone, assortiikommikesi ja shokolaadi. Jagus kõigile ja veel pealegi.

Kinkidega oldi sel aastal väga heldes meeleolus. Muidugi käis Jõuluvana just siis ukse taga, kui poisid magasid, aga sest polnudki hullu. Isegi kannatust jagus neil täitsa tublisti. Me jätkame minu lapsepõlve traditsiooni, et enne soolase söögi söömist ei ole mingit pakkide avamist. Kui siis lõpuks roheline tuli anti, ei jõudnud seda ragistamist, möllamist ära kuulatagi. Tore oli :)

Nii need pühad mööduvad, ootad ja ootad, valmistud ja valmistud ning mõne hetkega ongi läbi. Homme on meie jaoks juba üsna tavaline päev, kuigi ülejäänute jaoks just see tähtsaim osa jõuludest. Eks me läheme jalutama ja viime poisid uute tõukeratastega sõitma. Loodetavasti paistab päike ja jõuluhõngu on õhuski tunda. Kirikukellad kostavad taas...

Jõulutunne

2011-12-23T23:44:00.002+01:00

Milles seisneb jõulutunne teie jaoks? Minu jaoks on jõulud alati natuke kummalised olnud - nagu rõõm ja kurbus käiks käsikäes. Õnneks on rõõmu üldiselt ikka rohkem ja nüüd, kus meil on endal pisike pere, peegeldub see rõõm eelkõige lastelt. On tohutult mõnus asju sättida, kinke pakkida (tehtud!), isegi kodu koristada (peaaegu tehtud!), menüü peale mõelda ja siis lauda sättida. Kodumaalt eemal olles on see isegi veel olulisem, et meie oma väike jõuluõhtu oleks võimalikult tore-kaunis-meeleolukas-jne.

Me oleme endiselt veidrikud ja tähistame jõule enda moodi. Ikka 24. detsembri õhtu on see kõige tähtsam aeg ja siis on meie suur jõuluõhtusöök. Eks siis 25. detsembril ehk saame perega välja jalutama minna ja siit-sealt kaunistuste näiteid koguda.

Seniks aga soovin kõigile lugejatele rahu südamesse ja rõõmu silmadesse. Kauneid pühi!

Tere tali

2011-12-22T23:43:00.001+01:00

Nüüd ta siis tuli ja mitte ainult kalendri järgi. Õigupoolest alustas Ilmataat talve ettevalmistustega nädalavahetusel, kui temperatuurid, mis muidu ikka 18-20 soojakraadi juures püsisid, ühtäkki 5-6 kraadi allapoole kukkusid. Kui lisada sinna juurde kohatised hoovihmad ja meeletud tuuleiilid, saamegi kokku lõunamaise talve. Eile ja täna on tuul olnud nii tugev, et kohati on raskusi edasi liikumisega. Ainus positiivne asi selle jäise tuule juures on fakt, et õhuniiskus on uskumatult madal - ca 50%. Panen siia hiljem ühe video ka tänasest pargis käimisest... näitamaks, mismoodi tuul möllab.

Mulle ei meeldi talv. Ja mind lausa hirmutab teadmine sellest, mis järgnevatel kuudel ees ootab. Toad on juba praegu jahedad, põrandad jääkülmad. Aga see on ju vaid algus. Ma joon päevas vähemalt kuus suurt tassi teed, sest need on nii mõnusalt soojad. Mul on mõnikord lausa neli paari sokke jalas. Meie praegune korter on üsna suure pinnaga ja eks sellele pinnale on sooja saada palju raskem. Külalistoa uks on 99% ajast suletud, sest just sealpoolne majakülg on jahedam... ja külalistetuba ise on külm-külm-külm.

Samas midagi on selles talves ka head :) Tervitasin täna pargis rõõmsalt muru. Nii niii niiiii tore on muru näha, rohelist ja lopsakat. Siinmail pole just palju muru. Loodusele talv meeldib. On vett, on päikest ja temperatuur on täiesti piisav, et hakkama saada. Ja nii loodus lokkab ja seda on tõesti ilus vaadata.

Lõpetuseks üks pisike ilmaennustus ka näitamaks, mis meil parasjagu toimub. Kunagi hiljem on endal ehk huvitav vaadata:

Jõuluvana elab hoopis Maltal!

2011-12-21T11:54:00.000+01:00

Käisin mõni aeg tagasi jõulupeol. Mitte otseselt külalisena (seda osaliselt mu omal valikul), vaid pildistajana. Jõulupidu oli Maltal elavate välismaalaste peredele. Õigupoolest on tegemist ühe FB grupiga, kuhu on koondunud just enamasti need, kes on mujalt siia elama tulnud. Palju on Norrast-Rootsist-Taanist, aga ka Hispaaniast, Itaaliast, Süüriast, Venemaalt, Lätist jne. Selline kirjumirju rahvusvaheline seltskond. Grupi eesotsas on paar väga aktiivset tegutsejat ja nemad korraldavad tihtilugu erinevaid pidusid.

Pidu toimus ühes viietärnihotellis. Ruum oli parajalt suur ja isegi päris valgusküllane (minu jaoks äärmiselt oluline fakt), lisaks oli olemas terrass, kus sai istuda ja aega veeta. Külalisi ootasid lookas lauad hea ja paremaga. Inimeste kommentaaridest sain aru, et söögid olid kõik väga head. Minul söömiseks aega polnud. Hiilisin mööda tuba edasi-tagasi ja püüdsin inimesi pildile. Rahvast oli kokku üsna palju - no koos pudinatega ikka 50 ja pealegi.

Peo haripunkt oli Jõuluvana. Kõigile neile, kes arvavad, et Jõuluvana elab kusagil põhjas - ta elab hoopis Maltal! Ma pole veel varem nii tõelist vana näinud. Eriti tore on see, et end tutvustades mainib ta nagu muuseas - you can call me Santa. Ei mingeid valehabesid, ei mingit teesklust. Ja lapsed olid suures osas vaimustuses (no alati leidub ka neid, kes Jõuluvana kardavad), suurtest inimestest rääkimata. Jõuluvana tuli ja jagas kinke. Siinmail muidugi salmide lugemist ei toimu. Lapsed said kingid niisama kätte :) Mis mind aga rohkemgi üllatas - kingipakid tiriti jõhkralt lahti, paberid tükkideks ja mitte keegi ei vaevunud oma paberid kokku korjama. Peale Jõuluvana külaskäiku nägi põrand välja kui sõjatander ja inimesed pidutsesid seal rõõmsalt edasi. Kultuuride erinevus vist, mis ma muud ikka oskan öelda.

Vahetasime Jõuluvanaga ka paar sõna. Ta rääkis, et on pooleldi maltakas, pooleldi britt. Väikese poisina kolis nende pere Suurbritanniasse elama. Noore mehena tegutses ta turismialal, mistõttu räägib nüüd kuute keelt. Aga süda kuulub Maltale, nii ta siin tagasi ongi.

Kohtusime Jõuluvanaga eile Smart supermarketis. Sealgi on lastel võimalik temaga pildile ronida ja jagatakse pisikesi pakke. Läksin tere ütlema ja poistele Jõuluvana näitama. Nemad on need lapsed, kes pigem pelgavad :) Jõuluvana üritas neid küll veenda, et ta on "the real thing", aga umbusk laste näost ei tahtnud kuhugi kaduda. Pakid said nad sellegipoolest, natuke magusat ja natuke kleepimistööd. Selline jõulune kohtumine neilegi, kuna meile koju Jõuluvana ju ei tule. Kingid ilmuvad kuuse ümber... nagu ikka :)

Pärastlõunane üllatus

2011-12-20T15:41:00.001+01:00

Mõni hetk tagasi saabus A. koju ja ütles, et näe päkapikud on käinud. Ukse taga oli kommipakk kirjakesega maja haldajatelt - with compliments from Savoy Gardens. Mõningaid asju ei oska kohe üldse oodata :) Nagu sellist meelespidamist :) MMMMMmmmmmagus :D

Uudiseid

2011-12-20T13:48:00.004+01:00

Tänane postitus pidi olema ühest jõulupeost, kus ma hiljaaegu käisin, aga kuna mulle jäid uudistes paar vahvat lugu silma, siis lükkame jõulupeo edasi :) Tulemata ta ikka ei jää, mul ju veel 11 päeva tarvis postitustega ära sisustada.

Malta bussidest on viimase aasta jooksul olnud hirmus palju juttu. Kas ja mis ja miks ja kuidas jne. Ma ei saa öelda, et uus bussisüsteem end täiesti õigustanud on, aga ma saan loota, et asi läheb iga päeva ja nädalaga paremaks. Bussid kasutamata ei jää nagunii ja loodetavasti on kogu ajakava aina usaldusväärsem. Vahepeal tuli uudis, et ca 60 vana bussi (no need nunnud kollased) vuntsitakse üles - vahetatakse mootor, värvitakse bussid - ja saadetakse Arrivale appi sõite tegema. Mismoodi täidetakse lubadus konditsioneeridest või kasvõi sellest, et bussi saab siseneda lapsekäru/ratastooliga, seda näitab vaid aeg.

Tänane armas bussiuudis (Times of Malta) oli aga hoopis Rambu kohta. Rambu on vanim buss Maltal. Rambu valmis aastal 1919, no heakene küll, nüüdseks on tedagi vuntsitud ja läikima löödud. Väidetavalt on vähemalt katus just seesama, mis pea sajand tagasi. Rambu tegutses algselt Maltal Zabbari liinil, kuni müüdi Gozole 1972. aastal. Seal sõitis buss kuni selle aastani, mil kogu riigi bussisüsteemi hakkas valitsema Arriva oma uute bussidega. Rambu osteti ja nüüdseks on Gozo bussile omane halli-punane värvikiht asendunud Maltaliku kollase-oranžiga ja Rambust saab buss turistidele.

Teine lahe uudis tuli "kaine grupijuht" kampaania kohta (MaltaMedia). Teate ju küll, kuidas Eestis jaaniaegu kaineid grupijuhte registreeritakse. The Sense Group (TSG) on organisatsioon, mis propageerib mõistlikku alkoholi tarbimist. Viimase 14 aasta jooksul on TSG jõulude ajal välja tulnud erinevate loosungite ja kampaaniatega, et muuta aastalõpp turvalisemaks. Sel aastal on nende reklaamlauseks "Choose a LEADER to drive you home safely". Loodetavasti on sellest ka kasu, sest siin on peale alkoholi tarbimist rooli istumine üsna tavapärane nähtus.

Malta keele tund

2011-12-19T22:39:00.002+01:00

Käisime eelmisel nädalal lapsega kinos ja kuna mul oli nagunii aparaat kotis ja buss rahvast tühi, siis sain pildistada ühte oma lemmiksilti. Ma küll ei tea, miks nad pidid nii laheda sõna nagu seda on "tipjip" just suitsetamise kohta kasutusele võtma, aga see silt ajab mind alati muigele.

Arvestage siis, et siin on bussides "tipjip projbit" [tipyip' proybit'].

Pikad jõulud

2011-12-18T23:30:00.000+01:00

Eelmisel aastal olid 25. ja 26. detsember vastavalt laupäev-pühapäev. See peitis osavalt fakti, et 26. detsember polegi siinmail punane püha. Sel aastal on tegemist esmaspäevaga ja kalendris on päev täiesti must... tavaline tööpäev. Üsna üllatav kui aus olla. Mulle on alati meeldinud, et jõulud on pikad. On meeleolukas jõululaupäev, kus end pooleks süüakse, on kaks jõulupüha, kus saab niisama jalutamas käia, sugulastel külas või kasvõi rahulikult kuuske vaadata. No õnneks on sel aastal 24. detsember laupäev, nii et igatepidi nagunii vaba.

Läksin huvi pärast võrdlema Euroopa riikide pühasid ja Maltal on neid kokku 14 (kuupäevad on käesoleva aasta kohta):

1. jaanuar - New Year's Day
10. veebruar - Feat of St. Paul's Shipwreck
19. märts - Feast of St. Joseph
31. märts - Freedom Day
22. aprill - Good Friday
1. mai - Workers' Day
7. juuni - Sette Giugno
29. juuni - Feast of St. Peter and St. Paul
15. august - Feast of Assumption
8. september - Feast of Our Lady of Victories
21. september - Independence Day
8. detsember - Feast of the Immaculate Conception
13. detsember - Republic Day
25. detsember - Christmas Day

Eestis on muidugi pühasid vähem, sellele ei saa keegi vastu vaielda. Kõiksugused feastid jäävad meil ju kalendrist välja. Nii et tegelikult polegi ju millegi üle kurta eks... aga pikad jõulud on ikkagi mõnusad :)

Ta'Qali Crafts Village

2011-12-17T23:00:00.000+01:00

Ta'Qali käsitöökülla jõudsime koos vanematega. Ma täpselt ei teadnud, mida sealt oodata, aga lootsin, et näeme ehk midagi põnevat ja vanemad saavad miskit kaasa osta. Ta'Qali Crafts Village on üks osa suurest Ta'Qali piirkonnast, kus asub ka Ta'Qali National Park, Malta lennumuuseum, rahvusstaadion ja laste lemmik BOV Adventure Park.

Käsitöökülla kuulub mitmeid erinevaid poode, mis müüvad keraamikat, pitsi, klaasi ja muud. Paljude poodide juurde kuuluvad väikesed töökojad, kus saab näha, kuidas üht või teist asja tehakse. Suurimaks atraktsiooniks on kindlasti mitu erinevat klaasitöötluskoda. Ei näe ju iga päev, kuidas klaasi puhutakse, kuidas sellest vaase tehakse ja muudki. Ühel naisterahval lasti ise klaasi puhuda, tegi sellise suuuuuuuuuure mulli :)

Jõul Pointis

2011-12-16T23:07:00.002+01:00

Sellisesse notsusse korjati iga-aastase jõuluheategevuskampaania jaoks raha. RaRi koolis oli ka notsu, aga ma sain aru, et roheline. Sinist nägin ka kusagil :)

Avastasin täna, et jõulud on juba nädala pärast. Eelmisel aastal kõlas terve detsembri jooksul tänavail jõulumuusika, sel aastal on kummalisel kombel vaiksem. Tulesid vilgub küll parasjagu, Sliema on uued kaunistused üles pannud sealhulgas tervituse kohalikult omavalitsuselt. Mis aga muutunud pole on hullus, millega laupäeviti-pühapäeviti (jaaa, poed on lahti!) kaubandust rünnatakse :) Tihtilugu ulatub ummik ülejärgmisesse linnagi.

Point on selgi aastal mitmete jõulutegemiste keskuseks. Laupäeviti-pühapäeviti võib seal Mikit-Minnit-Puhhi jalutamas näha. Avatud on kaks uisuplatsi, kuigi kuulsin, et selgi aastal pole see just libedaim uisukogemus :) Jõuluturg on samuti omal kohal, kuigi ma ise pole sinna veel jõudnud. Pea igal nädalavahetusel toimub muudki - näiteks viimati olid kohale tulnud väikelennukid, mis saarte kohal lendavad ja turistidele silmailu pakuvad. Oi ja muidugi jõuluvana koos kahe kauni päkapikuplikaga ootab lapsi enda juurde.

Kord Pointis olles leidsime eest posu Fiat 500 autosid. Oli uuemaid ja vanemaid, kõigil osalemisnumbrid küljes. Külastajatel tuli oma lemmik valida. Mis eesmärgil, sellest ma täpselt aru ei saanudki ja kiire netiotsing ei andnud mulle hetkel ka tulemust. Meie pere andis hääleõiguse RaR'le, kellele meeldis enim too vana punane masin. Hea valik :)

Eks ole näha, millega jõuluaeg meid veel üllatada suudab. Iseenesest on tore käia õhtuti tänavail ja uurida, kes mida oma aknale-uksele-rõdule külge on riputanud. Peaks ehk ühe fototuuri ka tegema... meil siinsamas kõrvaltänavalgi on üks maja väga jõulumeeleolus.

Jõulutervitus

2011-12-15T21:30:00.000+01:00

Ma olen vist varemgi maininud, et pakke saada on lihtsalt uskumatult hea tunne. Mitte niivõrd seepärast, et midagi saab, aga nii mõnus on pakki avada ja mõelda, et need kõik on kokku pandud ekstra meile mõeldes. Eelmisel nädalal saabus meile pakk kodustelt. Hirmus kiiresti tuli - kolmapäeval pandi posti ja laupäeval kolistas postionu all meie uksekella. Pakis oli mõnusat jõulumaiust ja kuulamist-vaatamist-lugemist. Poisid rõõmustasid "sokutaadi" üle, mille päkapikud kogemata hoopis vanaema juurde viinud olid. No ja autodest ei ütle nad kunagi ära... käis veel suur arutelu, et kellele ikkagi seguauto ja kellele buldooser. Mina aga jään ootama jõuluõhtut ja KarlFazeri maiuskarbi avamist... kindlasti väga maitsev! :)

Meie õu

2011-12-14T10:52:00.002+01:00

Aarrrrggghhh... Ma olen juba päevi mõelnud, et just nüüd ja täna teen ühe postituse.... ja siis nagu muuseas on juba homme või ülehomme või. Igatahes, tegin just endaga kokkuleppe, et nüüdsest aasta lõpuni on iga päev üks postitus. Eks tuletage meelde, kui ma teelt kõrvale kalduma kipun.

Kui me juunis siia majja kolisime, rääkis kinnisvaramaakler, et sisehoov plaanitakse suveks (või suvega) valmis saada. Rõõmustasin, sest tundub, et hoov tuleb mõnus ja sedasi oleks meil kohe lähedal koht, kuhu lapsed jooksma lasta. Suvi läks mööda, õu oli endiselt täiesti selgusetus seisus. Ja mitte ainult õu - ka teine pool majast ei tahtnud kuidagi valmida. Meie maja on ju põhimõtteliselt nelja küljega ja me elame esimeses, mis valmis sai. Sõbrad-naabrid elavad teises küljes ja nüüd see kolmas muudkui venib ja venib. Ühtäkki hakati kiiremini liigutama, kuid lõpliku valmimiseni paistab veel maa ja ilm aega olevat. Kusjuures, naabrid teadsid rääkida, et oktoobri lõpuga kukkus ehituse neljas tähtaeg. Eks sestpeale on väheke kiiremat liikumist näha olnud. Tavapärase 1-2 mehe asemel on plats mehi täis ja kõlab isegi töötegemise hääli. Mis mul muud loota, kui et ehk enne meie lepingu lõppemist see hoov siiski valmib. Tahaks ikkagi lõpptulemust ju näha, kasvõi korraks.

Kalasöögiks

2011-12-05T19:55:00.001+01:00

Meil käis vahepeal külalisi. Elinist-Jakost ma juba rääkisin, aga vahetult enne nende tulekut veetsid meie juures kaks nädalat minu vanemad. Püüan nüüd nendega koos kogetud kohti-elamusi tasapisi kirja saada. Lõpetaks selle aasta ikka kenasti ära :)

Panin juba mõni aeg tagasi tähele, et siia-sinna olid tekkinud fish-spa kohakesed ehk nn kalaspad :) Kuna Maltal suvine olemine teeb jalanahale elu üsna raskeks, tundus väike spa hea mõttena. Päris üksi ma sinna siiski istuma minna ei tahtnud ja tegin valmis plaani, et läheme ja katsetame koos emaga.

Läksime ühel päeval kahekesi poodidesse-kohvikutesse ja kalade juurde samuti. Ma polnud päris kindel, mis tunne on, kui kalad jalgadelt vana nahka söövad. Ma pole tõesti varem kalatoiduks olnud :) Pelgasin, et on hirmus kõdi ja siis ma itsitan kogu selle aja ning ei suuda jalgu vees hoida. Muidugi olin ma ka esimene - pesti jalad ära ja vupsa aga sisse. Hinge kinni hoides panin jalad vette ja... polnud üldse hull! Selline tunne oli nagu võtaks mullivees jalavanni (mitte et ma seda teinud oleksin, aga kui teeksin, siis just nii see tunduks). Kokkuvõttes täiesti talutav ja miks mitte teha sedasi iga nädal. Samas emale ei meeldinud, ta vist lausa kartis kogu seda ideed, et keegi elusolend mööda jalga ringi liigub ja nahka näksib. Samal ajal oli seal teisigi inimesi ja üks naisterahvas võttis jalad veest varem, kui aeg oleks ette näinud. Ta lihtsalt ei suutnud enam. Seega - kas meeldib või mitte, kõigile selline spa kindlasti mõeldud pole :) Eriti neile, kel kalad ebameeldivaid emotsioone tekitavad....

Oh seda elukest

2011-11-30T21:01:00.001+01:00

Alati, kui ma argielust eemal olen, jäävad blogid-pildid soiku. Ma küll teen õhkõrne plaane, et kirjutan sellest ja tollest ja ehk veel kolmandastki asjast, aga seda ei juhtu. Mõtted on liiga hajali ja aju keeldub koostööd tegemast. Mis seal ikka, tuleb vanu (ja väga vanu) võlgu maksma hakata... ikka ükshaaval kuniks uus aastanumber ette kerib.

Niisiis - taas Maltal. Taas läbi Müncheni. Taas varajase ärkamisega. Sestap pole tarvis imestada, et olemine on kell 21:03 üsna väsinud ja peale mõnusalt sooja tassikest teed plaanin unemaale jalutama minna. Eestist saime minema rahulikult (kuigi mittetöötavad tablood oleks võinud ju ennustada, et päev üldiselt toob endaga mitmeid pisikesi ja tüütuid sekeldusi). Lennukiaknast aina kahanevat Eestimaad on alati kummaline vaadata. Lisaks kõigele veel perest ja sõpradest lahkumised ja kõik muu. Üleüldse tunnen ma nüüd seda "kahe maa vahel kinni"-tunnet. Et tahaks olla natuke siin ja natuke seal ja parema meelega üldse korraga mõlemas kohas :)

Teel Münchenisse saime nautida päikesetõusu pealpool pilvi. Aga maa peal polnud lood üldse nii romantilised. Käru, mis meid lennukiukse ees pidi ootama, me ei saanud. Otsisime seda siis pagasilindilt ja veel mõnest kohast, mistõttu pidime uuesti tegema ka turvatseki (ja ma sain kogu oma fotovarustuse kotipõhjast välja tirida... koos laiali lendavate barankadega). Igatahes - ei mingisugust käru, ju läks siis otse järgmise lennu peale. Õnneks oli lennujaam ise kuidagi tühi ja rahulik. Ma polegi seda lennujaama sellisena veel näinud. Ja õnneks saab seal endiselt tasuta kohvi ja teed, mida kulus kokku õige mitu topsikest nende tundide jooksul.

Malta tervitas meid 19 soojakraadiga ja päikesega (no hea küll, natuke oli pilvi ka). Novembri alguses tundus 20 soojakraadi meeletult külm, lausa jäine... nüüd aga oli nii soe ja mõnus. Saabus ka kogu meie pagas (khm-khm.... neli kotti) koos käruga ja varsti olimegi teel kodu poole. Taksoga, mis muuseas kihutas 30km/h piiranguga alas kiirusega 105-110km/h. Koju tulla on alati hea, ükskõik, kus maailma otsas see kodu parasjagu asub. RiR oli autos magama jäänud, aga RaR leidis endale kohe mängimist ja kadus täielikult. Tänu headele naabritele oli meil korteris uskumatult värske õhk ja armas kirjake laua peal :)

Mis siis Maltal toimunud on... Ma olen ikka püüdnud siinseid uudiseid jälgida. Aga olgu poliitikate ja muude asjadega kuidas on, mulle ikka meeldivad igasugused toredad ilmauudised. Kui Eestis oli paar päeva tagasi torm, siis eile tormas Malta. Ikka korralikult nagu siin kombeks. Rahe muutis Gozol põlde valgeks, vihmasajud tekitasid üleujutusi ja Helesinisest Laguunist sai Pruun Laguun. Mitmed teed said viga, mõned autod muutusid paatideks (koos inimestega seejuures... ikka tasakesi veega kaasa) ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Täpsemalt saab lugeda Times of Malta kokkuvõttest ja seal on videosid pilte ka. Järgnevadki illustreerivad materjalid on just sellest väljaandest pärit (eriti toredad on videoklipid):

Gozol maa valge

Pruun laguun

Mdina Grand Prix

2011-11-21T20:33:00.001+01:00

Igal aastal ilmub Maltal event calendar ehk sündmuste kalender. Korraliku inimesena on mul see välja prinditud ja vean ikka näpuga jälge, et mida ja millal külastada võiks. Üsna kohe jäis silma maikuus toimuv Valletta Grand Prix. Ootasime üritust huviga, kuid siis selgus, et Valletta ehituste tõttu lükatakse Valletta GP sügisesse. Nüüd, oktoobri teises pooles, sai vanaautode võitusõit lõpuks toimuma. Küll mitte Vallettas, vaid hoopis Mdinas.

Laupäeval aknast välja vaadates selgus aga, et ilm ei tõota just head. Kui kodust lahkudes oli taevas lihtsalt pilves, siis Mdinasse kohale jõudes sadas juba vihma. Aga kohale oli jõutud ja otsustasime siiski natuke ringi vaadata. Paraku selgus üsna kiiresti, et kohti, kus raja ääres saaks sõitu jälgida, põhimõtteliselt polegi. Maltale iseloomulikult olid sõiduteed müüridega ümbritsetud ja sinna poleks lastega minna saanud. Leidsime siiski ühe pisikese teeotsa, läksime mööda seda rajani ja nägime sealt kõiki mööduvaid autosid. Teisi pealtvaatajaid polnud :) Rajakohtunikud vaatasid meid kui natuke segaseid - kes ikka kahe väikese lapsega vabatahtlikult vihma käes liguneb ja entusiastlikult autosid vaatab. Aga meil oli tore, meil kõigil :)

Autod olid lahedad. Kui ralliilu jäi väheks, siis silmailu pakuti piisavalt. Natuke kahju oli ka neist sõitjatest, kes oma kabriolettidega vihma käes vuhisesid, kiivrid kenasti peas.

Jõulumargid 2011

2011-11-21T20:15:00.001+01:00

Taas on käes aeg, mil hakatakse saatma jõulukaarte ja -kirjakesi. Eestis ilmuvad kohe-kohe selleaastased jõulumargid ja leidsin samasisulise uudise ka Malta Posti leheküljelt. Kuna ma eelmisel aastal margivõrdlusega tegelema hakkasin, jätkan traditsiooni.

Eesti margid on seekord ühes toonis - üsna kenad. Minu lemmik on too jõulukuuliga.

Malta markide kujundus mind otseselt ei üllatanud :) Üsna oodatav lähenemine...

Eesti liikluses

2011-11-09T21:17:00.001+01:00

Oleme hetkel kodumaal käimas. Tegemist üsnajagu ja kuigi blogida on küll ja veel, siis sulg ei lippa ja pildid ei taha valmida. Nagu ikka....

Aga täna juhtus midagi, mis mind väga üllatas...

Istusin rooli, et kesklinna kinno sõita. Kõik sujus kenasti, liiklus oli tuttav ja autoga mõnus sõita... nagu ikka Jõudsin kenasti Solarise juurde, seal parkla ees on väike ringike. Liiklust polnud ja asusin ringi sõitma kuniks taipasin ,et midagi on valesti. Selle suuna kohal, kust ma siseneda oleks tahtnud, polnud ühtki noolt... nool oli paremal. Otsustasin ringil veel ühe tiiru teha, aga auto tuli vastu (just just vastu!) ja ma keerasin NO99 poole. Tegin kesklinnas tiiru, et rahulikult järele mõelda, mis pidi neid ringe siis ometi sõidetakse? Ei olegi päripäeva????

Pärast oli endal ka naljakas. Poleks uskunudki, et vasakpoolne liiklus sedasi mõjub. Pole ma ju kordagi Maltal roolis olnud! Aga kui hästi mõelda, siis ajule vist on ringi läbimine päripäeva tõepoolest loogilisem :)

Euroeksperiment

2011-11-07T22:41:00.002+01:00

Minu kaks nädalat kestnud euroeksperiment sai nüüdseks otsa. Kogusin selle aja jooksul münte ja pildistasin neid üles, et seeläbi tulemusi fikseerida. Loetelus on kõik mündid - ka kohalikud ja ka näiteks need, mida lapsed on tänavalt leidnud.

Kokku sai tabelisse 45 münti üheksast riigist. Üsna tavatult on esindatud Eesti ja Soome, mis üldiselt on ikka äärmiselt harvad esinema. Itaalia-Prantsusmaa-Hispaania-Saksamaa on siinmail need peamised riigid, mille mündid kätte jäävad. No ja Malta ka eksole... aga nagu tabelistki näha, siis kohalikke 1-sendiseid pole peaaegu üldse saada! Tuleb mulgi loota, et ehk lennujaamas keegi homme on nõus vahetama, sest muidu :) Muidu jääb mündikomplekti ootaja 1-sendisest lihtsalt ilma. Hollandi omasid on aga alati palju ja tundub, et need ongi kohalikud välja vahetanud.

Playmobil FunPark

2011-11-01T09:10:00.000+01:00

Pühapäeval käisime esmakordselt playmobili tehase mängumaal - Playmobil FunParkis. See asub üsna eikellegimaal - Hal Fari tööstuspiirkonnas. Autoga on õnneks üsna lihtne minna. Muidugi oli FunPark pühapäevaselt rahvast täis. Ilm oli ju kole ja eks maltakad otsisid samuti oma lastele tegevust.

FunPark on täitsa tore. Tegemist pole just suure maa-alaga, aga kogu siseruum on varustatud erinevate Playmobili mänguasjadega. Poisid leidsid endale kiiresti tegevust kiirabi- ja politseiautode juures ja meil ei jäänud muud üle, kui lihtsalt kõrval seista ja mõtteid mõlgutada. Tegelikult ei ole isegi tarvis lastel meeleheitlikult silma peal hoida, kuna tegemist on kinnise territooriumiga ja võimalus neil päriselt kuhugi ära kaduda on pea et olematu. FunParki juurde kuulub ka õueala, kus on liivakastid ja turnimist-liulaskmist. Lisaks suured Playmobili loomad - näiteks külje peal oleva auguga lehm (sinna auku sai liiva panna, mis siis udaratest välja voolas :P). Muidugi on kompleksis ka playmobili pood ja kohvik, kus on uskumatult asjalik menüü. Kõik tarvilik mõne tunni veetmiseks nii lastevanematele kui põnnidele endile.

Playmobil Malta Ltd. on üks neljast Playmobili tehasest Euroopas. Malta tehases valmistatakse Playmobili mehikesi ja nende väikeseid aksessuaarse, samuti toodetakse sarja Playmobil 1.2.3. Malta valiti Playmobili üheks tootmispaigaks aastal 1970 ja neli aastat hiljem tehti esimene mehike.

Nii et kõigile, kes Maltale satuvad ja vihma tõttu kulmu kortsutavad - minge lastega Playmobili ja mõned tunnid on rahulikult veedetud :)

Sügisest ilmajuttu

2011-11-01T08:21:00.001+01:00

Ilmadega on kehvad lood. Ma mõistan täiesti, et käes on sügis. Ma tean, et temperatuurid lähevad allapoole ja vihm on tihedam külaline. Aga... no natuke nagu liiale on asjaga mindud. Ja otsekui minu mõtete kinnituseks leidsin ma eile artikli, mis kinnitab, et oktoobrikuu ilmad olid keskmisest jahedamad. Kes tahab täpsemat statistikat, leiab selle siit. Mis mind aga kulmu kortsutama kisub on pikaajaline prognoos, mille kohaselt on ka järgmised kolm kuud keskmisest külmemad.... Hmh!

Cottonera piirkonnas, läbi autoakna

2011-10-30T23:13:00.001+01:00

Vaade Birgust Kalkarale

Sõitsime tänasel tuulisel ja pilvisel pühapäeval (Ilmataat on siinsete nädalavahetustega täiesti tülli läinud!) risti-põiki Cottonera piirkonnas. Cottonera hõlmab nn Kolme Linna - Senglea (L-Isla), Vittoriosa (Birgu) ja Cospicua (Bormla) - ja Kalkarat. See on ajaloohõnguga ala. Kitsad tänavad, rohked kindlused ja kaunid vaated. Selle kõige pärast soovitab sealkandis jalutada pea iga turistikäsiraamat, mis Malta kohta eales välja antud.

Tuleb tunnistada, et me pole sinna jalutama jõudnud. Jah, Maltal on veel kohti, kuhu me lihtsalt pole jõudnud minna. Aga plaanis on. Täna võtsime ette ja sõitsime sinka-vonkatades mööda Cottonera piirkonda ringi. Vahepeal ekseldes, siis kaelad õieli ringi vaadates ja mõeldes, et siia tuleme kord tagasi... siis, kui ilm on ilus ja pole pidevalt hirmu vihma kätte jääda. Sõitsime Kalkara kaugeimatel teedel ja piilusime sealt alla vee äärde. Lõpuks otsustasime Vittoriosasse ehk Birgusse tagasi pöörduda ja natuke mere piiril jalutada. Kaugelt Kalkara kohalt lähenesid tumedad pilved ja paaril korral joonistas välk taevasse oma kriipsujukusid. Sättisin end järgmise kritselduse ootele ja oh imet - ma sain selle pildile :) Välgujoonis Kalkara kohal. Läksime piisku trotsides aina edasi, kuid paraku kaugele me ei jõudnud - vihm tuli ja võitis. Ühtlasi aga tekitas suure soovi minna ja avastada. Teinekord, kui ehk pole vaja varju otsida... kui saab rahulikult end tänavate labürinti ära eksitada.

Nii kuum on tunne

2011-10-28T22:31:00.000+02:00

Läksin hetk tagasi Malta weather saidile ilma uurima ja sain üllatuse osaliseks- temperatuur 32 kraadi, tajutav temperatuur 39,2kraadi! Vähe selles, et 20 kraadi tundub kohati külm olevat, siis 39 kraadi ei aja isegi higistama... hehee :)

Elini ja Jakoga

2011-10-28T16:07:00.002+02:00

Pole vist enam mingi üllatus, et meil külalisi käis. Elin ja Jako saabusid meie juurde ühe kolmapäeva õhtul, pilkases pimeduses. Olin neid juba pikalt oodanud, sest arvasin, et tulevad taksoga nagu ma soovitasin. Aga seiklejad nagu nad on, tulid hoopis bussiga ja nõks isegi ringiga. Kohale nad siiski jõudsid, tuleb au anda, sest esimest korda võivad siinsed pisikesed tänavad üsna segadusse ajada. Eriti pimedas.

Veel samal õhtul viisin nad kiirele tiirule Sliemasse, et natuke süüa ja ümbrust näidata. Ka esimene pirakas prussakas (neid on, aga noh mitte väga palju õnneks... ma vihkan prussakaid!) tuli kaugelt maalt külalisi tervitama. Tegime tiiru Tigne Pointile, sest mulle endale see tiir väga meeldib - vaade Vallettale ja kaunis ümbrus.

Järgnevatel päevadel kolasid nad peamiselt isepäi, eks meil olid oma argised asjad ajada. Käisid Vallettas ja Gozol... no nagu allpool lugeda sai. Kui esimestel õhtutel kippus külalistele väsimus kiiresti kallale, siis kolmandal (vist) õhtul tõin oma Scrabble'i välja ja tutvustasin neilegi seda mängu. Mõnus mäng on ja vahva oli näha neidki aina enam nakatumas. Veel viimasel päeval enne nende äraminekutki veetsime me tunnikese skräbldades :)

Laupäeval õhtul otsustasime Marsaxlokki sööma minna. No ikka peab kalurikülas ära käima ja kala sööma. Ilmataat arvas kenasti, et pole neil tarvis kaunist ja rahulikku Marsaxlokki näha ja ujutas kohale suured ning tumedad pilved. Tuul möllas omasoodu ja kui me bussilt maha astusime, hakkas ka sadama. Nii ei saanudki me istuda väljas varjude all, vaid asusime mõnda mõnusat siseruumi otsima. Leidsime ka, üsna uhke oli teine. Aga tagaõu oli katusega kaetud, tuul meid ei puutunud ja vihm ka mitte. Lisaks oli platsis üks muhe vanataat, kes lahkelt lubas meil oma kalu välja valida ja üldse igatepidi armas oli. No eks me olime ka ainsad kliendid tol hetkel. Tellisime Eliniga kahepeale "fish of the day" vaagna - seal oli küll kõike, mida vähegi välja otsida sai. Elin piirdus vaid kaladega, aga ma maitsesin ikka hiidkrevette ja karpe ka. Karpe, muuseas, esmakordselt ja polnud üldse õudne ega halb kogemus :) Elinit siiski ümber veenda ei õnnestunud...

Pühapäev tervitas meid sajuga. Külaliste rannapäev oli luhtas ja kuna pühapäevad Maltal on nagunii äärmiselt unise loomuga, siis vihm võimendas seda veelgi. Turistid läksid siiski vihma trotsides seiklema, me olime kohalike kombel koduseinte vahel. Kuniks mul lõi pähe, et aga pildistaks natuke neid selles möllavas vees. Jõudsin kohale ca 10 minutit enne neid ja jälgisin vett. Vesi oli marus. Valisin enda arust välja koha, kuhu vesi ei ulatu ja kus me peaksime võrdlemisi kuivana pääsema. Kui me aga sinna minema hakkasime, tulid lained, mis meid kiirelt veega üle kastsid. Õigemini küll mind, sest Elin-Jako hüppasid kiirelt trepi peale tagasi. Veetsime vee ääres umbes 45 minutit ja aeg lausa lendas. Uskumatu millise adrenaliinilaksu võib sedasi saada. Vesi ju pole külm - praegugi 22 kraadi. Korra ma unustasin neid tuleva laine eest hoiatada ja see kastis Elini-Jako üleni märjaks :) Ja soolaseks... Elinit paistis vee soolasus üllatavat :) Oli tõeliselt mõnus õhtu ja mu arust sai ka mõnus resultaat. Kel huvi, siis resultaati näeb siin.

Mul on väga hea meel, et Elin-Jako võtsid vaevaks seda kivist saarestikku kaema tulla. Malta pole tõesti nagu teised riigid, siin on midagi erilist. Ja kui uhke tunne on näha, et külalised leiavad selle erilise üles! Hoolimata puude vähesusest või rohketest koerajunnidest tänavatel. Aitäh teile :)

Malta - minu külalise silme läbi

2011-10-27T21:51:00.001+02:00

Juba esimeste külaliste järgselt mõtlesin ma, et oleks tore enda jaoks nende muljed ka siia talletada. Et kunagi, kui see kõik on ehk välja prinditud, siis on need ka ausalt ja tähtsalt kogu loo peatükkide seas. Siiani pole keegi väga hoolega kirjutanud, aga Elin on täpselt nii tubli ja tegi selle tüki ära. Siit ta siis tuleb - Malta Elini silmade läbi. Hästi lahe on lugeda kellegi teise Maltat, sest mina näen ju vaid ühte kildu kõigest, mis siin toimub. Seda üllatavam on leida, et mõni asi on teiste silmis hoopis teistmoodi! Kogu alljärgnev tekst ja fotod on Elini sulest ja blogist. Aitäh, Elin, et vaevaks võtsid!

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Ja siit ta tuleb! Me käisime seal ära! 12-17 oktoober 2011.

Käisime tegelikult läbi Itaalia, kuid otsustasin sel korral sellel väga pikalt mitte peatuda, kuna olime seal vaid viivuks ning nägin teda nii minimaalselt, et kardan jääda hätta õigete kirjelduste väljatoomisel. Seega teen väga lühidalt.

Enne Maltale lendu olime Reggio Emilias, mida arvasin olevat väikese alevikuna, kuid mis tegelikkuses osutus aga suureks linnaks meie mõistes, ning sealt edasi sõitsime Bolognasse. Nende mõlemi puhul ei väsinud ma korrutamast, et see kõik on niiii Itaalia. Just selline, nagu ma ette kujutasin. Palju inimesi, kulunud värvides krohvitud majad, peaväljakud, uhked kirikutornid, kaare all olevad kõnniteed ja palju pizzat-pastat. Inimesed tulid vastu rõõmsate nägudega ja ciao-tasid alatasa. Liiklus oli pöörane ja absoluutselt arusaamatu. Täpselt selline Itaalia, nagu ma olin harjunud nägema piltidel ja filmides. Emotsioon oli positiivne ja mulle meeldis. Olin juba ammu tahtnud Itaaliat näha, nüüd nägin ja olin selle üle rõõmus.

Pärast Malta reisi (millest hakkan kohe rääkima) sattusime paariks tunniks Milaanosse, aga see emotsioon, mis mind seal tabas, oli juba hoopis teistsugune! Kui ma olin ennist oodanud just Milaano nägemist, suur ja ilus ja kuulus, siis teda nähes mõtlesin koheselt ringi. Ta tundus kõle ja kuritegelik ja hirmus. Raudteejaama ümbrus oli täis kahtlasi inimgruppe, kellest möödumine tekitas judinaid, kõik tänavad olid täis millegi müüjaid ning .. ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Meid kõnetasid erinevad inimesed kahtlaste teemaarendustega ja üldse oli kuidagi kõhe. Linn ise nägi välja must ja pisut räpane. Me sattusime sinna muidugi ka õhtutundidel, kui kiskus juba pimedaks ning täiesti kindlasti lisas see asjale kõhedust veelgi juurde, kuid ometi tundsin, et see pole linn, kuhu ma tagasi tahaksin minna. Võib-olla kunagi veendun vastupidises, kui satun sinna teistes tingimustes, valgel ja ilusal ajal.

Nüüd aga Malta juurde.

12. oktoober

Lendasime Bolognast poolteist tundi. Kergelt ärevuses mõlemad. Ei olnud kumbki seda maad enne näinud. Kusjuures pean siinkohal ära mainima, et minust ikkagi ei saa lennusõltlast. Mulle see ei meeldi. Kuidagi kõhe on ja kasutan teda tõesti vaid eesmärgiga minna punktist a punkti b. Õhku tõusmine on nii jube, et ma pean koguaeg kuskilt kinni hoidma ja korrutama, et kohe jõuame üles. Ülevalolek on muidugi tavaline kohalseis, selle vastu pole mul midagi. Ja ilus on ka alla vaadata, kui ilm on hea. Igasugu pöörded, mida lennuk teeb, ajavad mul kananaha ihule. Maandumine on ainus, mida naudin, kuna tean, et siis on jälle kindel pind jalge all :)

Kui Malta ülevaltpoolt paistma hakkas - suur liivakarva kivimürakas, absoluutselt sirgelt järsu kaljuservaga otse merre, mitte tuttigi rohelist silmapiiril, jooksid judinad üle mu ihu ja Jako hõikas: mulle juba praegu meeldib Malta! Mina sekundeerisin ja kiljatasin tema järel sama - olime vaimustuses!

Maandusime ja läksime peaaegu jooksujalu läbi lennujaama, et seda maad ka teiseltpoolt näha.

Meil ei olnud termomeetrit, kuid arvan, et sooja oli peaaegu 30 kraadi. Keskoktoobris! Ja ma nägin palme. Päris päris palme. Ma olin selliseid varem vaid filmides näinud ning ei osanud oodatagi, et Maltal neid kohtan. Olin nii vaimustuses, ma ei suutnud oma emotsiooni taltsutada. Seal oli suvi ja seal olid palmid ja seal oli ilus! Me saabusime Maltale. Olin nii ärevil, et peaaegu värisesin.

Meil oli tarvis jõuda Gzirasse. Üks tilluke linnake teiselpool meresoppi pealinnast. Kristi oli soovitanud minna taksoga otse maja ette, kuid lonely planet soovitas bussi, ning Jako jaoks on see piibel. Seega otsisime omale bussi, millega sõitsime Vallettasse, pealinna. Kõik bussid viivad Vallettasse. Ja sealt saab kõikjale edasi ka. Hiljem selgus, et Gzira ja lennujaama vahel käib ka otsebuss, aga seda infot me sel momendil veel ei teadnud. Teel bussiga Valletta suunas lasi keegi tule ära. Konkreetselt. Päike paistis ja oli valge ja äkki oli pime. Müstika. Ja seal käiski nii - paari minutiga läks iga õhtu pimedaks. Ei mingit videvikku! Bussis oli konditsioneer ja üsna jahe, tekitas tunde, et kuna nüüd on õues pime, siis tõenäoliselt ka jahe ja.. valmistusin selleks alateadvuslikult. Kui bussi pealt maha astusime, saime aga šoki - endiselt suvi! Suurepärane, mis tunne on olla pimedas ja soojas üheaegselt! Tegelt ka! Seda peab proovima.

Vallettast läksime järgmise bussi peale ja sõitsime Gzirasse. Kristi oli eelnevalt öelnud, et see on väike kohake, seega läksime esimeses sellenimelises peatuses maha, paberilipik aadressiga näpus, ning hakkasime otsima. Tegelikult osutus veits keerulisemaks, kui arvasime, kuna õues oli kottpime (kella poole kaheksa paiku) ja tänavad kitsad ning täis tihedat liiklust. Tänavanimesildid olid pigem haruldus, kui reegel. Küsisime paarilt vastutiulijalt ja kohal me lõpuks olimegi. Kristi maja tänava otsas tundsin kaugelt ära - kui kõik ülejäänud olid vana ja väsinud välimusega, siis üks oli suur ja uhke ja uus. Teadsin, et ta ei saa mujal elada! :) Mul oli õigus.

Jõudsime kohale, sättisime oma kompsud maha ning praktiliselt kohe viis Kristi meid väikesele tiirule. See oli nii harjumatu, kuna õues oli kottpime ning tundus täiesti öö. Tegelikkuses oli kell aga umbes kaheksa. Ja see kuumus! Võtsin harjumuspäraselt õhukese jakikese kaasa, mille mõttetuses veendusin järgneva kolme minutiga.

Kõndisime mööda promenaadi Gzirast Sliemasse, ikka mööda merepiiri edasi, tegime väikse ringi ning jalutasime tagasi. Hämmastama pani asjaolu, et Gzira linnast sai korraga Sliema linn, mitte miski muu aga ei muutunud. Täpselt nagu oleks mööda Estonia puiesteed kõndinud ning korraga märganud, et polegi enam selles linnas. :) Aga linnad olidki sellised tillukesed ning algasid ja lõppesid uue linnaga. Poed ja kõik muu oli ikka samas võtmes.

Käisime veel väiksel pizzal ning läksime ära tuppa. Päevast väsinud, ootama uut ja põnevamat!

13. oktoober

Otsustasime pealinna ette võtta. Gziras võtsime Kristiga koos väikse hommikusöögi ning seejärel asusime Jakoga kahekesi teele.

Gzira oli ise küll tilluke, kuid kitsad tänavad kulgesid risti-rästi ja olid paksult liiklust täis. Seaduse järgi oli küll teada, et neil kehtib vasakpoolne liiklus, kuid kellelegi see mõjuda eriti ei saanud, kuna kahekesi sõitma poleks lihtsalt mahtunud! Korraga tundsime, et tegime õigesti, et rendiauto mõtte varakult maha laitsime.

Ja ikka veel need palmid! Ma ei suutnud uskuda, et ma näen tõesti palme! Katsusin ja pildistasin neid ja Jako muudkui naeris.

Bussiga oleks Vallettasse olnud umbes poole tunni tee ümber lahe, kuid otsustasime sel hommikul minna praamiga. See sõitis vaid 5 minutit.

Loksusime praamikesel, vaadates ringi ja ohates vaid sellest, mis lummas. Kogu see liivakollane elu. Kõik ühtlaselt ühe tooniga kaetud. Isegi mitte kaetud, vaid ehitatud. Kõik teed, kõik hooned, kogu maastik. Kõik oli seesama. See ilus ja uuristatav liiv.

Mul oli raske uskuda, et midagi sellist saab olemas olla. Et tõesti võib olla kogu linn, kogu ümbrus, kogu saarestik, ühesugusest kivimist. Ja et see võib kaunis olla. Ta oli nii puhas ja puutumatu. Vaid meresoola uuristatud käigud ta sees, ei muud. Ma keerutasin vaid pead enda ümber ja kordasin ühtainust sõna - uskumatu! Nii ilus oli ta.

Kui laeva pealt maha astusime, saime tunda maltalaste tohutut kauplemisharjumust. Meie teele sattus umbes 10 hobust oma kutsariga ning igaüks neist pakkus meile kõikvõimalikke parimaid pakkumisi, et me nendega keskusse sõidaksime. Ütlesime kõikidele neile ära, kuna olime ette võtnud kõnnimatka. Sedasama kauplemist saime terve reisi ajal tunda veel ja veel, küll taksode, küll hobustega, küll turul ja tänaval.

Valletta nägi ümber keskuse välja üsna nagu kogu ülejäänud Malta. Kõrged liivakarva ehitised, mõned veidike vähem väsinud, teised natuke enam. Ühegi külje pealt poleks osanud arvata, et tegu on pealinnaga.

Mida aga kesklinna poole (kuhu oli tegelikkuses vaid mõnisada meetrit), seda mägisemaks muutusid tänavad ja seda rohkem oli näha inimesi. Elu käis ning autod sõitsid. Tänavad käisid ikka üles ja alla, ikka üles ja alla. Algul ajas naerma, pärast väsitas täitsa ära, ning lõpuks ajas jälle naerma, kuna kõik kohad juba valutasid ning iga kord, kui mäest alla hakkasime minema, oli teada, et varsti on vaja taas üles marssida!

Vallettas jalutasime me mitu tundi. Nägime turgu, mis kulges mööda üht suuremat tänavat ning kus müüdi tohututes kogustes suveniire, päikeseprille ning saunalinasid! :) Kusjuures ka meie soetasime sealt omale prillid, kuna olime enda omad Eestisse jätnud. Kui sul on õues konstantselt midagi 5 ja 10 soojakraadi vahelist, siis ei tule päikeseprillide peale! Samalt turult valisime ka portsu postkaarte ning panime Eesti suunas teele.

Kui Vallettale tiir peale tehtud, istusime bussile ja sõitsime poolsaarele nimega Isla, ning kui see läbi kõnnitud (tillukene tegelikult), kõndisime ümber lahe teisele poolsaarele, Vittoriosa. Kõndisime piki poolsaari ning nautisime olukorda, kus nii paremale kui vasakule vaadates nägime ilusat sinist merd. Liiklus oli sealgi tugev, ning pani hämmastama, kuidas bussid seal suudavad sõita, kuid nad tegid seda mängleva kergusega.

Kusjuures kogu Malta reisi ajal suutsin ma näha vaid nelja liilusmärki: anna teed, telliskivi, ringtee, ning "slow" - pani mind mõtlema, et huvitav how slow? Kui aeglaselt? Hiljem kahetsesin, et märgist pilti ei teinud, kuid sain pildile teepeal sama märgi - see üldiselt eelnes pea igale ristmikule.

Ja kui ma juba liiklusest hakkasin rääkima, siis panen kõik iseärasused kirja, mida märkasin. No kõigepealt see, et neil on vasakpoolne liiklus! Esialgu kartsime kohe sattuda sama veidrasse olukorda, kui Iirimaal, kus teed ületades ei tea, kummale poole vaadata, siis aga selgus, et nagunii peab mõlemile poole vaatama, kuna üks auto mahub korraga ühele tänavale. Ja nii nad siis põrutavad suurel kiirusel oma suunas, kuni märkavad vastassuunast tulijat, vajutavad pidurid blokki, ning otsivad omale mõne parkiva auto, kelle taha pugeda, et tulija mööda mahuks. Või teeb tulija seda. Jalakäijaid austatakse ja lastakse üle tee kogu aeg. Ma mõtlen kogu aeg. Olgu sul siis roheline või punane või üldse mitte midagi, igatahes saad üle tee. Ja mis mulle veel algul suure hämminguna tundus ja pani arvama, et maltakad on õudsalt ebaviisakad liiklejad, oli see, et pidevalt on üks signaalitamine. Kusiganes ka ei kõnni/sõida, sind saadab signaalijada. Pärast paari tundi mõistsin, et tegemist pole üldse ebaviisakusega - vastupidi, nad on viisakad! Iga kord kui nad ristmikule lähenevad, lasevad törtsu signaali, et teisest suunast tulija teaks, et sealt on midagi tulemas. Nii ei pea enne ristmikku hoogu väga palju vähendama ning õnnetusi ei juhtugi. Jahh, liiklus tundus pöörane, kuid ometi ei märganud me ühtegi juhust, kus keegi oleks kellelegi külge sõitnud. Nad olid viisakad ja teadsid, mida teevad.

Poolsaartel oli elu palju vähem kui Vallettas, Gziras või Sliemas. Nad tundusid rahulike kohtadena, kus turiste väga polnud. Liikusid vaid need, kes tegelikult seal elasid. Ja seal oli ilus. Vaade oli üle lahe ja meile väga meeldis. Käisime ja ahhetasime.

Mina, kes ma olen nii minimaalselt reisinud, vaid tibatillukest killukest maailmast näinud, olin kogu sellest vaateväljast niivõrd vaimustuses, et seda on keeruline sõnadesse panna. Korraga nägin ma midagi hoopis teistsugust, absoluutselt erinevat sellest, mida olin harjunud nägema. Ma olin sattunud nagu mingisse filmi, unenäkku. Ilusasse. Ma olin selle lummuses ja nii tugevalt mõjutatud, et see oli midagi imelist.

Jako, kes on maailma palju näinud, oli samuti elevuses ja muudkui korrutas, et ta ei osanud uneski näha, et talle Malta niiväga meeldida võib. Ta ütles, et ei oska seda ühegi teise kohaga võrrelda - võibolla õige pisut Marokoga, aga väga palju on seal siiski seda, mida kuskil mujal ei näe. Ja siis oli mul veel selle üle ka ütlemata hea meel, et reisisin temaga sellisesse kohta, mis tallegi, maailmarändurile, niivõrd suurt muljet avaldas!

Ja nii me käisime ringi, kahekesi, kahe fotoaparaadiga ja hõikasime ning naeratasime iga erilise peale. Ja kuna erilist oli nii palju, siis olimegi vaid kaks suurt naeratavat tobukest Malta tänavatel.

Sel päeval tegin oma ainsa ostu Maltal, ühest pisikesest tänavanurgal asetsevast poekesest, mille vaateaknal nägin modelli seljas kleiti, ning teadsin, et tahan seda. Samal momendil sain tunda seda, kuidas Maltal vajub lõunaajal paariks tunniks kõik unne, ning ärkab uuesti alles 2-3 ajal päeval, kui poed taas avatakse. Ma jõudsin selle ära oodata ning sain ka oma kleidi :)

See päev oli meil väga tegus, me saime läbi käidud palju kohti ning koguda palju emotsioone.

Gzirasse jõudes oli juba pime, läksime veel väikesele õhtusöögile ning seejärel ära tuppa, kust leidsime eest Kristi perekonna. Jagasime natuke muljeid ning kustusime üsna pea.

14. oktoober

Selle päeva olime reserveerinud Gozo jaoks. See on suuruselt järgmine Malta saar. Hommikul ärgates saime Kristi käest mõned näpunäited ning voldikud ja asusime bussi ootama. Maltal, muide, on paar kuud vana bussisüsteem, ja see tähendab seda, et kõik on täiesti sassis. Teada on vaid, et mis numbriga kuhugi saab, aga et kuna või kui kaua ta sõidab, on must auk. Ja siis ootadki mingil momendil bussipeatuses ja kui ükskord tuleb, siis astud peale ja sõidad nii kaua, kui ta sind sõidutab! :)

tõlge: "see liin sõidab sagedaste intervallidega umbes kella 5.30-st hommikul kumi 11-ni õhtul." (tegelikkuses sõitis umbes 2x tunnis)

Igatahes ootasime bussi Gziras umbes pool tundi, ning sõitsime saare teise otsa ca 2 tundi ! Kuigi vahemaa oli umbes 20km, buss lihtsalt tiirutab ja korjab kõik inimesed peale igalt poolt :) Igaljuhul jõudsime sadamasse ning ootasime veel pool tundi praami, mis meid Gozole sõidutas. Ning see sõitis tunni :) Seega kulus meil 4 tundi, et Gozole saada. Aga see tasus end ära !!!

See vesi oli umbes 4-5 meetrit sügav, ja see polnud bassein! Ausõna!

Maastik oli seal ikka nagu Maltal, liivane ja ühte karva. Kõnniteed, kusjuures, olid ülilibedad. Mina oma flip-floppidega olin alatasa hädas, kuna üles- ja allamäge oli tarvis palju käia. Läksime ühte kindlusse, kust nägi kaugele ja kogu maastikku ning hooneid. See oli midagi!

Ja siis, sealsamas, Gozol, sain ma teada, mis on ilu sünonüüm. Ma sain teada, kust see sõna tuli ning miks ta üldse on loodud. See kõik oligi! Jah, see pidigi tähendama ilu. Seda tohutut kaunidust, mis ilm võib inimesele näidata. Seda ei ole võimalik kirjeldada, seda peab nägema! Seda peab nägema! Maltat peab nägema. See sinisinisinine vesi. Rohekassinine. Need kaljud. Need... oeh, mul tõusevad praegugi veel ihukarvad turri ja judinad jooksevad üle selja, kui sellele mõtlen, kui neid pilte vaatan, kui seda meenutan. See oli fenomenaalne, midagi imelist. Ma käisin seal lihtsalt ja klõpsisin, hüppasin ringi, ja nägu oli.. ma isegi ei tea, mis ma olin. Ma ütlen, seda peab ise nägema! Mina oleksin võinud sinna jäädagi. Ma arvan, et ma ei valeta, kui ütlen, et minu silm ei olnud varem midagi nii kaunist näinud.

Oeh.

Igatahes olime me seal mere ääres mõnda aega ning siis astusime taas bussile, millega sõitsime sadamasse.

Laev oli kohe ees ning saime mandri poole sõitma hakata. Laevasõidu ajal lasi keegi jälle lambi ära ning kohale jõudes oli jälle pime. Bussile saime ka kohe ning seega tagasisõit sai natuke kiirem, kui sinnaminek. Seekord läksime maha St Juliansis, mis on Gzirast tulles kohe pärast Sliemat. See on kõige populaarsem koht söömiseks (kaluriküla Marsaxlokki järel, muidugi), ning sel eesmärgil läksime meiegi sinna. Võtsime kahekesi õhtupimedas ühe restoraniõhtusöögi pudeli veiniga, terrassil. Pärast päeva Gozol ja seda suurt emotsiooni kulus just selline õhtu ära.

15. oktoober

Sel hommikul tahtis Jako minna endisesse Malta pealinna, Mdinasse. Millegipärast otsustasin mina sinna mitte minna, vaid hoopis vaadata ringi Gziras ja Sliemas, natuke tutvuda sealsete poodidega, hiljem jalutada Kristiga. Seda me tegimegi ja väga lahe oli. Jako jäi ka oma üksinda käiguga rahule :) Ta ütles, et seal olid ülimalt kitsad jalgtänavad ning kõrged hooned.

Meie aga sattusime Kristiga keset kaunist suvist päeva peale olukorrale, kus meri hakkas järsku trikke tegema. Laine tõusis promenaadini ning möllas ja möllas. See oli taaskord midagi hämmastavat ja kilkamapanevat minu jaoks! See ilus sinine meri elas!

Kui Jako jõudis Mdinalt tagasi, läksime kõik koos - Kristi oma perega, ja meie, Marsaxlokki! Kalurikülla. Kristi oli lubanud meid laupäeval sinna sööma viia, kuna ilma selleta pole me Maltat näinud! Seal veetsime ühe igavesti vahva õhtupooliku laua taga lobisedes ja naerdes oma veidrate söökide üle. Tellisime tõeliselt mereäärse õhtusöögi, mis sisaldas vist küll kõiki elukaid, keda soolaveest leida saab! Väga mõnus õhtu oli!

16. oktoober

Pühapäeval saime teada, miks eelmisel päeval meri tormama hakkas. Öö läbi oli äikesetorm ning vihma jätkus terveks päevaks. Olime planeerinud pühapäeva tegelikult randa, kuid see jäi nüüd siis ära. Vähemalt mingis mõttes... arvasime, et ongi meie päev luhta läinud ja tuleb tubane olemine. Kuniks Kristi tuli idee peale ning meie läksime kaasa :) Tegime vahva fotosessiooni otse tormises meres! Vot see oli midagi! Kui algul kartsime hirmsasti, siis pärast oli adneraliin nii laes, et täitsa vahva oli. Ja laine oli niiiii soe! Saime sellega üle turja ja mõistsime, et tegelikult polegi külm, nagu ootasime. Koju läksime läbivettinult!

17. oktoobri hommik oli täis pakkimist ning lobisemist ja suurtes kogustes lauamängu mängimist :) ning siis läinud me olimegi. Gzirast lennujaama ja sealt Bolognasse. Lennuki aknast vaatasime veel kurbade pilkudega järele sellele tibatillukesele, kuid ilusale ja imelisele Maltale.

Ma usun ja loodan, et satun sinna veel.

Numbritest:

latte - 1,60 - 1,80€

pizza - 5-8€

pasta - 5-8€

pudel Malta veini restoranis - 3-4€

õhtusöök kalarestoranis - 20€

pastizzeriast pizza või muu suurem amps - 1-2€

saiake kohvikust - 1-2€

saiake pastizzeriast - 0,30-0,80€

cola - 1,5-2€

2h bussipilet - 2,20€

päevane bussipilet - 2,60€

praam Gozole ja tagasi - 4,65€

praam blue lagoonile ja tagasi - 8€

üheotsapilet Sliema-Valletta - 1,50€

öömajade kohta ei oma kahjuks infot

Üks öö Vallettas

2011-10-26T10:08:00.003+02:00

1. oktoober oli sel aastal see päev (õigemini küll õhtu), kui Valletta avas pimeduses uksed kõigile huvilistele. Notte Bianca on üritus, mis toimub mitmel pool üle maailma, nii ka siin väikesel saarel. Notte Bianca raames on kõik Valletta muuseumid, erinevad ehitised, kunstigaleriid ja muud põnevad kohad avatud kõigile huvilistele ja seda tasuta. Lisaks toimub iga nurga peal mõni muusikaline või tantsuline etendus.

Juba eelmisel aastal oleks ma tahtnud kõike kaema minna, aga paraku jäi logilistel põhjustel tookord käimata. Seda enam olin ma kindel, et sel aastal tuleb korraks pilk peale heita. Muuseumitesse ja mujale me kahjuks küll ei pääsenud, aga pole hullu, niisamagi oli mõnus jalutada. Järjekorrad igale poole näitustele ja kirikutesse olid üsna pikad. Siin-seal kostis kõrvu eesti keeltki, sest just sel ajal oli ju Maltal kaasmaalasi üsna arvukalt.

Mis me siis nägime? Vehklemisdemonstratsiooni, mitmeid tantsuetteasteid, ühel tänaval jäi orkestergi ette. Tänavad ise olid ehitud otsekui käiks suur festa (no eks omamoodi käiski). Pärast bussipeatuse poole jalutades paistis kaugelt eeldatavasti Tarxieni festa ilutulestik. Pauguga punkt :)

Lõpuks ometi

2011-10-25T19:16:00.000+02:00

Kui Eestis 1. jaanuaril euro käibele tuli, jäin ma huviga ootale, millal esimene kodumaine euromünt minuni jõuab. Ja mitte nii, et keegi tuttav toob ja annab, vaid ringlusest - poest, kohvikust, postkontorist vms. 9 kuud ja 25 päeva läks aega ja täna ulatati mulle Pointi keskuses osteldes 10-sendine kodumaine münt. Lahe!

Just üleeile lehitsesin vanematest siia jäänud ajakirjandust ja leidsin ühe eksperimendi, kus kolme nädala vältel tehti saadud euromüntide statistikat. Haarasin ideel sabast ning otsustasin ise sama asja läbi viia, kuid kahe nädala jooksul. Eks siis millalgi teen kokkuvõtteid, mis raha siin kõige rohkem liigub :)

Mässumeelne meri

2011-10-19T11:15:00.001+02:00

See sinine rannatool saabus üsna ootamatult mu külaliste selja taha. Kust see tulla võis, ma ei tea. Seal lähedal ei meenu mulle siniste rannatoolidega kohti :)

Praegu paistab päike, on 20 kraadi ja kaunis sügisene ilm. Õhk on teistsugune kui suvel ja ma kaalun tõsiselt mõtet plätud kinnisemate jalanõude vastu vahetada. Loodus aga tõmbub rohelisemaks. Nägin täna meie nn "Lihtsalt Pargis" ehk Ta'Xbiexi pargis rohuliblesid maa seest välja piilumas. Tõesti-tõesti sügis tuleb.

Meil käisid vahepeal veel teisedki külalised, kes nüüdseks on taas Eestimaal. Nende siinoleku ajal aga nägime midagi, mida isegi meie pole varem näinud. Meeletult mässavat merd! Eks ikka tuleb siin keset Vahemerd ette, et tuul tekitab kõrgeid laineid ja laevad ei sõida. Seekord oli aga tegemist kolmepäevase tormiga. Sellisega, mis pani ahhetama ja ohhetama. Lained meenutasid telekast nähtuid, neid, millel surfajad oma lainelaudadega liuglevad. Promenaadidel jalutades oli kogu aeg võimalus märjaks saada. Eriti lahe oli vaatepilt Surfside'i ümbruses, kus suvel ujumas käisime. Kogu suur ja lai kivipind kattus iga natukese aja tagant vahutava veega. Käisime seal külalistega pildistamas ja kui ma neile väitsin, et siiani vesi pole tulnud, siis hetk hiljem seisin ma vees :) Aga pildistamine oli vahva ja andis tugeva adrenaliinidoosi.

Filmisin ka natuke telefoniga seda möllu laupäeval. Ei midagi erilist, aga annab natuke toimunut edasi. Pühapäev oli hullem ja esmaspäevgi möödus üsna sarnases olukorras. Nii et see klipike on alles algus :)

Ahjaa, kui me esmaspäeva õhtul Tigne mänguplatsile mängima läksime, oli see niiske soolaga kaetud. Tea, kas vesi tõesti lendas sinnani välja...

Kuidas tulla Maltale?

2011-10-12T09:35:00.000+02:00

Kommentaarist saadud vihjele vastavalt teen kiirelt ühe postituse selle kohta, kuidas siis üldse Maltale jõuda. Muide, pange ikka kommenteerides mingisugune nimi juurde... mul ka toredam teada, et Kati või Mati jättis, mitte kuri ja näota Anonymous :)

Niisiis. Otselende Eestist Maltale pole. Praegu olid 1. ja 8. oktoobri väljalennuga, aga üldjuhul pole. Seega tuleb kasutada vähemalt kahte lennukit, mõnel juhul ka kolme. Ma ei saa kõiki variante siia üles loetleda, aga räägin sellest, mida olen kogenud või kuulnud.

Meie oleme seni kasutanud peamiselt läbi Müncheni lendamist. Eestist läheb lend kell 7 hommikul, vahepeal on 4 tundi pausi ja siis Maltale jõuab 14:55. Maltalt läheb lend 09:25 ja vahepeal on 8 tundi vaba aega Münchenis ning Tallinnas maandutakse 22:55. 8 tundi võib alguses ära hirmutada, aga ma ise eelistan alati sellist vahet näiteks neljale tunnile, sest kaheksa tunniga saab linna kolama minna või muud põnevat teha.

Võimalik on kasutada ka Ryanairi teenuseid. Paraku Tallinn-Stochkholm ja Stockholm-Malta graafikud enam nii mugavalt ei klapi kui varem, nii et tuleb tõenäoliselt hoolega kombineerida ja jälgida. Aga Ryanair on üsna soodne valik ja teatud kordadel võib sattuda peale äärmiselt rahakotisõbralikele kombinatsioonidele.

Käiakse ka läbi Amsterdami või Frankfurti või Londoni või Brüsseli või mõne Itaalia linna. Viimastega muide on olnud ohtralt pagasikaotuslende (õnneks hiljem küll tuleb järele, aga esialgu ajab harja punaseks sellegipoolest). On ka neid, kes on kasutanud kolme lendu ja viimaseks lennuks on Riia-Tallinn - seega AirBalticu teenuseid, aga arvestades hetke seisukorda, siis nende peale ehk ei tasuks väga lootma jääda.

Nii et saab küll Maltale, pole probleemi. Tuleb lihtsalt natuke maha istuda ja uurida või küsida mõnelt reisibüroolt lennupiletite pakkumisi ja nemad teevad suurema töö ära. Kuna Eesti ja Malta on kaks Euroopa äärealade pisiriiki, siis on ka ilmselge, et pidevat aasta läbi kestvat otselennuühendust ei saagi kunagi olema. Ja kuna tegemist ei ole suure lokkava looduse ja lõputute liivarandadega paigaga, siis pole kahjuks see kivimürakatest koosnev saareriik just kaasmaalaste esimeste reisivalikute seas. Aga tulge ikka :) Tasub ära küll ja on, mida vaadata :)

Birgufest 2011

2011-10-10T09:41:00.001+02:00

Käes on sügis ja käes on festivalide aeg. Kui suvel on igal pool festad ja elamine möödub pideva ilutulestikutähe all, siis nüüdseks on festade hooaeg läbi ja võimu näitavad erinevad festivalid. Õnneks on veel neid, kuhu me esimesel aastal ei jõudnud, ja eks ma püüan need nüüd seekord läbi käia. Kasvõi pealiskaudselt :)

Birgufest on üks tore ja vahva festival, mida peetakse igal aastal oktoobris Birgus (Vittoriosa). Sel aastal kestis festival lausa kolm päeva, kuigi kõige populaarsem on endiselt laupäev, kui õhtul kustutakse tänavatel tuled ja süüdatakse laternad-küünlad-tõrvikud. Birgu by Candlelight toob kohale sadu inimesi. Läksime meiegi. Selles osas tuleb äärmiselt tänulik olla meie mõnusatele naabritele, kelle autole me kogu kambaga ronisime.

Ajaliselt tegime me mõistliku otsuse - läksime kohale enne, kui päike loojus. Esiteks tähendas see seda, et saime park&ride parklas üsna hõlpsasti endale koha, ja teiseks seda, et tänavatel sai veel liikuda ilma suurema trügimiseta. Kõikjal meie ümber süüdati küünlaid, neid olid kõikvõimalikud kohad täis. Tublimad süütasid küünlaid ka oma kodudes ning jätsid uksed lahti, et inimesed saaksid sealt sisse kiigata. Kogu atmosfääri kirjeldada on suhteliselt raske - vaatepilt oli kaunis ja natuke ehk jõulunegi (eriti ühes kohas, kus kardemoni lõhn õhus oli). Ma üritasin kogu seda ilu pildile saada, aga tihtilugu ei suuda fotod kõike edasi anda. Seda, et ees, kõrval ja taga igal pool küünlad põlevad... no foto ei ole nii kõikvõimas. Nii me siis jalutasime, täpsemalt jalge ette nägemata, ja ohhetasime-ahhetasime.

Keskväljakul oli üles seatud lava, kus erinevad esinejad pidid kontserte andma. Kui me oma tiiruga sinna tagasi jõudsime, laulis parasjagu üks neiu. Noh natuke läks tal selle asjaga nihu, sest heli tuli ju lindilt ja mitte alati ei pandud talle õiget laulu, mistõttu neiu seisis ja hoidis mikrofoni käes... Aga poistele meeldis, nemad olid lava ees näppu viskamas :)

Koju suundudes selgus, et parkla on pilgeni autosid täis ja tänavatel tervitas meid ühtlane ummik. Kõik, kes sel ajal Birgufestile teel olid, pidid ootama ja kindlasti närvegi kulutama. Teinekord tasub varakult kohale minna ja varakult lahkuda :)

Kes tahab pisukest videoklippi piiluda, saab seda teha siin.

Midagi harukordset

2011-10-03T22:40:00.001+02:00

Laupäeval hakkas Maltal kehtima lahutust lubav seadus, aga kuna nädalavahetustel vastavad ametiasutused ei tööta, siis oli täna esimene päev, mil oli võimalik lahutust sisse anda. Päeva lõpuks oli saabunuid avaldusi 11. Üheksal juhul oli tegemist juba lahus elavate paaridega ja kahel juhul just tegeletakse nö lahku minemisega. Kes täpsemalt uudist lugeda viitsib või tahab, saab seda teha siin.

Gozol oli täna aga teistmoodi põnev elu. Merel möllas vesipüks (mida nägid ka mu siinviibivad vanemad) ja sellega kaasnevalt sadas sõsarsaarel rahet! Jajah, meil oli siin kuum ilm ja ei ühtki pilve, seal aga tegi ilma rahetorm. Õnneks ei midagi liiga ohtlikku, keegi siiski viga ei saanud. Mõnel tänaval natuke uputas ja Victorias murdus üks puu. Ka selle uudise kohta saab lugeda, sedakorda siit. Pilt on ka uudise juures ;)

Kuskil miskit toimub... eestlased

2011-09-30T20:08:00.001+02:00

Praegu on siin saareriigis lahe aeg, sest kui muidu aastaringselt võib kohata mõnda üksikut Eestist tulnud turisti, siis nüüd on neid siin liikvel päris mitu. Mõni päev tagasi saabus seltskond bussiga, homme tuleb esimene sats lennuga ja teine sats 8. oktoobril. Olen ise juba kahel järjestikusel päeval kaasmaalasi kohanud. On lõbus küll jutukatketele eesti keeles vastata ja vestlejaid sedasi üllatada :) Aga teile, kes te siin parasjagu ringi seiklete - ärge ehmuge, kui üks kahe lapsega mööda tuhisev naine eesti keeles lobiseb. Igas sadamas olevat ju eestlasi ;)

Kummaliselt ...

2011-09-24T23:04:00.001+02:00

... pikk paus on siin jutustamises. Aastaringi täitumine tähendab ühtlasi ka seda, et päris iga asi enam meeli ei eruta ja endast kirjutama ei pane. Pildistamistki on vähemaks jäänud. Nii et palun mulle andeks anda - on jah vaikne aeg. Samas... meile saabusid täna kaua oodatud külalised ja nad jäävad lausa kaheks nädalaks. Lapsed on rahul, meie ka rahul ja ju me kõik koos saame siin ja seal ikka käidud ja nii ehk tekib ka midagi, millest siia kirjutada :)

Ahjaa... ilmateatest. Selle nädala alguses sadas vihma! Hoovihma! No ehk 10 minutit lausa järjest. Ja teate - ma läksin rõdule kõigepealt seda lastele näitama ja siis tegin isegi pilti :) Vot milliseks muudab teistmoodi kliimas elamine - isegi vihm on vaatamisväärsus :)

Underwater safari

2011-09-16T11:38:00.000+02:00

Eelmise nädala neljapäeval, kui Malta tähistas Victory Day'd, võtsime meie ette perepäeva ja sõitsime Bugibbasse. Ma olin juba ammu plaaninud minna vaatama, mida endast kujutab underwater safari ja vaba päev sobis selleks ideaalselt. Tegemist on väikese sõiduga mere peal, mille ajal muuhulgas näeb vee-elu lähemalt.

Laev, millele me end asutasime, oli ütlemata pisike. Inimesi mahtus peale... noo nii kahekümne ringis vast. Lahkusime Bugibbast suunaga St. Paul's Islands'i poole. Eks ikka selleks, et just sealkandis laeva veealusesse ossa ronida ja uudistada, mida näha pakutakse. See alumine ruum oli väga kitsuke, no ikka kohe väga. Inimesed istusid paarikaupa pinkidele, kui iga paar oli koha saanud, pandi nende ees olev iste alla ja tulid järgmised. Sedasi natuke lõksus olemise tunne :)

Veealune maailm oli.... sinine :) Aeg-ajalt anti laevalt kaladele süüa, mistõttu neid meie ümber rohkem sebima sattus. Muidu neid massiliselt näha polnud. Lastele meeldis muidugi. Isegi pisem teadis õhtul öelda, et käisime kalu vaatamas. Täiskasvanutele... ehk jäi natuke igavaks. Samas lastega peredele sobib tõesti väga hästi. Tagasi maale sõites lasti mõlemad poisid ka laevarooli taha, oi kui tähtsad nad siis olid!
Hehee, leidsin just internetist ühe foto kommentaariga "järgmine kord palume kaheksajalga nagu te lubasite" :)

Kui Bugibbasse tagasi jõudsime, tegime ühe jäätisepausi ja seejärel suundusime Mellieha randa. See on üsna mõnus koht, kuigi neile, kellele sügavas vees ujumine meeldib, pigem vastukarva - seal ei lähegi vist vesi kunagi sügavaks. Melliehast kojusõit on aga alati põnev, kuna see linn on täpselt samal marsruudil nagu Cirkewwa, kustkaudu Gozole pääseb. Ehk et õhtuti on bussid juba Melliehasse jõudes täis, mistõttu võib vabalt mõnest maha jääda. Kui lõpuks bussile saime, olime seal koos kümnete teiste inimestega ja ruumi hingamiseks-olemiseks enam suurt polnud. Mostas taipasime õnneks bussi vahetada ja saime number 21'ga kodule lähemale ning muuseas ka peaaegu personaalse bussisõidu osaliseks :)

Aeg kokkuvõteteks

2011-09-16T11:17:00.000+02:00

Eelmisel aasta 16. septembril kirjutasin ma siia blogisse esimese postituse Maltalt. Nüüd on tunne, et peaks esimese aasta kuidagi kokku võtma, aga ometi tundub, et midagi suurt ja tarka polegi öelda. Aasta on möödunud kiiresti ja samas ka aeglaselt, rõõmustades ja samas ka kurvastades - nagu elu ikka. Ma poleks kunagi arvanud, et Eestimaast kaugele kolin - aga siin ma nüüd olen. Ma olen alati arvanud, et kui üldse, siis kuhugi suuremasse linna (London näiteks) - aga siin ma nüüd olen, väiksemas kohas kui meie oma Hiiumaa. Ma olen alati arvanud, et soojemat kliimat ma küll ei talu - aga siin ma nüüd olen, soojas ja naudin kogu seda päikesepaistet. Elu on ettearvamatu ja kes teab, mis meie jaoks edaspidi varuks on.

Mis on aastaga muutunud? Kõik ja mitte midagi vist. Me oleme endiselt nagu turistid, aga mõistame rohkem kui need, kes siia nädalaks tulevad. Me teame, kus on üks või teine asula, aga ei tea kõiki tänavaid. Me teame ja mõistame ühtaegu nagu palju ja samas... eriti nagu midagi. Meil on veel, mida näha ja õppida ja kogeda :)

Rõõmu :)

2011-09-14T12:02:00.002+02:00

Pidasin eile oma tähtpäeva, esimest korda Eestist eemal. Paraku natuke nukramalt, sest haigusepoiss külastas meie kodu. Aga tegelikult on elu üsna vahvaks läinud. Septembri alguses saabus Maltal veel üks kaasmaalaste perekond - ema ja isa ja väike poeg. Ja meie õnneks maandusid nad siia majja, kus meie juba ees pesitseme. Meie maja on küll paras pirakas - ma ei teagi, mitu blokki meile siia kokku tuleb, sest viimaseid alles ehitatakse. Aga hoolimata suurusest on nad nii lähedal, et rõdudel olles saame omavahel rääkida. Ja lastel on koos tore, saavad autodega mängida :) Hommikused jalutuskäigud teeme ka tihtilugu koos, istume kohvikusse või kõnnime niisama. On täitsa teistmoodi olemine kohe :)

Hommikust õhtuni Gozol

2011-09-12T23:16:00.000+02:00

Oma kolmepäevasest automaktast keskmise päeva planeerisime Gozo jaoks. Selgus, et praamipilet autoga pole üldse kallis ja oleks üsna totter jätta kasutamata võimalus teisele saarele minna. Plaanisime väljasõidu üsna varakult, et poole 10 paiku laevale jõuda. Sadamasse jõudes nägime, et üks laev on kai ääres ja teine vee peal. Mõtlesime, et jõuame siis selle peale, mis tulemas, pileteidki veel polnud ja... aga siis suunasid kõik sadamatöölised meid aina edasi ja edasi kuni me end laevalt avastasime. Selgus, et piletid tuleb osta tagasi sõites. Oma väga edukast sõidust rõõmsatena asutasime end laevas platsi ja ootasime huviga, mis Gozol meile seekord pakkuda on.

Otsest päevaplaani me paika pannud polnud. Mõtlesime, et sõidame siia ja sõidame sinna ja vaatame, kuhu rattad meid viivad. Ainult seda teadsime, et lõunapausi teeme Victorias (kõik teed viivad nagunii sinna).

Mgarri sadamasse jõudes võtsime suuna Ggantija templite poole. Maltal on paras posu eelajaloolisi templeid, aga ma pole neis üheski käinud (no hea küll, Hypogeumis käisin). Nii ma siis arvasingi, et läheks ja uuriks neid maapealseid ka ja miks mitte teha seda Gozol. Ostsime kenasti piletid ja läksime piiluma. Eks see üks suur kivihunnik olnud. Hypogeum jättis oluliselt suurema mulje ja ehk just seetõttu, et pidevalt oli info juures, mis on kus ja milleks. Sedasi ilma otsese infota neid suuri kivimürakaid vaadates ei osanud midagi tarka mõelda ega teha. Uskumatud moodustised on küll, aga... peab end vist rohkem harima. Poistele pakkus palju suuremat emotsiooni sisalikke jahtimine ;) No ja väike jäätise-mahlapaus sealsamas lähedal mänguväljakul oli vast ka tore. Kuna päike küttis olemise ikka väga kuumaks (tavaliselt oleme me sellisel kellaajal koduseinte vahel peidus), siis sobis jäätis päevakavva ideaalselt.

Edasi Marsalforni poole. Tahtsin sealkandi soolaluiteid näha ja võin kohe öelda, et see kant oli väga lahe. Meeldis meile kõigile! Sealsed moodustised olid massiivsed ja lahedad. Poisid tegelesid turnimise ja jooksmisega, mina nautisin vaateid. Piilusime ka mõnda "koopass", aga need olid kaunistatud mitte just kõige meeldivamate aroomidega. Nagu võiski arvata...

Varsti pealse seda jäid poisid magama ja me tegelesime sõitmisega. Ta'Pinu kiriku juures mööda Azure Window juurde ja sealt tagasi Victoriast läbi ja Xlendi poole ja... eks ikka selleks, et lapsed magada saaksid. Natuke said ka :) Kui ärkasid, olime juba tagasi Victorias, autogi pargitud, ja valmis keha kinnitama minema. Kuna 15. augustil peab Victoriagi oma festat, siis olid tänavad ehteis. Üsna rikkallikult ehteis. Kindlasti oli seal, mida vaadata... või õigemini oleks ma tahtnud näha nädal hiljem etenduvad püromuusikali. Aga see selleks. Sõime me üsna tavalises kohas - lapsed said singiomletti, avastasime, et see on nendega väljas süües hea ja kindel valik. Kõhud täis, tegime tiiru linnas... kahju, et park remondis oli, seal oleks saanud natuke varjus istuda.

Päeva lõpetuseks otsustasime randa minna. Lugesin Lonely Planetist kolme üsna lähestikku asuva ranna kohta ja leidsime, et kõige rohkem rahvastatud paik on siiski parim valik. Niisiis - Ramla Bay oma punaka liivaga. Seal olime vast paar tundi, kuniks tundus, et aitab selleks korraks küll. Teel sadama poole sõitsime läbi Naduri eeldades, et kusagilt ikka mänguväljaku leiame. Leidsimegi, aga pere pesamuna oli juba unedemaale läinud, nii et seal mängimas käisid vaid kaks suuremat meest.

Pärast laeval olime me nii väsinud, et ei viitsinud isegi autost väljuda... Õhtu lõpetasime Sliemas kooki süües. Nii lihtne ongi soojale maale puhkama minna... :)

Kaks sõna Cataniast

2011-09-07T15:28:00.002+02:00

Kevadel käisime Catanias ja sain nüüd lõpuks midagi kirja pandud - Catanias, 04/2011. Pikalt seda just pole, aga parem kui mitte midagi. Kunagi ehk jõuan Krakowi muljeteni ka ;)

Reality...

2011-09-07T12:19:00.002+02:00

Kunagi oli juttu sellest, et väidetavalt on Malta üks parimaid kohti maailmas, kus elada. Kõik need erinevad indeksid ja muu säärane. Sattusin täna lugema üht artiklit, mis mu arust on väga hästi kokku pandud :)

Malta, International Living, and a dose of realism

No hea küll, mõni asi on nüüd juba teisiti - lahutus sai nagu legaliseeritud ja bussid on nüüdsest uued (kuigi viriseda annab siin veel palju ja pikalt), aga... hehee eks ta üsna sellelaadne kokkuvõte ole tõesti.

Kui käes on september...

2011-09-03T23:53:00.003+02:00

Taas september, juba teine september lõunamaa kogemusega. Aga sellest "tähtsast" päevast kirjutan ma parem siis, kui see reaalselt käes on. Selleaastane september saab tore olema, selles ma ei kahtle põrmugi. Esiteks ju see, et ma olen hakanud tasapisi siingi rohkem oma asja ajama ja mul on selle üle siiralt hea meel. Teiseks saabus just täna siia saarele üks tore kaasmaalastest perekond ja mul on sellegi üle siiralt hea meel. Kolmandaks tulevad kuu lõpus meile paariks nädalaks külla lähedased ja mul (ning meil kõigil, sest lapsed ootavad ka väga) on tõesti siiralt hea meel :) Kõige selle otsa on ees ootamas eestlaste kokkutulek ja mõned vahvad üritused.

Just paar päeva tagasi lugesin ma septembrikuise ilma kokkuvõtet. Kel huvi, siis leiab selle siit. Suvesoojus ei kao veel kuhugi (kirjutan siin natuke enne keskööd ja väljas on 27 kraadi, feels like 29 kraadi), meri on jätkuvalt 26 kraadi ja päikestki jagub. Kuigi kuigi - vihmavõimalus on nüüdsest siiski suurem. Näe, lubab ju kolmapäevakski vihmasabinaid. Aga see on vist pigem hea, peaasi, et eelmise aasta oktoobriuputused ei korduks (sest mul on oktoobris ka natuke külalisi oodata).

Peale mõnusa ilma on septembris (ja ka oktoobris) rohkem selliseid iga-aastaseid üritusi, mis kindlasti turistidele ja ka kohalikele rõõmu valmistavad. Vallettas tuleb Valge Öö, kuhu ma sel aastal kindlasti jõuda tahan, ka Qormis toimuva "A Night in "Casal Fornaro"" võtaks plaani, tulemas on lennukite show, Mdina juurde kolinud vanade autode võistlus, Birgufest ja juba eelmisest aastast tuttav šokolaadifestival.

Nii et tasub küll Maltale tulla - septembris või oktoobris või novembris või miks mitte detsembriski :)

H'Attard ja Il-Gudja

2011-09-01T09:59:00.000+02:00

Maltakeelsete linnanimede eessõnad või -liited või misiganes need ka poleks, on üsna segadust tekitavad, sest neid on nii palju erinevaid. Tas-Sliema, Is-Siggiewi, Ir-Rabat, In-Naxxar, Hal Gharghur, Tal-Pieta jne jne jne. Eks neis oma loogika ole, aga...

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Olen endiselt nende kolme autoga veedetud päeva juures ja ühendan siia postitusse esimese ja kolmanda päeva õhtud. Kuna 15. august on siinmail suur püha (kodumaises rahvakalendris rukkimaarjapäev ehk Maarja taevassevõtmise püha, siinmail tuntud kui Feast of the Assumption of Our Lady (Santa Marija).), siis oli sellel nädalavahetusel üsna mitmes kohas festapidustusi oodata. Ja nagu ikka ei piirdu need pidustused vaid pühapäevaga, vaid tulesid-paugutamist-möllu jagub mitmeks eelnevakski päevaks.

Attardi jõudsime me laupäeval poolkogemata. Otsisime just teed Ta'Qalist koju, kui ühtäkki jäi meile ette kaunistatud tänav ja kõrvu kostusid kaikuvad kirikukellad. Kribinal-krabinal ronisime me autost välja ja läksime uurima. Kiriku ees orkester mängis ja inimesed olid tänavatel. Veetsime seal kümmekond minutit uudistades, kuniks pidasime siiski paremaks koju magama minna.

15. augustil tegime me kõigepealt rannapeatuse Birzebbugas, kus on liivane rand nimega Pretty Bay. Suhteliselt mõnus, kuigi vaateks pakutakse seal sadamaehitisi. Aga ujuda saab ja liiva jagub, kõrval on ka üsna suur mänguplats ja muud lõbustused. Kohvikud ja muu sarnane loomulikult ka. Turiste on seal vist vähem, rohkem jäi kohalikke silma.

Õhtuks planeerisime mõne selle päeva festa külastamist. Mosta välistasime, kuigi sealne suur Mosta Dome oli kindlasti tuledesäras meeletult kaunis. Kuna aga tegemist on üsna keskse paigaga, siis liiklusolude tõttu valisime väiksema koha. Õigupoolest oli lennujaama ümbruses neli väikelinna, mis kõik pidutsesid. Kui me ühe mäe otsast alla sõitsime ja seejuures avanes vaade Gudja linnale, mis üleni tuledes oli, siis jäi mul korraks hing kinni. Oli tõesti kaunis vaade.

Gudjasse siis siirdusimegi. Seal viidi parasjagu pühakuju rongkäigule. Ikka kellahelina ja aupaukude saatel. Orkestergi mängis ja rahvast oli kohal rohkem kui küll. Jalutasime ringi, vaatasime kaunistusi ja uurisime niisama. Ega seal festadel suurt põnevat tegelikult teha polegi... kui umbes kümnendal oled, siis vaatad kiriku ja kaunistused üle ja ootad ilutulestikku :D Muide, üks kuju ajas mind muigama küll - see, kus mehe pead kenasti juustest peos hoiti.

Ilutulestikku vaatamiseks läksime ja parkisime oma masina lennujaama külje alla. Seal oli neid vaatlejaid veel ja veel, sest sedasi nagu ühteaegu kõigi nelja linna ilutulestikku. Mõnus oli sedasi vaadata, kuigi väga lähedal polnud neist ükski. Poistele pakkusid huvi ka maanduvad lennukid.. Mina aga kujutasin end nende pardale - mis tunne võib olla maanduda muinasjutumaale, kus linnad all on tuledesse ehitud ja siit-sealt kerkivad õhku ilutulestikkupaugud....

Lampuki

2011-08-30T09:45:00.000+02:00

Esimesel autoga päeval startisime me kõigepealt randa - Golden Baysse (punkt A). Me üldse käime kõige rohkem just seal, kui on kaugemale minek. Kui niisama argipäevaõhtuti ujuma läheme, siis valima kas Balluta Bay (mille juures on üsna karmi olemisega trepp) või Sliema toidukohtade all asuva väikese liivaga jupikese. Lastele meeldib liivas ikka rohkem ja noh liivapõhi pole nii libe ka.

Kui meil keskpäevases päikeses suplemisest ja praadimisest küllalt sai, otsustasime, et on paras hetk sööma minna. Lapsed võiksid natuke magada, nii et valisime kohe targu kaugema koha - põrutasime Marsaxlokki (punkt B). Kohe ikka teise saare otsa, et maa võimalikult pikk oleks. Panen siia kaardi ka juurde. Vahemaa pikkuseks oli (trummipõrin..) - u 25km. Just :) Nii et seda lõbu, et lapsed saavad autos tunni-kaks magada ja me muudkui sõidame, seda väga siinmail pole.

Marsaxlokki juures otsisime endale peatuspaiga ja valisime ühe veeäärsetest toitu pakkuvatest kohtadest. Ega seal suurt vahet pole, kus maha potsatada. Kala saab igal pool, tegemist ju kalurikülaga. Nii et kala me ka tellisime - mina valisin seekord nö päevakalade hulgast endale lampuki. Ega ma täpselt teadnud, et kes see tegelane on, aga nimi kõlas vahvalt ja noh kui kehvasti ta ikka maitstagi saab eks. Teine pool võttis lõhe, et rohkem kindla peale minek, ja poisid said lihtsalt võileivad. Kala serveeritakse ju üldjuhul koos friikartulite ja salatiga, nii et sealt saab lastele ka ampse anda, suurt portsu nad nagunii ära ei suudaks süüa.

Toodi siis meie kalad lauda ja, hoppaaaa!, lampuki portsjon oli tõeliselt lahmakas :) Kohe nii pool kala oli kenasti taldrikule laotatud. Maitses ta üsna hästi, natuke kuivalt ehk, aga kõhutäis oli äärmiselt toitev. Valge liha on valgurikas, aga madala rasvasisaldusega.

Lampuki on malta keeles kuldmakrell (google'i abiga tõlgitud), inglise keeles tuntud ka kui dolphin-fish või dorado, ladinakeelse nimetusega corypharna hippurus. Kel huvi võib ladinakeelse nime google'sse toksida ja pilte vaadata - no jeerum, on alles suur tegelane! Lampuki hooaeg on augusti keskpaigast novembrini, mil ta siitkaudu oma rännakuid teeb. Lampuki püüdmiseks kasutatakse meetodit nimega kannizzati.

Kui siis kõhud täis said, suundusime poodidesse, sest autoga on lihtsam suuremaid asju (näiteks liitrite kaupa vett) koju tassida. Käisime tiiru Lidl's ja Birkirkaras asuvas Smart Supermarketis (punkt C). Õhtul sõitsime veel Ta'Qali (punkt D) juurde, et lapsed mängida saaksid, ning juhtusime kogemata Attardi juures festat piiluma. Koju (punkt E) jõudsime pilkases pimeduses ja üsna unistena :)

Hiina Aed

2011-08-29T14:56:00.000+02:00

Paar nädalat tagasi oli meil pikk nädalavahetus - kolm päeva, sest 15. august on siinmail püha ning vaba päev. Võtsime endale neiks päeviks rendiauto ja plaanisime mõnusalt mööda riiki ringi sõita. Ühe päeva planeerisime Gozo jaoks, kuid sellest juba mõnes järgmises postituses.

Viimasel "autopäeval" polnud meil ühtki tarka ideed, kuhu sõita. Olin küll just hankinud endale Lonely Planeti reisijuhi, kuid isegi selle abil ei osanud midagi välja pakkuda. Siis meenus mulle Chinese Garden of Serenity, mille pildid Kaiakas internetiavarustest leidis. Ükski turismiraamat sellest kohast ei räägi, aga autorendifirmast saadud teedekaardil oli Hiina Aed kenasti peale märgitud. Mõeldud-tehtud ja nii me Santa Lucija poole kihutasimegi.

Hiina Aed pole teab mis vana koht, avati aastal 1997. Leidsin wikipediast toreda jutu ka hiina aedade kohta. Santa Lucija Hiina Aed sümboliseeriub elu, sünnist surmani. Aia alguses paiknev purskkaev on sünni sümbol, langev vesi on ema, mis toob uue elu õnne. Vahemaa purskkaevust aia ukseni on lapsepõlv. Nagu eluksi, on aias kaks teed - üks sirge ja lihtne, otsekui vanemate kaitse all, ja teine looklev koos seikluste ja ohtudega, vanemate silme alt väljaspool. Vanemaid sümboliseerivad kaks lõvikuju aia ukse ees. Kogu aia kujundus sümboliseerib erinevaid hetki elus ja kel on huvi sellest pikemalt lugeda (ma tõesti ei hakka kõike siia ära tõlkima), siis leiab wikipediast selle artikli kenasti üles.

Hiina Aed oli väike, aga armas. Minu kui pildistaja silm haaras aga kohti, et oi siin saaks nii kenasti pilti teha ja siin ja siin ja... aga väravate juures oli suur silt, et fotosessioonide jaoks tuleb enne luba taotlema hakata. Koht on muidu kaunis ja sobilik igal juhul. Isegi koi-kalad ujusid veekogudes ja kiilid lendasid kiirelt edasi-tagasi. Ja mis eriti mõnus - rahvamassi polnud! Oli vaikne ja rahulik :)

Ahjaa, puude otsas kasvasid granaatõunad! Naljakas, kuidas selline väike detail võib elevust tekitada. Ma polnud nimelt varem granaatõunapuud kunagi näinud...

Vaikses Vallettas

2011-08-23T10:51:00.001+02:00

Vallettas on kindlasti kõige mõnusam jalutada õhtutundidel, kui poed juba uksi sulgevad ja suurem rahvamass laiali valgub. Siis on täpselt parasjagu ruumi lastele jooksmiseks ja endale nautimiseks. Sedasi me sinna läksimegi, vaikust ja rahu nautima ja niisama kõndima. Üllatuseks leidsime eest kaunistatud tänavad, sest ees ootas taas järjekordne festa. Kuna neid pidustusi on igal nädalavahetusel nii mitmes linnas, siis ei seisa alati täpselt meeles, mis ja kus. Kaunistused olid muidugi suursugused. Ikka nii suured, et kael tahtis kahekorra minna.

Lõpuks jõudsime välja Upper Barakka Gardens juurde ja nautisime sealseid vaateid. Ma polegi sinna ju rohkem jõudnud, kui kevadel suure ilutulestikufestivali ajal. Aga toona oli juba pime. Me polnud muidugi ainsad, kes sumedal suveõhtul sinna aeda ära eksisid. Pea kõik pingid olid inimeste poolt hõivatud ja elu kees. Suveõhtud ongi ju meeleolukaks äraolemiseks.

Festatamas Sliemas

2011-08-22T12:27:00.000+02:00

Sliema tähistas eelneval nädalavahetusel Our Lady Star of the Sea festat. Juba teisipäeval kostusid esimesed põmakad meie koduni. Kuigi see on Malta suve juures pea igapäevane heli, siis mida lähemal, seda valjemalt ja mõnikord ikka ehmatab.

Laupäeval käisime õhtupoole Balluta Bay juures ujumas ja juhtusime nägema teistmoodi kuju transportimist kui tavaliselt. Kuna tegemist oli merepühakuga, siis veeti teda ringi paadis. Ikka nii, et kõik sopikesed näha saaksid, kelle pidu seekord on.

Õhtul panime mõlemad kutid kärudesse, et vältida laste väsimusest tekkivaid probleeme, ning asusime teele. Läksime muidugi väheke varavõitu, sest tõeliselt tulepeoks läks peale kella 23. Aga pole hullu, saime osa orkestrimängust ja sellest, kuidas pühakukuju Sliema keskele püsti pandi. Seal ta öö otsa seisis... ma arvan (kindlalt ei tea rääkida), et pühapäeval talutati ta tähtsalt kirikusse tagasi :)

Ilutulestikku lasti Manoel Islandilt, saarelt, mis eelmises kodus meie akna all oli. Ikka iga natukese aja tagant põmm ja pauk, põmm ja pauk. Siin tunduvad olevat kindlat tüüpi raketid, mida lastakse. Kui kuju paika sai, alustati suure ilutulestikuga. Taevast katsid erinevad värvid ja inimesed muudkui jälgisid, kaelad kanged. Ilus oli vaadata, eriti promenaadi ääres, kui kogu valgusetendus vee pealt peegeldus. Paraku tekkis neil seal saarel vist väike tulekahju ka, igatahes nägime leeke tõusmas ja hiljem ka sinist vilkurit.

Õhtu lõpetati maapealse ilutulestikuga. Need ongi need suured rattalaadsed moodustised, mida me juba Msidas imestasime. Sliemas olid rattad mõnevõrra väiksemad, aga pole hullu, tunde sai kätte sellegipoolest. Järjest süüdati kõiki rattaid ja nii need keerlesid, igaüks isepidi ja isemoodi kujundeid tekitades. Sädemed lendasid ja inimesed huilgasid.

Panen siia lõpetuseks mõned youtube'st leitud klipid ka. Meiegi filmisime... aga need pole veel kuskil üles pandud. Need klipid pole küll Sliemast, vaid teistest linnadest :)

Tegus Mesilane

2011-08-12T15:35:00.000+02:00

Sliemas ja St. Julians's on ilmselgelt palju kohvikuid-restorane ja muid sarnaseid asutusi. Kui aga siit teisele poole kõndima hakata, siis jääb neid oluliselt vähemaks. Seda mõnusam oli ühel hetkel Msidast üks tore kohvik avastada. Koha nimi on Busy Bee ja ausõna, see koht on tõesti "busy", sest ma pole veel näinud seda täiesti tühjana.

Busy Bee asutati aastal 1933 ja näha on, et kohalike seas on koht äärmiselt populaarne. Mispärast tuleb tunnistada, et kohvikus sees laua taga pole ma veel kordagi istunud. Oste sooritanud olen ka üsna mitmel korral. Õnneks saab kenasti kõike kaasa osta ja siis üle tee mere ääres pingil maitsvaid suutäisi nautida. Tänagi käisime poistega jalutamas ja sealset jäätist söömas (mina piirdusin küll kohviga). Jäätis kusjuures on seal soodsam kui Sliemas - 1 pall on 0,90€, samas kui Sliemas on tavahind 1,30€ kanti. Nende kodulehte uurides avastasin, et pakutakse ka tortide online tellimise võimalust. See on mulle väga meeltmööda, sest vahel võib ka sellist teenust vaja minna :)

Niisiis... astuge ikka läbi... kuigi nagu nad ise kirjutavad:
We have to warn you though; coming to Busy Bee Coffee Shop is highly addictive, so think well before you do so. You might end up becoming one of our many regulars!

Photos by Busy Bee

Võõrsil olemise staadiumid?

2011-08-09T16:55:00.000+02:00

Siin käib lugemas üsna palju neid, kel kaugel elamise kogemus on parajalt pikk. Ikka aastates mõõdetav. Nüüd on teie kord kommentaarides oma kogemusi jagada.

Juurdlen juba mitmendat päeva sellele üle, kas võõrsil elamisel on ka oma staadiumid... nagu näiteks leinal jms emotsionaalsel seisundil. Alguses on ju see suur põnevus ja toredus ja kõik muu - turististaadium. Mis siis järgneb - argipäevastaadium? Ja edasi?

Mul on viimasel ajal mingi kummaline meeleolu ja "I can't quite point my finger at it", et mis selle siis põhjustab...

Kui eestlased maha istusid

2011-08-02T15:31:00.000+02:00

Vahepeal toimus järjekordne kohalike kaasmaalaste õhtu. Paljud on küll Eestis suvitamas ja osa vist lihtsalt ei saanud tulla, igatahes meid oli üsna vähe - kõiki päid üle lugedes sain tulemuseks kaheksa inimhinge (täiskasvanuid vastavalt kuus). Koht oli seekord üsna vahva. Kaiakas leidis selle mõni aeg varem ja hoidis suurt saladuseloori öeldes, et veab meid kõiki kättpidi kohale. Tundus põnev... Kohale jõudes leidsime teenindajate särgivarrukatelt kirja Premium Estonian Beer ja õhtu lõpuks kogunes lauale vastavaid pudeleid parajas hulgas. Mõnus oli istuda, soe ja lahe, sinimustvalges meeleolus.

Festal Msidas

2011-07-29T14:23:00.000+02:00

Festad on siinse elu loomulik osa. Eriti just suvekuudel näeb saarel ringi sõites siin ja seal kaunistatud tänavaid ja tuledes kirikuid. Vaikselt õhtut veetes kostab kusagilt ikka üksteise järel ilutulestikupauke. Ilutulestik, orkestrid, protsessioonid, lõputult helisevad kirikukellad - see kõik kuulub ühe õige Malta festa juurde. Eesolevalgi nädalavahetusel on seitsmes kohas festa, k.a. meil siin üsna külje all Sliemas ja St. Julians's.

Meie aga läksime paar nädalat tagasi osa saama Msida festast. Msida on üsna suure (Malta mõistes) liiklussõlmega linnake, kus kirik troonib täpselt kõige keskel. Kirik hakkab kohe silma ning asudes vee ääres, on mul juba ammu olnud soov seda pildistada peegeldusega vees. Just nii nagu paljud turismiraamatud, kalendrid ja postkaardid näitavad.

Jõudsime kiriku juurde tunnike enne päikeseloojangut. Parasjagu alustas suur pühakukuju oma pikka teekonda läbi linna, et lõpuks taas kirikusse puhkama jõuda. Protsessioon on üsna vaevaline, sest kuju on tõesti raske ja seda tassivad mehed teevad iga natukese aja tagant pausi. Sedasi tunde jalutades möödub aeg ja tublimad kõnnivad kogu raja kuju järel kaasa. Muuseas, akendest loobitakse alla peenikest paberipudi, mis valguse käes kenasti sillerdab. Ainult et tänavad on pärast prahti täis...

Sellal, kui kuju kusagil oma teed astus, veetsime me aega kiriku ees uurides, mida kõike pakutakse. Tänavad olid täis müügiputkasid mänguasjadega, maiustustega, jookide-söökidega. Kõigile midagi. Inimesed nautisid mõnusat suvist ja palavat lõunamaist õhtut ja kellelgi ei paistnud kuhugi kiire olema. Sealsamas kiriku ees panid mehed püsti maapealseid ilutulestikurattaid (või kuidas iganes neid nimetada). Need olid hiiglamasuured ja lisaks ratastele looklesid sinka-vonka read ka mööda maad. Me tahtsime väga kogu seda etendust näha, kuid paraku ei pidanud me siiski nii kaua vastu. Ilutulestikuhelisid kuulsime me küll... umbes kell 23:00, kui me rahulikult oma kodus istusime ja poisid juba unedemaal olid.

Kogu atmosfäär oli mõnusalt ärev. Kindlasti tasub kõigil turistidel mõnest festast osa saada, sest ma pole vist midagi sellist mujal maailmas näinud. Kõigest lõpuni aru ei saa ja nii mõnigi asi tekitab suurt imestust, aga huvitav on melu jälgida igal juhul. Internetiavarustest leiab festade kalendri ja kui keegi siiapoole teel on, siis võtke plaani :)

Lõpetuseks üks väike videolõik ka:

Vaikne aeg...

2011-07-28T00:06:00.000+02:00

... pole tegelikult üldse nii vaikne, aga ma istun päevad läbi piltide kallal, mistõttu blogid kõik seisavad. Nii ei saagi ma veel jagada ei seda mainitud Msida festat ega ka eestlaste pisikest kokkusaamist väga erilises kohas. Aga varsti-varsti ausalt.

Vahepeal olen minagi jõudnud kokku puutuda Arriva bussisüsteemiga. See lonkab endiselt. Uskumatu, et kolm aastat töötamist ja asi ikkagi ei toimi. Absoluutselt mõnus on minna bussi käruga ja jahedus ka just paha asi pole, aga... No näiteks plaanisime me ühel õhtul Golden Baysse sõita. Vaatasime kenasti bussiajad ära ja läksime natuke varem peatusesse. Ootasime ja ootasime... bussid nr 22, 21, 11, 12 ja 13 muudkui tulid ja läksid. Kogu aeg. Aga buss nr 23 oli kui helesinine unistus, mis eksisteerib kusagil mujal. Kui ta lõpuks tuli 45min hiljem, oli see nii täis, et sinna sisse poleks me ka parema tahtmise juures mahtunud. Tegi meele mõruks küll. Just see lõputu ootamine, seda aega saanuks ju kvaliteetsemalt ära kasutada. Olime täna piisavalt naiivsed ja üritasime uuesti. Kui eelmine kord lõpuks buss tuli, siis seekord ei läinud meil niigi hästi. Kaua sa ikka ootad, üsna tüütu tegevus. Samas Jaanika-Sagaga Vallettasse sõitmine ja sealt tagasi (lõõtsaga bussis! Maltal!) sujus üsna edukalt, aga eks Sliema-Valletta vahet sõidab ka üsna mitu liini. Just kaugemate sihtkohtadega on häda käes.

Arriva buss Msidas festa ajal

Muu elu on saavutamas oma üsna argist rutiini. RaR veedab kolm päeva nädalas suvekoolis (ei, mitte suvetööd tehes), muul ajal jalutame, sööme jäätist ja puhume mulle. Õhtuti oleme mitmel korral käinud Sliema kivirannas, kus on kogemata keegi kivist liivagi jupikese maha visanud. See pole küll ideaalne koht (klaasikildudega), kuid lastele meeldib ja vesi on hea madal. Sügavat vett pelgan ma isegi, kui päris aus olla, nii et naudin koos poistega seal madalas hulpimist. Vesi on hea ja soe - 25 kraadi, kuigi nüüd, kus ilmad natuke tagasi tõmbunud, on hoopis väljaronimine nõksa jahedavõitu. Ilmadega seoses - siin sadas paar päeva tagasi vihma. Üsna tavapäratu nähtus keset juulit.

Üks oluline uudis veel, mis isegi Eesti meediasse jõudis - Maltal võeti vastu abielulahutuseseadus. Kes tahab see loeb väikest uudisnuppu Delfist.

Sedasorti kiire põige meie ellu. Küll teinekord juba pikemalt või kui seda mitte, siis vähemalt konkreetsemalt :)

Ilmast

2011-07-18T11:29:00.001+02:00

Käisime eile Msida festat kaemas ja ma tegin nii palju pilte... aga siia ma veel postitada ei saa. Nii et pildita postitus ja hoopis ilmast.

Siiani on olnud temperatuur kõrge, aga talutav. Keskpäeval välja ei roni, oleme 11 paiku toas ja uuesti läheme õue 18 ajal. Täna aga oli kell 9 juba selline õhk, et tõotas tulla äärmiselt kuum päev. Pidasime vaevu 10ni väljas vastu, rohkem oleks lihtsalt enesetapp olnud. Mis meist ikka küpsetada.

Nüüd ma istun ja jälgin interneti vahendusel, kuidas numbrid aina suurenevad. Alguses oli normaalne inimese kehatemperatuur, siis tuli väike palavik ja nüüd kisub juba üsna kõrge palaviku poole. Ehk siis 35,6 -> 36,9 -> 37,1 -> 38,0... see on siis "feels like" ehk tajutav temperatuur. Kell on alles pool 12, näis, mis numbreid sealt veel tulema hakkab.

Tagasi

2011-07-14T21:43:00.000+02:00

Mul pole suurt mahti kõiki emotsioone-seiklusi üles tähendama hakata ja eks osa neist vajavad veel seedimist, AGA me oleme nüüd tagasi kivimürakal. Ja siin on soe! Õigupoolest on "soe" isegi väheke pehme väljend. Pigem sobib Kaiaka poolt öeldud "tere tulemast ahju!". Hetkest, mil me lennukist välja astusime, on nahk olnud konstantselt niiske - ah et selline siis ongi suvi lõunamaal. Tea, kuidas ma RaR'l järel hakkan käima....

Eestis veedetud aeg läks kiiresti. Palju jõudsime ja paljut ei jõudnud. Eks siis teinekord. Rõõm on, et poisid said koos aega veeta oma sugulastega ja et RaR nägi oma sõpru. Käisime mõnel sünnipäeval ja tähistasime suure poisi oma. Mina pildistasin nii palju, kui selle ajaga vähegi sai. Käisime tiiru Pärnus ja Raplamaalgi, kohtusime seejuures paljude väga vahvate inimestega. Veetsime aega muru peal joostes ja liivas istudes, sõime ohtralt eriti rammusat koorejäätist ning kohupiimakreeme. Ja kuigi vahepeal oli natuke väsinud olemine, siis lennukiaknast seda Eestimaad vaadates oli nukker tunne südames. Veider, kuidas iga lahkumine täitsa erinev on.... Seda nukrust leevendab teadmine, et kallitega taaskohtumine on vaid kuude küsimus :)

Malta aga...

* Saabusime oma seitsme kotiga (jajah, seitsmega) ja lennujaamas taksist küsis, et no mis te tulite päriseks või?! Sattusime eriti muheda ja eriti vana mehe otsa, kes sõitis parasjagu vana mersuga. Surus meie pakid aga autosse, pakiruumi uks kinni ei läinud ja nii me sõitsimegi. Ütles, et ega's ma siis teid teisele taksole anda :)

* Nägime üsna ruttu ära uued Arriva bussid. No vähemalt kollased võiksid olla. Ja tegelikult on ju lõõtsaga buss Maltal absoluutselt naljakas!

* Praegu siin istudes kõlavad akna taga suured paugud. Tere tulemast sõjatandrile... tegelikult on lihtsalt ilutulestik ja mul on tunne, et see saab olema siinse suve igapäevane osa.

* Meie tavalise teekonna peal õitsenud erksate roosade õitega põõsamoodustis on kahtlaselt pruunikaks tõmbumas. Vihma ei lubata, vihma ei saja, juuli on kuiv kuu.

* Käisime tiiru poes ja poisid suutsid enda häälepaelad valla lasta. Kui meie armsal kodumaal seepeale vaataks nii müüja kui kõik teised külastajad neid lapsi kui nuhtluseid, siis siin... No siin läks müüja ja tõi lastele kingitused. Nii ongi - tere tulemast tagasi Maltale.

Mõnus pühapäev

2011-06-20T23:38:00.000+02:00

Kui ma alguses siia kolisin, siis tundus asjaolu, et pühapäeviti on kõik suuremad kauplused kinni, täiesti kohutav. Aga mis siis, kui mul on liha vaja? Aga mis siis, kui mul on saia vaja? No mis tähendab, et ma ei saa. Mul on ju vaja! Nüüd aga julgen öelda - see on väga hea mõte hoida pühapäeva puhkamiseks. Inimene ju harjub tegelikult kõigega eks. Nii harjusime meiegi, et laupäeviti (või reedeti) käime natuke suuremalt toidupoes ja ostame endale vajaliku kraami ära. Pühapäev jääb sedasi elu nautimiseks või kasvõi lihtsalt laisklemiseks. Saab ringi käia ja avastada või perega muudmoodi kvaliteetaega veeta.

Eile oli meil üks sedasorti KvaliteetPäev. Asutasime end ranna poole. Ikka sedasi, et kumb buss enne tuleb, kas Golden Bay või Mellieha. Jõudsime kenasti Sliemasse ja suuremad mehed läksid veel nätsu hankima. Golden Bay buss oli peatuses ja startis sekund enne, kui 50% meie perest saabus. Mellieha buss seevastu paistis mitte niipea lahkuvat. Seisime ja ootasime ja arutlesime.... et võtaks äkki auto? Sõidaks ja mõnuleks veel viimast pühapäeva päikese ja sooja käes.

Mõeldud-tehtud! Auto hankimine oli üsna lihtne ja varsti vurasime neljakesi ranna poole. Tahtsin küll minna Ghajn Tuffieha randa, aga parkimiskohta me ei leidnud, nii et läksime ikka Goldan Baysse. Veetsime seal väga meeldivalt aega. Sättisime end kohe veepiiri juurde, nii et saime lastel silma peal hoida. Vesi on ju soe - isegi mina sain pooleldi märjaks. Ma nimelt pole väga osav ujuja, nii et mulle piisas sellestki.

Rannas oldud (üle 2h siin kuumas ei kannata), sättisime end taas teele eesmärgiga kusagil süüa. Poisid uinusid ja meie valisime välja Mdina. Jõudsime sinna üsna kiiresti kohale. Peab ütlema, et kaardi järgi annab isegi sõita siin riigis. Mdinas vaatasime aga, et poisid ei kipu mitte ärkama ja sättisime end hoopis kodupoole. Sõime hoopis St. Julians's, kuigi ausõna... parkimiskoha leidmine Sliemas ja St. Julians's on paras peavalu.

Kõhud täis, oli kell alles 17:00 ja me võtsime ette rännaku kohta, kuhu ma olen tahtnud juba ammu avastama minna. Mina nimetan seda Malta sabaotsaks. Tegelikult on see vist Marfa Ridge. See on see jupike, mis Comino ja Goxo pool asub. Teel sinna nägime hingematvaid vaateid väga kõrgelt. Buss sealtkaudu tavaliselt ei sõida, seepärast ma enne polnud sedasi näinudki. Uskumatu tunne - nagu kogu saar oleks peopesa peal. Marfa Ridge'i jõudes sõitsime kohe tippu välja. Ega seal midagi suurt polnudki, rohkelt kivist ja kõrget äärt. Vaade Melliehale, väike kabelike, pühakukuju ja üks mälestustahvel. Viimane oli ühe isa poolt oma poja mälestuseks... 23-aastaselt hukkus ta neil kaljudel. All paistis autovrakk... kas sellega seotud, me ei tea. Otsast tagasi sõites põikasime Armier Baysse, kus oli mõnusa peenikese liivaga rannake. Vaatega Cominole ja Gozole. Seal Malta sabaotsas on õige mitu liivast rannasoppi, ei olegi asustamata ja hüljatud paik.

Tagasiteel koju ajastasime Xemxija juurest ummiku ja suundusime ühele vähemkasutatavale teele. Serpentiine mööda sinka-vonka alla, siis rohkelt põllumajanduslikku maad ja korraga isegi puud! See kõik oli kusagil Miziebi kandis. Just selliste teede pärast meeldib mulle autoga sõitmine. Buss sõidab ikka oma kindlat rada, autoga saab ise teekonda valida ja kes teab, mida sedasi avastada. Koju jõudes olime kõik parasjagu väsinud, aga ka rahul. Oli mõnus pühapäev :)

Nüüd aga... varsti magama, sest homme hommikul lendame me kõigepealt Münchenisse ja sealt edasi Tallinnasse. Ehk kirjutan sellest ajast ka midagi... kes teab :)

Oh seda elevust

2011-06-18T13:43:00.002+02:00

Maltal on tükike Hollywoodilikku elevust, sest mõni aeg tagasi saabusid siia Brad Pitt ning Angelina Jolie ja kõik nende lapsed. Bradil algavad järgmisel nädalal filmi World War Z võtted, mida osaliselt filmitakse Vallettas ja nn. Kolme Linna piirkonnas. Staarid peatuvad Qrendis asuvas villas.

Muidugi hoitakse nende tegemistel silma peal. Pole ka ime. Kui Muhu saarele sellised inimesed saabuksid, oleks ju samuti elevust rohkem kui rubla eest. Näiteks kolmapäeval võis Bradi märgata pealinnas, kus ta tutvus filmivõtetel kasutatavate paikadega. Angelina aga lendas eile Türgi piirile, et kohtuda Süüria põgenikega.

http://www.timesofmalta.com/articles/view/20110615/local/brad-pitt-inspects-filming-locations-in-valletta.370735

Harbour cruise

2011-06-17T09:19:00.000+02:00

Mul on üsna piinlik tunnistada, et see käik, millest kohe juttu tuleb, leidis aset novembris. Jajah, üle poole aasta tagasi. Kui meil eelmise nädala esimene pool möödus ilma internetiühenduseta, sain lõpuks mahti ja innustust need pildid üla vaadata ja valmis nikerdada. Mind valdas must-valge inspiratsioon, mistõttu on see postitus suhteliselt värvivaene. Rõõmsalt saan siiski tõdeda, et hetkel on mul raw-failidena arvutis veel Krakowi reisi pildid. Aga teades, et nädala pärast olen ma Eestis ja mida kõike ma seal pildistama hakkan, siis... fotode puuduse üle kindlasti kurta ei saa.

Harbour cruise on see, mida Sliema promenaadil üritab kõigile vähegi turisti näoga möödujatele pähe määrida iga sealne müügimees või -naine. Me kuuleme seda küsimust iga päev paar-kolm korda. Õnneks suurem osa müüjaist teab meid ja küsimise asemel tervitab. Harbour Cruise maksab vist (täpselt ma tõesti ei tea) 15€ ja sisaldab 1-2h pikkust sõitmist Valletta ümberkaudsetes lahesoppides. See on kaunis vaatepilt, kõik linnad ja jahid ja majad ja natuke tööstust.

Meie kasutasime ühel novembrikuisel laupäeval (või oli see pühapäev) Latini Cruises teenust. Põhjus lihtne - sõites Malta Sightseeing tuuribussiga saab tasuta just selle laevafirma kruiisile. Paraku tähendab see ka seda, et nende laevad on üldjuhul rahvast pungil täis, sest inimesed ikka tahavad 2in1 teenust.

Kruiis ise oli paras hommikune ajaviide. Giidiks sattus kohalik meesterahvas, kes lõbustas turiste kogu hingega. Muuseas saime teada, et tema ja kapten on ainsad maltakad, kes taevasse ei saa. Sedasorti humoorikaid kommentaare võis kuulda kogu sõidu aja ja lisaks muidugi infot selle kohta, mida parasjagu näha võis.

Kuu läks varju

2011-06-16T14:29:00.000+02:00

Eile õhtul anti meile võimalus jälgida üht looduse etendust - täielikku kuuvarjutust. Kuivõrd Kuu ilmus meie vaatevälja juba siis, kui ta oli täielikult Maa poolt varjatud, oli mul esialgu raskusi, et seda kõike üleüldse taevast üles leida. Kui juba leitud, polnud muud teha, kui istuda ja järgneva tunni jooksul imetleda. Kuu oli täieliku varjutuse ajal punaka tooniga ja tasapisi hakkas valgus taas temani jõudma.

Pildistada lihtne polnud. Otsustasin teleobjektiivi kasuks, aga see on paraku natuke pimedavõitu. Midagi siiski.

Üks klipp ka neile, kes kiirversioonis näha tahavad:

Lahe avastus - The White Sheep

2011-06-14T13:54:00.002+02:00

Jalutasin täna Gzirast Sliemasse, kui minu pilku köitis üks koht nimega The White Sheep. Need lambad akendel lausa kutsusid uurima, mida seal pakutakse. Kiikasin aknast sisse ja silma hakkasid riiulid-riiulid-riiulid igasuguse põneva kraamiga.

Seda, et tegemist pole tavalise toidupoega, oli juba väljastki näha. Rohkem nagu midagi neile, kes toitu tõeliselt naudivad ja on nõus rohkem raha kulutama.

Aga Valge Lammas pole lihtsalt poeke, vaid ka kohvik. Ma kujutasin end väga elavalt sinna mõnda raamatut lugema ja midagi head sööma-jooma. Lastega mitte just parim koht, aga üksi oma mõtetega... ideaalne! :)

Fotod on kõik nende kodulehelt - Photos by The White Sheep

Comino

2011-06-14T13:53:00.001+02:00

Malta on imepisike riik, kõik tundub käe-jala juures olevat, aga ometi nõuab kuhugi minek sama palju planeerimist kui Eestis näiteks Tallinnast Saaremaale või Tartusse. Nii polnudki me kordagi keskmisele saarele ehk Cominole jõudnud. Isegi Gozol olen ju vaid kahel korral käinud. Comino on väikseim siinsetest asustatud saartest, vaid 3,5km2. Asub täpselt Malta ja Gozo vahel, nii et seal ringi jalutades (või matkates) saab kiigata nii ühele kui teisele.

Otsustasime, et ei hakka Cominole minekuks kasutama neid suuremaid-väiksemaid turistialuseid, mis otse Sliemast stardivad. Mitte et neil midagi viga oleks, aga eelistasime soodsamat hinda. United Comino Ferries viib inimesi Cominole Cirkewwa sadamast. Hind on 10€ edasi-tagasi sõidu eest, kusjuures tagasi sõites tehakse tiir ka koobastele.

Ilmad olid seks ajaks juba soojad ja inimesi, kes Cirkewwast Comino poole sõita tahtsid, oli paras posu. Kuna laev väljub iga tunni tagant, siis kartsime, et jääme üldse maha ja peame niisama ootama. Õnneks siiski mahtusime peale, kuigi laeva ise on suhteliselt kitsuke. See topiti äärest ääreni inimesi täis, nii et me julgesime kahtlustada, et on vist natuke ülerahvastatud. Eks suuremate lainetega kohtudes lendas vett kenasti üle ääre ja mõned reisijad said kohapeal jahutust :)

United Comino Ferries viib reisijad otse peamisesse Comino tõmbenumbri südamesse - Blue Lagooni ehk helesinisesse laguuni. Ja vesi seal on tõesti helehelehelesinine. Maltal on nagunii meri äärmiselt selge ja mõnus, aga sealne värv on lausa uskumatu. Eks seda uskumatut värvi on tulnud imetlema rohkearvuline turistide kogum, kes kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse end sättinud on. Nii et kui on tahtmist Cominol rannas aega veeta, päevitada ja mõnusalt olla, siis ma Blue Lagooni küll ei soovitaks. Jah, ujuda on seal mõnus, A käis tegi hiljem kiire otsa Cominottole ja tagasi. Cominotto (kõrvalolevalt aerofotolt ka kenasti näha) on üks pisike kivimürakas kohe Comino külje all ja teisel pool helesinist laguuni.

(P.S. pilt on pärit siit - http://gozonews.com/6084/heritage-malta-organising-comino-walking-tour/ )

Kuna meil poistega poleks seal üksteise külje alla pressitud toolidel eriti mõnus olnud, lisaks tulnuks pidevalt jälgida, et neist kumbki alla ei veereks, siis asusime teele, et leida parem ja rahulikum rannake. Comino on parajalt väike, et tegelikkuses võib sellele ringi peale teha ja on paras jalutuskäik saavutatud. Muidugi käruga (eriti sellise ligadi-logadiga nagu meil oli) on see palju raskem. Esimene rand, kuhu me läksime, oli hotelli erarand ja sinna poleks me tohtinud ennast laiali laotada. Läksime siis hoopis edasi ja jõudsime Comino kabelini ning sealt kiviviske kaugusel oli armas liivaga rannake (St. Mary's Bay), kohe kõrval ka telkimiskoht.

Selline näeb Comino välja, kui seal ringi seigelda

Väike kabelike

Seal rannas veetsime me oma paar tundi. Lapsed said joosta ja mängida, A sai ujuda ja mina niisama peesitada. Kauguses peatusid merel jahid ning olemine oli ütlemata rahulik ning vaikne. Teel randa sain ma lõpuks ka ühe sisaliku pildile. Näeme neid ju palju, aga ma üldiselt siiski fotoaparaat kaelas ringi ei jõlgu. Seekord oli käepärast ja kasutasin juhust. Sellised nad ongi, väiksed ja kiired.

Lõpuks jalutasime tagasi laguuni juurde, et väheke jäätist süüa ja paati oodata. Istusime kai peal ja imetlesime seda helesinist vett. Tagasisõit oli juba väsitavam, RaR magas paadis ja RiR tegi natuke pättusi. Küll aga oli täitsa põnev vaadata Comino kivist rannikut ja sealseid koopaid. Kuivõrd bussi nr 645 järjekorras oli miljon inimest, siis otsustasime hoopis Sliema asemel Msidasse sõita ning sealt jala koju minna.

Comino on armas, jalutamiseks ma soovitaksin küll pigem valida off-season aeg, sest kuumuses on seal natuke raske seigelda. Samas võimatu siiski pole :)

Too ehitis on St. Mary's Tower, aastast 1416, loomulikult kaitsefunktsiooniga

Kaunis lilleaeg

2011-06-13T11:09:00.000+02:00

Meie Gzira ja Ta' Xbiexi piiril oleva pargikese puud ja põõsad on õites. Juba mõnda aega tegelikult. Olen ammu mõelnud, et tuleks korra üks pildistamistiir teha, sest kui me Eestist tagasi tuleme, siis on kõik kollane ja põlenud. Päike kõrvetab ju iga päevaga aina rohkem ja ma arvan, et vihma ei tule niipea.

Park ise ei ole üldse suur. Selline pisikene, aga väikese mänguväljakuga ja pingikestega ja purskkaev on ka olemas. Pärastlõunal parki minnes võib kohata kümneid vahvaid sisalikke, kes äärekivi peal end mõnusalt peesitama on sättinud. Ja neid on tõesti palju - pea poole meetri tagant on üks. Inimeste lähenedes teevad nad kiirelt minekut, aga neid on lahe jälgida. Väikesed sibajad.

Käime seal pargis ikka vahel mängimas. Viimane kord võttis RaR kriidid ka kaasa, et natuke joonistada. Üsna ruttu olid meie juures paar kohalikku last. Jagasime rõõmsalt neilegi kriite. Siinsed lapsed on ses suhtes äärmiselt viisakad, et nad kenasti küsivad enne, kas tohib ja kas saaks. Kui koju minema hakkasime, siis läksin poistele seletame, et me läheme nüüd ära, teie joonistage kenasti edasi, kulutage jäägid ära. Aga nemad ehmusid ja hakkasid vastu, et võtke võtke ikka endale tagasi. Selline reaktsioon oli mulle nii ootamatu :) Seletasin neile päris pikalt, et me tõesti lubame neil oma kriitidega edasi joonistada :)

Niisiis, väheke lilleilu... seniks kuni on...

Veel üks "ahjaa!"

2011-06-09T16:17:00.002+02:00

Tahtsin öelda "tere" kõigile uutele lugejatele :) Nii naljakas, et minu blogi pannakse oma blogilistidesse ja jälgitakse... aga samas armas ka :) Aitäh!

Ainult et... kommentaare on taas väheks jäänud :P

Tavaelu pudi-padi

2011-06-09T16:12:00.000+02:00

Oleme kogu kambaga nüüd kenasti uues kodus end sisse seadnud. Ruumi on, mugav on, hea on :) Konditsioneere pole ja see tekitab nii mõneski inimeses imestust, aga hetkel ei tunne ma neist veel puudust . Me ei kasutanud neid ka eelmises elamises väga agaralt, sest elekter on siinmail kallis lõbu. Uues kodus on maja paksude seintega ja õhk liigub ringi. Ehk veamegi ilma masinateta välja.

Ega meil tegelikult nüüd siin niiiiiiiiii soe ka pole. Eestis on vist soojem :) Aga ma üldse ei kurda. Väljas on 24 soojakraadi, vesi on 20 kraadi. Suvi on ja seda ka õhtuhämaruses. Ma jumaldan seda osa lõunamaal elamise juures, et võib pimeduses minna jalutama ja ikka on soe. Loodaks veel randagi jõuda enne, kui me kodumaale lendame.

Meil trepikojas (või blokis kuidas iganes seda nimetada) on teisigi võõramaalasi. Kohtusin täna ühe itaallasest mehega, tema vist elab meist korrus kõrgemal. Kusagil allpool elavad hiinakad. Meie naabriteks on maltakate pere. Ses suhtes mõnus, et neil on ka kaks poissi - pooleaastane ja kohe 5-aastaseks saav. Saaks nad selle õuealaga juba valmis, siis ehk kohtuks ka kunagi...

Eelmisel nädalal sattusin ma taas Florianas asuvasse varjupaika. No hea küll, sattuma on vist vale sõna, mul oli ikka eesmärk ka. Pildistasin seekord sealseid töötajaid nende uue kodulehe jaoks. Muuseas jäid objektiivi ette mõned armsad kassipojad. Kiisusid oli seal kokku 75, täiesti müstiline kogus väikesed karvapalle. Üks tegelane oli eriti tragi - Blossom. Oma lühikese elu jooksul palju läbi elanud kassipoeg muudkui turnis ja möllas.

Üleeile oli meil siin püha. Üldiselt ei ole Maltal üldse palju pühasid, muu Euroopa edestab meid kohe kindlasti. Aga üleeile oli. Sel päeval avati Sliemas südames asuv Bisazza tänav, mis nüüdsest on mõeldud vaid jalakäijatele. Tänavat ääristavad rohked pingid, lisaks on see üks kohalikest ostutänavatest ja ka kohvikuid on ümbruskonnas õige mitu. Läksime üleeile sellest tänavast mööda ja nägime rohkelt õhupalle ning kuulsime muusikat. Me ei teadnudki, et uue jalakäijate tänava ametlik avamine just sel päeval plaanis oli :) Sattusime just õigel ajal kohale jõudma - parasjagu esinesid lastele tuntud Disney tegelased. RaR sättis end platsi, temale sellised ülesastumised meeldivad. Loomulikult ei puudunud ürituselt õhupallid, mida jagasid nii Vodafone'i kui kõrval asuva Plaza ostukeskuse inimesed. Ühtäkki aga veeres ülevalt mäe otsast alla (tänav on kaldus) pallimeri! Palju palju värvilisi palle muudkui tuli ja tuli ning kõik lapsed asusid neid püüdma. RaR sai meie perele neist viis, aga RiR lasi hiljem ühe peost. Oi kui palju elevust võib selline vahva liigutus lastes tekitada. Kui me hiljem tagasi koju kõmpides taas tänavalt läbi käisime, harrastas grupp inimesi parasjagu vabaõhuzumbat. Vaatasime ka nende etteaste lõpuni, RaR tähtsalt esireas.

Ahjaa, lõpetuseks. Hästi armas oli eelmise nädala lõpul need paar killukest vestlust eelmise kodu majaelanikega. Näiteks naabritädi tegi erakordselt kurba nägu, kui kuulis, et me ära kolime. Esimese ehmatusega küsis, et kas tõesti tema pärast. Ma ausalt öeldes ei suutnud kuidagi mõista, mida ta teinud on... Selgus, et ta enda arust paneb kohati televiisori heli natuke liiga põhja ja kartis, et see hakkas meid lõpuks häirima. Kinnitasin talle, et meie pole tema poolt kuulnud helikildugi ja see on täiesti tõsi. Ülevalt kuulsime, kedagi alumistest kuulsime, aga naabritädi kohta teadsime vaid seda, millal ta korterist lahkus või tagasi tuli. Seda ülevoolavat tänudetulva, mis minu sõnadele järgnes, oli mul lõpuks lausa piinlik kuulata... eestlane ju, pole harjunud sedavõrd hoogsate sõnavõttudega. Ega tema polnud ainus, kes suuri silmi tegi. Olgu või teeseldud, aga sellised reaktsioonid tekitasid tunde, et ehk me polegi täitsa võõrad... natuke ikka omad ka :)

Nii, nüüd pole muud kui poolteist nädalat tegutsemist - tahaks vähemalt Sitsiiliast, Harbour Cruise'st ja Cominost blogida ja no muidki asju teha. Siis aga kohtume Eestis :)

Korterisaaga vol. 2

2011-06-03T10:07:00.004+02:00

Siia korterisse kolides olime teadlikud sellest, et ühel hetkel võib tulla olukord, kui korterile leidubki ostja ja meil tuleb hakata uut kodu otsima. Selline olukord saabus 1. aprillil, kui saime teada, et meil on jäänud kolm kuud siin elamist. Esimese hooga olime korraks puuga pähe saanud, sest meesterahvas, kes paar päeva varem korterit vaatamas oli käinud, oli pigem see-on-liiga-kallis-ja-ma-ei-hakka-ostma-tüüpi. Aga elul on alati varuks üllatusi.

Möödus kuu ja kaks ja me võtsime härjal lõpuks sarvist - kontakteerusime maakleritega (õigupoolest kahega) ja loetlesime taas tingimusi. Seekord olime (või mina ju tegelikult polnud) tublid ja otsisime välja tänaval majakompleksi, mis meeldis. Palusime endile võimaluse korral just sinna kortereid näidata.

Meie eelmise korra maakler Niki otsustas seekord mitte vastata, aga see-eest reageeris meie kutsele Dylan ja teda soovitas Kaiakas kohe eriti agaralt. Dylan loopis meid hulga linkidega ja palus endale sobivad välja vaadata. Mõned neist pesadest tundusid täiesti potentsiaalsed kodud ja nii me ühel kenal pärastlõunal läksimegi kiirele tiirule Gziras-Sliemas. Me nimelt tõmbasime seekord piirkonna natuke rohkem koomale, et just siiasamasse kanti jääda.

Meie koduotsimise sprint algas Savoy Gardensist, kompleksist, mille me enne olime välja vaadanud. Leidsime end ühtäkki kenast kolme magamistoaga korterist, kus on rohkelt ruumi ja kõik kena ning uus. Sees elanud vaid omanikud ise ja vaevalt, et väga pikka aega, sest see ehitis on suhteliselt hiljuti tehtud. Käisime tiiru ära, kujutasime ette, et näe, siin saaksid poisid kenasti magada ja pea kõik mänguasjad saaks nende tuppa komandeerida. Näe, siia saaks panna need ja need esemed jne. Dylan küsis, et nii, kuidas sobib... tunnistasime ausalt, et kui hinnast natukene alla saaks, siis me oleksime kindlad võtjad.

Peale Savoyd käisime me veel kiirelt ühes maisonette's Gziras, mille sisustus polnud väga meie maitsele ja kaugeks jäi ka, ning korteris Sliemas, mis tundus täitsa tore, aga me olime kindlad, et tõenäoliselt on seal ka talvel hallitusprobleem... mis sest, et traditsiooniline malta rõdu oli täitsa armas.

Kaiakas reklaamis Dylanit kui kuldsuud, kes on neile ikka ja jälle hinna suhtes häid uudiseid toonud. Lubas ta meilegi, et proovib omanikega rääkida ja ehk õnnestub saada meile sobiv hind. Kui ta järgmisel päeval mulle helistas ja küsis "do you want to hear the good news?", olin ma ette juba üks suur naeratus - me saime selle korteri ja hinnaga, mis meile vastuvõetav oli! Dylan oli muidu ka tore kutt - ta nimelt on fotograafiat õppinud ja mis peamine - ta kasutab Canonit! Suur osa Maltast on miskipärast Nikoni pooldajad...

Täna asume pakkima. Loodetavasti homme kolime ja saame end järgnevate päevade jooksul sisse seada. Ma olen rahul. Vaatest loobusime, aga ma loodan, et sellega seoses ka akendest, mis talvel seestpoolt vett jooksevad ja rohkest hallitusest. Ma ei ole eriline hallituse fänn, eriti kui see laste tervisele hakkab. No ja meil siin korteris on sipelgad ka :) Ma usun ja soovin kogu hingest, et uus kodu hoiab meid ja meie hoiame seda. Ja külalistele on meil nüüdsest eraldi tuba pakkuda, väga peen :) Lisaks peaks kunagi valmima maja sisehoov, mis paistab, et tuleb mõnus kohake, kus lapsed niisama ringiratast jooksma lasta.

Kolima! :)

Ahjaa, asukoht on meil endiselt Gziras (uue aadressi soovijad võivad kenasti seda küsida), meie praegusest kodust nii 2-3min jalutuskäigu kaugusel, aga lihtsalt mitte promenaadi ääres, vaid rohkem linnas sees. Isegi Kollasest Onust ei pea loobuma, majast tuleb otse tee promenaadi juurde ja täpselt tema putkani.

Viva Arriva! Or not...

2011-06-01T14:00:00.002+02:00

3. juulil hakkab bussidega tegutsema Arriva. Saab olema suur muutus, sest kogu süsteem lüüakse pea peale. Muidugi on tore see, et tulevad uued bussid. Neile saab ehk ilusti kärugagi peale sõita ja ruumi on ehk rohkem ja no konditsioneerid on ka kõigis bussides. Lisaks infotablood ja peatustest teavitamine. Keskkonnale ka sõbralikumad, kuigi need kollased bussid olid armsad.

Mis mind aga urisema ajab, on hinnatõus! Praegu maksab tavaliinil bussiga sõitmine 0,47€ ja seda kõigile, ka turistid saavad sama hinnaga. Kohati on pikematel otstel ka 0,54€. Ekspressliinidel ehk neil, mis otse sõidavad ja ei alga Vallettast, on pilet 1,16€. Uue süsteemi saabudes aga tekivad 2h, 1 päeva, 7 päeva, 30 päeva ja 90 päeva piletid ning eristama hakatakse Malta ID-kaardi omanikke ja neid, kellel seda pole. Hinnad on järgmised:

2h pilet - 1,30€ (Malta ID); 2,20€
1 päev - 1,50€; 2,60€
7 päeva - 6,50€; 12,00€
30 päeva - 26,00€; mitteresidentidele pole
90 päeva - 72,00€; mitteresidentidele pole

Seega on hinnatõus märkimisväärne igal juhul ning sellist võimalust, et ostad ühe korra jaoks pileti, sest plaanis on sõita vaid paar peatust, üldse ei pakuta. Peab täitsa mõtlema hakkama, kas on ikka vaja Vallettasse minna või ei, pigem siis juba laevaga, mis maksab 1,50€, aga on kiirem.

Marsruutide osas tulevad ka muutused. Bussid, mille number on väiksem kui 100, alustavad kõik Vallettast. Suurema numbriga on otseliinid mujal. Kiirel pilgul ma ütleks (süveneda pole jõudnud), et bussiliine tundub vähemaks jäävat, loodetavasti on siis vähemalt efektiivsemad. Näiteks Vallettast läbi Sliema St. Juliansi hakkab sõitma buss nr 13 ja see väljub iga 10 minuti tagant.

Harjumist saab kõvasti olema... mis seal ikka.

Keskaegne Mdina

2011-05-31T13:31:00.000+02:00

Festival, festival, festival. Vali, millist tahad. Sellised on siinsed suvised nädalavahetused. 7. ja 8. mail oli võimalik minna Qormisse kevadfestivalile või hoopis Mdinasse keskajafestivalile. Ma alguses arvasin, et läheme pühapäeval perega Qormisse, uurime huvitavaid suupisteid ja naudime kevadist meeleolu, aga siis lugesin tähelepanelikumalt Mdina festivali kava ja... tekkis isu sinna minna. Teadsin ka kohe, kelle ma oma perekonnast kaasa võtan - ikka RaRi, sest just temale meeldivad sellised üritused. Tegime meeleoluka ema-poja päeva.

Kohe, kui kohale jõudsime, kuulsime muusikat ja sättisime end ühele rongkäigule sappa. Rongkäik viis meid läbi Mdina Bastionite väljakule. Seal saime osa pillimeeste ja lipumeeste etteastetest. Need lipuloopijad olid päris osavad, muudkui hoplaa ja hoplaa lendasid lipud õhku.

Järgmisena tegime kiire tiiru mööda Mdina kitsaid tänavaid ja jõudsime välja St. Pauli väljakule, kus võis terve päeva jooksul linde imetleda. Katsuda ka. Me siiski piirdusime vaatamise, mis neist ikka kiusata.

Varsti kiirustasime tagasi Bastionite väljakule, et leida endale hea koht rüütilite vaatamiseks. Esimesed tulid platsi õige pea. Istusid meie kõrvale ja vaatasid RaR'i, kes demonstratsiooni ootas. Mõnusad sellid olid, väga muheda jutuga. Rääkisid, et nende varustus kaalub 35kg ja neil on sellises kuumuses väga raske oma tööd teha. Ega tõesti - kuus demonstratsiooni päevas pole naljaasi.

Kui teised rüütlikamba tegelased kohale tulid, alustati erinevate sõjameeste tutvustamisega. Et miks üks mees on just sellises varustuses ja kes kõige esimesena lahingusse minema peaks. Me istusime kohe kõige ees - sealt oli väga hea vaadata. Kuni... Mehed näitasid, mis tunne on publikul olla vaenlane, keda kogu see kamp ründama hakkaks. Suunasid oma relvad meie suunas ja tulid... RaR puges mulle väga külje alla. Isegi täiskasvanute poolt oli kiljeid kuulda, mis siis veel lapsest rääkida. Kohe järgmisel hetkel üks meestest küsis poisi käest, et oi kas sa hakkasid kartma? :) Järgnesid väiksemad võitlused ja veidra tulirelvaga onu tegi kõva pauku ka. Kokkuvõttes väga lahe vaatemäng!

Hiljem käisime veel siin ja seal, nägime ühe muusikalise kollektiivi esinemist, vaatasime keskaegset tantsu ja imetlesime ustele kinnitatud lillekompositsioone.

Tore päev oli! :)

Kes tahab nüüd lisaks piltidele ka videos pakutud meelelahutust vaadata, siis palun väga:

Kuidas minust kirjanikku ei saa :)

2011-05-30T20:26:00.000+02:00

Mulle meeldib lugeda. Mõnel päeval on selline tunne, et poeks kuhugi vaiksesse nurka ja unustaks end raamatusse. Minu ideaalses kodus on olemas eraldi raamatutega tuba... ja mugavad tugitoolid. Siin mul muidugi väga palju raamatuid kaasas pole. Võtsin kaasa Harry Potteri raamatud (mis teha, meeldivad ju), et aeg-ajalt rõdul peesitades aega veeta. Esimesed kuus raamatut viin vist suvel küll Eestisse tagasi ja jätan vaid viimase, isikliku lemmiku.

Teine ports raamatuid, mida meie kapist leida võib, on Minu-sarja esindajad. Mitte küll kõik, sest jah, mul on pea kõik neist olemas. Komberdasin kunagi suhteliselt kogemata "Minu Ameerika 1" otsa, sest see oli parasjagu poes alla hinnatud. Olin kuulnud, et sari on hea ja tasub lugeda ja sestpeale olen minagi Minu-ohver. Heas mõttes. Mulle väga meeldib läbi raamatulehtede minna teiste inimeste eludesse ja näha nende abil uusi paiku maailmas. Reisimine on ju tore, aga paraku kõikjale ei jõua ka parima tahtmise juures.

Mul on aja jooksul tekkinud oma lemmikud "Minud". Näiteks meeldis mulle "Minu Nepaal", mille lugemine oli kerge ja kiire ja ääretult huvitav. Oi kuidas elasin ma kõigele raamatus toimuvale kaasa, kuidas kõiki olukordi ette kujutasin. "Minu Eesti 1" oli mul kaasas sünnitusmajas ja sealsamas sai ta ka läbi. Justin kirjutab väga hästi ja kaasakiskuvalt, nii et tahagi väga raamatut käest panna. "Minu Alaska" oli üks esimesi, mida lugesin ja mis omakorda indu kogu sarja jälgmiseks edasi andis. No ja koerad... need vahvad koerad :) "Minu Kanadaga" oli hästi lihtne samastuda. Ehk oli asi selles, et ka autoril on kodus kaks last, tõsi küll palju suuremad kui minu jõmmid. Igatahes jättis mõnusa ja sooja mulje :) Veel tooksin välja "Minu Londoni", mida tahtsin lugeda juba seepärast, et olen seal isegi käinud, "Minu Taani" ja "Minu Islandi", mis ka meelde on jäänud.

Päris viimati ilmunud raamatuid mul veel pole. Plaanin kolme nädala pärast soetada endale nii "Minu Guatemala", "Minu Amsterdami" kui ka "Minu Brüsseli". Mul on juba ette tunne, et mõni neist jõuab sinna lemmikute ritta. Kõhutunne :)

Kui kuulsin, et plaanis on ka "Minu Malta", siis mõtlesin, et hmm ehk katsetaks isegi. Proovitöö kirjutamise käigus aga sain selgeks, et ei ole minust kirjutajat. Ei oska mina nii ilusti sõnu ritta seada ja ega mu Malta kogemus nüüd nii tohutult intrigeeriv ka pole. Tavaliste inimeste tavaline eluke. Lihtsalt hoopis teises keskkonnas. Pealegi piisab mulle sellest väikesest blogist siin. Küll aga on mul väga hea meel, et seeläbi saan ma võimaluse millalgi tulevikus lugeda kellegi teise "Minu Maltat"! Ma ootan seda pikisilmi ja usun, et olen olenevalt oma asukohast kas esimeste seas raamatupoe ukse taga või internetipoes ostu kinnitamist klikkimas.

Beebid ja lõbustuspark Manoel Islandil

2011-05-30T16:55:00.000+02:00

Pardikülas (kes ei mäleta, võib siin mälu värskendada), mis meil aknast paistab, on kätte jõudnud pisikeste aeg. Käisime eelmisel nädalal sealset eluolu uurimas. Kui varem oli pisikesi vaid kuulda (piiks-piiks) või vaevu näha, siis seekord olid suuremad juba õue peal asju ajamas. Üks tillukeste pesakond oli aga alles majakese ukse ees ja hoolega ema poolt valvatud. Tibud jooksid nii vahvalt ema sabas uksest sisse-välja. Ühest majakesest paistsid munad ka... tea, kas veel tulemas pisikesi :)

Aga ega piilupojad pole ainus, mis Manoel Islandi elu käimas hoiab. Krakowist tagasi tulles (selle sõidu pildid mul puhta üle käimata, aga Sitsiiliast peaks küll kohe-kohe kirjutama) leidsime saarekese staadionilt arvukalt veokaid. Arvasime esialgu, et ju on kusagil kontsert olnud ja veokad lihtsalt puhkavad meie akna all. Siis aga hakkasid nad end lahti pakkima, alguses natuke ja seejärel aina rohkem. Umbes nädala keskel sain aru, et meie "õuele" kerkib lõbustuspark.

Reedel oli avamine ja käisime uurimas, mida sealt leida võib. Õnneks on reklaam olnud pea olematu, nii et rahvamasse värava taga seismas polnud. Sõitsin poistega vaaterattal. See oli neile esmakordne kogemus ja mõlemad olid alustuseks väheke hirmul. Hiljem vist isegi meeldis. Lisaks vaaterattale, millega just teab kui kaugele ei näe, on pargis erinevad autodroomid, müügiputkad meeletus koguses pehmete mänguloomadega, veidruste maja, hüppetraksid, paar karuselli. Adrenaliinijanustele on atraktsioon nimega Shivers, mis mulle meenutab kahte haamrit. Musik Express nimeline asjandus aga veab inimesi suurel kiirusel ringiratast, kusjuures vahepeal tõmmatakse kott pähe! :)

Iseenesest on täitsa tore, et selline asi nii lähedal püsti pandi. Ainus murekübeke on selles suures diskos, mida iga õhtu kella 23ni korraldatakse. Lapsed paraku ei uinu nii lihtsalt. Aga pole hullu, me hakkame varsti kolima ja jätame lõbustuspargi rõõmsalt siia edasi tiksuma. Siin on nad 19. juunini ja edaspidi võib neid leida Ta' Qalist. Uksed on avatud 17.00-00:00.

Malta ütles lahutusele "iva!"

2011-05-29T14:37:00.001+02:00

Võtan endale korraks uudistereporteri töökohuse ja märgin ka siin ära, et eilse suure referendumi tulemusel võib Maltale oodata lahutust. "jah"-pool sai 52% häältest ja "ei"-pool 48%. Nii et tasavägine igal juhul. Times of Malta andmetel hääletas suur osa Malta piirkondi lahutuse poolt, samas kui Gozolt tuli kindel "ei". Kes tahab jagunemisest natuke täpsemalt lugeda, siis - palun.

Malta peaminister Lawrence Gonzi tõdes, et tulemus pole küll see, mida ta lootis, kuid kui selline on rahva soov, siis seda tuleb arvestada. Parlamendis võetakse nüüd arutlusele lahutuse sisseseadmine Maltal.

Mis muud, kui ees ootab põnev aeg...

Edit: Lugesin nüüd referendumi küsimust ja see on selline:

The referendum question was:
“Do you agree with the indtroduction of the choice of divorce in the case of a married couple who has been separated or has been living apart for at least four (4) years, and where there is no reasonable hope for reconciliation between the spouses, whilst at the same time ensuring that adequate maintenance is guaranteed and the welfare of the children is safeguarded?”

Ehk siis enne nelja aastat eraldi elamist pole mingit lahutust! :)

Keeletund

2011-05-27T13:55:00.000+02:00

Täna hüples koolitrepist alla väike vahva poiss, kelle seljakotist paistis vihik. See polnud juba tuttav numbritega vihik ega ka tähtedega vihik. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on hoopis värviraamatuga.... malta keeles. Ktieb tat-tpinġija - Skema ta' Frott u Ħaxix għall-Iskejjel ehk siis värviraamat - koolide puu- ja köögiviljade jagamise kava. Või midagi sellesarnast :)

Järgneb malta keele tund:

tuffieħa - õun
brokkli - brokoli
zunnarija - porgand
brunġiel - baklažaan
ħjar - kurk
għeneb - viinamarjad
bettieħ - melon
frawla - maasikas
ħawħa - virsik
larinġa - apelsin
bżar - paprika
ful - oad
kaboċċa - kapsas
tadama - tomat
minestra - köögiviljasupp
dulliegħa - arbuus
madnolin - mandariin

Mida teha lastega Maltal?

2011-05-25T09:18:00.000+02:00

Mõni päev tagasi öeldi mulle ühes foorumis, et ole pai, tee nüüd Maltale reklaami - mida teha seal 4-5-aastaste poistega?

Seda, et Malta on nii pisike ja siin on niiiii igav, pole küll kellelgi karta tarvis. Mind hämmastab pidevalt, kui palju on siin saareriigis teha. Seega, kui endal väheke pealehakkamist on, siis igav siin kindlasti ei hakka.

Koostasin nimekirja kohtadest, kuhu saab lastega trallima minna:

Suvehooajal on avatud veepark Fun and Splash. Oleme ise sinna sattunud siiani vaid korra, aga suvel läheme kindlasti veel.
Sealsamas kõrval delfiinide ja merilõvide ja papagoide showsid näitav Mediterraneo Park. Kes soovib, võib seal ka delfiinidega ujuma minna.
Veel saab käia näiteks Malta Classic Car Museumis, kuhu me jõudnud pole, aga millalgi ikka jõuame.
Playmobil pakub siin tegevust Funparki näol.
Lastele võib meeldida ka Popeye Village
Ta' Qali piirkonnas leiab tegevust nii lapsevanem kui laps. Esimene võib aega veeta käsitöökülas ja sealsamas kõrval on Ta' Qali BOV Adventure Park, kus on turnimist ja muud säärast. Ma kirjutasin sellest siin.
Lisaks räägitakse, et lastele meeldib siinseid templeid avastada ja miks mitte ka näiteks paadiga sõitma minna.
Lõpetuseks ei saa suvisel ajal üle ega ümber päikesest, soojast Vahemerest ja rannas möllamistest.

Iva või Le?

2011-05-23T22:27:00.000+02:00

Lahutuse eest maksavad lapsed. Hääleta "ei".

Maltal on praegu põnev aeg. Kirgi küttev ja väitlusi tekitav aeg. Ma pole seni seda teemat eriti puudutanud, sest ega ma kõike ei mõista ja mõistmatut on raske kommenteerida. Minu taust on liialt erinev ja minu mõttemaailm ei kattu alati kohalikega. Aga nüüd on suur küsimus käes - kas lahutusele öelda "ei" või "jah"?

Malta on nimelt Euroopas ainus riik, kus abielulahutus kui selline puudub. On olemas termin "lahuselu", aga mitte lahutus. Ehk siis mida Jumal on ühte pannud, seda inimesel pole õigust lahutada. Lahuselu tähendab seda, et abikaasad ei pea enam koos elama, kuid on siiski endiselt abielus.

Eelseisval laupäeval, 28. mail, on Maltal referendum abielulahutuse küsimuses. Võite ette kujutada, kuidas see teema kirgi kütab. Juba enne meie eelmise nädala äraolekut ilmusid kõikjale suured suured plakatid, mis peamiselt kutsuvad ikka lahutuse vastu hääletama. Üks neist on meil otse akna all - Ivvota LE (kusjuures varem oli siin plakat sinise silmaalusega naisest ning kastikesega "iva"). Praegu uudisteportaale lugedes ja tõenäoliselt ka telekanaleid vaadates (meie telekas näitab sipelgate tantsupidu) võib kümneid ja ehk isegi sadu erinevaid artikleid-teemasid leida ja lugeda. Ainuüksi Times of Malta FB lehel on selleteemalisi uudisnupukesi iga päeva rohkem ja rohkem ning muidugi on ka kommentaare rohkem ja rohkem. Tundub, et tegemist pole küsimusega, mis inimesi ükskõikseks jätaks. Sõna võtavad kõik - noored ja vanad, kirikutegelased, poliitikud, arstid, juristid... Kõigil on oma arvamus.

Minule jäi silma artikkel Malta's divorce debate: an expat's view, kus muuhulgas keskendutakse siinsele koduvägivalla probleemile - iga neljas naine kannatab kodus vägivalla all... Kurb lugeda, veel kurvem ette kujutada, et selline ongi reaalsus. Tooksin aga välja enda mõtetega kattuva lõigu ja noogutaksin omalt poolt kaasa:

Would the splitting of church and state really be such a bad thing? Of course not, Catholic people are catholic people, whether divorce is legalised or not. It doesn’t mean they have to get divorced; it’s not forcing anything upon them. It’s just giving others, Catholic or not, a chance at a new, happier and possibly much safer life.

Referendumi tulemust on raske ette ennustada. Viimase uuringu kohaselt vastaks 42% inimestest "jah" ning 35% "ei". Kuidas olukord tegelikkuses kujuneb ja mis sellest tulenevalt edasi saama hakkab... We'll see...